Kuidas viktimiseeritavat ära tunda?

Ja siin tuleb teha ranget vahet märtripooside võtja ja tegeliku ohvri vahel. Esimene mängib süütut kannatajat selleks et teenida moraalset kapitali, teine on aga tõsitegevuse ohver. Ohvrivalikul on mitmeid kriteeriume. Veritasuga ühiskonnas on üheks kriteeriumiks kahtlemata suguvõsa tugevus või nõrkus, millega alateadlikul tasandil arvestatakse. Seega siis orvud. Oma koha kaotanud kuningad, juhid ja aadlikud, hapuks läinud karismaga juhid oleks teine lemmikgrupp. Üldiselt on ohvri ja pseudomärtri vahel väga suur vahe. Märtripooside võtjaid ei tohiks isegi märtriteks nimetada sest nemad Rooma Riigis igatsesid usu pärast tapetud saada.

Ohvrilt eeldatakse et ta oma rolli omaks võtab. St et ta ohvri rolli mängib ja tõsimeeli ka ise ennast süüdlaseks peab. Nii on kõigil lihtsam. See on siis selline suhteliselt lihtne rollimäng. Ja kuidas sa rolli omaks ei võta kui kõik sulle ütlevad et just see sinu roll on. Siis lähed mängust üldse minema. Mis on ohverdamise teiseks peamiselt viisiks. Kas märg asi või pagendus. Tänane lemmiklahend lääne ühiskondades on pagendus. Kui sa kaasa ei mängi siis on muidugi võimalik seegi et sind ikkagi ohverdatakse, aga siis juba vastutahtsi. Siis sa mängid lihtsalt vastupunniva ohvri rolli ja kõik. Muud suurt vahet ei ole. Aga vahel võib see mängu ka ära rikkuda. Nagu näiteks Hiiobi loos. Kus troika lendas kohale ja hakkas n.ö. asja arutama aga õiget protsessi sellest asjast tegelikult ei saanudki. Sest keegi sekkus kes ennast jumalaks nimetas ja hakkas prokuröridelt küsima et kus te mehed siis olite kui ma Leviaatanit tegin? Mis on minu jaoks kohutavalt koomiline. Tõi n.ö. sisse uut materjali mis senise kaasuse tühjaks tegi. Või pigemini küll mis muutus vaikselt prokuröride endi süüdistamiseks. Teiste süüdistamine on alati selline kahe otsaga mäng. Järgmisel hetkel oled sa ise see keda sa hetk tagasi süüdistasid. Ja läkski kõik lörri ja võib arvata et Troika lendas edasi ja leidis endale kiiresti uue kaasuse mille kallal töötada. 

Ja kui ka ohver end süüdi ei tunnista siis on ta ometi täiesti üksi, ta kogeb seda mida võib nimetada ohvriüksinduseks, sedasama mida Jeesus ristil ja ma ei ole sugugi kindel kas ta sel hetkel lohutas end ilusate mõtetega inimkonna lunastusest ja ms. Ohvriüksindus on väga sügav eksistentsiaalne kuristik kuhu mõned inimesed on määratud suurema kogukonna poolt kukkuma. Keegi on seda võrreldnud halvatud kõnekeskusega inimesega kes kõike tajub kuuleb ja kõigest aru saab aga kes ometi oma häält kuuldavale tuua ei saa. Nõnda on ohver inimene  sotsiaalses vaakumis sest mingist hetkest muutuvad rolliootused sedavõrd intensiivseteks et tähele pannakse  ja kuulatakse vaid ja üksnes seda mida sa selles eeldatud rollis teed ja kui sa midagi muud teed või ütled siis sind lihtsalt ei kuulata. Inimene on seega täiesti ära lõigatud oma sotsiaalsest keskkonnast ja talle on jäetud vaid ohvrile kohased rituaalid. Millegipärast on nood tänini elus ja alles näiteks või USA kohtusüsteemis. Kus surmamõistetule võimaldatakse suitsu tõmmata ja endale menüüd tellida jms. See oleks kui väike andekspalumine ohverdajate poolt et oops ära siis pahaks pane, sa saad ju ise aru küll et me täitsime üksnes kohust ja tegime vaid seda mis õige oli ja mida sa ise ka meie asemele oleksid teinud. Nii on ohverdamine ja näiteks ausseülendamine või koroneerimine mitte väga erinevad oma olemuselt. Viimased heateod enne ohverdamist on siis jäänuk ametisseülendamisest ehk teisisõnu on nii ohverdamine kui koroneerimine sarnase protsessi kaks erinevat otsa. Mingil põhjusel ei õnnestu ohverdatavat ohverdada ja tema kui märgitud mees saab ja ülendatakse hoopis juhiks ja valitsejaks. Näiteks siis kui ohvri ootusaeg on liiga pikk ja olud vahepeal radikaalselt muutuvad. Üldiselt on aga suur juht õpetaja valitseja ja ohver sarnase protsessi kaks erinevat otsa nagu juba öeldud.

Ohvriüksindus, selles tunned sa ära kes on su sõbrad. Enamik läheb alati kaasa üldise hullusega, ka kolm kõige lähemat nagu Jeesuse loos, viimaks tõusevad nad mingil koosolekul ometi üles ja ütlevad välja selle mida neilt kõik ootavad, et jah paraku olin ka mina ta sõber ja toetasin teda aga nüüd olen ma aru saanud et ta oli tõesti süüdi. Olen saanud puht objektiivselt järele mõelda ja otsustada… Ja on veel õiglaselt nördinud peale et sa seda hinnata ei osanud ega oska. Sõber kes süsteemi jääb mis su on hüljanud peab su reetma ja seda ta teebki. Selle peale võib mürki võtta. Ja ega ta siis ka sõbraks enam jää sest tal on halb süüme ja sa pole olnud tänulik talle ta mõnede algfaasi abitute katsete eest sind süsteemi osana säitlitada. 

Ja siis on ehk veel mõned kes näevad protsessi läbi või vähemalt ei usu selle järelmeid ja kes tulevad ja tõesti sind aitavad ja ära peidavad ja varjavad ja põgeneda aitavad, kasvõi näiteks Sveitshi. Või kuhu iganes. 

Tegelikult tahtsin ma paar sõna öelda ka selle TMS ilmunud artikli kohta. http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=3466&lang=est

Artikli point on see et “mõõdukas moslem” on fiktsiooniline tegelane kes tegelikkuses on apostaat või usutaganeja. Ja et sellist pole tegelikult olemas. Point siis selles et portaali olemust arvesse võttes ei maksa islami apostaatidele aega ega raha ega tähelepanu pühendada vaid pigem tuleks radikaalsele islamile vastandada radikaalne misasi? Ehk siis kristlus või vahest ehk rahvusradikaalne rahvuskristlus. Vast pigem see. Kuna aga rahvused on väikesed siis peame me valged ja läänlased üheskoos omi väikesi asju ajama et need ühtekokku suureks asjaks saaksid ja suur asi oleksid. Ühest küljest on see siis radikaalne artikkel mis pooldab radikaalseid vaatepunkte ja radikaliseerib ka oma lugejaid. Kantud siis mitte rahutegemise vaimust. Just sellise meelelaadiga tegelased valmistavad meie ühiskondi ette uuteks suurteks konfrontatsioonideks. Sest nende loogika järgi on “mida pahem, seda parem”.  Keegi neid selles faasis aga veel ei peata. Kui ärgatakse on juba hilja. Meil Eestis on väga mõõdukas ja tore Tatari kogukond ja pole nad ehk apostaadid ühtigi ehk küll mõne meelest ehk on. Minu küsimus siis pigem selline et miks jäetakse ainult radikaalid valijateks ja otsustajateks ja miks mitte või needsamad apostaadid. See artikkel lõikab aga sõrme ka kirjutajatele endile. Ja kristlisele ja rahvusradikaalsele ellusuhtumisele. Ka kristluses on küllaga neid kelle jaoks Piibel on paberist paavst ja kes sealt kummalisi asju välja loevad. Ja kes peavad vanemaid protestante apostaatideks ja kes on sama rumalalt sõjakad nagu nood islami radikaalidki. Kes mõistavad vaid kehakeelt kui parimat lahendusvarianti. Islam on jah praeguses ilmas suur jõud mis rahuneb niipea kui tal õnnestub vaenlane ära võita/inkorporeerida. Aga paraku ei näe ma erilist jõudu mis sellisele radikaalsele islamile suudaks vastu seista. Lääne poliitkorrektne demokraatia kapituleerub ilmselt juba siis kui islamiste on kusagil 35 % elanikkonnast kui mitte varem. Ja on sellisena tõestanud juba korduvalt oma täielikku suutmatust. Ainus mis Euroopat lõplikult veel islameerumast tagasi hoiab on islamistide väike suhtarv. Aga see muutub veel meie eluajal ehk 50 aasta jooksul mitmetes riikides. Ja paneb meid tõsiselt küsima Lääne mudeli elujõulisuse üle juba täna. Mida ja kuidas muuta on raske öelda sest mistahes järelmid lähevad niiehknaa vastuollu nii kehtiva poliitkorrektsuse kui ka seadusandlusega.  Mulle ei meeldi TMS tulemid ega ka siukse üliliberaalse geyühiskonna tulemid. Ja seda gruppi millega end õieti samastada ei pruugugi olla.

Advertisements

3 Responses to “Kuidas viktimiseeritavat ära tunda?”


  1. 1 peeter 4.12.2009, 23:43

    seleta mulle suur ohverduse asjatunda üht asja.
    Selgeltnägija Sergei ütles, et kui keegi tahab temalt abi saada peab ta ära ondma endal kõige olulisema asja, et abi saada.
    See on nagu ohver. olgu see või raha. Aga ta peab oluline asi olema, muidu abi ei saa.
    Vaataasin oma lemmikkanali pealt filmi Aabrahamist. Seal oli palju ohverdamisest kaadreid. Vastik riitus. Nagu terve ajalugu on miskist vaatevinklist jabur ja rõve.
    Mis mu küsimus siis oligi. Ah jah, miks inimpsüühikale on hea overdus.
    Ja kui tihti peab siis seda aadrit laskma.
    Vaata vanasti raviti ka aadri laskmisega. Aga ei tea ühtegi võtet tänapäeva meditsiinist, kus aadrit lastakse. Ise ma arvan, et ka kogu ohverdusteooria on jabur ja ajaloo umbkäik.
    olgu see viktiseerimine või miski muu

  2. 2 andrus 5.12.2009, 6:33

    Oot ma püüan vastata ehk õhtu või homme.

  3. 3 peeter 5.12.2009, 23:38

    ah ära näe vaeva, ma nagu mõttetu tegelane


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: