Schindler’i nimekiri

Ta on vigane kangelane, ta ei ole ilma patuta. Ta on joodik naistekütt ja ennekõige kasusaaja ja ärakasutaja. Peale sõda mälestatakse “õiglasena”  Yad Vashem Holocausti muuseaumis Jerusalemmas, ehk küll teda ei ole kunagi nähtud kui vooruslikku inimest. 

Ta naine Emilie märkis Saksa TV antud intervjuus et Schinder ei teinud midagi tähelepanuväärset ei enne ega ka peale sõda.  “Ta oli seega õnne et lühikesel ajavahemikul 1939 ja 1945 a vahel kohtus ta inimestega kes kutsusid esile ta sügavaimad anded. Peale sõda ta ärid ebaõnnestusid, ta lahutas end oma naisest ja elas väikeses Frankfurti korteris . Viimaselt suudab ta asju ajada nii et saab osa aastast elada Iisraelis, kus teda toetavad ta juudi sõbrad ning üejäänud osa aastast elab ta kui sisepagulane Frankfurtis. Seal aga heidetakse talle sageli möödujate poolt ette oma rassi reetmist. Peale  29-t  sõjajärgset aastat sureb ta 1974 aastal.  

Biograaf: Schindleri nimekirja pole kunagi olnud (30)
Hiljuti avaldatud Saksa töösturi Oskar Schindleri biograafia autor väidab, et sellist asja nagu «Schindleri nimekiri», mis on maailmakuulsaks saanud tänu Steven Spielbergi filmile, pole kunagi olnud, vahendab The Guardian .

Spielbergi Oscareid võitnud filmis kujutatakse natsiparteisse kuulunud Schindlerit kangelasena, kes päästis enam kui 1000 juuti holokausti eest, pannes nad tööle oma vabrikus Poolas.

Kirjanik David Crowe väidab aga oma raamatus «Oskar Schindler: Avaldamata lugu tema elust, sõjaaegsest tegevusest ja tõelisest loost nimekirja taga», et filmis kirjeldatud sündmuste ajal oli Schindler hoopis vangis kandmas karistust SSi komandör Amon Göthile altkäemaksu andmise eest.

«Schindleril ei olnud selle nimekirjaga praktiliselt midagi ühist,» ütles Põhja-Carolina ülikooli ajalooprofessor Crowe.

Ühtlasi lisas ta, et «Steven Spielberg on küll suurepärane ja tundlik inimene, kuid «Schindleri nimekiri» oli kõigest ajalooliselt ebatäpne fiktsioon».

Raamatus seostab Crowe Schindlerit hoopis sakslaste üksuse juhtimisega, mis plaanis natside sissetungi Poolasse.

Seni oli teada vaid fakt, et Schindler tegeles Tšehhoslovakkias Saksamaa kasuks spioneerimisega.

Crowe’i sõnul tekkis legend «nimekirjast» osaliselt tänu Schindlerile endale, kes soovis demonstreerida oma kangelaslikkust.

Legendi sünnile aitasid kaasa ka need, keda Schindleril tegelikult päästa õnnestus.

Nimekirjad küll eksisteerisid, kuid need koostas Crowe’i andmetel juudi rahvusest korrumpeerunud salapolitsei ohvitser Marcel Goldberg ning enamikku nimekirjadesse kantutest Schindler ei tundnudki.

Fakti, et Schindleri nimekirja tegelikult ei olnud, kinnitas ka Schindleri ekspert Saksamaa ajaloomuuseumist, Ernst Asmus.

“Schindleri nimekirja” tegevusaeg on piiratum kui hitlerismi sünd ja kokkuvarisemine (1933–1945). Keneally ei uuri patoloogilise võimu anatoomiat; ta uurib pragmaatilist käitumist olukorras, kus aega ei ole võimalik parandada, kuid saatusi saab muuta. Tollastes oludes polnud Euroopas vaba (tähenduses “sundimatu”) mitte keegi, ka mitte väliselt neutraalne Rootsi. Vaba “karistamatu” tähenduses võis olla tapja. Oskar Schindler tahab olla vaba kolmandat moodi, ettevõtjana. Ettevõtja on vaba siis, kui ta saab lükata tootmise käima oma tahtmist mööda. Olemata ei antifa‰ist ega filantroop, tahab noor Schindler jääda kõige julmemalgi ajal inimeseks ning tegutseb nagu kõigi leivast mõtlev ülemus. Seda võibki nimetada tema vabaduseks, kuid seda saab tõlgendada ka kui seesmist suurust, vaprust aastateks, mitte üheks korraks.
Just niisugust vaprust Keneally kirjeldabki. Tema peategelane ei süüdista aega, ent ei taha selle julmusi kaasa teha. Narratiivi tekst ei sisalda kuskil Oskar Schindleri pikki ja heitlikke monolooge oma tee otsinguil, kuigi autor viitab, kuidas mees oli mõnikord depressiivne. Miks, selle jätab Keneally sulgudesse, laskumata autori- või tegelasepoolsetesse arutlustesse seeüle, kui kurnav võib olla ühe inimese suur mäng verise diktatuuriga (vastupidist aspekti, diktatuuri mängu indiviidiga, riivab Keneally väga põgusalt). Välja arvatud vahest ülemaksmine ja joomine – ta on napsimees, mitte lakard –, ei võta Schindler midagi ette hasartselt. Ta on tööstur (ehkki meie oleme harjunud, et niisugused juhivad ettevõtteid väljaspool getosid ja koonduslaagreid), kes mõistab, et inimeste vihkajalik hävitamine on kõige absurdsem tööjõu “raiskamine”.

Millest on räägitud haruharva, on sõjavangide töölevõtmine Eesti taludes ja käitistes Teise maailmasõja ajal. See tähendas Schindleri mõttes julgust, mis mõnikord võis viia kahjuks ka tragöödiani. Tunnen kaht peret, kus aastal 1962 mõisteti meestele maksimaalne karistus selle eest, et nad olid sõja ajal löönud maha vangist sulase, kes vägistas perenaise. Julged olid ka need nn ülemused, kes võtsid Nõukogude Eestis tööle inimesi, tegemata probleemi nende halbadest paberitest. Halb paber algas tookord juba valest sissekirjutusest.

•• Tagakiusatu on see, kelle ees on kõik uksed suletud ja kelle pihta võib visata kivi. Vapper on too, kes seda viimast ei luba ning teeb ukse lahti. Igavene probleem, millest tänapäeva Eesti ei saagi vabaneda.  

Eesti oma “Oskar Schindler”

film/kino/tv Andres Laiapea kirjutab: “Seoses kõmuajakirjanduses ilmunud teatega, et EV peaminister Juhan Parts kavatses kinkida Lihula vallavanemale videokasseti mängufilmiga nimekirjast, mida pole väidetavalt kunagi olnud, väärib meenutamist, et Eestist ei olnud pärit mitte ainult NSDAP ideoloog אלפרד רוזנברג, vaid ka Himmleri ihuarst dr. Felix Kersten, kelle tegevusest annaks vändata vähemalt samavõrd vägeva filmi kui juba mainitud “Schindleri nimekiri”.

1898. aasta 30. septembril Tartus sündinud flaami päritolu baltisakslane Felix Kersten, kes bolševike vastu võitlemise eest Esimese maailmasõja järel Soome kodakondsuse sai, ning hiljem salapärase tiibetlase dr. Ko käest õpitud iidseid, salajasi ravikunste kasutades Schutzstaffeli (SS) juhi Heinrich Himmleri isikliku massöörina Himmleri valusid leevendas, päästis väidetavalt surmast enam kui 60 tuhat juuti. Natsi-vastane Kersten kinnitas oma memuaarides juutide plaanipärast hävitamist natside poolt – kuid kirjutas samas, et näiteks Belsen sai “surmalaagri” reputatsiooni 1945. aasta märtsis seal puhkenud tüüfuse tõttu. Sellegi poolest ei saa teda lugeda nende inimeste hulka, kellele juutide saatus korda ei läinud.

Kui Himmler saadeti 1942. aastal Soomelt juute välja nõudma, siis läks Kersten temaga kaasa ja instrueeris Himmleri seljataga Soome valitsust, et see saaks juudid alles jätta. 1945. aasta veebruaris kohtus Kersten Rootsis Maailma Juudikongressi esindajatega ja organiseeris seejärel kohtumise Juudikongressi esindaja Norbert Masuri ja Himmleri vahel. Selle kohtumise ja Kersteni veenmistöö tulemusel keeldus Himmler elluviimast Hitleri korraldust tappa kõik koondulaagritesse jäänud juudid. Nii avanes liitlasvägedele võimalus need juudid vabastada. Ühtlasi oli Kersten tihedalt seotud Wisborgi krahvi Folke Bernadotte, kelle külmaverelised sionistlikud terroristid hiljem Palestiinas mõrvasid, kuulsa “valgete busside” operatsiooniga.

Kirjandust

The Kersten Memoirs: 1940-1945
Felix Kersten

Man with the Miraculous Hands: The Fantastic Story of Felix Kersten, Himmler’s Private Doctor
Joseph Kessel

The Devil’s Doctor: Felix Kersten and the Secret Plot to Turn Himmler Against Hitler
John H. Waller”

Spielbergilt

Ta räägib, et Poolas 1990ndate alguses koonduslaagrifilmi “Schindleri nimekiri” filmides kohtas nende võttegrupp peaaegu iga päev juudivastaseid meeleolusid: solvav graffiti, märkused avalikes söögikohtades. Samas, tunnistab ta, oli ta ise samamoodi eelarvamuste vang. Saksa näitlejad, kes mängisid filmis koonduslaagri valvureid, kandsid vormiriietust ja tundusid nii tõelised, et rezhissöör ei tahtnud nendega erajuttu ajada… Olukord muutus ühel õhtul pärast võttepäeva, kui sakslastest näitlejad tulid ja ühinesid juutide rituaalse õhtusöögilauaga, paludes neile oma traditsioone tutvustada. “Ma istusin, vaatasin neid kahte gruppi ühinevat ja nutsin nagu väike laps!”
Kogu “Schindleri nimekirja” filmimine oli tema jaoks emotsionaalne kadalipp. Korduvalt tahtis ta filmimises pausi teha, et lihtsalt hingeängi veidi leevendada. “Näiteks see koht, kus naised võtavad end alasti ja nad ei tea, kas laest hakkab tulema dushivesi või surmagaas. Mingil hetkel tahtsin ma nende juurde joosta ja karjuda: te ei pea riideid ära võtma, midagi sellist ei juhtunud! Aga siis saan aru, et ei. See juhtus.”
Pärast seda, teise maailmasõja aegsete juutide elust rääkivat filmi võtsid rezhissööriga ühendust paljud juudid üle maailma, kes tahtsid temaga jagada oma elulugusid. Vastuseks lõi Spielberg fondi, mis kogub neid lugusid ühtekokku. Raha selleks sai ta filmist, mis vaatamata kogu oma ebakommertslikkusele – mustvalge, ligi neli tundi pikk – osutus tõeliseks kassahitiks.
Tal on ka vastus sellele küsimusele, et miks ei taha juudid unustada mineviku musti lehekülgi. “Kui meie unustaksime ajaloo, vajuks kogu inimkonna mälu katus kokku.”

Kommentaar: Näitab legendi jõudu. Kersten ilmselt kangelaseks ei kvalifitsseru kuna oli natsiladvikule liiga ligi. Schindler aga küll sest on mugavalt ja õieti positsioneeritud.  On võimalik et algselt oli tegemist Schindleri puhul vaid ja üksnes pragmaatikaga sellega et ta eelistas sunnitööd tapmisele. Ilma tapmise taustata ei ole sunnitööliste kasutamine mingi kangelastegu, pigem vastupidi. Tapmise taustal on aga sunnitöö eelistamine kangelastegu missugune.  Milline peab küll olema lavaseade ja rekvisiidid et selline vend kangelaseks osutuks. Teisalt on see aga mõistetav, sest nagu olen väitnud on konventsionaalsed ja reegleidjärgivad inimesed altimad osalema suurtes viktimiseerimiskeemides kui mittekonventsionaalsed inimesed. Seega kui inimene on põhjusel või teisel liminaalses seisundis ehk omadele võõras ja võõrastele oma siis on tal suurem tõenäosus vähemasti tõsimeelset hullustega mitte kaasa minna. Aga otse loomulikult ka ise hulluse ohvriks saada. Just selline mees tundub olevat olnud Schindler. Ja milline Olümpose väärastunud jumalaid meenutav stsenaarium peab olema et säärane mees saaks “õigeks” ja moraalseks kangelaseks. Kui ma oleksin mingi konspiratiivteooriate pooldaja siis võik siin ju vaat et sionistlikku vandenõud näha, näha seda et juudid tegid omale “õigeks” mehe kes ei ole oma kogukonna standardite kohaselt õige mitte mingiski mõttes. Ta on nagu ohverdajate killas aga ei ole ka kuid tema jõhkrat pragmaatilisust et juudid tuleb pigem tööle panna, kui ahju ajada või vähemasti enne tööle panna ja siis ahju ajada ehk isegi omamoodi hinnatakse ja kuna ta suudab luua bürokraatilise paradiisi ja natsid vormiist korrektsust hindavad siis läheb tal see asi ka omamoodi korda. 

Advertisements

0 Responses to “Schindler’i nimekiri”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: