Õpimaterjal V

Kuningriigi vaim on üksmeelne leppimine kuninga nimel kes on asendamas kunagist ohvrit. Kuninga legitiimsuse aluseks on lepitusohver.  Rudolf  Otto introdutseerib oma kuulsa numinoossuse kontseptsiooni. G ei nõustu sellega absoluutselt.

Loomade kodustamine on seotud ohvritoomisega see põhjus ei saa olla majanduslik. Ohverdamine nõuab et inimene hoiaks neid loomi enda keskel ning suhtleks nendega. Mis on sellise suhtumise motiiviks? Ainsaks motiiviks niimoodi loomi kohelda saab olla nende hilisem ohverdamine. Ohver toimib kui vahemees sisemise ja välise vahel, kogukonna ja püha vahel. Ohver peab erinema inimestest aga samas olema nendega ka mingit moodi samastatud. See on just see mis tänases tarbimisühiskonnas toimub – raha määrab inimeseksolemise diapasooni. See selgitab ära selle perioodi viivituse mis on paljudes rituaalides valiku ja ohverdamise vahel. See vahemik on mänginud hiigelsuurt osa loomade kodustamises aga kindlasti ka kogukondade poliitilises elus. Kõiki koduloomi on kasutatud ohvriloomadena. Durkheimgi on öelnud et religioon on kõikide institutsioonide alguses. Ka sõjavange ohverdati. Neilegi rakendatakse sedasama topeltstandardit nagu pühitsetud patuoinale. Neid aetakse üleastumisi sooritama ning siis aetakse taga, ja austatakse. Viimaks nad tapetakse ja süüakse. Keskameerikas oli ohvreiks valituil kohustus sooritada seksuaalseid perverssusi selle aja vahemikus mis jääb ohverdamise ja ohvriksvalimise vahele. Ohvriviivitus mängib väga olulist rolli kogukonna elus.

Kui ohvriks on inimene  siis annab see viivitus ajet poliitliseks jõuks, väeks. Kodustamised ei pruugi alati aset leida nagu Ainude karupoja puhulgi. Küttiminegi oli algselt ohvri püüdmine. Kütitav oli asendusohver

THSCW on selgesti kristusekeskne. See ebamoodne vaade põhjustab juba iseenesest keskustelu. Traditsioonilise kristluse pooldajate vaatenurgast tõstatab G-i lähenemine palju küsimusi. Kas rituaal on siis viimsena pärit üksnes vägivallast? Kuidas sobib kiriku lepitusõpetus kokku G-ga  ning õpetusega Jeesusest kui ohvrist?Kas on juutlus ja teised usundid siis kristluse vastased? Kas G heidaks heebrea kirja piiblist välja?

 G-i oma kogemus on järgmine – ta on tavaline kristlane ning hiljem ütleb ta enda kohta ka seda et “risti antropoloogia” on see mis toob tagasi õige teoloogia maine kogu teoloogiale. Kui talt intervjuus küsiti kuis on võimalik see et ta alles 90-ndatel aastate alul avastas selle mida Jeesus tõesti tahtis? vastas ta: “Te liialdate, kolm neljandikku sellest mida ütlen on öelnud juba Augustinus”. On siiski põhjust öelda et 80-ndatel ja 90-ndatel kulgeb G-i mõte tasapisi õige ortodoksse kristluse suunas ning et see protsess on tagajärjeks ta teadlikust arengust ja analüüsist.

 1982 aastal ilmus Patuoina raamat mis esitab ta ideid tuginedes ajaloolisele materjalile. G alustab 14-ndal sajandil elanud prantslase Guilaume de Machautin’i analüüsiga. Too kirjutas naljadest ja epideemiatest ning nende poolt provotseeritud juudipogrommidest. See tekst räägib patuoina mehhanismist. G jätkab tuues näiteid antiigist ja eri uskude müütidest ning seejärel ristiusu kesksetest lugudest.

Jeesuse ristisurma käsitleb Patuoina raamat laialdaselt. Kui patuoinast saab Jumala tall siis paljastub ohvrimehhanismile rajatud maailma vägivaldsus ja ebaõiglus. Samal ajal kui Jeesuse risti ohver meenutab teisigi vanu ohvreid, asetab see küsimärgi alla need teised ning teeb võimalikuks esmakordselt ohvri poolele asumise. G polemiseerib ka James Frazeriga ja teiste vanema põlve antropoloogidega eriti nende positiivse suhtumise tõttu müütidesse, ning selle üle kuidas nad suhtuvad patuoinamehhanismi ning Jeesuse radikaalsesse vastukultuurilisse kuulutusse. Jeesuse ohvri erilisusele ei pööra nood aga G-i sõnul tähelepanu.

Hiiobi raamatus keskendub G VT-i materjalile. Ehkki varasemates teostes räägitakse palju judeokristlikust traditsioonist on ta senine tähelepanu kese olnud siiski UT-i sõnumil. Hiiob on süütu ohver kes on patuohvri seisundis. Raamat kirjeldab Hiiobi võitlust sellest positsioonist vabanemiseks millesse tavateoloogia ta asetab. Selle asemel et ta sureks nagu korralikule ohvrile kohane, kinnitab ta lõpuni oma süütust ning käib õigust otsimas nii Jumala kui ka inimeste ees, õigust mis kaitseks teda inimeste eelarvamuste eest. Selleski raamatus suudetakse asja näidata süütute ja ohvrite vaatepunktist. See vaatepunkt jääb müütides täiesti esile toomata aga VT-s on seda Hiiobi raamatule lisaks leida veel eriti Psalmides. Nii on VT juba tähelepanuväärsel viisil ette valmistamas Jeesuse müüdikriitlist sõnumit.

 1994-i ilmunud intervjuude raamatus G tõlgendab piiblikäsitlust öeldes et VT paljastab osaliselt selle mida evangeeliumid täiesti paljastvad. Hiiobit võrdleb ta Oidipusega ja rõhutab seda et nende jumalapildid on täiesti erinevad.  Kui Oidipus tajus oma süüd ja alistus oma ohvri seisundile, siis Hiob hakkas vaprasti vastu ning kinnitas oma süütust ning mässas üldteoloogilise jumalapildi vastu.

Hiob, oma rahva ohver

 Raamat ilmus esmakordselt 1985-ndal aastal prantsuse keeles pealkirja La route antique des hommes pervers (Õelate iidne rada).

 See on briljantne Hiiobi raamatu interpretatsioon. Rene Girard toob selles raamatus selgesti välja ohverdusmehhanismi kui kultuuri peamise ajendava jõu. Ta väidab et Hiiobi raamat ei ole mitte metafüüsiline arutlus hea ja kurja teemadel, nii nagu väidab enamik kommentaatoreid. Selle asemel näeb Rene Girard Hiiobit kui meest kes seisab oma süütuse eest silmitsi ühiskonnaga mis üksmeelselt ta hävingut nõuab. Hiiob on oma sootsiumi patuoinaks, ohvriks, kelle kannatus sootsiumi kindlustab. See raamat ei arutle metafüüsiliselt teoloogiliste müsteeriumite või moraalsete dilemmade üle, vaid hoopis ohverdusdraama üle. Girardi lähtepunktiks selleski raamatus on mimesis, konflikt, mis leiab aset siis kui inimrivaalid sõdivad selle eest et eristuda, muutudes aga selle sõja käigus üha sarnasemateks. Mingil hetkel väljub konflikt ühiskonna kontrolli alt ja hävitab kontrollimatus vägivallas ühiskonna. Primitiivsetes ühiskondades lahendatakse sellised konfliktid patuoina mehhanismi abil, misläbi ühiskond pöördub ohvri vastu. Leiab aset kollektiivne mõrv ning selle rituaalne ja ohverduslik kordus loob alused nii religiooni kui ka taastatud sotsiaalse korra jaoks. Girardi meelest ei ole Kristuse ohver mitte Jumala vaid inimeste poolt toodud.

Hiiob kaebleb lõpmatult. See on ilmne. Hiob toob ka selgesti välja on kannatuste põhjuse. Selleks on ta isoleeritus, ostrakeeritus ja tagakius inimeste poolt ta ümber. Ta on oma ühiskonna patuoinas.  Isegi ta naine kaebab ta halva hingeõhu üle, fakti üle, mis meenutab traagilist ohvrisikku, detail, mida võime leida paljudest primitiivsetest müütidest. Patuoinas on süütu osapool, mis just nimelt ongi Hiobi kaebuseks.

 Hiiobi tekst on tulvil sääraseid paljastavaid kirjakohti. Mõned kõige selgemad on näiteks 30:1-12.

1Aga nüüd naeravad mind need,
kes elupäevilt on minust nooremad,
kelle isasid ma ei arvanud väärt
panna oma karjakoerte sekka.
2Mis kasu oleks mul isegi nende käte rammust,
kui neil elujõudki on kadunud,
3kui nad puudusest ja näljast kurnatuina
närivad puhtaks isegi põuase maa,
kus eile oli laastamine ja hävitus?
4Nad nopivad põõsaste juurest soolaheina
ja leetpõõsa juur on neile leivaks.
5Nad on teiste hulgast ära aetud,
nende peale karjutakse nagu varga peale.
6Nad peavad elama orunõlvades,
muld- ja kaljukoobastes.
7Nad karjuvad põõsaste vahel,
nad kogunevad kureherneste alla –
8jõledad inimesed, nimetu rahva lapsed,
kes on maalt välja aetud.
9Ja nüüd olen mina saanud neile pilkelauluks,
pean olema neile sõnakõlksuks.
10Nad jälestavad mind, hoiduvad minust
ega jäta mulle näkku sülitamata.
11Sest Jumal vallandas mu ammunööri ja alandas mind,
ja nemad heitsid ohjad mu ees ära.
12Paremalt poolt tõuseb see rämps:
nad löövad mul jalad alt
ja valmistavad minu jaoks oma hukatusteid.

Hiob ei räägi palju kaotatud karjast kuid seda enam endast kui nende süütust ohvrist kes ta ümber on.  Talle osaks saav psühholoogiline surve on talumatu. Ka oma sõprade kohta arvab Hiob et need on tulnud ta elu järele. Ta ootab oma peatset surma aga mitte haiguse läbi. Ta arvab et saab surema vägivaldset surma. 16:18

18Oh maa, ära kata mu verd,
ja mu kisendamisel ärgu olgu puhkepaika!

 Maaga katmata veri kisendab taeva  poole kättemaksu järele. Selle kirjakoha järgi tahab Hiiobki jätta maha kestva apelleeringu õigeksmõistmise järele.

 Hiiob vihjab pidevalt ühiskonna rollile selles osas mis teda ja ta saatust puudutab. Siiski ei pane keegi seda tähele mida ta väidab. Patuoina ilmutus on sama nähtamatu nii ta järeltulevale soole kui ka tema sõpradele. Meiegi oleme niivõrd mures Jumala vastutavaks pidamisega selle üle mis inimestele osaks saab, eriti siis kui me temasse ei usu, aga tagajärg on seesama. Me oleme vaid pisut silmakirjalikumad kui olid Hiiobi sõbrad. Kõigi nende jaoks kes Hiobit juba kuulamas on käinud on et ta sõnad ei miskit muud kui kuum õhk. Vahe on vaid selles et meie ei söenda väljendada oma ükskõiksust nii nagu söendasid ta sõbrad 8:2.

2“Kui kaua sa tahad seda kuulutada,
kui kaua on sõnad su suust nagu tugev tuul?

 Siinkohal eksisteerib suur sarnasus Hiiobi raamatu ja meeleparanduslike psalmide vahel. Sealgi näeme me asju üldiselt ohvri vaatepunktist keda ümbritsevad loendamatud vaenlased. Patuoinas kirjeldab kannatusi mida tal on tulnud taluda. Mõlegem siinkohal või Richard Wurmbrandtile ja teistele möödunud sajandi kristlikele märtritele. Vahe psalmide ja Hiiobi vahel on selles et psalmides kõneleb vaid ohver, samal ajal kui Hiobi raamatus teevad ka teised hääled end kuuldavaks. Mõlemad fokusseeruvad ohvrile, see on motiiv  mida jagavad paljud piibli kirjakohad, nii paljud et minu arvates ei jää kahtlustki et siin on tegemist iidse füüsilise vägivalla teema jätkamisega.

Hiob, oma rahva iidol.

Miks on Hiiobist saanud oma rahva vihkamise objekt. Selget vastust me ei leia. Siiski ei vaiki dialoogid selle üle. Ta vastased tahavad panna Hiiobit vastutama nende julmuste eest mida ta on kogenud. Nad pakuvad et ta eksimuseks olid ta tegamata jätmised.

Ehki Hiiob tundub süütu on vahest tegemist varjatud kuriteoga. Võimalik et selle on sooritanud keegi teine ta pereliikmeist. Talle pannakse pahaks ka tema kirglikku enese kaitsmist. Enne patuoinaks saamist elas Hiiob läbi lausa erakordse, ebajumaldamisega piirneva perioodi. Kui teiste inimese õnneks on tarbimisühiskondlik roosamannaline paradiis ja suhteline tervis selleks et seda nautida siis Hiiobile loeb üksnes ta suhe ühiskonnaga. 

Õelate iidne rada

Elifase jaoks on Hiobi süü selgesti tõestatud. Kui ühiskond on inimese hüljanud, siis ei ole neil enam mingitki võimalust endi õigeksmõistmiseks. Arvata et säärane üksmeel Hiiobi vastu on formeerumas. Rahvahulk sirutab alati Jumalale käe siis kui viimane on otsustanud õelaid karistada.

Taevased armeed

Mida teevad kolm sõpra patuoina seltskonnas? Nad ei ole tulnud Hiiobit lohutama, vaid nende kõned on tulvil vägivalda. Pigem esinevad on ühiskondlike süüdistajatena ehk prokuröridena. Prokoraatur Pilaatuse vanatestamentlike kolleegidena. Hiiobi kolm ja siis hiljem, neli sõpra, on väiksemaks hulgaks mis esindab suure hulga suhtumist. Hiiobi vastase vägivalla võrdustamine jumalateenimisega  õigustab ka nende endi möödaniku brutaalsusi. 

“Dionüüslikest maaniatest kuni polüneesia amokini on tuhandeid eri viise mis viitavad kollektiivsele transsile mis eelneb ohvri hävitamisele.” Me silme ees õigustavad kõik neli sõpra vägivalda. Kuna sõbrad osalevad Hiiobi lintsimises ei saa nad ise sellest aru mida nad teevad. Siin peitub kollektiivse generatiivse vägivalla paradadoks. Need kes loovad “püha” läbi oma vägivalla on ise võimetud seda tõde nägema. See ongi põhjuseks miks sõbrad ei pane absoluutselt tähele Hiiobi kaeblemist. Kolm sõpra saavad väga hästi aru mida ühiskond neilt ootab. Nagu Evangeeliumiteski öeldud “ei tea nad mida nad teevad.”

Realism ja transfiguratsioon

Üksmeelne vägivald saab muudetud pühaks epifaaniaks. Selleks et rahvahulk saaks kogeda oma vägivalda kui püha vägivalda, peab ta kogema seda kui üksmeelset ja ohvri vastu suunatut kelle süütus ei ole enam tajutav just nimelt sellesama kollektiivse süüdistamise tõttu. Üks sõpradest Bildad Shuah paistab olevat neist kõige enam mütoloogia poole kalduv. Vahel on väidetud et patuoina mehhanismi ei saa selgesti välja tuua sest see pole iial selgesti tekstides välja toodud. On kahte sorti tekste:

1)Müütides ei ole selget tõestust et nood oleks struktureeritud patuoina mehhanismi poolt. Tegelikult vihjab juba müüdi mõiste ise sellele et seda ei ole kusagil välja toodud. Sedasama näeme me ka Hiiobi nn. sõprade kõnedes. Neilt ei saa oodatagi seda et nad endi ülekohtu ära tunneksid. Nagu kõik need kes loovad patuoinaid arvavad noodki et nende ohvrid on ka tegelikult süüdi. Seega ei eksisteeri ka nende jaoks sellist asja nagu patuoinas.

2)Tekstid milledes see mehhanism on avatud on need kus ohvrite süütus on proklameeritud, aga kus samal ajal ka ohverdajad viitavad jumalikule kättemaksmisele ja taevastele jõududele. Ei ole midagi raskemat kui avastada seda struktureerivat mehhanismi tekstis.

 Hiiobi raamat vastandab meie jaoks sõprade püha vale ja Hiiobi realismi. Püha ja mittepüha diskursuse vahe ongi selles kas nood esitavad üldistavat tõde kõikide religioonide vägivallast või mitte. Kõik tagakiusajad panevad oma ohvrid kõndima õelate iidest rada. Need rajad jõuavad meieni vaid läbi jumaliku vägivalla eepika. Need ongi need lood mida me müütideks nimetame. Müütide allikad ei ole teada. On “tark” lugeda neid pelkadeks fiktsioonideks. Hiiobil on oma endanimelises raamatus viimane sõna, viimane sõna on seekord ohvril. Seega on Hiiob ebaõnnestunud patuoinas. Ta juhib müüdi mis on mõeldud teda hõlmama ära oma radadelt, jäädes oma vaatepunktile kindlaks silmitsi hirmuäratava vaenulikkusega.

Selleks et eksisteeriks täielik üksmeel, peab ohver osalema. Ta hääl peab ühinema üksmeelselt süüdistajate häältega. Kollektiivse vägivalla teod on vägagi reaalsed ehkki süüdistused mida ohvritele esitatakse on stereotüüpselt fantastilised. Meie teadlased väidavad et nad ei usu müütidesse kuna nood on täiesti fiktiivsed. Arusaam et müüt on täiesti fiktiivne teeb ta läbitungimatuks nii nagu selle vastand religioongi seda teeb aksepteerides samas seda fiktsiooni kui tõde. Seesama skeptitsism mängib oma osa patuoina mehhanismi alalhoius kuna ta kaitseb selle saladust. Piibel  saavutab tõeliselt radikaalse demüstifikatsiooni, mis on võrdne selle saladuse paljastamisega mida mütoloogia meile esitab.

Advertisements

0 Responses to “Õpimaterjal V”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: