Kuidas viktimiseerijat ära tunda?

Lühidalt nõretab kutseline viktimiseerija õiglasest nördimusest. Selle järgi ongi teda kõige lihtsam ära tunda. Ta pakatab. Nagu öeldud esineb viktimiseerija peamiselt kahes rollis. Esiteks võõpab ta end väikese maalrirulliga tumedaks nagu atleetvõimleja ja seejärel alustab ta märtripoosidega publiku ees. Sellega pälvib ta enda meelest kaastunnet ja tekitab teisteski õiglast nördimust. Kui poosid välja tulevad loomulikult. Võib aga juhtuda et ise arvad et on märtripoosid aga publik peab neid hoopis anglosaksi poosideks. Siis läheb jamaks. Märtripoosid on oma olemuselt süütuna ülekohtu all kannataja ohvripoosid. Kogu ta olemus kisendab – kas te siis ei näe ja et kuidas teil ometi küll must kahju ei ole?  Kui märtripoosidega väga rahul ollakse siis publik hullub ja annab märtrile täie õiguse. Kui märter adub küllaldast toetust siis muudab ta koheselt oma rolli. Võiks lausa öelda et tema märtripoos kasvab lausa iseeneslikult üle süüdistaja rolliks ja kui ta süüdistused toetust leiavad asub ta koheselt viktimiseerima. Ikka neid kes temaga nõndamoodi on teinud. Nad on pälvinud õiglase kättemaksu. Märtripooside erakordne populaarsus on seletatav üldise ohvriteadlikkusega Läänemaailmas. Nii on märtripoos enamjaolt vaid viktimiseerija alandatud olu mis teda ette valmistab tõeliseks tähetunniks ja selleks on vaieldamatult viktimiseerimine. Mõni neist elab väga oma rolli sisse nii et elu tundub vaat et tühi ja mõttetu kui ta kaua ei saa kedagi viktimiseerida. Nii ta siis käibki ringi ja nuusutab õhku ja sorib teiste jahtunud tuhas ja püüab jälge üles võtta. See on eriti tõsi nn. vabakutselise viktimiseerija puhul. Ta sorib teiste jahtuvates konfliktides ja püüab neid üles lõõmutada seisukohti  võttes. Ta on nagu üksik võitleja westernites, ainult et selle vahega et püstolit ei pruugi tal täna olla. On vaid hapu nägu mis niipea särama lööb kui õnnestub enda märterlus muuta ehedaks ja õiglaseks tasumiseks. Siis saavad moraalse raamatupidamise tulbad tema jaoks õigeks ja taas tasakaalu.

Ja vahel see tal ka õnnestub. Nii käibki ta ringi kivi taskus ja püüab teisigi viskama  saada. Kivid nagu öeldud on meil kõikidel taskus. See oleks nüüd siis selline patoloogiline inspektor Javerti tüüpi kutseline viktimiseerija.

Tavaviktimiseerija on see viktimiseerija kes teeb seda mitte südamerõõmuga vaid murelikult ja nuttes, võiks lausa öelda et mitte tahtes, teeb mittetahtsi, ainult häda ja kohuse sunnil. Selleks et sootsiumit formeerida. Või pälvida autoriteeti õiglase asja eest väljas olles ja võideldes.  Selline olude sunnil viktimiseerija võtab oma tegevuse aluseks reeglina mingid enam-vähem objektiivsed kriteeriumid, milleks on põhikirjad, lepingud, rahvakogunemiste ja koosolekute hääletustulemused jms. Ja teda ajendab täiesti siiralt muuseas mure suurema inimkoosluse hea käekäigu pärast ja kõik mida ta teeb, teeb ta vaid tänu sellele et tuleb ja mitte et tahaks. Ja see ongi see hädavajalik kurjus mis käib vastutavate ametitega koos ja ühte jalga ja millest lihtsalt pääsu ei ole. Sealjuures on selline tavaviktimiseerija sageli esimene kes hakkab hauale lilli tooma või püüab teha väikesi sümboolseid zheste  et ennast vabandada ja öelda – kas sa siis aru ei saa et see on ebameeldiv mida ma teen aga ma pean, tegelikult armastan ma sind ja teen seda vaat et otse ja lausa armastusest lähtudes. Vastutahtsi aga igal juhul. Kas sa siis ei mõista et sa oled ikkagi ise süüdi ja ainsaks teeks olukorrast välja on sinupoolne taganemine ja minu õiguse tunnustamine?

Kuidas neid siis ära ja tunda? Toome mõningaid näiteid. Joosep Toots on hea näide. Tema kes otsustas selle kamba üle mis Paunveres möllas. Tema viktimiseeris Arnot ja sai kõik koolipoisid suurde lahingusse saksapoistega tõmmatud. Tema pressis seda kummalisest materjalist rõngast Arnolt välja ja ähvardas et kui tarvis hakkab ta ise Teelega plaani pidama. Ja kui Tõnisson sakste parve ära uputas siis jäi selles ju esiti hoopis Lible süüdi kes oleks äärepealt koha pealt lahti tehtud selle jama pärast. Musketäride lugudes on suur intrigaan aga kardinal Richelieu ja järgmises raamatus tema hale vari Mazarin, kes oli väiklane ja ihus aga muidu ehk mitte kehvem mees. Richelieu üheks peamiseks tööriistaks oli mileedi ehk kurat naisenahas. Ja tema suurte plaanide tühjakstegijateks olid kuninganna ja meie neli kangelast.

Tavakõnepruugis nimetatakse viktimiseerijat lihtsalt ehk intrigaaniks. Tema on komistuskivi Piibli sõnul, see kes ei ole armuastja vaid see kes vallandab mimeetilised rivaliteedid ja suured skeemid mis päädivad reeglina kellegi ära ajamises ja seega ohverdab tema teisi. Selline inimene võib oma sõnul olla kristlane, vähe sellest ta võib olla vaat et lausa misjonitoimkonna esimees ja õpetada pärismaalastele samal ajal Coca Cola joomist ja hambapesu. Ometi on ta oma isast kuradist, nagu Jeesus ütles. Ta teeb enda kaasosalisteks teised keda ta oma skeemidesse sisse veab. Ta on reeglina põhimõttekindel inimene ja vormilistes küsimustes võib ta vaat et lausa pedantne olla. Reeglina on talle võõrad moraalsed kõhklused, ei tema teab mis õige on, kes on süüdi ja kes on süütu ja nõnda on ta moraalses soos ja kõhklevate inimeste pimedas maailmas ühesilmaline kuningas sageli. Sest tema ei kõhkle. Talle saab vastanduda vaid kahesilmaline nägija, see kes näeb läbi lisaks soole ka sellesama ühesilmalise esiviktimiseerija enda. Ehk küll tavaelus läheb vast pigemini nii et nägija peab pimedate ja ühesilmsete ees ja survel lahkuma. Ühesilmaline on ta selles mõttes et ta teab ja tunneb viktimiseerimise formeerivat väge ja ei väsi ega kõhkle seda kasutamast. Aga toome parem näite UT-st. Juudas on protsessisütik, vallandaja kes oma motiividest lähtudes ehk küll pimedana vallandab protsessid mis tal üle pea käivad. Ja temale kui reeturile andeksandi ei ole sest ta ei suuda seda enam ise ära uskuda. Suures skeemis osaleb veel suurkohus ja ülepreestrid kes lähtuvad lihtsast loogikast “parem hukkugu üks inimene kui kogu rahvas”. Nemad on need ühesilmsed kes saavad viimaks ka Pilaatusega hakkama kes teeb seda vastutahtsi ja andes samal ajal väikesi märke sellest et mina olen erinev ja et mina niimoodi ei arva, Jeesus. Aga ometi teeb ta oma töö ausalt ära. Ja mimeetiline jäljendus on nii tugev ja võimas et jüngridki salgavad Jeesuse. Kõik mängivad kaasa ja oma pimedamal tunnil on kõik ühtviisi viktimiseerijad, suurem osa aktiivsed ja väiksem osa lihtsalt hirmul ja passiivsed. Aga kõik on ühes keerises ühtmoodi sees ja teevad ühte asja. Aga Jeesuse võit on ohvrite hääle võit, see on uudisekünnise ja kommunikatsiooni ime et tekib alternatiivtõlgendus ja jääb elama ja siis kirja panduna muutub ise hiljem normatiivseks Jeesuse loo tõlgenduseks. Ja jääbki nõnda läbi inimajaloo ohvrite hääle esiletoojaks ja ohvrite julgustajaks ja ohvriteadlikkuse loojaks ja toetajaks kõikides ühiskondades. Aamen.

Advertisements

0 Responses to “Kuidas viktimiseerijat ära tunda?”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: