Kõnelused ihuga ehk Ansip

Aga urbide laul on võimas kas pole. Naljakas lausa. Just samal õhtul kui seda esmakordselt elus kuulsin ja see oli vaieldamatult selle õhtu kirsiks selle õhtu tordi peal….. Just selsamal õhtul ütles vend saunas et ma ei saa rohkem mul lähevad pleksiklaasist terad enne kuumaks kui ülejäänud ihu. Siuke lugu siis, jälle sootuks ilma moraalita lugu. Lihtsalt lugu.

Kohtume siis uuesti pühapäeva õhtul kui tagasi olen. Läpakat kaasa ei võta, see jääb lastele. Kui seal kohta on siis tulen ehk enne läbi.

Enamjaolt ei viitsi me temaga, selle va ihuga jutelda. Pealegi pole see va ihu meil just väga jutukas reeglina ja kasutab meiega rääkimiseks vähe teistsugust märksüsteemi. Meid ei ole küllalt empaatiat isegi omaenda ihu vastu, mida sa siin ligimesest räägid. Kui sa ihu ei armasta mis siis muust rääkida. Ihu nõuab aga tähelepanu, ja seda igas eas erineval viisil. Ihu on nõrga iseloomuga ja satub kergesti sõltuvustesse aga teisalt on ta korrapära ja harjumuspärast harjutust armastav ja isegi siis kui me korrapäratud oleme harjub ta selle korrapäratuse korrapäraga kergesti ära. Ihu muidugi siinkohal protestiks ja keelduks säärastest meelevaldsetest üldistustest ja küsiks pigem kohe vastu et kes on teile mandaadi andnud siinkohal kogu ihu nimel kõnelda. Pealegi kui see mandaat ka oleks siis las mina ihu räägin parem ise iseendast. Põhiküsimus ihu juures on see et kas tegemist on tsentraliseeritud riigiga või pigem üsnagi lõdva konföderatsiooniga või koguni ehk on tegemist veel riigiks kujunemata ühikuga mida võiks ehk võrrelda ajaga Iisraelis Kohtumõistjate aegu. On igast ihusid. Millegipärast meeldib meil mõelda ihust tsentraliseeritud terminites, sest me oleme võimuhullud ja me tahame võimutseda omaenda ihu üle selle asemel et elada loovas ja dünaamilises dialoogis. Ja mida siin ligimesega võrrelda. Võrdle või elukaaslasega. Isegi kui me ihust räägime tsentraliseeritud riigi terminites siis ei ole välistatud seegi et selles riigis on regionaalminister. Ehk küll Eesti riigis selle üle vaieldakse miks teda vaja on ja mida ta sunnik üldse teeb. Regioonid ei ole aga sugugi võrdsed. ON juba end algusest peale kehtestanud regioonid, kes ei talu hetkegi endale pööratud tähelepanu nõrgenemist vaid hakkavad säärastel juhtudel kohemaid mässama. Näiteks või kopsud, magu ja veel mõned. Nood nõuavad lausa igahetkelist tähelepanu. Siis tulevad organid mis nõuavad ehk mitte igapäist aga siiski sagedast ja eelistatavalt regulaarset tähelepanu. Kuidas noid siis iganes ei nimetataks. Mõni organ on aga nii egoistlik et ta eelistab võimalusel teiste inimeste tähelepanu ja mitte oma peremeesorganismi oma. Mis teha. Eks siis tule talle seda ka võimalusel anda. On kuulus naistekas “Vagiina monoloogid”. Lugesin ta ka läbi. Vaat siinkohal üleskutse puuseppadele – Tõsta sarikad kõrgele. Mõtlen siinkohal libenäppseid osavsuid nagu näiteks Ruitlast. Kus on kodumaised “Peenise pajatused”?. Miks jääda teoreetiliseks? Või “Kopsu kroonikad”? Ei ole vast organit mis sedavõrd võõrast ja välispidist tähelepanu nõuaks samas siiski organismi liige olles. Mõni ime et see teised liikmed kadedaks teeb. Sageli pannakse talle isegi peremehe nimi, eesliitega väike-. Ferdinand Veike näiteks. Nii et nimekaim, vaat et võistleja. Välisministeerium lausa, sõdib verbaalaparaadiga ja süüdistab teda lakkamatult tühja jutu ajamises samal ajal oma vaieldamatuid teeneid esile tuues ja end ikka tegudeliikmeks pidades. Ja on inimesi kes selliste separatistidega suhtlevad ja neile isegi takka kiidavad. Kes õhutavad selliseid edevaid liikmeid ja neid nimepidi kutsuvad ning sageli peremeesorganismile otse näkkugi ütlevad et ära sina siinkohal palun vahele sega, meil on oma suhe ja sind ei ole siia sundima vaja. Me saame hakkama. Võimalik et saavadki. Aga aitab siinkohal ühele niigi edevale osaks saavast tähelepanust.

Ihu armastab askeesi, askeesi harjumuse ja korrapära mõttes. Muus osas ei ole ma sugugi nii kindel. Mul oli jutuajamine ihuga täna öösel. Ja mind seati teatud faktide ette võiks vast isegi öelda et ultimaatumite ette. Ja ma kapituleerusin, tingimustega muidugi, nagu alati. Ja tegin otsuseid, absolutistlikke nagu ikka, mis kestavad reeglina vaid teatud perioodi aga asi seegi. Seekord tegin eriti absolutistlikke, jääb siis loota et kestavad ka ehk pikema perioodi. Et ehk jäädvadki kestma. Nimelt loobusin kivil istudes end äsja püütud kala eest premeerimast. Ja siis veel et……….aga jah aitab. Mis teha. “Nad minust maha peavad jääma supleranda”, nagu Nuude laulab.  Aitab. Eriti kahetähenduslik aitab siinkohal.

Elusolemise tunnus on liikumine. Elav vesi, mu poeg küsis kord et kas ta siis räägib see vesi. Milline vesi on elav? Elav oleks jah mingi eneseväljenduse tunnusega nagu näiteks vesi. Eluandev näiteks. Elusamuse tunnuseks on merkuurium, liikuvus, liikumine. Siit tuleb ideoloogiline põhiüte. Liiguta end nii palju kui sa veel vähegi saad ja suudad. Nii paljusid liigutatavaid kohti kui sul veel on. Ja saa liigutatud ka teiste liigutamise poolt. Viimaks jääb ehk vaid silm. Eile oli NG film sellest kuidas suurt vaala vette tagasi sikutati. Lebas seal vaeseke ja ainult vaatas. Suurte häda on veelgi haledam kui väikeste oma. Suurte inimeste häda vast ka. Suurte tugevate naiste kõrge vanus läheb kah vähe haledaks kätte. Mina olen üksi järgi jäänud, see tunne. Aga silm liikus ja aju ja vaalamõte. Ehk saadi ta seekord tagasi vette ei tea.

Aga liigutada tuleb, sest see on naise tervise ja ilu pant. Tuleb osta sammulugeja ja panna oma ihu käsu alla sest see meeldib talle. Ja elusolemises ükskõik kui kaua ei ole midagi paha. Otse vastupidi. Ja kõik see cräpp mis vastandab elukvaliteeti ja elamist tuleb otse põrgust. Kvaliteedi aluseks on elusolemine. Ja vastandada ei ole neid mingit mõtet. See on siin jälle mingi sekulaarsete humanistide vandenõu kes tahavad ehk jumalat mängida suuremal määral kui saavad ja juhtmeid seinast välja tirida. Mina olen tingimusteta igasugusete eluvormide poolt. Mina tahaks suubuda mükoriisasse, sellesse igavesse metsseen olemisse, mis ei sure.

Ja tuleb öelda oma ihule täiesti selgesti ja täiesti ühemõtteliselt et käid vähemalt 10 tuhat sammu päevas ja kui pole käind siis ajan su välja normi tasa teenima. Ja kogu lugu. Olen oma sõltuvustega liiga kauaks jäänud prekontemplatiivsele tasandile. Aeg on sõltuvusi vahetada. See on see tasand mida võiks nimetada ka teoreetiliseks tasandiks ja just seal oleks õige ja kohane teha strukturaalseid otsuseid. Aga me ei tee ja nii lähebki et me jõuame faasi kus teoreetiline probleem muutub füüsiliseks probleemiks. Ja kui sa seal ka jääb mentaalselt prekontemplatiivseks siis ongi kõik. Aeg tiksub otsa. Kontemplatsioonihetk ongi see hetk kus sa otsuse teed ja muudad struktuuri. Sest vanamoodi elamise hind on liiga kõrgeks kohunud. Nii lihtne see ongi. Ja kunagi ei ole hilja väikesteks headeks algusteks. Vaid siis vahest kui juba hilja on. Aga algus annab ikka hääd ja tuttavat tunnet. Isegi siis kui hilja on. Püüdminegi on väärtus omaette. Nii et täna on mul võõrutusnähud ja püüdke muga siis hellad ja leebed olla. Külm kalkun külmas talves võtab seest jahedaks. Mul on eeskuju üks 61 a mees kes eelmine talv alles hinge vaakus sest ta oli kusagil oktoobris ujumast tulles end õues jutustama unustanud ja pold üles soojendanud. See ei takista tal aga sel talvel suusamaratonidel end proovile panna. Ja siis see kõhukas härra kes juba aasta Kantilikku korrapärasusega ja mitteväheneva vatsaga mu majast mööda vudib. Ma ikka mõtlen et kui palju ta sööma peab et sellise liikumise juures mitte kõhnuda. Tubli mees on nagu kellavärk. Nii et askees ruulib aga askees kui harjumuspärane kuulekusrezhiim. Mitte sedavõrd abstinants. Elame askeeside tulevärgis ju niigi praegu. Terve see talv on üks peale surutud askees. Masust rääkimata. Nüüd pidi juba Ansip olema. Et ANnnab SIPelda. Masu on löök inimeste eneseteadvusele eriti meie inimtühjal maal. Et majanduslikus mõttes näe on meid ikka periooditi liiast. Aga vastandagem talvele  ja masule siplemine ehk Ansip. Vastandagem Masule oma isiklik askees. Ja siis pole sel välisel surutisel vaat et väga vigagi. Ilma rahatagi saab armastada ja häid raamatuid lugeda ja looduse raamatut lugeda ja väga vähese raha eest saab kalal käia. Ja käia saab hoopis ilma rahata. Aga mis ma ikka käian, lõpetagem ära sest muidu käib teema maha.

Advertisements

1 Response to “Kõnelused ihuga ehk Ansip”


  1. 1 Margus 29.01.2010, 9:40

    Kõlab paljutõotavalt!!!

    Nüüd ei jäägi aega enam nii pikalt kirjutada; aga räägitakse, et need kes palju liigutavad, nende pea töötab otsekui kreissaag!

    Veensid mind tõsiselt. Panen kah läpu kõrvale ja esialgu liduma ei kipu, aga mõne hea raamtu järgi vudiks küll. Vaatame mida uut pakutakse.

    Jõudu ka sulle andrus. Eriti meeldib sinu sulest tulnud vaatenurk, huumorikas, väga peen staff. Ära pane pahaks? Vot, tekitab mõnusa olemise, tee või tina. Jätan vahest mõne uudise vahele kui napib aega, aga blogi vaatan üle. Igal juhul, aitühh, täna üks lahe impulss ihu sees!


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: