Komandeering

Nüüd siis tagasi olen ma. Tere Eesti, tere Tallinn, no nii siin ma siis olengi. Komandeering mulle ikka toniseerivalt ja inspireerivalt mõjunud on. Kunagi olid mu lemmikkohad lennujaamad, nüüd pole enam mõnd aega lennanud aga komandeeringuid on ikka vahel. Väga inspireeriv, eriti ilma arvutita. See liminaalkeskus.Nüüd on siis aeg saaki selitada. Luulevaim kippus peale taas üle mõne aja. Eks nendega tuleb siis nüüd hakata tööd tegema ja neid n.ö. valmis kirjutada.

Enda rolliks loen aga ikkagi ennekõike ohverdusmehhanismiga ja viktimiseerimisega seotut. See on siis minu roll, viimasel ajal. Eile hakkasin mõtlema et kas pole negatiivne sõltuvus teatud eneseohverduse vorm, tegevus mille vormivad meie süü, häbi ja isiksuse integreerimata aspektid.  Ise end sealjuures ilmselt märtrina ja süütultkannatajana tundes. Sõltuvuses oled sa mingis mõttes iseenda sõber ja vaenlane korraga. Destruktiivses sõltuvuses enam vaenlane kui sõber. Me pole valmis ja terved ja sellest siis ka sõltuvused. Tegelikult on terve elu sõltuvus ja parim mida me võime saavutada on ühtede/positiivsete sõltuvustega teisi/negatiivseid välja ajada ja asendada. Ka religioon töötab ju nii et pakub meile enamvähem terviklikku süsteemi ilma ja endanägemiseks.

Kiriku seisukohavõtt on endiselt jutuks siin ja seal. Mina olen väike putukas ja õnneks ei olene must midagi. Ja ma ei peaks ega tohiks ükspuha kui “õigustatud” viktimiseeringutega kaasa minema. Isegi siis mitte kui see pakuks mulle kui viktimiseeritule võimalust teiste arvelt end rehabiliteerida. Visates esimest kivi. Ma olen seda teinud siis kui ma veel ise “korralik” inimene olin. Nüüd on piinlik.  Olgu peale et ohvritravestia nagu ma ise olen kirjutanud. Antud olukorras on nemad siiski need keda viktimiseeritakse ja olgu peale kui palju sotsiaalset formatsiooni see annaks või kui positiivne see kollektiivile ka ei oleks, mina kui protsessi läbinägija ei tohiks sellega ometi kaasa minna. Ja tundub peale rääkimist paljudega et ükspuha kui vagad ja meeldivad inimesed ka ei oleks, kõik on päri ja soojendavad omi käsi selle tule ümber. Nii nagu Peetrus Jeesust salates tegi.

Mõned põhiasjad tuleb paika panna kui sa täiskasvanuks saad. Minu jaoks on G teooria aidanud täiskasvanuks saada mul. Täiskasvanus on enesereflektsioon, seesama mille hinnaks on surelikkus ja üksindus. Usk ikka eeldab ideaalis seda et me ei reflekteeri vaid mõnel elualal ikka jääme süüdimatuiks sest reflektsioon tapab usu ja kõik need targutused naiivsustest olegu esmastest või teisastest on eneselohutuseks välja mõeldud. Usureflektsioon on hind mille maksavad teoloogid, tänu oma spetsiifilistele spetsialiseeritustele vähem, aga filosoofid enam. Maksavad täishinna. Hind on tegelikult sekularisatsioon, mille toob kaasa igasugune seletuslik süsteem, eriti aga G teooria.  Kui see on su luuüdisse kasvanud siis on osalemine süüdimatutes viktimiseeringutes  märksa raskem, ehkki ma ei ütle et võimatu. Nende ära tundmine endas ja enda ümber on aga tunduvalt kergem. Süüdimatu usu puhul tuleb aga õiglane nördimus ja hukkamõist oh kui kergelt, nagu ma olen kirjutanud, see ei saagi muuseas tulemata jääda. See ongi ehk mingis mõttes äratus või ärkamine et kedagi moraalsetel alustel endi seast välja julgetakse hakata panema ja kohe ongi ärkamine lahti. Vabakirik kui peetunud ohverdusmehhanism, olen ma kirjutanud. Lihtsalt kui ärkamine tuleb siis julgetakse seda jälle teha ja ei hoolita enam üldinimlikest aadetest ja poliitkorrektsusest. Kohe tekib elevus ja soov ja iha mahtuda ära uutesse kitsamatesse piiridesse mida on järsku jõustama hakatud. Ja ongi ärkamine lahti. Oi see võib seda ja samamoodi ka suuremas kirikus olla ja tulla. Mina võitlesin end alateadikult vabaks, seda siis veel ise teadmata, läbi selle et ma end moraalselt ise stigmatiseerisin ja andsin enda viktimiseerijatele tagant järgi põhjuse mis tõestas neile seda et nad õieti tegid ja pididki niimoodi minuga tegema. Enda jaoks oli aga see võiduks ja vabaduseks. Vabadus on ikka üksindus ja teadmine, mitte kollektiivne hullus nagu see usuliikumistes sageli on. Lugege või seda sõjakat TMS-i millise igatsusega nad omi kivisid voolivad ja võimust igatsevad. Needsamad rahvuskristlased. Põhiasjad mis tuleb selgeks saada on siis järgmised:

Mitte millegi alusel mida inimesed on, see tähendab et nende identiteedi alusel ei tohi neid mitte kunagi vihata ega survata ega ….

Sellegi alusel mida nad teevad ei tule ega tohi inimest vihata ega ka osaleda tema viktimiseerimises ükspuha kui “õige” asja eest. See ei tähenda et sul pole seisukohta või et sa vait oled. Rahutegemine ongi see et sa ütled ühele et vaata mida sa tegid ja miks sa seda tegid ja teisele poolele ütled et selle alusel mida tema tegi ei ole teil õigust temaga seda teha mida te teete. Ei ole õigust inimest tema tegude alusel mitteinimeseks pidama hakata. Elik seesama ilus loosund vihka pattu armasta patust, mida inimesed reeglina kunagi järgida ei suuda ega taha ega oska. Ikka samastub inimene oma tegudega ja saab sildi külge. Ja patutegijast saab patt ise. Või ütleme viisakalt et patune. Tegelikult aga samastub patt patusega. ………Ehk teisisõnu vaadake iseendid nagu Jeesus ikka ütles. Ütles variseridele kes hakkasid hukkama. See ongi rahutegemine et sa oma Jumalaga koos võtad seisukoha kahe vahel ja püüad vahendada ja siis oled sa õnnis nagu Jeesus ütles. Olles siiski enam ohvri poolel kui nende teiste sest et tema on reeglina üksi.

Ei tohi ka mängida kaksikrolli nagu Peetrus et sa soojendad end viktimiseerijate lõkke ääres aga samas arvad et suudad südames teistmoodi mõelda või truuks jääda. Ei sa suuda. Minu roll on üksildase prohveti roll kes vaid tänu tänasele tehnoloogiale saab piiksuda ja oma häält kuuldavale tuua. Ja kuulaku nad siis või mitte nad peavad ometi teadma et prohvet on nende keskel olnud ja et nad enam ei saa vabandada endid oma hulga või õigusega välja. Lihtsalt tundub et ma jätkan kasvamist ja see on lohutav kui sa eas kui enamik on ammu tardunud veel ikka edasi kasvad.

Lugesin just eile Dumas’t taas ja seal ütleb ta Charles I kohta midagi taolist……. ja otse loomulikult mõistavad nad ta surma sest nad teevad otsuse nendesamade tunnete ausel millega nad teda ka süüdistasid ja seega ei saagi see otsus teistsugune tulla. Mis ütleb sedasama ainult et emotsionaalses keeles. See süüdistav/süüdimõistev hääl on ühine ja seega vabastav isiklikust vastutusest, lausa lunastav. Loomulikult lummav. Ütleksin ma. Minu meelest ei ole neil hermeneutilistel prillidel viga mitte midagi mis mul praegu ees on. Näen paremini vähemalt kaugele ja lähedale vaatamiseks võib ju prillid ära võtta kui tarvis.

Osalesin koolitusel kus lektor kiskus maske maha autoriteetidel. Näiteks või Schindleril, kellele Hollywood konstrueeris filmis ilusa lõpu, tegelikult oli ta joodik, naistekütt ja petis kes suutis ometi elu otsustavatel hetkedel inimeseks jääda ja aktiivselt tegutseda ja ehk just tänu sellele. See  võimaldas ehk talle reflektsiooniruumi mida teistel ei olnud, neil kes Horty/Hitleriga kaasa jooksid kaasa arvatud kogu kohalik kristlaskond. 12 sammu programmi väljatöötaja olla olnud aga mitmeski mõttes muudel aladel sõltlane oma elu otsani. Ma ei vabanda ennast, mul pole seliseid sõltuvusi, otse vastupidi ma näitan ja väidan et teistel kellel ka ei ole selliseid sõltvusi võib väga vabalt olla ja sageli ongi sõltuvus ohverdada ja viktimiseerida.

Advertisements

0 Responses to “Komandeering”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: