Õpimaterjal VIII

Girard esitab ohtralt tänapäevast materjali ning tõlgendab seda oma teooriast lähtuvalt. Jeesuse pärand on vabastanud läänemaad ajaloos enneolematul viisil. G-i arvates on globalisatsioon ja üleilmastumine samal ajal ka sarnastumine ning vabanemise arengu tagajärg või vähemasti selle kõrvalmõju. Ehkki ta suhtub pooldavalt vabanemisse näeb ta samal ajal ka erinevuste kadumist ning rituaalide kadumise ohtu mis võivad juhtida vägivalla puhkemisele sedamööda kuidas kaovad preventiivsed mehhanismid. Vabadus on kaheterane mõõk mis on aldis valetõlgendustele. Intervjuude raamatus on G esmakordselt liitnud kokku eluloolised andmed. Ta tõdeb ka seda et kritiseerides kirikut ohvrimõtte propageerimise eest raamatus THSCW ei tahtnud ta ometi olla radikaal ega modernist vaid pigemini pürgis pehmendama teoorias sisalduvaid kristluse erilisust rõhutavaid jooni. Kui intervjueerija uudistab G-i teooria põhjustajate kohta siis toob ta paradoksaalsel viisil esile Nietzchet. Aktiivset inimest edustav Dionüüsos on Nietzsche poolt kontrasteeritud ristilööduga. Need kaks esindavad Euroopa kultuuri alusepanijaid – teisalt ka alternatiive. See teeb ainulaadsel viisil mõistetavaks vägivalla- kultuuri ja selle paljastamise vastaspoolelt läbi murdva Jeesuskultuuri poolt. Nietzsche oli nimelt Dionüüsose pooldaja ning ristilöödu hülgaja aga teisalt oli just tema see kes nägi õieti et mõte ohvri süütusest on võimeline hävitama dionüüslikku tugevuskultuuri. Seetõttu möönabki G et Nietzsche on kirjutanud suurimaid teoloogilisi tekste.

 Antoloogia 1996 on ühelt poolt retrospektiivne G loomingu suhtes. Eri aegadel kogutud tekstid on varustatud eessõnadega millest on ilmne ka kirjutaja enese areng.  Raamatu toimetaja James G. Williams-i panus eessõnades ja eluloos on suur. Raamatu eri osades tõdeb ka Williams et G on viimastel aastatel kujundanud oma mõtted säärasteks et neid oleks traditsioonilise ristiusu esindajatel kergem omaks võtta.

 Intervjuus G tõdeb et teoloog Raymund Schwager’i mõjul on võinud teatud mõttes omaks võtta ka kõnelemise Jeesuse lunastustööst kui ohvrist sel juhul kui sellest räägitakse kui armastuses eneseandmisest teiste eest.

 Lisaks räägib ta et on tähelepanelikult jälginud kaasaegset lepitusohvrilist kõnelust ning mõtlemist ning et kenosisest lähtuv lepitusõpetus on kokkusobiv ka tema religiooniteooriaga sel juhul kui mõtleme sellest viisil et Jeesus tühjendas iseenast tulles meie juurde ilma püha vägivalla abita ning ilma patuohvrimehhanismi abita. Ka kristlikus elus aitab meid säärane kristlik kenosis vabaneda mimeetilisest ihast ja võitlusest mis sellega kaasas käib.

 Williams küsib talt hea mimeetika kohta. Armastuse mimeetika kohta. G möönab selle olevat tähtsa osa ristiusust just sel viisil et eeskujuks on Jeesus keda imiteeritakse. Jeesuse imitatsiooni esitab ta kui saatanaliku ahvimise vastandit. Oma teoorias peab ta keerukaks lepitada mimeetilist iha freudistliku himu kontseptsiooniga. Kristlik imitatsioon kätkeb ihale lisaks paljut muudki.

 Antoloogiast on näha G-i suur tahe lepitada ta teooria ja tavaline teoloogia. Ta on nõus teoloogidega nagu Raymund Schwager ja James Williams, kes toovad esile selle et G-i uus lähenemis nurk toob esile uue ja viljaka tagajärje. Hilisem G mõtleb ilmselt et kuna ta oma teoloogiline veene on tavakristlik siis on ka ta vägivallateooria kristlusega kokkusobiv või otsesõnu – õige ortodoksia piiresse jääv. Teatud mõttes on THSCW siiski G-i omapäraseim teos, kuna seda ei koorma veel püüe kokku sobitada olemasolevat teoloogiat ja tema religiooniteooriat.

 I see Satan Falling

 G-i kultuuriprojekti järkjärguline teoloogiliseerumine saavutab oma tipu ta teoses I see Satan…  Eessõnas tõdeb G et ta analüüs ei ole teoloogiline vaid et see avab väina või tee religiooni mõistmiseks. G ütleb  otse välja et see raamat on kristlik apoloogia täpsemalt aga antropoloogiline kaitsekõne. Kõikidele G-i teostele omane läbipaistvus, teadlikkus ja otsekõnelemine selle kohta mida parasju tehakse on omane sellelegi raamatule ja saavutab selles raamatus oma tipu.

Raamat jaguneb kolmeks. Esimeses osas – Piibellik teadmine vägivallast, esitab ta oma teooria keskendudes skandalonile ja mimeetilisele ihale ning saatanale. Teine osa Müütide hindamisprobleemi lahendus, liidab antiikse müüdimaailma piibeliku ainesega. Eriti laialt kirjeldab G nüüd Appoloniust Tyanlast. Kolmas osa Risti triumf tegeleb teoloogiliste järeldustega ning piibli ja judeokristliku projekti ajaloolise omapäraga, tegeleb ohvriga, ohvri asendiga maailma ajaloos ning ka Nietzsche pärandiga tänapäeva maailmas.

G-i 1990-ndatel kirjutatud kirjutistes valitseb vägagi lai satanoloogia. Ta saatanaõpetus ei keskene fliosoofilisele paha probleemile või kurjuse ilmnemisele maailmas. Selle asemel tõlgendab ta neid UT-i tekste milledes saatanast räägitakse. Peamised tekstid ta jaoks on Luuka 10:18, ülamainitud skanadalon tekstid, tekstid mis räägivad saatanast kui algmõrvajast ja vale isast Joh 8:43-44; ja Markuse 3:23-26, kus Jeesus selgitab kuidas saatan võib välja ajada saatanat. Nimelt on mimeetiline iha see mis viib saatanlike tegudeni nagu mõrvad ja valetunnistused. Saatan on Joh 8:42-44 järgi mimeetlise eluviisi eeskujuks, meie ihade eeskujuks. Esialgu ebaselgelt tunduv Saatana iseenda vastu tõusmine, siis kui saatana lõpp tuleb (Markuse 3:26) on peidetud võrdlus ristisurmast.

 Jeesuse surm paljastab peidetud vägivallamehhanismi mille läbi saatan on algmõrvast alates oma ohvreid terroriseerinud. Ristil jääb aga saatan viimaks hätta või lõksu. Ta suudab küll iidse ohvrimehhanismi abil näiliselt Jeesusest vabaneda aga Jeesuse sõnul paljastab see samas ka tema kui mõrvari. Ristil saatan astub omaenda lõksu nii nagu Origines ja kreeka teoloogid sellest on rääkinud. Jumala ja saatana võitluses oli ristisurm jumalik plaan või lõks mille läbi saadi saatan paljastatud kui vägivalla ja vale isa. Saatana oma lõks püüdis ta enda kinni.

G-i arust on see saatana petmine eriti ida teoloogia lunastusõpetuse- ja Christus-victor soterioloogiaga liituv teema mis oma ortodokslusest hoolimata on lääne teoloogias varjule jäänud. Samas on ka saatana sümboolne roll lääne teoloogias kadumas või peenenemas.

 G-i lepitusõpetust teoloogiliselt parandades võib tähele panna seda et Luther kirjeldab Saatanat kui Jumala narri ning teda matkivat ahvi. Teisalt võidab Kristus saatanat pettes kuradit. Siin astub G väga lähedale L-le. C.S. Lewist ja G-i lepitusõpetust ühendab see et mõlemad küsivad põhjalikult kus on see põhimõtteline vahe lepitusohvri ja kristuse ristiohvri vahel. See küsimus on dogmaatikas vältimatu ning see läheb sageli meelest ka kutselistel teoloogidel. G-i ja Lewise vastused meenutavad üksteist. Jeesuse ohver on Lewisele tõeks saanud müüt. G-le on see Jumalik viis paljastamaks ja võitmaks saatanat. On tähelepandav et ehkki ristiohver on Lewisele ja G-legi traditsioonilise müüdi vastukultuuriks ja antitoodiks ehk vastumürgiks kasutab see siiski müüti ja saab kasu müüdis sisalduvatest elementidest.

 G esitab põhjalikult et sümpaatia ohvrite suhtes on kristluse järgi uus eetos mida me ei kohta ei antiigis ega ka muudes müütides. Varasemad ühiskonnad olid etnotsentristlikud ja ohvrit väljaheitvad. Imetajad tähistavad oma reviiri  väljaheidetega. Inimesed tähistavad oma piiri täpselt samuti heites välja endi seast patuoinad. Tagakiusu, väljaheitmise ja süüdistuste abil tähistavad inimrühmad piiri endi ja teiste vahel. Vaid kristlik eetos on teinud selle võimalikuks et väline ja ohver on vaadeldavad sümpaatselt ja kaitset väärivaina. Nii ühendab G modernse lääne eetose parimad jooned ning kasutab neid samas ristiusu apologeetikaks.

 Ka saatana raamatus peab G Nietzsche vahetegemist ristilöödu ja dionüüsose vahel tänase kultuuri saladusi avavaks võtmeks. Vastupidi N-le valib G ristilöödu esindama juutlikku monoteismi ning näeb meie kultuuri suuri ohte just nimelt selles et oleme hakanud tuginema dionüüslikule sooritus- ja pälvimuskultuurile. Tugevuse kultuuris näeme me oma tugevust. Selleks on mimeetilisest ihast piitsutatud pälvimuskultuur mille piire tähistavad väljaheidetud ja ohverdatud. Nende korjused. Avanemine vabadusele võib lääne kultuurides aset leida vaid kui hool ohvrite eest ja kogu ohvrikultuuri vastasus tähistab üha võimsamalt kultuuri liikmete vabanemise protsessi või õigupoolest tähendabki seda.

Advertisements

0 Responses to “Õpimaterjal VIII”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: