Metodistlikust identiteedist V

kõigepealt väike laul

http://www.youtube.com/watch?v=9L1F0m6G1yY&feature=PlayList&p=0200B7FF37DFB5FB&index=0&playnext=1

Praktilised teoloogid postdenominatsionaalses kirkus

Dogma on sageli vastuolus kogemusega. Praktilised teoloogid versus süstemaatilised teoloogid. Süstemaatikud on sageli kauged teoreetikud kes eristavad seni kuni nad teavad kõike eimillestki. Teoloogia ei ole abstraktne teadus . Luther ütles te kogu teoloogia on praktiline. 

Kas Jeesus oli sütemaatik või oli ta praktik .

Ortdokslusest ortopraktikasse

 Uued metafoorid loovad uut reaalsust Vanad kujundid kaotavad vahel jõu meid motiveerida ning trivialiseeruvad. Kafka kui leopardid murravad sisse templisse mitu aastat järjest siis võetakse nad liturgia osaks.

Jeesus pakkus oksümoroonse hea karjase lugu. Vastuolulised sõnad kooskõlas või üheskoos. Näiteks ebajärjekindlad mõtted ; audentne koopia; hiigel krevett;  kõmisev vaikus. Ma olen hea karjane. Karjaseid peeti varasteks teiste inimeste maadel karjatasid nad omi lambaid. Nende staatus oli väga madal. Nad ei võinud kohtus tunnistada ega töötada avalikus teenistuses.

 Globaalne küla – see on juba klishee; orjastatud vabastajad

Identiteedi kujunemisest

Enesekontseptsioon ehk isiklik identiteet on summa inimese teadmistest ja arusaamadest iseenda kohta. Enese kontseptsioon on mõneti erinev eneseteadvusest  mis on teadaolemine iseenda minast ja selle erilisusest. Enesekontseptsiooni komponendid kaasavad füüsilisi, psühholoogilisi ja sotsiaalseid atribuute mida omakorda võivad mõjustada individuaalsed atribuudid nagu näiteks harjumused, uskumused ja ideed.  Need komponendid ja omadused (atribuudid) ei ole taandatavad ka üldisetele kontseptsioonidele enesepildi ja eneseväärikuse kohta. 

http://hirr.hartsem.edu/ency/identity.htm

http://www.religiondispatches.org/archive/mediaculture/656/dreaming_

cyborg_dreams:_virtual_identity_and_religious_experience_

Kultuuriline identiteet tähendab kuuluvustunnet teatud gruppi või kultuuri ja ka tema mõjustatust antud grupist või kultuurist. Kultuuriline identiteet on sünonüüm ehkki mitte identne poliitilise identiteediga. .

Usuline identiteet  on kõige enam seotud loolise ehk narratiivse identeediga mis kombineerib omavahel mitmeid teisi identiteete nagu näiteks rahvuslikku, soolist, väärtustepõhist jms. Siiski on ühe suure kristlise identiteedi sees ja ümber mitmeid teisi ja väiksemaid. Äratusliikumiste identeet kombineerib lugusid Nelipühast apostlite tegude raamatust ja oma usutraditsioonist. Alguse saab see oma usutraditsioon aga reeglina mingi teise usutraditsiooni sees mida viimane ei suuda ega oska hinnata. Põhjuseks võib olla erinevate kiriklike traditsioonide põrkumine kus üks, näiteks Anglikaani traditsioon esindab rahvakiriku kontsepti ja teine näiteks metodistlik räägib aga kirikust kui päästetute kogust ja pühade osadusest.
Äratusliikumisel ei ole tegelikult pikemas perspektiivis palju võimalusi – reeglina on tal vaid üks võimalus, võimalus institutsionaliseeruda ehk teisisõnu muutuda ise kirikuks. Äratusliikumist hoiab elus võime oma sõnumit levitada, eriti mujal kui tekkemaal. Aja möödudes vorm jäigastub ja kriis leiab reeglina aset juba siis kui esimene põlvkond selles traditsioonis üles kasvanud lapsi täiskasvanuks saab. Tavaliselt õnnestub nood aga suunata hariduse saamise radadele ja muuta oma uue uskkonna esimesteks teoloogideks ja filosoofideks. Kolmandal põlvkonnal on kõige suurem tõenäosus hakata kas mässama või lahkuda. 
Aja muududes hakkavad pastorite kaela alla ilmuma valged laigud ja nn. suhkrutükid ehk hakatakse laenama sümboolikat sageli just sellelt samal uskkonnalt millele kunagi entusiastlikult vastanduti. Kantslitele hakkavad kasvama tiivad jms. Mäletan tänini seda kuidas ma kunagi, noore pastorina otsustasin vendade baptistidega ühes kalmistupüha pidada ja jätsin omast arust puhtast solidaarsusest pastori krae panemata. Lõppes aga asi nii et viimaks olin mina ainsana kolmest pastorist ilma klerikaalse tunnuseta.
 
Kõigepealt mõni sõna identiteetide olemusest. Inimestel on vaja ennast määratleda, et tekiks endast arusaadav pilt. Selleks vaadeldakse end mingi grupi liikmena ning võrreldakse ennast ülejäänud maailmaga. Kui ebaõnnestub luua selge pilt endast võib inimene kogeda ärevust.

Mõned identiteedid püsivad ajas praktiliselt muutumatuna (näiteks soo identiteet), mõned muutuvad aga sageli vastavalt elutsükli, sotsiaalsete suhete jne muutumisel (Jenkins 1996: 19-23). Rahvuslik identiteet nõnda nagu religioosnegi sisaldab lakkamatuid taasinterpreteerimisi, taasavastamisi ja konstruktsioone (Seleti 1997).

Võib eristada kultuurilist ja poliitilist etnilisust. Esimene neist viitab uskumusele jagatud keelest, religioonist või teistest sellistest kultuuriväärtustest ja tavadest. Viimane viitab poliitilisele teadlikkusele (Jary 1995).

Erinevatel rahvustel võib identiteet koosneda erinevatel ajahetkedel erinevatest komponentidest. Näiteks on leitud, et eestlastest rääkides on domineeriv kindlasti kultuuriline külg. Nii on eesti rahvusest rääkides/kirjutades oluliseks peetud ühist ajalugu ja eesti kultuuri. Lisaks kultuurilistele aspektidele on Eesti ja eestlaste puhul väga olulist rolli mänginud Eestimaa – territoorium, loodus ja põllupidamine.

Tänapäeval ei anna enam tooni eristumine etnilistel printsiipidel. Märksa aktuaalsem on kodakondsuse küsimus.

Tihti soovitakse omada mitut kodakondsust (eesti ja vene), mis viitab vajadusele luua mitmikidentiteete. Suure osa – hinnangu alusel ligemale kolmandiku Eesti elavate venelaste riiklik (rahvuslik) identiteet on topelt-identiteet, teatud grupil isegi kolmekordne (vene, nõukogude ja eesti). Seda identiteedi kahevahel-olekut saab iseloomustada mitut moodi, ühelt poolt on raske katkestada sidemeid emamaaga, teiselt poolt tuntakse teatud vajadust adaptatsiooniks ning integratsiooniks asukohamaaga (Kirch 1996).

Kodakondsuse valikul peavad inimesed oma hoiakute ja väärtushinnangute alusel ka reaalselt käituma. Kuid lisaks identiteedile on kodakondsuse valikul oluline ka kasulikkuse kriteerium. Ka need, kes teevad oma otsuse sunnitult (näiteks ei saa eesti keele oskamatuse tõttu Eesti kodakondsust), ei ava kodakondsuse kaudu otseselt oma veendumusi. Siiski näitab kodakondsuse valik hästi, kas inimene on laiemalt oma mõtetes ja tegudes rohkem Eesti või Venemaa-keskne.

Kodumaa identiteet. Identiteedijuures on oluline ka kodumaa küsimus – st millist maad peetakse enda kodumaaks. Uuringute andmetel (Tammaru 1999) on Eestit enda kodumaaks pidavate inimeste osatähtsus suurem nooremate seas. See seletub sellega, et nende seas on suurem Eestis sündinute osatähtsus ja neil ei ole sugulussidemed Venemaaga nii tugevad kui vanematel vene rahvusest inimestel. See kinnitab ka seda, et venelased on muutumas üha Eesti-kesksemaks.

Selline kahevahel olek võib tekitada identiteetide lõhestatust. Kõige selgemalt toob selle esile kodumaa küsimus. Kuna väärtushinnangutes ja hoiakutes puudub selgus, mõjutab see kindlasti kohanemisprotsessi. Nooremas ja vanemas tööeas inimestel on kodumaa identiteet selgem, keskealistel inimestel kõige enam lõhestunud. Nooremate hulgas on enam neid, kes peavad Eestit enda kodumaaks, vanemate hulgas aga enam Venemaad enda kodumaaks pidavaid inimesi.

On räägitud, et venelaste identiteedil pole etnilist baasi. Üheks etnilise identiteedi komponendiks, mis venelasi teistest eristab, on keel. Erinevad autorid on keelt pidanud olulisimaks sümboliks etniliste gruppide eristamisel. Seega on olemas ka võimalus uue identiteedi loomiseks etnilise identiteedi komponendi keele baasil (Vihalemm 1999). Keel on sübmoliks, mis eristab Eestis eestlasi ja venelasi.

Osa autoreid leiab, et kuna vene keelt rääkiv kogukond on kogenud poliitilist ja sotsiaalset alandust, võib see viia nende vene identiteedi kultuurilisele taaselustumisele (Daatland 1997). Venelaste mentaalsuses toimuvaid muutusi on osade uurijate poolt tõlgendatud kui astmeid uue etno-kultuurilise identiteedi formatsiooni suunas (Vihalemm 1997: 295).

Näib, et mennoniidid, kes on oma kommete ja religioosse identiteedi seisukohalt väga traditsioonilised, esitavad väljakutse meie traditsioonilisele nägemusele riigi, assimileerumise, integratsiooni ja kultuurilise sulandumise küsimustes – kõik tänapäeva maailmas olulised teemad. Riigiüleste protsessidega, on mennoniitide eluvorm minu meelest alternatiiviks traditsioonilisele rahvusriigile. Kui elujõuline selline alternatiiv on?

Mennoniidid on juba 500 aastat vastu pidanud ja seda on palju rohkem kui nii mõnelgi rahvusriigil on korda läinud. Nad on elujõulised, sest neil on alati õnnestunud kohaneda muutuvate tingimustega. Nimelt: kui mennoniidid sattusid rahvusriikide loomise protsessi keskele, kus riikide eesmärgiks oli esmalt konsolideerida oma territooriumid, näitasid nad end selle territorialiseerimise potentsiaalsete abilistena, näitasid, et nad on rahuarmastavad põlluharijad, kes sobivad riikide mõtteviisiga väga hästi. Nad on paiksed põlluharijad, head kristlased, ja see annab neile stabiilse grupi maine – kõik see aitab kujundada suhtumist. Siis aga nihkusid riikide prioriteedid territoriaalsest konsolideerimisest rahvuste ülesehitamisele. Niisugused muutused toimusid kogu Euroopas, mennoniidid kogesid seda Venemaal. Ja see tõi päevakorda rahvuse teema: mida tähendab olla venelane? Võib küll mõelda, et on olemas mingi eriline venepärasus, mis on ühine kõigile Venemaa territooriumil elavatele inimestele, aga nii see ei ole. Rahvus tuleb üles ehitada ja seda tehakse riigikoolide süsteemi kaudu. Kui Venemaal kehtestati üleriigiline koolikohustus, otsustasid mennoniidid, et rändavad Kanadasse.

Kanadas juhtus aga sama asi: kõigepealt oli riik ametis territoriaalse konsolideerimisega ja pärast Esimest maailmasõda hakati üritama mennoniitidest Kanada kodanikke või õigemini Briti alamaid teha. Ja kuna rahvusriiklike formatsioonide tekkimine ja konsolideerumine oli globaalne protsess, siis lõppesid ühel hetkel võimalused hõivata uusi territooriume, sest rahvusriigid olid enda alla võtnud kogu maailma, välja arvatud ehk näiteks Antarktika. Kuidas õnnestub siis riik üle trumbata ja vältida rahvuse pealesurumist? See käib protsesside kaudu, mida mina nimetan riigiülesteks. Mitte rahvuseülesteks, sest rahvuseülene viitaks otsekui rahvuse vahetamisele, mennoniidid aga jäävad rahvuste loomise protsessist kõrvale. Nemad moodustavad suhtevõrgustiku, ühtse kogukonna, mis koosneb maailma rahvusriikide territooriumidel asuvatest mennoniitide kolooniatest.

Üks mu informant rääkis, kuidas ta ületab Boliivia ja Argentina piiri: ta lahkub Boliiviast selle riigi dokumendiga ja vahetab selle siis enne järgmist passikontrolli Argentina omade vastu välja. See üllatas mind. Ühelt poolt oleksid nad otsekui minevikus kinni ja siis järsku kasutavad vaheldumisi kaht passi – omamoodi väga postmodernne. Ta selgitas: „Minu lapselapsed on argentiinlased, mu lapsed on boliivlased. Mina olen mehhiklane, mu vanemad olid kanadalased ja vanavanemad venelased. Aga meie isamaa ei ole siit maailmast, meie isamaa on taevas.” Kui mennoniitide ajaloo peale mõelda, siis tähendab iga uus ränne loobumist võimalusest saada mingi rahvuse liikmeks. Mõistad, mu informant pidas silmas seda, et tema vanavanemad ei olnud rahvuselt venelased, vaid et nad sündisid Venemaal ja ütlesid rahvuslikust kuuluvusest lahti selleks, et jääda truuks oma isamaale, nagu ta ise ütles: „Meie isamaa on taevas”.

Sinu informandi öeldu illustreerib tabavalt seda, et mennoniidid on tõelised globaliseerujad ja on seda olnud juba pikka aega.

Tegelikult oligi see üks mu esimesi väiteid. Aga asi sai alguse globaliseerumise eest põgenemisega. Nad aeti välja Püha Rooma keisririigist, mis oli üks esimesi moodsaid globaalseid impeeriume maailmas. Muidugi valitsesid ka näiteks Tšingis-khaan, Aleksander Suur ja Julius Caesar suurt osa maailmast, aga see oli teistmoodi maailm. Püha Rooma keisririik oli esimene kord, kus meile tuttavas maailmas oli tekkinud ülemaailmne impeerium. Nii et mennoniitide puhul üllataski mind see, et nad aitavad meil mõista, et globaliseerumine polegi kuigi uus nähtus. Me räägime praegu globaliseerumisest, rahvusvahelisusest ja multiidentiteetidest – mennoniitidel on kõik see olnud juba 500 aastat. Ja ikka räägime, et nad elavad minevikus.

Mennoniite armastatakse niisiis kujutada minevikule orienteerituna, minevikus elavana. Kirjutad, et „mennoniite kirjeldatakse tavaliselt tänapäevase maailma pahede vastu seisva kogukonna musternäitena”. Sinu raamat aga räägib ka „hälbimisest ja  konfliktidest”. Näib, et see on järjekordne väljakutse, mille mennoniidid meile esitavad – nad keelduvad vastamast meie romantilistele ootustele?

Sa näitad, et mennoniitidele viidates saab kritiseerida üldlevinud arvamust, otsekui oleksid „juurtetus” ja „nomaadlus” kultuurilisele identiteedile mingiks ohuks (nõnda kipuvad eeldama rahvusriigid).  Tänase maailma identiteedipoliitika näitab, et identiteet võib olla dünaamiline ja paindlik ning muutuda vastavalt poliitilistele, sotsiaalsele ja ideoloogilisele keskkonnale või – nagu mennoniitide puhul – vastavalt kohalike kogukondade sisemisele arengule.

Jah, nende „juurtetus” on ilmselge. Nagu ka see, et inimene ei pea tingimata olema kusagile „juurdunud”. Juurte metafoor on tüüpiline näide selle kohta, kuidas riigid mõtlevad, kui nii võib väljenduda. Sama käib ajaloolisuse kui legitimeerija kohta. Aga mis puutub identiteeti kui sellisesse, siis olen selle termini suhtes üha skeptilisem. Olen püüdnud seda sõna vältida, kuigi alustasin oma uurimistööd just identiteediuuringutega. Minu arvates on see mõiste kahjulik, sest sel on üks tähendus sotsiaalteadustes ja teine avalikus sfääris. Selle võib väga kergesti asendada teiste terminitega ja sama hästi saab hakkama ka ilma selleta. Usun, et raamatus ei maini ma seda sõna kordagi. Sama käib ka sõna „kultuur” kohta. Nende mõistete häda on selles, et kasutame neid mingite väga korralikult sildistatud, teistest eristatud rahvagruppide kohta – peaasjalikult selle näitamiseks, et nad on ülejäänud maailmast väga erinevad ja et on olemas mingi põhiolemus, mingi tuum, mis neid teistest eristab, ja et seda tuleb kaitsta.

Ühtlasi on riigid kasutanud mõistet selleks, et üksikisik rahvusliku identiteedi mõiste kaudu oma riigiprojekti külge liita. Kui ma üritan oma raamatus midagi põhjalikult koost lahti võtta, siis on see kogu rahvusriikide loomise protsess  ja loogika, mis ühendab riigi ja rahvuse. Nii et see raamat on territoriaalsuse dekonstruktsioon, riigiloome protsessi dekonstruktsioon, rahvusliku identiteedi loomise protsessi dekonstruktsioon. Viimane tuleb tavaliselt ülalt ja riik legitimeerib siis tagantjärele oma teod, mis tehtud selle rahvusliku identiteedi kaitsmise nimel. Nõnda hakkame nägema kõiki neid teisi identiteete ja jõuame etnilise ja moraalse identiteedini. Aga mida see identiteet tähendab? Mõistet ennast kasutatakse palju, aga kriitiliselt kasutatakse seda vähe. Minu arvates on identiteet avalikus sfääris liigagi laetud termin. See on avaliku sfääri tööriist, aga analüüsile ei lisa see suurt midagi juurde. Teisest küljest tuleb muidugi käsitleda ka seda, mida mennoniidid ise endast arvavad: nad on Christenvolk, Kristuse rahvas.

Narratiivile on antud olemise [being] kirjeldamise roll, mitte aga saamise [becoming] võimaluste loomine, väljendamine ja nende avamine.

See ei tähenda, nagu oleks narratiiv lõpetanud eksisteerimise. Pigem tähendab see seda, et narratiivprotsessi keskne roll teiste inimprotsesside (mõtlemine, teadmine ja reaalsus, teadvus ja identiteet) suhtes on suurel määral tunnustamata või maha vaikitud; ning sellest mahavaikimisest kannavad kahju mõlemad pooled.

See mahavaikimine on andnud põhjust rääkida kriisist ilukirjanduslikes romaanides  ja kunstis üleüldse, ning inimeste elu ajalise organisatsiooni lagunemisest – kriisist, mida tuntakse kui postmodernistlikku seisundit. Ometi on sellest kriisist tõusnud uus huvi narratiivi vastu, semiootika, lingivistika ja narratoloogia näol – hilinenuna näiv uurimus selle kohta, mida paljud tajuvad kaduva nähtusena. See taastekkinud huvi on suurel määral piiritlenud ennast kultuuriliste artefaktide süstemaatilise uurimisega – see vaatleb lugusid [story] kui teoseid, tooteid, või tekste. Ometi on selle uuest huvist innustust saanud mitmed teoreetikud, kes näivad liikuvat selle poole, et vaadata narratiivi protsessina.

Üks tähtsamaid nendest teoreetikutest on Paul Ricoeur, kelle kolmeköiteline teos “Time and Narrative” (1994-5) on saavutanud ülemaailmse tunnustatuse.

Ricoeuri kirjeldust narratiivi kohta tunnustatakse kui siiani kõige terviklikumat.
Tema kirjeldus vaatleb narratiivi kui meie ajakogemuse baasstruktuuri ning esitab kolmeetapilise mimesise protsessi, millest võrsub narratiivne identiteet ning kogu inimloovus. Nende ideede esitamisega paneb Ricoeur teistele järgimiseks programmi paika. Ometi pole Ricoeuri ideed probleemideta, ning kolme nendest probleemidest vaatleme siin; pöörates tähelepanu järgmistele autoritele: David Carr, Mihhail Bahtin ja Alasdair MacIntyre.
Ehkki ükski nendest probleemidest pole lahendamatu, viitavad need ometi vajadusele Ricoeuri kolmeetapilise mimesise ning narratiividentiteedi ideed ümber töötada, võttes arvesse narratiivi protsessuaalset loomust ning selle lähedasi ja lahutamatuid seoseid identiteedi, teadmise, teadvuse ja reaalsuse inimprotsessidega [human processes].

Illustreerimaks narratiivi protsessuaalset loomust, läheneksin siinkohal kolmest aspektist küsimusele, mis on narratiiv. Kõigepealt on võimalik vaadelda narratiivi kultuurilise artefaktina, teose või teksti või tootena, mis võib võtta mitmeid vorme, kuid mille lõppeesmärgiks on jutustada või avada [unfold] meie ees lugu. Teiseks on võib vaadelda narratiivi kui teadvuse ja eneseteadvuse fundamentaalset seisundit [fundamental mode]. Kolmandaks võib vaadelda suhet narratiivi kui toote ja narratiivi kui teadvusseisundi vahel. Seda suhet võib iseloomustada kui kommunikatiivset, mis on lõppkokkuvõttes ka keele ja narratiivi põhieesmärk.

Need narratiivi kolm aspekti sõltuvad üksteisest, ükski neist ei saa teisteta eksisteerida, ometi on narratiivne suhe neist kõige olulisem. Selle suhte alusel võib väita, et narratiiv on jätkuv ajaline protsess, millest võivad tekkida teised protsessid – dialoog, intentsionaalsus, teadlikkus maailmast ja teistest, kontseptsioonid ajalisusest väljaspool konkreetselt läbielatut, ning lõppkokkuvõttes isiklik identiteet.

Lange and Westin (1985: 19): “identiteedi loomise protsessi on kaasatud “seest poolt” inimese enda alateadvus ja jagatud grupisisesed stereotüübid ning “väljastpoolt” avalikkuse poolt peale surutud või tajutud personaalsed ja sotsiaalsed identiteedid. Kes on “mina” ja kes on “avalikkus” sõltub, muidugi, omaks võetud vaatevinklist.”

Erikson (1968: 161): “identiteedi loomine, algab alles siis, kui identifitseerumise kasulikkus lõpeb. See kasvab välja lapsepõlve identifikatsioonide valikulisest hülgamisest ja assimileerimisest ning nende sulandamisest uueks tervikuks…”.

•Vastandlikuna suuresti kaasa antud kollektiivsele identiteedile, mis ilmneb igapäevases elus kui enamusgrupi kultuuriliselt defineeritud käitumine, on privatiseeritud identiteet vabatahtlik teadlik valik, mis on sageli sümboolne ja ilmneb ainult teatud situatsioonides   (Stoller, 1996).

•Identiteet/mina kui nähtus on oma olemuselt sotsiaalne •Identiteedi elemendid on alati mh kollektiivsed •Saavutatud identiteet on ideaalis tasakaalus, valikuterohke, teadlik
•Maa •Keel •Seotustunne •
Venelasi aktsepteeritakse sarnastena (meie gruppi kuuluvatena), kui nad räägivad eesti keelt. Samas üldistatakse, et nad ei räägi ja seetõttu …. •Ühtset – jagatud territooriumi nähakse kohati ka jagatud saatuse alusena. See seotus läbi ühise saatuse on üheks võimalikuks Eesti identiteedi allikaks.
•Ma usun küll, et ma oleksin teist sorti inimene, kui ma oleksin ainult rootslane, see annab nagu teise perspektiivi mulle, siin Rootsis. Saab nagu rohkem aru inimestest, kes tulevad teistest maadest ja et Sul ei ole ainult see Rootsi vaade, nagu rootslased võivad olla kitsarinnalised. Kuna mina olen mõlemad, siis mul on võimalus vaadata asju mitmest seisukohast.
“… inimesed muutuvad tavaliselt rasketel aegadel, headel aegadel nad ainult räägivad palju muutumisest”

“Nad õppisid, et nende kohustused ei hoia neid eemal nende eesmärgist – vaid on osa nende eesmärgist. (Ja sageli olulisim osa)”

“Ei ole olemas Ühte Õiget Vastust”

“Otsides ei pruukinud nad leida oma kutsumust, kuid nad said palju teada iseenda kohta”

http://valgusepoole.wordpress.com/2009/11/28/uitmotteid-religioossest-identiteedist/

Meie kollektiivne identiteet formeerub sotsiaalses gravitatsioonis ja samavõrd loomulik on seegi et sotisaalsete tingimuste muutumisel muutub ka identiteet. Ei ole enam traditsioonilist vastast/kolleegi kui viidata siinkohal Girardi esskuju/takistus suhtele. Just sarnase sõnapaariga oleks kõige kohasem iseloomustada vabakiriklikkust. Ühest küljest on selgesti vastandatud suurele kirikule aga teisalt on algse innu lakkamisel üha enam ja enam püütud sellele samale suurele kirikule läheneda ning otsida temalt heakskiitu ja mõistmist. Veelgi enam kui vabakirikul ei õnnestu ise suureks saada siis mingist hetkest on ta oma olemasolu mõttes juba koostööst selle endise vastasega eluliselt sõltuv. Juhul kui ta ei taha lakata või manduda marginaaliks. 
Vastanduvad elemendid elavad aga usuliikumise sees jätkuvalt edasi ja alati on vabakirikluses gruppe kes arvavad et tõeline ärkamine saab vaid siis aset leida kui hakatakse seninsest radikaalsemalt vastanduma. Sellest tekivad pinged usuliikumise sees.  
 
Metodism algas 18. sajandil äratusliikumisena anglikaani kirikus. Selle liikumise juht oli anglikaani kiriku preester John Wesley (1703-1791), kes oma elu lõpuni jäi Inglise Kiriku preestriks ega soovinud ka luua mingit uut uskkonda. Ta tahtis vaid uuendada omaenda kirikut. Johni kõrval seisis selles töös tema vend Charles Wesley, kes samuti oli Inglise Kiriku preester ja kes viljaka kirikumuusikuna on kirjutanud palju anglikaani hümne ning enamiku metodistide kirikulauludest.

Nime “metodistid” panid John Wesleyle ja ta sõpradele kaasüliõpilased Oxfordi Ülikoolis, kuna John ja tema sõbrad olid väga metoodilised nii Pühakirja uurimises kui heade tegude tegemises.

Meie usume

Metodistidel ei ole – õnneks – mingit “erilist” õpetust või omapära, mille põhjal neid võiks teiste kristlastega vastandada.

See kunagine äratusliikumuslik “eelis” on ärkamise lakkamisega muutunud küll ehk pigemini puuduseks ja vajakajäämiseks.
Me ei taha oma identiteedis otsida erinevusi, vaid pigem seda, mis meid teiste Kristusesse uskujatega ühendab. Kirikulooliselt viivad meie juured läbi anglikaani kiriku Reformatsiooniaega. Struktuuriliselt seisame lähedal luterlikule kirikule. Samal ajal on metodisti kiriku teoloogias selgeid katoliiklikke ja õigeusu jooni.

Me usume, et inimene on langenud pattu ja kannatab – ning temaga koos kogu loodu.
Me usume, et Jumal on inimest ja maailma nõnda armastanud, et Ta on andnud oma Poja selle maailma lunastamiseks.
Me usume, et Jumal on saanud Jeesuses meiesarnaseks inimeseks, kes on kannatanud koos meiega ja meie pärast, surnud ja üles tõusnud meie heaks.
Me usume, et Jumal on rajanud oma Kiriku, et inimesed kõikidel ajastutel ja kõigis paigus võiksid selle kaudu kuulda Head Sõnumit ja leida tee tagasi Jumala juurde. Meil ei ole tõe monopoli, vaid me usume, oleme üks osa üleilmsest Kristuse Kirikust.

Me usume, et iga inimene võib kogeda Jumala tegutsemist ning Temasse uskumise praktilisi ja igapäevaseid tulemusi isiklikult oma elus.

Jumal kutsub igaüht osadusse endaga. Tema on see, kes otsib inimest. Me usume, et Jumala töö iga inimese juures on protsess, mis igal hetkel on täidetud Tema armuga. Jumal alustab oma tegutsemist inimeses veel enne, kui inimene sellest ise teadlikki on (seda nimetatakse metodisti teoloogis nn “eelkäivaks armuks”). Kui inimene tunneb Jumala puudutust ja võtab vastu Tema armupakkumise – usub Jeesusesse kui Lunastajasse, siis taastatakse patu tõttu katkenud osadus Jumala ja inimese vahel (seda nimetatakse nn “õigeksmõistvaks armuks”). Sealtpeale algab kogu inimese elu hõlmav teekond, mil Jumal kutsub ja aitab inimest saada Tema sarnasemaks armastuses ja teenimises (nn “pühitsev arm”).

Me usume, et kristlik pühadus on eelkõige “sotsiaalne pühadus”. Kristlase pühadus ei saa olla “individualistlik”, vaid peab väljenduma siin elus kaasinimese teenimises, kannatuste leevendamises ja kurjuse vastu võitlemises – ükskõik, millises vormis see end ei väljendaks.

Metodistidel on “terviklik elukäsitlus”. Me ei ole “kultuurivaenulikud” ega ükskõiksed ühiskonna või poliitiliste küsimuste suhtes. Parimaks näiteks sellest on  endine USA president George W Bush ja paljud tema kaastöötajad, kes on kiriklikult kuuluvuselt metodistid, nagu ka eelmine presidendiproua Hillary Clinton. John Wesley innustas metodiste lööma kaasa ühiskonna elus, omandama head haridust, lugema väärtkirjandust; ta ise oli raamatute masstiraazhis kirjastamise ja levitamise eestvedajaid Inglismaal.

Me ei taha jagada elu “vaimulikuks” ja “ilmalikuks”, vaid võtame kogu elu ja tervet maailma kui kingitust Jumala käest ja püüame olla Jumala kaastöölised kõiges heas.

EMK Tartu Püha Luuka koguduse veebilehelt:
 

Oleme elulähedane kogudus – meie meelest ei ole Kristlus midagi Mustvalget ja inimesed pole ühetaoliselt Hallid. Oleme kogenud, et just Jumalaga käies on Elu MitmeVärviline ja iga inimene Tõeline. Seda selgust tahamegi Sinuga jagada.

allikas:
http://tartu.metodistikirik.ee/

Laste ristimist tuleb Kirikus säilitada.

Imelik, et osade asjade eitamist põhjendatakse sellega, et seda pole piiblis kirjas, samas, kui osad asjad on alles jäetud, mida tegelikult ju ka ei ole piiblis kirjas. Huvitav, mille põhjal see valik on tehtud? Oskab mõni metodist kommenteerida?

 On meil siin üleüldse mõni metodist?

Tsitaadi autor: kantor on 21.07.2005, kell 16:01
on meil siin üleüldse mõni metodist?

Crusoe poolt läbi viidud küsitlus usulisest kuuluvusest näitas, et 2 metodisti peaks olema.

 Kommentaar: Antud materjalid on jäänud süstematiseerimata ja läbi töötamata. Vabandan.

Advertisements

1 Response to “Metodistlikust identiteedist V”


  1. 1 Margus 28.01.2010, 22:45

    Lasteristimine. Võimalik, et ma osalesin kunagi selles kantori diskusioonis, aga ma täpselt ei mäleta milleni asi jõudis. Minu andmetel on kantor luteri kiriku taustaga. Nii palju siis jutu jätkuks…


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: