Õpimaterjal VI

Ei eksisteerigi tõsiseltvõetavat tragöödiat kangelaseta kes ei järgiks kurikuulsat kohtuprotsessi kuni selle kliimaksi ja terrorini. Jeesuse esimesel esinemisel Naatsaretis tahtis rahvas teda enda Jumalaks kuulutamise eest kuristikku lükata aga ta aeg ei olnud veel tulnud….

Kuid kas pole kollektiivne tagakius vaid meie meelte poolt välja mõeldud? Kas ohvrid eksiteerivad ka tegelikult? Hiiob oleks mõeldamatu Vanas-Kreekas. Nad kadestaksid Hiiobit. Kadedus on vastastikune ihade laenamine. Rivaliteedi tagasiside loob lõpuks olukorra mis leiab lahednuse asendusohvris. Kadeduse ja vihkamise mimesis levib niisama kiiresti nagu ka endine austuse mimesis. See on seesama mimesis mis saab muudetud kui eeskuju muutub takistuseks, see on see mimesis mis saab transformeeritud. See ei võimalda oma saatusele nii pikalt ja kaua vastu seista.

Klassikaliseks Jumala toimimistrateegiaks patuohvri religioonides on viis misläbi ta julgustab tema vastu mässajaid astuma diaboolsesse lõksu. Ta julgustab nende uhkust mis saab neile viimsena hukatuslikuks. Jumal viivitab oma vahele astumisega selleks et õelate langemine oleks suur ja ilmne. Hiiob on teadlik sellest et patuohver on äravahetatav nendega kes teda kõige ägedamalt taga kiusavad, tema niinimetatud sõbrad. Ta kujutab ette vastupidist olukorda, näitamaks et kannatus on ainuke asi mis neid eristab. 16 :4-6

4Minagi võiksin rääkida nagu teie,
kui oleksite minu asemel;
minagi võiksin teie vastu sõnadega hiilata
ja teie pärast pead vangutada.
5Ma võiksin teid oma suuga kinnitada
ja mitte keelata oma huulte kaastundeavaldust.
6Kui ma räägin, ei vähene mu valu,
ja kas see siiski minust lahkub, kui ma lõpetan?

Mimesis

Pole kahtlustki et Hiiob kuulub eliiti. Ka tema sõbrad, kes küll käituvad pigem kui ta vaenlased, kinnitavad ta klassikuuluvust. Ta oli eliidi poolt välja valitud kui eeskuju keda kiideti, austati ja imiteeriti orjalikult. Ülejäänud rahvas järgis ta sõprade imitatsiooni. Sõprus on siin lihtsalt sünonüümiks tallalakkumisele millest räägib peatükk 29. Sotsiaalse distantsi puudumine julgustab vastastikku imitatsiooni võrdsete vahel. Hiiob samastatakse ta edukusega ja ta sõbradki soovivad endile sedasama edukust. See samastumine on samas võistluslik. Ning seetõttu on see algusest peale ambivalentne olek. See austus muutub aga silmapilguga vihkamiseks, õigupoolest kannab ta vihkamise idusid endas juba algusest peale.Ta vaenlased käivad õelate iidset rada. Primitiivreligioon ei ole iialgi lihtsam. Oma ebausus liigitame me neid ebauskude hulka. Et tajuda nende tõde tuleb neis leida mimeetiline iha mis on mähitud pühastamisesse.

Kaksik mimesis mida me näeme Hiiobi raamatus toimimas avab meile sellele miks inimesed järgivad pimesi osasid inimesi, kes siis ühe silmapilgu jooksul muutuvad imeteldavatest üldiselt vihatavateks. Sotsiaalteadus tõstab esile ühe juhtide omaduse, mida nimetatakse karismaks. Termin tuleb charisest, mis tähendab armu, rõõmu. Vanas-Kreekas ka isikustatud voorust ehk omadust. Seesama karisma muutub sama lihtsalt antikarismaks patuohvris. Mimeetiline teooria avab meile selle protsessi misläbi takistuse mudel muutub patuohvriks kõikidele. Surrogaatohvri leidmine elimineerib kõikide antagonismi – fokuseerudes ühele ohvrile. Kes seejärel kõrvaldatakse. See taastab rahu otsekui ime läbi, nii see tundub kui olevat taevaste jõudude vahelesekkumise tagajärg. Ohvri  moraalne ja sotsiaalne  tõhusus on idente selle ohvri religioosse funktsiooniga, sest sama mehhanism muutub sotsiaalse muutuse mõjuteguriks. Hiiob 17:6-9.

6Mind on antud inimestele sõnakõlksuks
ja ma olen pealesülitamiseks nende ees.
7Mu silm on kurbusest tuhm
ja kõik mu liikmed on otsekui varjud.
8Õiglased ehmuvad sellest
ja süütu ärritub jumalavallatute pärast.
9Aga õige püsib oma teel,
ja kellel on puhtad käed, kasvab tugevuses.
10Te kõik aga võite tulla taas,

Ohvri teenimatu kannatus ja langemine aitab kaasa ta kaasmaalaste heale käitumisele ning muutub ajapikku moraalse kasvatuse printsiibiks. Pharmakosest saab pharmakon, surrogaatohver saab imerohuks, ohtlikuks aga mõõdukates doosides ravivaks. Oleks Hiiob oma rolli alistunult mänginud, olnuks võimalik et ta aja jooksul oleks koguni ise jumaluseks saanud.  Hiiobi süüdistamine oli jumalik kuna see suurendab grupi sisemist homogeensust ning tundub olevat rohuks ühiskonna hädadele.

 Liisu läbi valitud vaenelaps

Kolm Hiobi sõpra järgivad hoolega et ohvrimehhanism hakkaks tööle. Nad täidavad seega väga olulist sotsiaalset ja religioosset ülesannet ja funktsiooni. Nad valvavad patuoina mehhanismi korrektse töölehakkamise üle. Seda võib nimetada õelate iidse raja rituaaliks. Hiiobi sõbrad tegelevad tegelikult sellega mida võiks nimetada patuoina ettevalmistamiseks. See seisneb osaliste üles ärritamises seni kuni leiab aset kollektiivne massipsühhoos ehk pulbitsus effervescence (Emil Durkheim) mille käigus asete leidev vägivald oleks tõeliselt spontaanne. Et vältida selle vallandunud vägivalla levimist on kogu protsess piiratud väga rangete rituaalsete piirangute ja ettevaatusabinõudega. Hiob vastab neile 6:27.

27Te heidate liisku isegi vaeslapse pärast
ja müüte maha oma sõbra.

Ühiskondades kus inimohvreid praktiseeritakse on vaeslapsed eelistatuimad ohvrid. Lapse ohverdamine, kelle vanemad elavad kätkeb endas riski. Vaeslapse ohverdamine hoiab ära ühiskonna asumise tema poolele. Vaenelaps keda loterii abil valitakse on rituaalne patuohver, asendusohver selle algse ohvri asemel kes spontaanselt ühendas igaühe enda vastasesse opositsiooni ning ühendas kogukonna enda surma läbi. Et kokkuhoidmist taastada on tarvis üksmeelset ilma mingigi kahtluseta.

Hiiob võrdleb ennast ideaalse ohvriga, kel pole sugulasi, teenreid, naabreid ega isegi sõpru kes teda kaitseksid. Teda võib ilma hirmuta välja valida ning see ei hoiaks alal lõhesid mis kogukonnas on. Ta on kõikidest hüljatuid ja teda ümbritseb vaakum. Hiiobi vastused on süngelt iroonilised. Et mõista ta vastuste sisu tuleb silmas pidada et jutt on ühiskonnast mis on juba ametlikult hüljanud inimohvri. Ometi pole inimohver veel täiesti unustatud nii et vihje liisu teel valitud orvule on arusaadav. Vahest praktiseeriti seda siiani salajaselt?

 Hiiobi silmade läbi jahivad kolm sõpra inimliha. Hiiob on lastetu. Sõbrad on kui kotkad kes kogunevad raipe ümber. Samamoodi kui nood on nemadki täitmas sarnast sanitaarfunktsiooni. Ka patuoina kõrbesaatmise üheks põhjenduseks on terapeutika ehk hügieen. Nad on aga terapeudid vaid endi arvates  nagu Hiiob ütleb 13:4

4Sest teie olete valega võõpajad,
ebaarstid olete teie kõik!

Algus ja kordus

Rituaali dimensioon on selle teooria jaoks hädavajalik. Kord ära tuntud ei ole see mehhanism enam täiesti spontaanne. Selle kordus saab tuge ja assisteerimist mis on raskelt eristatav ritualiseerumise varastest vormidest. Kui ebatäielik see mehhanism ka ei oleks on selle mehhanismi ära tundmine mõjuks mis toob ka kaasa selle operatsiooni transformeerumise. Rituaalid on pelgad antud transformatsiooni esmafaasid. On teisigi põhjuseid miks esitatud protsess ei ole originaalne. See ei initsieeri uute jumalate loomist vaid kuulub pigem valmis religiooni süsteemi.  Loomulikult seguneb see rituaalse praktikaga. Patuoina mehhanismi rituaalne iseloom tuleb identifitseerida. Selle märke võime näha Elifasi peamises küsimuses mille ta Hiiobile esitab. Kas kõnnid senini õelate iidset rada? Keegi ei saa selle üle otsustada. Keegi ei otsusta ja keegi ei kontrolli seda mehhanismi. Tundub et raha hulk on see mis vallandab  selle protsessi. Nii kaua kuni protsess on kontrollitud ei ole ka tõelist ritualisatsiooni. Tõeline riitus sõltub eranditult neist keda on tapmisega karistatud. Siiski pole Elifase küsimus pelgalt retooriline.Ta meeles on ebakindlust ja kuna ta on tagakiusaja pöördub ta ohvri poole et too hajutaks ta ebakindluse. Ta ei pöördu rahvahulga poole kuhu ta ise kuulub. Nagu iga teinegi on ta petetud patuohvri mehhanismist mida ta ise aitab aktiviseerida. Idee on selles et Hiiob avastab et patuohver võib muuta protsessi suunda ja valida ise teed mida ta soovib minna, teisisõnu et ta on tegija ja mitte ohver. See on tüüpiline tagakiusajate kontseptsioon, generatiivne illusioon mille on loonud patuohvri mehhanism. Hiiobil pole midagi tegemist shamaanidega kes autokraatselt otsustavad eksortsistlike riituste puhul. Ta metafoorid on ehedad. Õelate iidse raja skeem on ambivalentne. See on liiga sõltuv ettenägematust käitumisviisist et olla selgelt rituaalne. Ta asub kahevahel. Liiga sarnane mässule et olla defineeritav rituaalsetes terminites ja liiga ritualiseeritud selleks et olla äratuntav kui patuoina mehhanism.

Me ei asu Hiiobi looga mitte uue ohverduskultuuri koidikul vaid pigem vana hääbumise keskpuntkis. Ehk ohverdusliku kriisi punktis? Aga selle fataaalse kriisi südames on teatud märgid mis meenutavad algusi. Olen võrrelnud Hiiobi olukorda karnevaliga. Seda ei saa aga siiski võrrelda reaalse karnevaliga. Hiiob ise võrdleb oma sõpru rituaalsete arstidega. Kõik nood võrdlused heidavad valgust teatud aspektidele. Hiiobi kohtuasi meenutab mitmeid riitusi aga pole siiski otseselt võrreldav ühegagi neist.

Vastamaks sellele viitan ma mimeetilisele patuohvri teesile mis taas ilmneb igas mu töö faasis. Originaalset patuohvrit imiteeritakse religioossete tseremooniate käigus nende poolt kes sellest spontaanselt on kasu ja abi saanud. Ning siis ka nende järglaste poolt ning seega saab see kõikide rituaalide alguseks.  

Põhjus miks Hiiobi lugu meenutab nii paljusid rituaale olemata siiski identne ühegagi neist olles spontaansem kui ükski riitus ise. See on küllalt lähedane algvägivallale et seda kuulutada ja prefigureerida.

Hiiobi lugu pakub küllaldast originaali esitust. Selleks et taandada kõiki riitusi mingiks legaalseks originaaliks oleks vajalik ignoreerida neid märkimisväärseid erinevusi mis neid eristavad.  See on Hiiob ise kes väidab et me peaks võrdlema ilmselt redutseerimatuid elemente. Seda teeb ta siis kui ta sarnastab iseend rituaalsetele tegelastele kellega teda oleks tegelikult lausa absurdne võrreldagi. Me teame juba esimest neist kahest kelleks on orb. Teiseks on aga püha kuningas. Seegi pilt on tuntud. Me ei saa unustada Hiiobi emotsionaalseid meenutusi oma elust inimeste kogukonnas enne kui ta patuohvriks saab. Inimeste austus tegi ta selleks kelle sõna kuulati. Hiiob 29:25

Mina valisin neile tee
ja istusin ise esikohal,
elasin nagu kuningas väehulga keskel,
otsekui leinajate trööstija.

Enne oma langust nautis Hiiob preztiishi ja au mis oli võrreldav püha kuningaga ehk elava jumalusega. Tänapäevane monarhia on desakraliseeritud ning ohvritega mitte seotud välja arvatud revolutsioonide aegu. Tagakiusu faas ei hävita seda sarnasust, vaid pigem teeb selle perfektseks. Kuningate kukutamine on tänagi rituaalseks praktikaks ja seal on alati üks ühine nimetaja ning selleks on monarhi ohvri roll. Nende riituste aegu unustavad rahvahulgad endi jumaldamise. Samuti toimivad maagilise mõtteviisiga loodusrahvad juhul kui shamaan nende ootusi petab.

Hiiob kui püha kuningas.

Rituaal tuleneb otseselt ohvrimehhanismist. Mimeetiline patuohvri tees on korrektne isegi kui patuohvri toomised on spontaansed, kalduvad nad ometi ja siiski langema eelnevate fenomenide sängi. On kerge ära tabada et kordus põhjustab mehhanismi spontaansuse kaotuse kuni see viimaks ei olegi mehhanism vaid on taandunud seeriaks sõnadeks ja rituaalseteteks ettekirjutusteks. See metamorfoos on tõenäosem siis  kui kordused muutuvad rütmilisteks ja regulaarseteks ning see kaldub elimineerimina kõiki ettenägematuid  ja brutaalseid variatsioone mis võiksid selle fenomeni käivitada. Kui riitus rahustab kogukonda siis kaotab ta endise elususe ning omandab omadusi mida koondatakse üldiselt sõna rituaal alla. 

Peab tulema aeg kui midagi juhuslikku ei ole enam olemas. Kui korralikult määratud patused ja õelad mehed on jõudnud oma teekonna lõpuni ning on ilmselt lintsitud ning nende ametlik järglane määratud. Mõjusus nõuab kohest määramist. Viivitused võivad seevastu kogukonda kahjustada ja neid välditakse. On vaid üks viis kuidas kindlustada seda et küllalt õel inimene on määratud. Ta peab sooritama kõik need kuriteod mida ta eelkäijale omistati. Hullunud idolaatria faas järgneb koheselt. Ohvrilt oodatakse lõputut jõudu kogukonna üle nii nagu ka algmudelis. Pidage meeles Hiiobi nostalgilisi meenutusi 29-ndas peatükis. Tulevane ohver valitseb oma tulevaste tapjate üle sama kaua kui ta eelkäijad, ajani mis on täpselt ette nähtud eelnevate näidete poolt. Siis aga ühel hetkel pöörduvad inimesed oma iidoli poole selleks et teda taga kiusata ja ohverdada. 

Kui aksepteerime Hiiobi lugu kui mudelit, siis näeme me kogu monarhia rituaalsüsteemi ühest otsast kuni teiseni välja. Ei ole kahtlust et patuoina kujuteldavad kuriteod võib pühas monarhias identifitseerida. Enamikel juhtudel kuningat kritiseeritakse tema uhkuse pärast, samuti brutaalsuse ja julmuse pärast. Tihti süüdistatakse kuningat ka isatapus või siis lähedase  sugulase tapmises või siis verepilastuslikes suhetes ema või õega. Need kuriteod leiavad sageli aset just enne pühast kuningast patuohvriks transformeerimumist. See on sageli rituaali alguseks. Kuningas peab korda saatma mingit suurt sotsiaalset funktsiooni. On teod mida kuningalt nõutakse monarhilistes riitustes. Kui eeldataval kriminaalil lasta korda saata teatud kuritegu siis on sel alati kaugeleulutauvad tagajärjed. Keelatud tegu mis on muutunud kohustuseks ei saa jääda kauaks ajaks kuriteoks. Keelatud ja kohustatud on vastandpaarid mis ei saa jääda reageerimita siis kui neid kombineeritakse. 

Kohustuslik võidutuseb alati keelatu üle, kuna rituaalil on vaid üksainus mure. Ja selleks on tõhusus, avaliku korra ülalhoidmine ning kontrollimatu kaose ärahoid. On fakt et patuoina kuriteod kalduvad saama initsiatsiooni katsumusteks ning viimaks kangelastegudeks. Ometi on need teod algselt olnud kuritegudeks.

Kuid kas kohustus on keelatud või keelatu muutub kohustuslikuks? Sel juhul saavad need mõlemad tähendused ümber pööratud ning esile kerkib kolmas mis tundub olevat uus on aga tegelikult kahe kombinatsiooniks. Nimelt monarhia mis on eriline ning nõuab ka erilisi riitusi. Eelnenud kriminaalsus on siiani tabatav idee taga monarhist kui eriti julgest inimesest. Ta võib lubada endale asju, mida tavainimeste juures peetakse kriminaalkuritegudeks.

Mida täpsem on imitatsioon, seda enam keelatud tegusid nõutakse kuningalt ning nood lakkavad seetõttu olemast kuriteod. Endised patuoina kuriteod muutuvad kroonimisriitusteks. Nõnda annab rituaalne imitatsioon ajet teatud olulistele vormidele. Paradoksaalselt on nii et mida konservatiivsem see olla soovib seda loovamaks ta muutub. Mida täpsem ja rangem ta olla soovib seda enam ta transformeerib ka patuoina kuriteod ning tühjendab nood oma algsest tähendusest. Vaid siis kui igaüks on veendunud süüdlase tõelises süüs võib riitus olla tõhus. Kuningas peab saama kriminaaliks, sest just seda on patuoinas alati olnud.  

Kuriteod on tõelised alguses ning nende kriminaalne tähendus on liiga ilmne selleks et keegi võiks selles kahelda. Türannist kuninga skeem on opressiivne ja verepilastuslik ning viimaks ta ohverdatakse kas reaalselt või sümboolselt. Patuoina mehhanism oli puhas spontaansus. See lakkab aga olemast see mis ta oli. Rituaalne imitatsioon on spontaansuse otseseks vastandiks. Mida suurem on triumph seda enam mehhaaniliseks muutub ka rituaal, seda steriilsemaks ja seda surnumaks muutub ka riitus.

Advertisements

0 Responses to “Õpimaterjal VI”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: