Metodistlikust identiteedist IV

1875-l on tekkinud alused islami fundamentalismi tekkeks Sharia seaduse tõsimeeleste rakenduskatsete näol. Fundamentalismi paradoksiks on see et ta sõltub sekulaarsest ühiskonnast enda ümber selleks et olla usutav. See tähendab et fundamentalism eeldab alati kontrasti. Fundamentalismi ajendiks on arusaam et sekulaarne maailm püüab religiooni hävitada. Nii elavad sekulaarsus ja fundamentalism omalaadses sümbioosis. Mõlemad innustavad üksteist. Fundamentalistid ateiste ja vastupidi. Fundamentalism on reaktsiooniline liikumine mis tõuseb esile siis kui tajutakse ohtu teatud inimgrupi põhiväärtustele. See oht võib olla ka väline nii nagu Lähis-idas. Variserid Jeesuse päevil olid kindlasti fundamentalistid. Nad püüdsid järelejätmatult täita juudi religiooni põhilisi arusaamu. Ehkki termin on uus on praktika vana vähemalt tuhandeid aastaid. Protestantliku fundamentalismi alged kerkisid esile 1910-l aastal kui anti välja esimesed 12 raamatut seeriast “The Fundamentals”. Sealt tuli ka nimi. Liikumisena kerkis fundamentalism esile möödund sajandi 20-e ja 40-e aastate vahel vastusena ohule mida tajuti lähtuvat sekulaarsest kultuurist. Samas ei tohi fundamentalismi segamini ajada ortodoksiaga. Erinevus on selles et sõnus keeldub fundamentalism arvesse võtmast mistahes muutusi. Fundamentalism on ohustatud inimeste klammerdusliikumine. See on reaktsioon ohule. Ortodoksia oleks pigem see mida võib nimetada kristlikuks konsensuseks läbi ajaloo. Konsensuseks mis rajaneb iidsetele reeglitele ning arusaamadele mis tulenevad jumalikust ilmutusest. Ortodoksia autoriteet ja legitiimsus tulenevad ustavusest, muutumatust ustavusest algsele tõele nii nagu seda kord – selle primitiivseimas ja puhtaimas esituses mõisteti. Fundamentalism on seevastu ortodoksia mis on modernsusega konfrontatsioonis. Protestantlik fundamentalism on teadlik reaktsioon 20 sajandi arenguile. Katoliku kirik pani bullaga vande alla modernismi eksitused. Fundamentalism on algusest peale vastukultuuriline liikumine mis kasutab religioosseid dogmasid selleks et kaitsta kultuurilisi piire. Teatud võtmedoktriine kasutatakse kui kaitsevalle ja barrikaade selleks et eralduda sekulaarsest kultuurist ning anda endile kindlustunnet, kuuluvustunnet, identiteeti ja eesmärgi tunnetust. Fundamentalistide teadvus on lakkamatus piiramisseisukorras. Neid iseloomustab getomentaliteet üheskoos pioneeri- ehk rünnakumentaliteediga. Katsed lahutada usklikke muust ühiskonnast on kestnud alates 16-st sajandist. Näiteks anabaptistid 17-l sajandil; baptistikogudused Londonis 1920- ndatel aastatel jne. USA-s jõudis fundamentalism oma kõrgpunktile. Doktrinaalne puhtus eraldati roojasest. Siiski ei õnnestunud muuta valitsevaid kultuuritrende. Uusevangelikalismi esiletõus viitas fundamentalismi ebaõnnestumisele peale 2-st ilmasõda. Fundamentalistid ei esitanud kristlust kui sotsiaalse perpektiiviga ilmavaadet vaid kontsentreerusid evangeeliumi ühele ainsale aspektile. Tulemusena esitati maailmale vaesustatud ja vähendatud evangeeliumi. Fundamentalism oli liiga teispoolne ja antiintellektuaalne selleks et leida palju pooldajaid. Uusevangelikaalsus oli uus trend ehk n.ö. kolmas tee USA protestantismis. Pöörates suurt tähelepanu teoloogilistele alustele loobus evangelikaalsus kultuurilisest isolatsioonist. Fundamentalism kestab aga edasi. Erinevalt islamist ei pruugi see võtta vägivaldseid vorme. Vägivaldne dekristianiseerumine võib aga küll viia vägivallani. The Fundamentals on 12 osaline raamatusari mis tõi selgesti välja teatud seisukohad nagu: Piibli inspireeritus ja eksimatus; Jeesuse neitsistsünd; Jeesuse lepitusohver ristil; Jeesuse ihulik ülestõusmine ja taastulek. Fundamentalistide meelest on Pühakiri veatu ja seda tuleb mõista sõnasõnaliselt õigena. Ajapikku saab just sellest suhtumisest kristliku fundamentalismi märksõna. Evolutsioonile vastandatakse kreationism.

Tuleviku kristlus.

Kas on tulevikku Lääne protestantismil? Stagnatsioon on üldtermin millega võib praegu iseloomustada peamisi protestantlikke denominatsioone. On ilmne et enamik neist ei ela ela 21 sajandit üle. Siinkohal mõeldakse ennekõike Anglikaane, Metodiste, Prespüterlasi jt. Mujal ehk aga läänemaailmas küll mitte. Mujal aset leidav kasv annaks siiski neilegi lootust. Ortodokside olukord on palju parem. Katoliiklased on 21 sajandil kõige edukamad. Üldise arvamuse kohaselt. See on suurim USA denominatsioon mis jätkab kasvamist. Vorme ei tohi siiski hüljata seni kuni nad veel mingitki ülesannet täidavad.

Nelipühilus. Üheks nende edu põhjuseks oli see et tegeldi ühiskonna nõrgimatega. Evangelikalism. Mingis mõttes on häälekandjaks ajakiri “Christianity Today” ja Billy Graham. Esiteks pöördumine John 3:7 plaanis. Lisaks suur aktiivsus kristliku elu aktualisatsioonis, igapäevaelus eriti evangelismis. Piblitsism – fookus piiblile kui kristliku elu ja praktika ressurssile. Piibel kui spirituaalse elu kese nii individuaalselt kui ka korporatiivselt. Ristikesksus.

Ortodokslus on algselt Bütsantsi religioon. Vene ortodokslus moodustab 83 persenti maailma ortodoksidest. Neidki iseloomustab pettumus akadeemilises teoloogias. Tundub kui eksisteeriks mingid 2 erinevat rahvast, akadeemiline ühiskond ja ilmikud. Teoloogia marginalisatsioon. Neid iseloomustab ka igatsus spirituaalse identiteedi järgi. Orgaaniline teoloogia.

Kristlik tunnitus Postmodernses maailmas. Traditsioonilised kristluse vormid ei oma Postmodernses maailmas mingitki eesõigust. Ideoloogiline vabaturg valitseb täielikult.

Don Messer, metodisti teoloog pakub identiteedi ümber mõtestamiseks metafoore ja mudeleid Uustestamentliku kiriku kohta. Miks otsida kaasaegseid kujundeid? Kujundid süütavad ettekujutusevõime ja annavad meile identiteete mis lähevad kaugemale pelgast kohusetäitmistest. Teiseks põhjuseks on ajakohasuse nõue. Otsing kaasagesete kristlike kujundite järgi võimaldab meil leida suunataju või organisatsioonilist motiivi meie usukogukonna jaoks. Uustetamentlikud kujundid Kristliku teenimise kohta. 2 kor 3-6 “Kristuse orjad ehk teenrid.”

 2 kor 11-23 2kor 5-18 nimetatud kirjakohad viitavad teenijale, ettekandjale ehk kelner-le. Hiereus ehk preester (elder) tuleb sellestsamast piibli “presbüteros-st”. Inimene vaatab alati teiste kui eeskuju ja mudeli peale. Millist pilti ta järgib, selline inimene temast ka tuleb.

Varakirikilikud kuvandid kristlikust teenimisest. Apostlid 1kor 12-28. Justinus märteri sõnul sõlmis kristus ühte kolm vana testamendi kujundit – kuninga prohveti ja preestri. Preesti kuvand on olulisim. Domineerima jäi praktikas aga vormiline ühtsus ehk liturgiline ja sakramentaalne kuvand. Reformatsioonilised kuvandid olid ennekõike kõigi pühade preesterlus ja jutlustamine. Kaasaegsed pildid on vast enim – nõustaja ja terapeut ehk kristlased kui hinge arstid kuna nad on alati vaimses mõttes rindel. Administraator, abistaja ja ämmaemand on samuti kasutusel. 

Täna vast siiski enim pastoraaldirektori pilt. Kristuse sõduri pilt kipub taanduma kuna tänapäeval on enim läänemaailmas levimas palgaarmee. Professionaaalsus ruulib nii nagu kõikidel teistel elualadel. Francis Asbury räägib oma päevikus kellegist Wrightist kes rääkis kantslist tühje asju selleks et inimestele meeldida, selle asemel et südameid muuta. Sulane ja ori – tänapäeval ei müü. Üheks oluliseks küsimuseks on soolisuse küsimus.  Jumal on transendentne soo suhtes – ta ei ole mees ega naine vaid sooülene. Inimestena ei õnnestu meil sooülesed olla. Kleerus on kas mees või kohitsetu ütles ajalooline vaade. Eunuhhid. Kuna sõna sex on tabu kleeruse jaoks olgu siis tegu meeste või naistega. Freudi järgi on seksuaalsus peamine inimesi liikumatõukav jõud. Kirik on veetnud 2000 seda alla surudes. Katoliku kirik reglementeeris seksuaalseid eneseväljendusi väga. Reede ja laupäev olid Maaria austuseks. Pühapäev ja esmaspäev vaeste hingede austuseks. Kõnekäänd keskajast andis tänu Jumalale teisipäeva eest. Siis võis. Täna võib ka kleerus omada ja teha sugu.

Hispaania kirikukogul 306 hakati kasinust ehk sugulist karskust eristama tsölibaadist ja tehti see kohustuslikuks. Erandeid oli väga palju. Protentandid püüdsid selle küsimusega tegeleda. Nagu Luther, kes arvas et parem on omada kaht naist kui silmakirjatseda ja kõik need jamad mis sellega seoses praktikas tekkisid. Kleerus oli kolmas sugu. Sinu edu vaimulikuna sõltub koguduse võimest sind mitte ette kujutada suguühtes olevana. Partenogeneesi http://et.wikipedia.org/wiki/Partenogenees läbi sünnivad pastori lapsed. Halvimal juhul aga täidab pastor lihtsalt oma sotsiaalset kohust ühiskonna eest ja sedagi üsna vastumeeleselt. 1936 aastani oli seaduse tasandil ebamoraalne kanda palja ülakehaga ujumisriietust meestele. Samuti 1960-ndatel aastatel oli veel keelatud lühikeses riietustes tennist mängida Asbury Teoloogilises Seminaris. 

Hoiduge suhtumisest et me pälvime vaid seda armu mida me oleme ära teeninud. See ei ole ei odava ega kalli armu küsimus vaid vaba armu küsimus ütleb Don Messer. See ei ole Jumala standard õnneks. “Üliinimlikud pühakud” on järgmine stereotüüp lisaks sootusele.  Kristlane/papp kui perfektne isik. Psühholoogid väidavad et paljud kleerusest kannatavad selle all mida võib nimetada ideaalse enesekujutluse koormaks. Pastor on võõras võõral maal. Ilmiku moraalne pale on eraasi, samal ajal kui vaimuliku eetiline pale on professionaalne asi ja kuulub sellisena kõigile. Isiklik ja avalik morral on see topeltheeliks mis moodustab me olemuse sisu. Donatistid väitsid et vaimuliku moraalne kvaliteet on otseses seoses tema teenistuse kvaliteediga samal ajal kui Augustinus ütles et sakramentide väärtus ei olene vaimuliku isiksuslikust kvaliteedist. Olla ordineeritud ei tähenda et sa pead kandma mingit valenägu et vastata kellegi ettekujutusele selle kohta milline üks vaimulik olema peab. Kõige kristlaste püha preesterkond tähendab mitte vaid seda et kõik inimesed on kutsutud kristlasteks, vaid sedagi et kõik kristlased on kutsutud saama inimesteks.

Teenimisteoloogia ehk pastoraalteoloogia. Niebuhr tuli ja tõi kaasa “pastoraaldirektori kuju” ja Henry Nouwen “haavatud tervendaja”. Ministri on and kogu Jumala rahva heaks. Preestriamet on Lutheri sõnul esindusteenistus. Kutsumine – mitte karjäär. Ordinatsioon tuleb sõnast ordo mis tähendab korda ehk korrapärasust ehk korrapärast ordinatsiooni ja see on 1 7-st sakramendist. 

Nüüd kujundid ise.”Haavatud tervendajad kaastatundvate kogukonnas”, “halastaja samaariamees”. Kiriku visiooniga on need kujundid alati seotud. Nimetatud kujundid tähendavad iseenda puuduste ja vajakajäämiste tunnistamist, see tähendab keeldumist enda kuju tegemisest mida inimesed kummardaks, see tähendab keeldumist enda raamida laskmisest ja seina peale riputamisest. See tähendab ka selle määramist palju au ja kellelt üldse vastu võtta. Frantsiskus  läks kerjama ja tõi siis vagajutu järgi paavsti pidusöögile oma kerjatud ja hallitava  leiva kaasa. Kaasatundvate kogukonnas veritseb süda, mis tähendab mida? Kaastunde võime tuimub kui me vaatame televisiooni. Meie kaasa tundmise võime on piiratud aga me kitsendame seda meeleldi veelgi. Me võime kogu kaasatundmuse ära delegeerida koos maksurahaga ja palgata imagoloogi kes konstrueerib valimiskampaanias meid kui kaasatundvaid inimesi.

Kannatavaid inimesi on palju. Nimetatud mudel on vastuolus individualismiga mida meie ühiskond ümberringi juurutab kus me õpetame õngi kinkima ja mitte kala. Ainult et paljud surevad enne ära kui nad õngega jõe äärde jõuavad. Kui ema Teresa kutsuti diskussioonile televisiooni kus teda provotseeirti jutuajamisele bioloogilise elu igavese võimalikkuse üle, vastas ta vaid remargiga milleks oli, “ma usun kaastundmisesse ja armastusse”. Sissepoole pööratud kannatus toob kaasa üksinduse, meeleheite ja küünilisuse. Vaid need kes ise on kannatanud võivad mõista ka teiste kannatusi. Kannatus teeb mõned kaledateks, kibedateks, tundetuiks ja kaotanuiks, teised aga kaasatundvateks. Su nõrkus võib muutuda su tugevuseks nagu AA liikumises. Betty Ford, presidendi naine rääkis sellest avalikult. Esimene leedi pööras oma haavad relvadeks et kasutada neid vähi, artriidi ja ainesõltuvuse vastu. Kaastunne – haavatud tervendaja jaoks ei ole abstraktne teoloogiline doktriin vaid elu olemus. Me teame mida tähendab olla võõrdunud ja võõrandatud. Tillich räägib sellest et arm tabab meid siis kui me oleme suures valus ja rahutuses. See tabab meid siis kui me tunneme et meie lahutus on sügavam kui tavaliselt. Vahel murrab just siis valgus sisse meie pimedusse ja me just nagu kuuleksime häält ütlemas – sind on vastu võetud. Ja seda hoolimata sellest mida usukogukond sulle parasjagu ütleb. Võta vaid omaks see tõsiasi et sina oled vastu võetud. Siis kui see sünnib – aksepteeri armu. Sa oled haavatud tervendaja. Ka ülestõusnud Jeesus oli ja on igavesti haavatud tervendaja. Haavatud tervendaja moto on järgmine: “Käitle õrnalt kõiki neid kellega sa kohtud sest neil on raske. Olgu sul kaastunnet nendega kes kannatavad. Sa saad muuta vaid neid keda sa kõigepealt armastad ja kellest sa tõesti hoolid. Sul on õigus muuta vaid neid kelle eest sa vastutad. ” Õiged ei vaja arsti vaid haiged. Matt 21:31 saduserid ja hoorad saavad enne teid Jumala Riiki. Need on need kes Schweitzeri sõnul need kes kannavad valu märki enda peal.

“Teenivad juhid teenivas kirikus”. Paavst Johannes-Paulus alandlik teener. “Isanda teenrite teener”. Kes on teist suurim peab olema kõikide teener. Tillich ütleb et sümboleid ei looda ega tühistata inimjõupingututuste kaudu. Need kas sünnivad või surevad läbi salajaste protsesside mis on teispool meie tajumisvõimet. Uuaegne juht on fasilitaator ehk abistaja mitte korralduste andja. Kõigepealt on juht teener. Ta on moraalne juht meie antiautoritaarsel ajastul kes pälvib oma autorteedi läbi teenimise. Kirik on kirik vaid siis kui ta eksisteerib teiste jaoks. Markuse 10:44. Millised on ohud selle kontseptsiooni vastuvõtmisel on kriitiliselt oluline. Kuidas saab teenija ja ori omale autoriteedi kui ta suhtumine on sellele risti vastupidine? Autoriteet on ise neutraalne termin. Liiga sageli seostatakse seda negatiivsusega. Kaameleoniks muutumise oht on samuti täiesti reaalne. Millised on identifitseerivad märgid sellise teenija jaoks ja tarbeks? Tegu ei ole staatuse vaid teenimisegsa. Mittestaatuslikes terminites oma teenimistööst mõtlemine. Preester on pontifex mis tähendab millegist üle ehitamist ehk sillaehitamist. Kes tahab olla juht peab olema sild, ütleb vana Welshi vanasõna. Autoriteet ei käi kaasas teenimisega vaid tuleneb teenimisest. Teeniv juht.

Mitmetes seminarides on ained nagu “liturg teenija” jt. sarnased sõnaühendid. Olla rajaleidja ei ole alati kerge.  Võtmeküsimuseks sealjuures – kes on talle ligimene?

“Poliitilised müstikud prohvetlikus kogukonnas” neid on kasutatud kui vastandeid mitte komplementaarseid ja ükstest täiendavaid termineid. Hereesia on lahutada palve ja poliitika. Kirik kui prohvetlik kogukond on avalikuks areeniks ja  areen kogemuste tundmise kohaks. Usu ja poliitika segamine on halvavaks hirmuks ajal kui kogukond kogukonna järgi tõmbab religiooni tagasi eraelulisse ja perekondlikku sfääri. Sotsiaalse pühitsuse mõiste on kadunud. See on hinge pime öö. 

Kas jumal on katolik või protestant? Jumal on hüüatus tänaval. Kas leiva järgi? Kristlus peaks olema enam elujaatus kui elu salgamine. Palve ei peaks enam olema maailmast tagasitõmbumise väljendus vaid maailmas kaasalöömise väljendus.

Poliitiline müstik on see kes näeb Kristust igas inimeses. Jumal on vähimas vendade seast. Poliitilised müstikud elavad sisemises vabaduses võttes vastu Jumalalt teenimisanni. Poliitilised müstikud on need kes kultiveerivad uut tüüpi inimsuhteid. Need on need kes võtavad vaimulikku kujunemist tõsiselt. On distsiplineeritud oma usuelus. Kes palvetavad. Kui julgustav on koguduseliikmele teada et pastor on parasjagu kinni sest ta palvetab ja ei saa praegu inimesi vastu võtta. Poliitilised müstikud ei aksepteeri teravaid vahesid materiaalse ja spirituaalse vahel. Kui ma olen näljas siis on see minu materiaalne probleeem. Kui teine on näljas siis on see minu jaoks spirituaalne probleem – ütles Berdjajev.

Nad reisivad kergelt või vähese varustusega. Nende jaoks on unistamine praktiline kunst. Kristlasena olen ma lootuse vang. Kui me muutume küünilisteks poliitiliste muutuste suhtes, siis limiteerib see ka meie võimet pöördumiseks, pööramiseks ja transformatsiooniks ehk ümbermuutumiseks. Poliitilised müstikud protesteerivad ja ütlevad “ei” mitte alati vaid selleks et maailma muuta, vaid ka selleks et maailm neid ei muudaks. Nad ei ole naivistid aga nad on lootuse vangid, nad ei heida meelt ka mitte poliitiliste muutuste suhtes. Juudi lugu räägib sellest kuidas üks mees tuli soodomasse selleks et inimesi päästa. Sellele mehele ütles keegi viimaks et kas sa ei näe siis et nad ei pane sind tähele. Näen, algul ma lootsin et suudan inimkonda muuta, ei enam, aga nüüd kuulutan ma selleks et maailm mind ei muudaks.

“Orjastatud vabastajad vikerkaarekirikus”. Thomas Merton – mu elu on täiesti paradoksaalne. Ma olen aga õppinud hakkama saama. Mu elu vastuoksused on Jumala armu märgid mu jaoks. Nii komplitseeritud inimene nagu mina nii segadusele ja meeleheitele loomu poolest kalduv, ei suudaks ilma selle armuta eladagi..

Paulus – head mida ma tahan, seda ma ei tee. Rm 7:15, 19.

Paradoksid – Jõuka äärelinna pastor jutlustab sotsiaalsetest heategudest, vabastusteoloog naudib kõrgema keskklassi elu, see kes räägib armastusest, riideleb oma kollegidega.

Usk on energialähe eluvõitluses. Iga suletud kuristiku järgi avaneb kohe uus ja hullem. Me ei suuda ellu jääda ilma eriarmuta. Kristlikule teenimisele on ohuks kui spirtualiteeti tajutakse vaid ja üksnes privaatterminites mis ei ütle mitte midagi sotsiaalse patu suhtes. Walter Wink räägib seestumustest mis tänapäeval esinevad enamajaolt kollektiivsetes vormides ehk teisisõnu juriidiliste isikute näol. Vabastus tähendab Jumala preferentset vaeste eelistust.

Advertisements

2 Responses to “Metodistlikust identiteedist IV”


  1. 1 Kersti 26.01.2010, 13:37

    21:31 saduserid ja hoorad saavad enne teid Jumala Riiki.

    tölnerid ikka. paranda palun ja kustuta see komm.

  2. 2 Margus 26.01.2010, 21:15

    Mulle isiklikult meeldiks ikkagi, et Jumal oleks meessoost. On selge, et Jumal elab terves loodud universumis, ei taevas ja taevaste taevad ei mahuta teda, seda on raske müista. Sama raske, kui mõista kui suur on universum, kui meie planeedisüsteem on kui tolmukübe terves galaktikate ja supergalaktikate seas. Selge see, et Jumal pole looduga piiratud, nii et tal poleks võimalik enam midagi suuremat teha. Ka inimese vaim tegeleb ju asjandusega, mis peaks olema igavikulise väärtus, no siis ei ole ju tegemist midagi meie ihuga. Jumal ületab kõik, mis ta loonud on ja ta on kahtlemata transtsendentne, teisalt Jumal elab naissoos, seega on ta immanentne. Igal juhul meeldib meile kõigile, kui me saame teda hüüda abba paps, kui abba mammi. Kuidagi loomulikum on, kui me hääama, abba isa! Vahest on ta selles küsimuses immanentne, nagu tema armastuski on piiratud ja konkreetne, sest kui armastus oleks jäänud piiramatuks, oleks võinud ju vabalt öelda, et ka kurjus ja ülbus ja patt on armastus. Kui Jumala armastus pole piiratud, siis on ka patt osake temast. Aga see vist kõlab juba väiga äärmuslikuna, universum, mille sees on Jumal, ei ole ise Jumal. Aadam oli loodud esimesena ja siis loodi naine, kes olevat temaga kohandatud. Nii on päris hää mõelda, et asjad toimuvad kindla skeemi järgi ja iga asi on omal kohal. Aga kui Jumal ikkagi peaks olema sootu, siis jääb loota, et loomine toimus protsessis, et kõigepealt ilmneb ta meessoo läbi ja siis naissoo, Rm 11:36.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: