indiviid on invaliid

Eesti Riigi eest seisavad enamjaolt need kel seda riiki enam käes on. Sest eks ole riik nagu aktsiapakk ja pane sa siis stuudiosse pealegi mingid Atonenid ja kohe hakkab erituma juttu et kes see riik siis on ja et see riik oleme ju meie ise. Just nii räägib inimene kel on riigist suurem osa käes kui tavakodanikul. Tavakodanik maksab maksu ja annab hääle kui aga riik ta ootusi petab siis tuleb keegi Meelis ja hakkab talle rääkima et see on ju sinu riik ja et sina oledki riik jms. Vahe on selles et temal on lisaks muule ka hoovad mis talle kaukasse toovad sina aga oled pelk palgatööline. Osadel on riiki kordades enam kui teistel.

Indiviid pole tegelikult loodud ega tehtud indiividiks vaid üheks osaks suuremast tervikust – kogukonnast. Inimene ongi tehtud osaks kehandist, olgu selleks siis rahvas või kirik või kogukond ja veelgi parem kui seda kõike korraga. Siis võib ehk see Piibli pilt kehast tõesti täituda, ainult et see pilt iseloomustab tavaliselt väga strukturaalselt liigendunud ühiskondi ja mitte indiiviidikeskseid demokraatilisi ühiskondi. Demokraatia tähendab et igaüks võib ideaalis igaüheks saada ja et rolle saab ümber mängida sest piiratud hea kontsepti pole enam olemas. Vähemalt on võitjad need kelle jaoks seda enam olemas ei ole. Indiiviid olemise hinnaks on aga invaliid olemine sest kehand taganeb ja me olemegi indiviidid valmis. Ja kui kehandi pilt säilib siis reserveerivad paremad endale rolli ajude, silmade jm olulisemate organitena. Erilised ja kordumatud ja asendamatud on erilised inimesed. Seda surelikumad ja lõplikumad ja kordumatumad igaüks. Kui me oleme üks asendatav rakk kehandis siis pole me eriti surelikud ühtigi vaid meile on oluline kehand ja selles ja selle läbi elame me rõõmsasti edasi.

Aga täna algab advent. Jätkuvate valelootuste õhtumise aeg? On või? Jeesus on veel sündimata ja seega on kõik võimalik aga meil ei ole võimalust midagi muuta ei temas ega endis. Me oleme nagu Kreeka tragöödia kangelased kes ei saa midagi muuta. Ta kehastab jätkuvalt meie kõikide ootusi. Valelootusi ja seega lööme me ta ka sama paratamatult risti. Ja siis küsime et kelle milliseid lootusi kehastab ristilöödud kurjategija. Vastus on lihtne, mitte kellegi. Siin aga lähebki lugu kaheks kätte. Osad elavad ristilöömise üle ja läbi ja ohver saab tugevaks ja võitjaks ja kõik läheb samamoodi edasi. See on lihtsalt siuke väheke veider meetod enda kehtestamiseks, nagu märulifimis kus kangelane esialgu tublisti naapi saab aga ühel hetkel saab tal kõrini ja kõik muutub. Nii ka Jeesusega, ta tõusis üles ja nüüd oleks meie poolt tehtu ja meie senised valelootused (ma mõtlen siis selliseid lihtsaid asju nagu VT õnnistus ikka, et oleks tervist ja rikkust ja lapsi ja lapselapsi) saavad endale uue sanktsiooni ilma et me muutuma peaksime. Piisab vaid usust metafüüsilisse rehkendusse küll. Kaheks hargneb lugu, õige küll. Teine haru oleks siis see et Jeesusega toimunu paneb meid hoopis endasse vaatama ja mõistma seda et see ristilöödud kurjategija olen tegelikult mina ise tükkis oma valelootustega ja et ülestõus ei ole ristilööva minu ja minu valelootuste uus sanktsioneering. Ei,  ülestõus ongi seesama lugu, minust kui ristilööjast ja minu ohvri häälest ristil mis enam kunagi ei vaiki ega mida ei saagi enam iial vaikima sundida. Meie kristlased ei suuda endid positsioneerida ristilöömise loos. Ja ega polegi kedagi kellega endid ses loos samastada sest kõik hülgasid ta nagu Pk sedastab. Kas me saame siis öelda et meie ei oleks seda teinud. Ei saa öelda. Meile aga meeldiks kuidagi öelda et jah meie patt lõi ta risti aga mitte meie ise. Meie oleme ka selles loos aga ustavad ja tema kõrval. Kui nii siis oleks löödud meidki sinnasamasse ja mis ajast moraalsed omaõiged ikka karistusaluste kurjategijatega samastuvad. Pole ma iiales sellist asja näinud. Nii ei suudetagi endid positsioneerida aga kui tuleb siis ikkagi jüngritega ehk küll nende pattumus ja hirm oli vast suuremgi kui tavainimestel. Me oleme Jeesuse kannatusloos nagu variserid kes kaunistavad tapjate haudu aga samas ütlevad et meie nende asemel ei oleks küll sedamoodi talitanud ja just seeläbi tunnistame me iseendid nende lasteks.  Sellist positsiooni ja tegelaskuju selles loos lihtsalt ei ole. Ja nõnda tunnistame me endid endi esivanematega viktimisatsioonisuktsessioonis olevateks ja seega nende lasteks. Ehk on tänu ohvriteadlikkuse tõusule ühiskonnas siiski ikkagi midagi ka muutnud on ja olud ei ole absoluutselt paralleelsed aga üldjoontes siiski. Vaat siuke advendiaeg siis.

Aga ise jäin ma Räpinasse kalõmmiks varutud kahte viina ära jooma. Mul oli seal hea võimalus ühele isekale Tallinna neiule magus kättemaks serveerida. Nimet olid neil kaks noormeest külas, kellest üks siis mulle midagi ütles aga mina olin selleks ajaks juba alevimetslaste poolt omaks võetud mees. Ja nii me siis kogunesimegi samal õhtul nende neiude akna taha ja nõudsime Tallinna mehi välja. Nemad arvata et värisesid neiude voodi all ja pagesid hommikuse bussi peale niipea kui vähegi said. Siuke lugu siis. Aga ei peetud mind seal kahte aastatki vaid kästi ära viia. Ja viidigi mind teisele katsele põllumajandusliku elukutse omandamisel milleks oli siis Jäneda Sovhoostehnikum. Seal jäi aga põli üürikeseks ja ei kestnud vast aastatki. Küll aga sain seat endale mitmeid sõpru kellest mõni tänini tiksub. Seal oli ka tore lugu, nimelt oli mu kursusevend pannud koridori kummiku põlema. Mina olin pool ööd lugenud ja eksamiks valmistunud ja hommikul aeti mind suurte poiste poolt üles kes olid laias kaastus valmis mind kohe sealsamas ja une pealt maha lööma sest koridor ei näinud kena välja ega lõhnanud hästi. Mul kulus tublisti aega et oma süütust neile arusaadavalt vähendada. Siis tuli mingi tehnikumi juubel ja ma olin vilistlaste lauas laianud ja oligi selleks korraks kõik. Jänedal ei olnud mul selget rolli ja rollimängu nagu Räpinas. Räpinas olin ma selle ziletikammi mehe poolt selgesti defineeritud kui “pikk” ja sellisena olin ma kuulus oma naljakate ja kummaliste ütlemiste poolest. Ma olin nagu mingi müüdiline ephoor kes oli omas kategoorias ja sellisena siiski oma rolli omav ja täitev. Jänedal mul sellist rolli ei olnud. Ja nii tuligi siis töömehetee ette võtta ja lootused must põllumeest, põlist rikast, teha olid lõplikult luhtunud. Nüüd kõlbas juba mistahes aus amet. Ja nii alustasin ma oma töömeheteed transamehena Trükikoja Oktoober teisel korral. Töö oli täitsa ok ja tegelikult väga suurt osavust nõudev. Elektrikäruga siseruumides ringi sõitmine ja paberi transportimine. Töö oli huvitav ja kollektiiv oli ka päris mõnus eriti meestejutud mida suitsuruumis räägiti. Täielik ulme muuseas. Eriti mis puudutas välismaa teleprogramme. Mõletan keegi trükkal rääkis mõnuga kuidas tema oli näinud….aga hea küll. 

i

Advertisements

3 Responses to “indiviid on invaliid”


  1. 1 Kersti 30.11.2009, 16:41

    “Meie kristlased ei suuda endid positsioneerida ristilöömise loos. Ja ega polegi kedagi kellega endid ses loos samastada sest kõik hülgasid ta nagu Pk sedastab.”

    ?!?!?!

    Et tahad, et minu lapsesuu selle nüüd Sinu sõnadega ümber ütleb, kuidas ja kuhu end positsioneerida tuleb.
    OK, Ütlen siis: see teine haru (vt alt) on AINUS HARU. Kui risti nii vastu ei võeta, siis polegi mingit kristlust ega kristlast vaid ongi ainult “omaõige viktimiseerija”, nagu ütled ja need saavad seda suurema karistuse ja EI TEHTA VAHET ISIKUTE VAHEL. Aga miks Sina või mina neid praegu risti peaksime lööma, aru ma ei näe, küll Issanda kohtupäev seda teeb! Ehk Pk Johannese ev sõnadega: “Mis see sulle korda läheb!?”

    “Teine haru oleks siis see et Jeesusega toimunu paneb meid hoopis endasse vaatama ja mõistma seda et see ristilöödud kurjategija olen tegelikult mina ise tükkis oma valelootustega ja et ülestõus ei ole ristilööva minu ja minu valelootuste uus sanktsioneering. Ei, ülestõus ongi seesama lugu, minust kui ristilööjast ja minu ohvri häälest ristil mis enam kunagi ei vaiki ega mida ei saagi enam iial vaikima sundida.”

    Aamen. Aamen. Aamen.

  2. 2 Kersti 30.11.2009, 17:43

    Et selguse huvides täiendan, et ega see kaks haru nagu eraldi ka ei seisa. Ehk see kristlus, mida see teine haru esitleb, ega see mingi status quo pole.

    “Kõigil on kivid,” nagu ise ütlesid. Absoluutselt kõigil. Ja just armu saanul on kiusatus neid rohkem kasutada (cf Mt 18:21-35). MINA võin NÜÜD ühe sealt välja võtta ja visata, sest MINA olen NÜÜD patuta!!! Jeesus on MINU võlad ÄRA maksnud!

    Ja need kivid jäävadki sinna meie taskutesse maise elu lõpuni. Ja kusjuures, tagavara on lõputu ning paljunemisprotsess ja juurdekasv tagatud. Iga lendulastud kivi sünnitab kolm juurde, kuni taskud venivad nii pikaks, et vajutavad meidki maa ligi. Kuid taskud ei purune, need on raudse vooderdusega, sama kindlad kui meie kivinenud arusaamad. Raud ja kivi, aga jalad on savist! Nii et kõigil on kivid taskus. Ja igapäevaselt vaja seal Kristuse ohverdajana iseennast näha.

  3. 3 andrus 30.11.2009, 18:57

    Tänud reflektsiooni eest!


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: