Õpimaterjal IX

Girard ja Luterlus (reflektsioon)

 G-i üle arutletakse siiani elavalt kirjanduses, poliitikas, rahuvõitluses, psühholoogias, filosoofias ja kultuuriantropoloogias.

Ka teoloogid on sellest arutelust aktiivselt osa võtnud. G-i teosed äratavad tähelepanu ka modernistlikus katoliiklikus teoloogias. G-i teoloogilise pärandi keskuseks on kujunenud siiski Insbrucky Girardi keskus. Seal on tekkinud arvukalt raamatuid ja tõlkeid.

Richard John Neuhaus tunnistab oma uusimas teoses oma tänuvõlga G-le. G-i võib pooldada ka mittekristlane. Selle tunnistuseks tuuakse itaalia filosoofi Gianni Vattimo.

G äratanud tähelepanu ka luterlikus teoloogias. G ise ei viita küll sugugi Luterile. G-i vägivallateooria võib siiski pakkuda huvitavaid kokkulangevusi luterliku teoloogiaga.  Pakun siin mõningaid võimalusi:

 1) Käsk ja evangeelium.

G-i mõttes liigub kaks eluvalda. Ohvrite ja patuoinaste vallad kus vägivalda peetakse ohjes vägivalla abil üheltpoolt ja teisalt armu ja vabaduse vald, kus Jeesuse vastukultuur vabastab inimese toimima ohvrite heaks. Kaks universaalset struktuuri osist teoloogias – käsk ja arm  on paralleesed G-i kahele ohvri ja patuoina paralleelile.

 2)Ohverdava mõtlemise kriitika. L-i kriitika missaohvri suhtes on üks reformatsiooni tulipunkte. See tõstatas küsimuse mil määral võib Jumala ja inimese  suhe rajaneda ohvrile ja mil määral võib inimene üldse Jumalale ohverdada. Ohvri mõiste osaline või täielik hülgamine reformatsiooni poolt, pakub võrdluskohti G-i käsitlusele Jeesuse ohvrist kui vastupanijast ja vastukultuuri aluseks olevast ning ohverdamist paljastavast ohvrist. Õige päästeõpetus ohverdamise ja ohvriksolemise suhtes vastukultuuri alusena on ka luterlik teema.

 3) Lepitus ja lunastusõpetus, milles Jumala ja saadana vaheline võitlus struktureerib päästelugu ning kus pääste osaliseteks või selle õpetuse osadeks on kenosis, orja näo võtmine, saatana petmine ja tugev risti teoloogia. Siin pakub G võimalust käsitella saadanat viisil mis väldib nii ratsionalismi kui ka mütologiseerimist.

 4) Võimalik religiooniteoloogia – mis teadlikult ühendaks luterlikku teoloogiat ja kultuuriantropoloogilisi teese. G annab võimaluse vaadelda religiooni, seda keelelist fenomeni kultuuriliselt mõistetaval viisil. Sellega liitub ka G-i mõte mis toetab luterlikku ja üldisemalt üldkristlikku apologeetikat mis on relevantsed eri vaatepunktidest lähtudes.

 5) Võimalus mõista vägivalda kui üht käsu all olemise võimalust. Teisalt aga kui halba struktuuri mille vastu evangeeliumid ongi just sihitud. See annaks ka rahutööle kohati piibelikku ja õpetuslikku alust. Ka kirikute maailmanõukogu vägivalla vastase dekaadi jaoks  2000-2010 on G-i mõtted kasulikud siis kui räägitakse sellest kas usundid on enam rahu või vägivalla teenistuses.

6) Võimalus arendada hingehoiu ja inimsuhete teoorjaid milles rivaliteedi kasiksidemele ja patuoinamehhanismi ilmingutele antakse keskne koht. Nii annab G võimaluse mõista teaduslikku teoloogia ja psühholoogia vahelisi suhteid täiesti uuel viisil.

 7) Pälvimusele, võistlemisele ja hülgamisele rajatud tarbimisühiskond osutub sel viisil mõistetavaks mimesise, ohvrimehhanismi ja eeskuju/takistus suhte kaudu. G-i teooria pakub võimalusi ühendada luterlikku teoloogiat ja sellekohast kriitikat.

Religioon teoloogia  tegeleb ta sõnul religioonide õpetuslike, eetiliste ja kultuuriliste sisu ja vormi vaheliste suhetega. Lisaks on religiooniteoloogia huvikeskmeks ka  usundi olemus. Usuteadusest ehk teoloogiast erineks usunditeoloogia meetodi  ja küsimuste astuse poolest. Religiooniteoloogia on kontekstuaalne, mitte vaid aja– ja koha suhtes, vaid ka selles mõttes et käsitleb inimkonna suuri ja igavesi küsimusi nagu näiteks surma, kurja küsimust, õigust, faktide ja fiktsioonide piiri küsimust, seega küsimusi mis on huvitavad nii teoloogiliselt aga ka sekulaarse kultuuri mõttes. Süsteemsest loomusest hoolimata ei ole religiooniteoloogia ometi kerügmaatiline, vaid pigemini võiks seda religioosse antropoloogia uueks laineks nimetada.

Religiooniteooria

Nii kaua kui mälestus algkogemusest on elav ei ole raske vahet teha keeldude ja rituaali vahel. Pikapeale relgioossed praktikad ratsionaliseeruvad keeldudeks ja rituaalideks või siis ühekorraga.

Kas ohverdamine saab anda ajet religiooni kõikide aspektide selgitamiseks? Kultuurid ei tulene otseselt sellest lepitusest mis ohvrile järgneb, pigem hoopis sellest kahekordsest  keelu ja rituaali imperatiivist mis tähendab seda et kogu kogukond on ühendatud selleks et ära hoida tagasi langemist kriisis ning kogukond orienteerib end seega mudeli ja anitmudeli alusel, seega siis kriisi ja konflikti lahendamise pingeväljas.

Kui rituaalid päädivad ohvriga siis toimib see mimeetilise kriisi lõpetamisena. Riutaalis koguneb kogu ühiskond ja samuti ohverdamises. Isegi kui ohverdamise viib läbi üks inimene siis teeb ta seda ometi kõikide teiste nimel samuti.

 Rituaal Rene Girad’i järgi

Rituaali järgi võime me laias laastus eristada kolme tüüpi ühiskondi. Esiteks on seal ühiskond, milles rituaal praegu mängib vähest rolli, see on tänane ühiskond, meie ühiskond. Järgmiseks on ühiskonnad kus rituaalid käisid kaasas institutsioonidega ning tugevdasid neid. Sel juhul tundub rituaal  asenduvat institutsioonis mis õigupoolest seda abi enam ei vaja. Iidsed ühiskonnad ja teisel juhul meie keskaegne ühiskond olid seda tüüpi. Seda tüüpi ühiskonda pidasid varased ratsionalistid ebaõigelt universaalseks ning pakkusid selle alusel välja teesi et religioon on parasiteeriv. Kolmandaks ja viimaseks on ühiskonnad mis on primitiivsed ja arhailised, milledel puuduvad institutsioonid meie mõttes, küll aga on neil rituaalid. Neil puuduvad sekulaarsed institutsioonid ja on vaid rituaalid. Nad (varased ratsionalistid) mõtlesid õiges suunas. Ohver on kõige taga mis eristab inimesi loomadest, kõige taga, mis võimaldab meil asendada inimihaga loomalikku instinkti ja selleks inimihaks on mimeetiline iha. Kui inimeseks saamine sisaldab  lisaks muule omandavat mimeetilist iha on ilmne et inimesed ei saa eksisteerida alguses ilma ohverduslike institutsioonideta mis surusid maha ja modereeriseid konflikti mis on möödapääsmatu mimeetilise iha toimimisel.

Paljud vaatlejad on märganud et rituaalsetes ühiskondades mängivad rituaalide järgnevused olulist rolli mis aja möödudes muutuvad järgnevate institutsioonide vastutusalaks, tegevustes mida me ratsionalistlikus mõttes defineerime kui funktsiooni. Ühe näitena, haridus ei eksisteerinud arhailises ühiskonnas, küll aga olid seal siirderiitused või initsiatsiooniriitused mis esimestele järgnesid. Noored inimesed ei sisenenud salaja oma kultuuri vaid neid initsieeriti läbi pühalike protseduuride milledes osales kogu ühiskond. Need rituaalid sisaldasid raskeid katsumusi mis oleks võrreldavad eksamitega milledest meie tänased noorukid läbi lähevad.

Siirderiitused või initsiatsioonid nagu kõik rituaalid rajanevad ohvrile. Iga radikaalne muutus on teatud mõttes ülestõusmine, mis rajaneb surmale mis sellele eelneb see, mis on ainsaks protsessiks mis suudab panna taas tööle vitaalsed väed. Esimeses faasis ehk “kriisis” initsieeritu suri justnagu oleks ta lapsepõlves. Teises faasis tõusid initsieeritavad taas üles võimelistena omandama oma seaduslikku kohta täiskasvanute maailmas. Mõnedes ühiskondades keegi ka aeg-ajalt ei tõusnud ülesse, ei tulnud rituaalikatsumusest tagasi elavana ning seda peeti soodsaks märgiks kõigi teiste initsieeritavte jaoks. Igaüks nägi ühe surmas jumalikku  ohvridimensiooni jõustamist insitsatsiooniprotsessis.

Väite et rituaalid asendasid meie haridussüsteeme ning teisi institutsioone tähendab asetada kaarik hobus ette. Modernsed institutsioonid selgesti asendasid rituaale alles peale mõneaegset kooseksisteerimist. Kõik näited kinnitavad seda et ohvrirituaalid tekkisid esimestena kõikidel elualadel inimajaloos. On tapmisrituaale nagu kividega surnuksviskamised.

Rituaal Rene Girad’i järgi on seotud ohvri ehk patuoinaga. Patuoinas tähendab 1) ohvrit rituaalis mida kirjeldab 2:Moosese raamat. 2)Kõiki ohvreid sarnastes rituaalides mis leiavad aset arhailistes ühiskondades, mida nimetakse pagendamise rituaalideks. 3) Kõiki fenomene mitteritualiseeritud kollektiivses ülekandes mida me näeme või usume endi ümber.

Viimane tähendus hüppab üle barjääri, mille antropoloogid on püüdnud alal hoida arhailiste riutaalide ja nende tänaste paralleelide vahel, mille esinemine näitab et jah me oleme küll pisut muutunud arhailiste rituaalide agadest alates aga siiski mitte niipalju kui tahaksime uskuda.

Modernsed arusaamad rituaalist toovad valge kätte rituaali fenomeni psühhosotsiaalsed  alakihid. Me hüüame “patuoinas” siis kui stigmatiseeritakse, kõikidel juhtudel kui leiab aset diskrimineerimine, olgu siis poliitilisel, etnilisel, religioossel, sotsiaalsel, rassilisel või muul alusel ja meil on õigus. Me näeme kergesti et patuoinad rohkenevad alati kui inimgrupid püüavad lukustada endid teatud identiteeti olgu siis kommunaalsesse, kohalikku, rahvuslikku, ideoloogilisse, rassilisse, religioossesse või nii edasi.

Generatiivse antropoloogia elemendid. Eric Gans nimetab oma meetodidt alganalüüsisks. Oma “End of Culture”-s pakub Gans välja uue käitumisaluse inimteaduste jaoks. Ühelt poolt pakuvad need printsiibid lahendusi senilahendamata probleemidele. Teisalt  võrdub generatiivne antropoloogia Gansi jaoks enamaga kui vaid ühe tööriistakomplektiga. Gans omistab tänulikult ohvrinarratiivid justnimelt kultuuriliselr relativismile.

Advertisements

0 Responses to “Õpimaterjal IX”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: