Minu vaimulik elulugu IV Kirjandus

Ja raamatud, millised raamatud, millised kirjad maailmale. Lugenud olin ma palju ja vaieldamatult on mitmeid raamatuid mis on väga sügava jälje jätnud. Too esimene piibel aastast 1779. Siis kinkis Gustav mulle Kõpu tõlkes Uue Testamendi, mida ma Normas töötades lugesin. Panin Testamendi sahtlisse ja kui ülemus tuli siis lükkasin sahtli koos raamatuga kinni. Mäletan toonast mõtet et sellist raamatut välja mõelda oleks veelgi suurem ime kui et see kõik tõesti niimoodi oli. Ja segadust siis kui ma Markuse evangeeliumit lugema hakkasin. Et kas on tegemist mingi veaga. Oleks nagu seesama jutt aga päriselt ikka ei ole ka. Sealt edasi tuli juba Merepiibel ehk pisike sinine täispiibel. Paljassaares lugesin seda mitu aastat järjest. Muust kirjandusest tuleks nimetada Watchman Nee “Loomulikku Usuelu”, mis tegi usu olemuse ratsionaalselt mõistetavaks. Ja siis veel see hiigelhulk Haginit ja muud usukirjandust. Kõvaks sõnaks oli Hagini “Uskliku meelevald”. Igal juhul mõjus too kirjandus toona kehutavalt ja mitte üksi usku kehutavalt vaid kindlasti ka enesehinnangut kehutavalt. Siis tulid Püha Frantsiskuse lillekesed. Ja Kempise. “Kristuse jälgedes” ja Bunyani “Ristiinimese palverännak”. Ja isegi väikesed simplistlikkud traktaadid ei tundunud toona simplistlikud. Enne neid raamatuid oli aga mingi Jehoova tunnistajate raamat mida klassivend oli mulle juba 7-ndas klassis näidanud. Kus olid kuhjad kolpasid  ja mingid jutud selle kohta kuidas Lissaboni kunagine maavärin oli lõpuaja märgiks. See raamat oli jube ja õõvastav. Ka tulid meelde ema kunagised jutud selle kohta kuidas sõja ajal tema koos oma emaga oli nelipühilaste koosolekul käinud ja kuidas seal olid inimesed pead vastu põrandat peksnud. Olin mingil perioodil sageli ka Pühavaimu kantseleis öövalves ja lugesin isuga sealseid raamatuid. Eriti on meelde jäänud Kagawa “Nisuiva” ja E. Stanley Jones’i Eesti ajal välja antud raamatud. Neid viimaseid pean ma tänini headeks. Seal olid ka aastakäigud “Protestantlist Ilma” ajast kui liberaalteoloogia veel uus ja põnev oli.  

Aga raamatuid tuli ka vihata, eriti halbu raamatuid ja eks teisedki tõugand mind jõudumööda sel teel takka. Raamatuid oli mul toona üsna palju kogunenud. Ja mis õige pöördumine see ikka on kui kultuurirevolutsiooni ei kaasne. Nii andsingi ma oma raamatukogu peale pöördumist Riho Kivirannale ära. Vaid selleks et see mõned aastad hiljem tagasi küsida. Toona olid populaarsed tunnistused kus inimesed rääkisid kuidas nad on oma pahadest raamatutest vabanenud. Kes oli Balzaci sarjad ära hävitanud, kes viinapitsid puruks lõhkunud jms. Ikka selleks et taeva saada. Üldiselt esindas toonane Oleviste väga ehedalt vastukultuuri, nii nagu ka luterlik kamp toona. Ainult erineval viisil ja moel. Jüri käest sai ka raamatuid, sai ka usuraamatuid. Frantsiskuse lillekesed ma tema käest saingi. Aga seal liikus toona juba ka käsikirjalikke Castanedasid ja laulutekste, nii Dylani kui ka teiste omi. Ja nii hakkasingi ma sõnaraamatu abil ka Inglise keeles lugema. Ja soome keeles. Vene keeles küll vähem. Ehk olen kuni 10 raamatut elu jooksul vene keeles läbi lugenud ja Soome keeles ehk sama palju. 

Olevistes oli oluline tunnistamine ja Effataa õhtud tavaliselt kolmest tunnistusest ja ühest evangeelsest jutlusest koosnesidki. Mingil hetkel pakuti seda võimalust ka mulle. Ja hakkama ma sain. Ometi oli just tunnistamine põhjuseks miks hakkas formeeruma ka minu vastane ühisrind. Ei olnud ma  ju siiski päris tavaline inimene vaid ikkagi nn. “kuldkala”. Tagantjärgi oli see kuldakalade õpetus ja on tänini üheks kõige ebameeldivamaks küljeks selles spiritualiteedis. Tähendas see aga seda et inimeste vahel tehti vahet. Olid tavalised inimesed ja siis tuntumad inimesed ehk “kuldkalad”, need keda eriliselt tähele pandi. Ja arvan et see oli üheks põhjuseks miks mul ka isiklik hooldaja Ülo näol oli. Ma ei tea tänini milline oli ta isiklik intsiatiiv ses osas ja milline osa oli määratusel või määramisel aga Ülost pean ma sügavalt lugu tänini. Arvata et paar aastat käisin ma mitu korda nädalas õhtuti Ülo juures söömas ja teed joomas. Ja hoidsin lisaks veel vahel nende lapsigi. Kord olin Ülo poja Siimuga kahekesi. Siim aga keeras köögi ukse lukku ja niipalju kui ma läbi jääklaasi aru sain avas ta köögi akna 9-ndal korrusel ja istus aknalauale ning hakkas aknast ajalehti välja viskama. Ega mul muud üle ei jäänud kui ukseklaas lahti võtta. Ülo oli kindlasti radikaal ja tema alandlikkus oli imetlusväärne eriti seoses selle riidlemisega mis talle vendade eriti Haljandi poolt sageli osaks sai. Ja otse loomulikult arutati sealses siseringis kuhu ma ehk ka otsapidi toona kuulusin mitmesuguseid küsimusi nagu näiteks tulevikulisi ja sedagi kellest saab Reinu järglane. Sellest siis pisut ühes kirjanduslikus sketshis mille ma siia järgnevalt üles panen ja mille ma olen nimetanud “Pärija Kalkuttast”.

Mind veetles toona kõige enam kristlik arenguõpetus. Kristlus kui progresserub arenguõpetus. Progresseeruva arengu õpetus. Ja mingit selget  õpetust tolles osas nagu ei olnud. Kui ma Hubertilt küsisin et kus siis Piiblis see tahke roog on millest Paulus räägib siis ei osanud temagi muud välja tuua kui vist Korintose kirja teist peatükki. Siis aga tuli välja üks Hagini raamat, “Kristlik kasvamine” või midagi taolist mida ma siis esmaspäeva õhtuti jõudumööda Olevistes refereerisin. Selleski oli nii et kasvamatuse osa ehk kriitika oli üsna selge aga kui jutt arengule läks siis läks ka jutt järjest segasemaks. Mingid varakiriklikud pühakud ja kontseptid aga olid ka veel kaugel ära just nimelt tänu sellele tagasilöökide õpetusele et enne õnnistust peab tulema “hinge pime öö”. Hinge pime öö aga ei meeldinud mitte. Pigem sellised progressiõpetused kus tagasilööke ei oleks. Üks vagajutt iseloomustab toonast suhtumist. Keegi rääkis õnnistusest mida ta oli kogenud mispeale vana vend kui kõige tagurliku kehastus küsinud aga kus on pisarate org sinu teel õnnistusele. Mispeale noor õnnistatu vastas et vabandust aga ma tulin teist teed. 

Ajaloo lugemine oli aga mõneti paratamatu ja eriti paeluvad olid hilisemast ajaloost lood ärkamisetest. Läänemaa ärkamine, vennastekoguduse ärkamine, Vormsi ärkamine jt. Ja kaugemalt Nelipühi ärkamine Azusa tänaval USA-s. Ärkamisest lugesime ikka selleks et ta meil ka tuleks ja oleks. Ja raamatutest veel Demos Shakarjani “Maailma kõige õnnelikumad inimesed” mida ma soome keeles lugesin ehk enam kui mingit teist raamatut. See vabakirjanduslik raamatute jada kestis mu elus kuni aastani 1994. Teisisõnu lugesin ma USA-s õppides läbi kogu sealse äratuskirjanduse ja jõudsin tõdemuseni et see ei anna mulle suurt midagi. Teiste kogemustest lugemine ei too kaasa vastavaid või analoogseid kogemusi minu elus. Mis oli tervendav tõdemus millele jõuda.

Ja umbes sarnaselt suhtun ma sellisesse kirjandusse ka täna. Ja siis veel Du Blessise raamat karismaatiline ärkamise levikust väljaspoole nelipühakiriku piire. Lisaks kirjandusele olid vähemalt  sama olulised ka külalised keda hakkas siis 80-ndatel juba vaikselt siiapoole tilkuma. Tulid nad aga ennekõike Hiiu saarelt. Teddy Tüüri on juba mainitud. Lisaks temale aga ka Uudo Veevo kes oli üks säravate silmadega mees. Tema oli omal usurännakul jõudnud üsna iseseisvalt Scoffieldi piiblini ja dispensatsionalismini ja mõni ime et see õpetus ja piibel tundus talle ja mullegi imelihtsa lahendusena teatud piiblitõlgendamise probleemidele ja kasvõi evolutsiooni ja kreatsionismi lepitamisel.

ja Püha Augustinuse pihtimused. Ühel raamatul oli aga eriline osa. Olin kord süstamatkal Liu sadamast ja jõudsin õhtuks Heinlaiule kus hakkas peale kohutav pool ööd kestnud äikesetorm. Ühtegi puud ega varjualust ei olnud. Kartsin et välk lööb alumiiniumist telgivaia ja panin oma Luteri siis telgivaia alla et seda maandada.

Advertisements

0 Responses to “Minu vaimulik elulugu IV Kirjandus”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: