Rituaal I

Kui rääkida teaduse ja nagu Enn Kasak ütleb, pseudoteaduse keeles, siis minu loeng pretendeerib selgesti esimesele, sellele mida parimas modernistlikus mõttes võib pidada teaduslikuks lähenemiseks. Vähemasti siin ei oleteadlikku müstifitseerimist. Nõnda siis, Rituaal kui religiooni aktiivala, rituaal kui müüt praktikas. Kasak’u sõnul tähendab juba kirjapanemine müüdi surma hakatust.

 Neti otsingumootor annab meile laia skaala tegevusi otsisõna rituaal all. Seal on leivategu, tätoveerimine, uuspaganlikud Kayserlink’i riitused nagu kivispiraalide läbimised, energiariitused jms. Ühes artiklis on ka mensturatsiooni nimetatud naiseksolemise rituaaliks. Mis alusel?

 Mis oleks ühisnimetajaks neile kõikidele. Arvan, et kõigepealt ajaline korduvus ja korratavus. Üheks definitsiooniks on siinjuures see et rituaal on : Kultuuriliselt defineeritud käitumisviiside kompleks või kogu.

Tegelikult ei kvalifitseeruks inimihu rütmilised eneseväljendused rituaalidena. Mõelgem nende peale. Hingamisest on vast vaid joogid rituaali teinud ja vahest ehk mõned ida koolkonnad veel. Siis söömine. Söömine on väga selgesti rituaalne tegevus. Või magamine, mitte otseselt, ülekantult räägitakse küll palju kellegiga koos magamisest, see aga läheks juba rohkem seksi kui magamise alla.

 Seksuaalrituaal on tänapäeval enamjaolt siiski kaht inimest puudutav, rituaal siiski, kus on koht nii määratud kui spontaansetele elementidele. Enamik muistseid rituaale on tegelikult seksuaalsed. Kõrgreligioonides on see aga taandunud ning minu väide on et seksuaalriitused on ehk täna enam maagia kui religiooniga seotud. Nagu teate tegeleb maagia vaimsete jõududega manipuleerimisega, samal ajal kui religioon seisneb enamjaolt allaheitlikkuses vaimsetele jõududele.

Kokkuvõtteks – on osadel rituaalidel on ka täna mingisugune instinktiline alus või tarve mida teatud perioodilisusega, teatud aegadel ja teatud paikades korratakse. Meie päädes on assotsieerub rituaal enamjaolt kollektiivse käitumisega. Üksinduses saab ka rituaalselt käituda. Siiski oleks see kollektiivse rituaali individuaalne väljendus. Meenutagem või Jeesuse sõnu et mine oma kambrisse ja sule uks ja palu oma Isa kes on salajas.

Rituaaliga kristluse siseselt tegeleb ala mida nimetatakse liturgikaks. Siiski see kitsas termin ei hõlma mitte kõiki kristliku rituaali aspekte.

 Püüan anda lühiülevaadet rituaalkäitumisest

 Rituaal ja riitus. Websteri definitsioon.

Määratud või ette kirjutatud protseduur religioosseks või mingiks muuks riituseks

Religioossete või mingite muude riituste kogum.

Teatud avaliku jumalateenimise järgmine.

Riituste või tseremooniate raamat.

Sakramentide administreerimine.

Ettekirjutatatud tseremoniaalsed kollektiivsed käitumisviisid, näteks religioosses käitumises.

Ettekirjutatud käitumiskood mis reguleerib sotsiaalset käitumist nii nagu seda väljendab näiteks mütsi tõstmine tervitamisel või käepigistus tervitamisel.

Praktiseeritava riituse loomus nagu näiteks rituaalne tants

Riitus. Formaalne või tseremoniaalne tegu või protseduur mis on kas ette kirjutatud või tava- või harjumuspärane käitumine religioosses ja teistsuguses kasutuses. Näit ristimine.

VÕS rituaal – tseremoonia, relig. Usu- või kombetalitus, bioloogias loomade sotsiaalse signaalina toimiv käitumiskombestik.

Riitus – kombetalitus, religioonis kultusvahend, usutalitus.

Tseremoonia – pidulik kombetalitus, tavand, taval põhinevad kindlad kombetalitused pidulikeks juhtumusteks.

Rituaali võib defineerida kui käitumist (religioosset või mitte) mis on muudetud formaalseks ja stereotüüpseks. Religioossne ritual hõlmab tihti ka sümbolitega manipuleerimist. Rituaali abil liidetakse inimesi pühaga. Rituaal on religioon praktikas. Rituaal võib mängida põhirolli mingi grupi solidaarsuse tugevdamisel, aidata integreerida individuaalset käitumist grupi struktuuri.

Näiteks palvetamine, muusika, ohverdamised jne.

Rituaali teiseks ülesandeks on tekitada muutusi. Näiteks palvetamisel või vihmatantsu läbiviimisel.

Peamised alaliigid on võimendavad ja siirderiitused. Võimendavate riituste eesmärgiks pole enamasti mitte individuaalne muutumine vaid looduse ja ühiskonna muutmine. Meie ühiskonnas võiks selleks olla Pühapäevane kirikus käimine. Rituaalis osalejatel võib tekkida stress mis rituaali läbimisel väheneb ja kaob.

Siirderiitused märgivad muutusi kohas, tingimustes, vanuses ja üleminekuid ühest sotsiaalselt tunnustatud olekust teise. Näiteks sünni, puberteedi, abielu, lapsevanemaks saamise, ametikõrgenduse ja muutuse, sotsiaalse klassi muutuse ja surma korral.

Siirderiitused esinevad kolmes faasis. 1) eraldamine (indiviidi rituaalne eraldamine ühiskonnast).

2) eraldatuses viibimise riitused (indiviidide viibimine isolatsioons) ehk liminaalsus Victor Turner.

3)integreerivad riitused (indiviidi taasliitmine ühiskonnaga ja uue staatuse andmine).

Eraldatuses viibides on isikud väljaspool tavapäraseid ootusi ja aega, perioodi põhiliseks tunnuseks on kahemõttelisus, mis väljendus tegevusetuses. Pühitsetavad on eraldatud sotsiaalsetest kontaktidest.

Tihti on siirderiitus kollektiivne. Grupp inimesi läbib riituse koos. Sellistes gruppides püsib tavaliselt suur üksmeel ja solidaarsus.

Riitused on ekspressiivsed ja sümboolsed. Rituaal on sama oluline nii antropoloogiale kui teoloogiale ning rituaal andiski alust religiooniantropoloogia sünniks. Sõna rituaal kannab religioosset tähendust mitmetes religioossetes traditsioonides. Katoolsus, ortodoksia, luterlus ja anglikaansus näeb rituaali valdavalt positiivses tähenduses (tihti on see sünonüüm tseremoniaalsele) tseremoonia   pidulik kombetalitus, tavand, taval põhinevad kindlad kombetalitused pidulikeks juhtumeiks # HYPERLINK “http://ee.www.ee/VS/index.cgi?id=28972″ #=>#

Kristliku rituaali keskmena nähakse eukaristi. Just seal, just läbi eukaristi, toob traditsioon usu ellu. Protestantismis on rituaal enam negatiivse tähendusega sõna mis viitab usu ebaautentsusele. Konservatiivsed protestandid  näevad rituaali viitavat usu ebaautentsusele. Rituaal aitab neid kel pole ehtsat usku, a la surnud komme versus elav usk.

Antropoloogidele on rituaal peamiseks juurdepääsuteeks inimeste sümboolsete maailmade juurde. Etnograafid uurivad ja kirjeldavad inimsootsiumite elu. Teoloogid omakorda rajavad oma tööd ja lähtepunkti pühadele tekstidele. Alles 20-ndal sajandil on hakatud vaatlema rituaali kui inimaktivteedi erilist osa. Rituaali vaatlen ma kui kodeeritud keelt mis tuleb dekonstrueerida selleks et sellest aru saada. Rituaal on mittekeeleline fenomen. Armulauas ühinevad märgid, sümbolid, metafoorid.

Gilbert Lewis annab nõu võtta rituaali kui kommunikatsioonivormi kuna see eeldus saab juhtida meid otsinguis tähenduse järgi mida osalejad ise ei teagi. Rituaali poolt vahendatu jääb tavaliselt samaks igas esituses. Sakramentaalse traditsiooni kirikud järgivad liturgilist kalendrit ja lektsionaariumi järgides nõnda üht peamist teoloogilist teemat nädala kaupa.  

Tavakeeles assotsieerub rituaal meil millegi säärasega mida võiks nimetada tavandiks. Matus näiteks. Metodisti kirikus kasutati seda sõna enne 2-st maailmasõda kiriklike talituste raamatu kohta. EELK -s kasutati kaua nime Agenda. Inglise keeles sarnase raamatu kohta nime The Book of Worship. Teenimise raamat. Kristluse siseselt räägitakse veel dogmaatilisest ja vagaduskirjandusest. Inglise keeles dogmatical and devotional. Jeffrey Weinwright näiteks kasutab rituaali samas tähenduses nagu enamik protestante s.t. pisut halvustavalt kombe kohta, mis on kaotanud oma ajakohasuse. Samas annab ta ka oma arusaama: Rituaal on regulaarne käitumisviis mis kätkeb sümboolseid tähendusi ja tõhusust. J.W. arvates isegi nood inimkooslused mis väidavad endid rituaalidest vabad olevat, kasutavad rituaali, ehkki ei pruugi sellest ise teadlikudki olla. Seetõttu ei suuda nad ka selle üle ise reflekteerida ning rituaali täiel määral nautida või hoida endid selle ohtudest. Nagu öeldud on liturgika selleks kristlikuks sõnaks mida kristluses rituaali kohta valdavalt kasutatakse.

20-s sajand on märkidest teadlik olemise sajand. Antropoloogid on demonstreerinud rituaali rolli ühiskondliku korra loomisel ja hoidmisel. Religioossete rituaalide funktsiooniks on anda käesolevale põlvele võimalus traditsiooniga seotud olla. Rituaal on lähedaselt seotud tsüklilise ajamõiste ja igavese naasmise müüdiga.

Näited Iisraeli sabatist. Meenutus Iisraeli möödunud kuldajast. Iisrael erines loodusreligioonidest just selle poolest et tema rituaalid ei piirdunud vaid maaviljeluse ja selle aluseks olevate loodusrütmidega, vaid pigem Jumala suurte tegudega ajaloos. See omakorda võimaldas lineaarset ajakontsepti. Religioosne rituaal annab võimaluse olla suhtes minevikuga. Rituaal on naasmine kuldaega. Samas räägib (viitab) rituaal alati ka uuele kuldajale. Rituaal toob pääsemist läbi naasmise minevikku. Samuti kui on kristlikud sakramendid märgid Jumala suurtest tegudest minevikus. Need on ka märgid Jumala tulevastest tegudest ehk sellest et Jumala riik tuleb. Vt. Seda tehke Tema mälestuseks seni kuni Ta jälle tuleb.

Rituaal on riituste kogum. Raamat rituaal riituste kogu. Latreia teenistus inglise keeles service 21 korda UT-s – sacrificial ministry.

Tähendab teenimist ja kummardamist.

Laias laastus eristatakse n.ö. evolutsioonilist rituaalikäsitlust ja teisalt generatiivset ehk esiletoovat antropoloogiat. Esimest esindab Roy Rappaport. Teist Rene Girard. Peamised terminid R.R-l on püha, numinoossne, okultne,

jumalik. Ta rituaali vaade lähtub inimevolutsioonist ning inimkonna evolutsioonist üleüldises evolutsioonis.

Rituaali definitsioon – tähendab formaalsete tegude (aktide) ning sõnade esitamist ja tegemist mida tegijad ise endile täiesti ei teadvusta.

Riitus – kohanemine sidumine. Rituaal on inimsootsiumi homoöstaas. Psühhiaatrid kastutavad samases tähenduses väljendit tseremoonia et kirjeldada teatud neurootilisi käitumisviise. Näiteks Freud. Samuti konventsionaalseid korduvaid aga siiski kohastuvaid tegusid inimestevahelises käitumises. Sotsioloogias ja antropoloogias tähendab rituaal suurt hulka sotsiaalseid sündmusi mis on religioossed või tähistavad muid formaalseid religiooni aspekte. Näiteks Hille Pajupuu ütleb oma raamatus Kuidas Kohaneda Võõras Kultuuris: “Rituaalid on kollektiivsed toimingud, mis aitavad kinnistada sotsiaalseid käitumisnorme. Rituaalideks on tervitamine ja austuse avaldamine, samuti sotsiaalsed tseremooniad nagu pulmad peied” jne. “(Lk.18.) Tavaliselt seostatakse seda terminit inimestega. Siiski, võime leida sarnast käitumist ka loomade juures. Mitte vaid imetajate juures, vaid lindude, kalade jt. Heaks näiteks siinkohal tedremäng. Mida ühist on siis selles terminis mis haarab Rooma Missat ja tedremängu?

Advertisements

2 Responses to “Rituaal I”


  1. 1 jahutaja 2.02.2010, 20:15

    Väga teaduslikkusele pretendeeriv tasand kukub vist kohe ära, kui selgitustesse ja järeldustesse laskuda. Aga just see osa on ju see kirss tordil ja teeb asjad omanäoliseks, loetavaks jne jne
    (Ei taha väita, et torti ennast üldse vaja poleks jne)

    (Kasak kutsub vist järjekindlalt kõiki absurdini jõudma, mis edasise suunavõtmise juures on muidugi oluline, aga see selleks)

    Rituaaliks (teaduslikus mõttes, mis ei saa ega oska väita mitte midagi nende seotuse kohta religioosses keeles kirjeldatavaga) võib pigem nimetada, nagu sa ütled “inimihu rütmilisi võnkumisi,” mis on varjatud kultuurikomplekside taha. Kultuurikompleks 🙂 – st kultuur pluss sellest tulenev käitumuslik pärsitus või sundus. See iseenesest on tingitud jälle sellest soovist, et ei oleks seda Hobbes`i “kõigi sõda,” ja sugulastega magamist, kaaslaste söömist jne jne

    Inimihu rütmilised võnked kodeerituna, kokku pakituna, kandmas sümboolset ühisosa. Meenutus, mäng pluss hoiatus. Inimese puhul veel, et koos teistega. See ongi missa ja tedremängu ühisosa. Loomulikult ei pretendeeri see mõtteavaldus miskitmoodi üle oma varju hüppama, nagu ka eelpool mainisin.

    Küsimus ehk pigem selles, et milliseid ihuvõnkeid rituaalide taha siis arvestada. Kui arvestasime eespool, et inimese puhul lisandub kollektiivne moment (üksik- ja paarisrituaale sooritavad ka loomad), siis suuremat kaalu omavad ehk need, mis tekivad suhetes teiste liigikaaslastega.

    —————————————
    Näen, et nimekaime kah siin (kusagil eespool). Levinud eesnimi, mis seals ikka. Pole hullu (kui just teineteisele väga vastukäivat juttu ei kirjutata). Ja ega siiski miskit parata pole.

  2. 2 andrus 3.02.2010, 8:46

    Kukub ära neh.

    Eks neis paarissõitudest tule kah kunagi kirjutada kui aeg sinnamaani jõuab.

    Aga tänud mõtiskelu eest.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: