aga lähme edasi

harrastussotsioloog nagu ma olen. Täna või hiljuti oli Soome sõja hakupäev, kui tehti odav provokatsioon, need Mainila lasud. See on klassikaline skeem rünnata omasid et siis omad vaenlase vastu mobiliseerida ja meie idanaaber on ametliku poliitika tasandil suur meister sellised asju korraldama. Et saada ettekääne ja vaenlane endale ette käänata. Ja kui juhid on kaabakad siis aitab neid vaid see et nende rahvas on alati ja ikka valmis suure asja pärast ennast ohverdama. See annab juhtidele mänguruumi, sest rahvas osaleb ikka süüdimatult suurtes skeemides ja ründab pahu. See veel ka sellest et ka kirik on neil ju selline etniline ma ütleks et kahuriõnnistajate kirik. Nagu Jugoslaavias hiljuti näha oli. Olgu peale ortodoksia aga kui siis kuni Konstantinuse pöördeni kui kirik vägivalla oma arsenali võttis. Sealt edasi aga mitte. Vägivald on lahendus. Nii arvavad mehed ikka. Ja kusagilt maalt arvavad ka naised et meeste vägivald on lahendus ja kui seda ei ole siis nende endi oma. Selles langenud maailmas ongi nii, ainult et kas me alustame sellest või hoiame seda viimase ässana varukas. Või keeldume sellest lahendusest ja oleme pigem ilma lahenduseta? Kirik võiks nii tehagi. Ja kasvõi enda sees alustades sellest et inimest teenitakse tema surmani. Et kirik on asutis mis inimest ei hülga ja temas viimasena inimest näeb. Mitte nii nagu praegu kus osad kirikud panevad inimese enda seast välja seni kuni ta kinnimajas on. Seda ma ütlen et ühiskond on armulisem sest peale surmanuhtluse kaotamist näeb ühiskond kurjategijas inimest, ehk küll mitte ajakirjandus. Aga kirik seltsib siinkohal sageli enam ajakirjanduslike demoniseeringute kui ühiskonnaga ja põhiseadusega. Kus on pedofiilide, naisepeksjate jms tugi- ja abigrupid kirikutes? Kirik ei julge silma vaadata elureaaliatele ja kirtsutab esimesena patu peale nina ja jätab patuse teenimata ja jätab end sellega ilma ka võimalusest et patune pöördub. Ja paneb välja näiteks. Selle Korintose kirja kaasusega, “pange siis kurjategija endi seast välja” sanktsioneeris Paulus kogu kiriku kestmisajaks moraalse viktimiseerimise ja seda on suure hoole ja armastusega tehtud ja järgitud tänini välja. Muidugi oli toona kirik ka tõeline moraalne rünnakrühm täna aga reageeritakse pigemini ajakirjandusele ja skandaalidele st et ollakse enam mures oma näo pärast kui moraali enda pärast. Järgmises kirjas ütleb Paulus et miks te teda tagasi ei võta? Sedasama meest nimelt. Üldiselt aga  näen ma praegu pigemini tendentsi suurema moraalse ranguse poole kirikus ja just nimelt moraali alusel viktimiseerimist mis kirikule alati nagu igasugune viktimiseerimine igale inimkooslusele hästi mõjub. Konsolideerib ridu jms. Omade ründamine suurendab usaldusväärsust võõraste seas. Aga tõenäoselt on see vaid voolu hetkeline tagasipööru koht ja ei suuremat muud. Viimane lahing enne lõplikku kapitulatsiooni poliitkorrektsuse ees.

Ma tean küll et tehniliselt on see Yugode kirik mis pomme ja kahureid õnnistas aga nad alati oma etnose asja õnnistavad tehku see etnos siis mida tahes. Ja rahva nimel toimides ikka imed aset leiavad. Sestap ma hinge kinni hoiangi kui mingi rong jälle kuskil õhku lendab et viimati tuleb välja et Ilves selle õhku on last. Ja tulles siit nüüd kasvõi oma kaasuse juurde siis tuleb tõdeda et ega kirik peagi mingit dramaatikat sinu kaasusesse installeerima. Lihtsalt inimene saab ju ise aru kui teda enam ei taheta ja kui ta on teiste meelest tülikaks muutunud. Kui ta istub suure laua taga ja tunneb et ta on seal absoluutselt üksi ja et kõiki huvitab vaid mingi leping ja juriidiline määratus ja inimene kui säärane enam mitte kedagi. See oli see hetk kus ma otsustasin ära tulla. Sest kitsamalt oli mul arusaamatus ameeriklastega aga ma ei osanud arvata et mu oma vennad mind selle alusel sellise ägedusega ründama asuvad ja mitte ainult nood vaid ka nood kes olid täiesti kõrvalised ja hoopis teises kirikus kuhu ma edasi läksin. See tõestab veelkord viktimiseerivate skeemide suurt üldistuslikku ja konsolideerivat jõudu ja seda lausa üle korporatiivsete piiride. Tõestab et eksisteerib ikkagi mingi kollektiivne ühisväli üle uskkonna piiride.

Aga tulles nüüd siit nn ärkamise fenomeni juurde tuleb tõdeda et seegi moraalne enesepuhastus juhul kui ta seda on, peaks oma olemuselt olema siis eneseohverdus või avalik enesepuhastus kus keegi teeb esimesena n.ö. otsa lahti ja selle peale ei panda teda mitte kogudusest välja ega visata kividega surnuks vaid see eneseavamine nakatab teisigi ja muutub kollektiivseks. Tavaliselt aga tehakse kahte esimest varianti sest me oleme ausatena teistele inimestele reeglina talumatud. Et keegi toob välja n.ö. peidetud reaalsuse ja ei lepi enam kümnisega petmisega võtmes et üks tilliseeme jäi maksmata. Või bussis jäi pilet komposteerimata. See oleks siis kaamelite välja oksendamise ärkamine pigem ja sellisena ei tunne koguduste juhid vabakirikutes sellest kindlasti rõõmu sest sageli on nende kaamelid kõige suuremad. Ja kui keegi on oma kaameli välja oksendanud siis võib arvata et ta sedamaid minema aetakse. Kui aga millegipärast leiab aset nihe ja ta on nii veenev ja ehe või on seda terve väike kogukond tervikuna siis võib vahel juhtuda et nad on mimeetiliselt nakkavamad enam kui neid survata jõutakse. Või siis heidetakse nad in corpore välja nagu tavaliselt sünnibki. Minu silme ees on Elu Sõna alguslugu. Ega see nüüd mingi moraalne ärkamine old aga siiski.  Moraalne ärkamine vahetatakse seega hea meelega igaste haukumiste ja röhkimiste vastu välja ning kukkumiste ja muu fenomenoloogia. Jah tõelises moraalses ärkamises töötab ehe mimeesis ehk jäljenduslikkus ja nakkav eneseavamine seda valgust mööda mis igale on antud. Ja nimismeheks saab esimene endaavaja. Muidu aga ei ole see heaks kombeks. Mäletan et kord palves ütlesin et ole Jumal mulle vaesele  patusele armuline ja kohe tuldi mind nö. kinnitama et ära süüdista ennast, sulle on andestatud. Seep see ongi et moraalset ärkamist ei saa enam hästi tulla sest igasugused nn kristlised eneseabiõpetused on inimesed selles mõttes ära rikkunud et nad ei saa end enam alandada ei Jumala ega inimese ette, kuna nende enesehinnangut on tuunitud vahepeal. Ja igast juhtimistundides on nad mingeid tehnoloogjaid kurguni täis topitud ja kui nad nonde järgi on käitunud siis on ju kõik hästi. Peab ju olema hästi. Ja ärkamised piirduvadki seega enamjaolt vaid hirnatuste ja röhkimistega. Tõeline ärkamine oleks see ja siis kui inimene hakkab ennast nägema kui viktimiseerijat, siis kui ta vahetab ära paradigma ja ei lepi enam bussipiletite ja tilliseemnetega sest nendega tegelemine viitab justnimelt sellele et põhiolemuselt on ju kõik hästi. Aga kuna progressiõpetus õpetab lõputut edenemist siis tuleb ju mingites detailides end ikka kohendada ja paremaks pürgida. Moraalne ärkamine on raske tulema ka selles mõttes et keskenetakse liialt sex, drugs and rock’nrollile ja ei taheta ega osata näha fundamentaalsemaid asju.

Advendilaulu kah

http://www.youtube.com/watch?v=qVs6X9yIM_k

http://www.youtube.com/watch?v=FTgqnXae2LQ&feature=related

http://www.youtube.com/watch?v=pePlO95qb3A&feature=related

http://www.youtube.com/watch?v=N5XX2QW2i6E&feature=related

http://www.youtube.com/watch?v=-bvVdAmYfXI&feature=related

Advertisements

3 Responses to “aga lähme edasi”


  1. 1 Haabjas 1.12.2009, 11:45

    Ma võrdlen Sinu juttu kogu aeg enda kogemusega…

    Mul ei ole sellist moraalset ärkamist õigupoolest olnudki:
    lihtsalt hakkasin alguses käituma nii, nagu mulle öeldi, et on vaja käituda, ehkki ise absoluutselt aru ei saanud, miks see on vajalik – kõik need pihid ja missad ja puha. Lihtsalt kõik muud vahendid elu normaliseerimiseks olid läbi proovitud ja miski ei aidanud. Ikka tublisti üle poolekümne aasta oli lihtsalt seda mehanilist käiamist, tülpinult, tülpinult, tülpinult.

    Ja tegelikult moraal kui tegelikult sisuline kategooria (mitte sõnakõlks) tuli sisse sellest, et minu sisemine arusaamine ja emotsionaalne taotlus konfronteerus Seadusega – Kümne Käsuga. Mulle tundusid täiesti üle mõistuse, mida need Kümme Käsku õigupoolest mult nõudsid – No mida!!! Kuidas ma pean SEDA tegema!!!

    Ja siis lihtsalt vägistasin ennast väga tugevasti js võtsin vastu otsuse, et kui juba seda teed on nii pikalt käiatud, siis pole küll mingit mõtet enam hobuseid vahetama hakata ja – allusin.

    Ja vaat sellest allumise otsustusest (mis alguses, esimestel kordadel, tõi kaasa ikka nädalaid kestvad sisemised võitlused!) tekkis tegelikult minu jaoks nähtus “moraal”, millel oli üldse mingigi psühholoogiliselt sisukas tähendus.

    Ja see teke on olnud omampoodi geomeetrilises progressioonis protsess – kuna see on toimima hakanud, siis on tekkinud mul isegi mingi Moorilist Innustumine nagu.

    ….Noh et miks ma seda kirjutan?…. Vist seepärast, et kuidagi näidata seda, et moraal ei peaks tingimata olema sotsiaalne, viktimiseerimisega seotud nähtud: minu jaoks tekkis ta Reaaliana küll niiöelda eelkõige isikulisel, “puhtpsühholoogilisel” pinnal.

  2. 2 Haabjas 1.12.2009, 11:46

    Vabandan trükivigade pärast!

  3. 3 andrus 1.12.2009, 13:44

    Igati mõistan seda. Ka mina kirikus alguses tänulikult oma mõtlemise välja lülisin ja püüdlesin kuulekusele. Moraali mõttes olin agar hukkamõistja ja viktimiseerija ise, nii et selles osas olen ma kindlasti kasvanud ja arenenud.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: