viktimisatsioon kui sotsiaalse formatsiooni alus

Ma arvan et paljudki käituvad sarnaselt toonase õpetajaga, nad õpivad n.ö. lennult et kellegi (õigusega) viktimiseerimine annab eelduse ise viktimisreeijate nimismeheks hakata ja nõnda ja sel viisil pälvida respekti. Mitte üksi respekti vaid juhiks võimaldab saada. Ja kui juba juht oled siis selleks jääda. Kui ise ei tee, siis tehakse sulle. Ikka tuleb seda aeg-ajalt teha et juhina püsida. Sarnaseid skeeme on maailm täis. Toome igaks juhuks näite Oz-st ehk seriaalist kus uus vanglaülem apelleeris samuti olemasolevale struktuurile ja sai häid tagajärgi aga millaski tuleb ikka viga sisse ja siis lähevad viinamarjad hapuks kätte. Et see olemasolev struktuur läheb liiga markantsesse vastuollu seadusega millest juht peab ideaalis juhinduma. Ja siis leiab endine juht end peagi ise “kardinate” tagant. Sedagi on juhtunud ja mitte ainult  seriaalides.

Lisaks tuleb vaadata noid madalama astme mehi nagu Antti toona kes sinu arvelt tahavad oma positsiooni tõsta. Neid kes selga löövad. Ja lisaks on veel hulkuvad ehk rändrüütlid, need kes käivad täiesti isikliku initsiatiivi ja õiguse ja põhimõtte nimel igaks juhuks kivi peos ringi ja otsivad lihtsalt olukordi kus saaks hetke ära kasutada ja võitlusse sekkuda. Öelda välja oma nn. “ekspertarvamus”. Ja teised on sageli veel tänulikud peale. Et tuli eiteakust aga tegi “musta töö” ära. Nagu seatapja naaberkülast. Pühkis pussi puhtaks, kulistas viina sisse ja läinud ta oligi.

Need on Metsiku Lääne ja Ida kangelased, kes filmis küll peale musta töö ära tegemist loojangusse ratsutavad nagu Clint aga tegelikkuses jäävad kohale ja naudivad mõnda aega siiski ka oma võitluse vilju. Ja siis juba minema, miks mitte kui igavaks läheb… ja ongi nad jälle läinud. Need on nn. harrastusprokurörid, kelle parim eeskuju on inspektor Javert Hugo Hüljatutest. Tema oli küll pro, mitte hobiprokurör. Inimene kes usub küll ehk õigusesse aga mitte inimeste muutumisvõimesse ega armastusse. Ideena võivad nad ju armastusse küll uskuda, miks mitte. Need on need kes püüavad alati näidata et nende meelest on inimene hullem kui ta tundub, nemad on nn. silmakirja vastased, kes peavad teise olgu ta või 100 x pöördunud vahepeal, ometi kuiva ja karmi seaduse ja kohtukulli ette vedama. Neil on oma arvamus ja kui nendega kaasa ei tulda siis püüavad nad alati uusi inimesi juurde tuua ja konfliktiringi laiendada, ehk siis……. Nemad usuvad Piibli tõde et ei saa panter muuta omi tähne ega etioopia mees oma nahka st nad samastavad bioloogilise antuse moraalsega. Kui see  Piiblisalm tõde oleks siis poleks mingit pöördumist võimalikki praktiseerida. See on Piibli elutõde aga UT usub inimeste võimesse muutuda ja mitte vaid 1 x nagu vabakiriklikus praktikas. Vaid võimesse paremaks muutuda ja appeleerib heale inimeses ja usub inimesse et tas paremat välja tuua. Igaühest tuleb head kui heale apelleerida. Ja halba siis kui sa tema võimesse head eritada ei usu ega appelleeri. Nii lihtne see vast ongi. Need on siis inimsuhte küünikud. Meenub kunagine raadiopalvus kus preester ütles et humanitaarabi on Jumala kohtu hakatus siin maa peal. Elutõena ehk tõsi nagu pantri juttki aga kristlise tõena ei mitte. Tegelikult ei tohi inimesi kiusata ja me kõik oleme ilmselt hullemad kui me näime aga karjase rolliks on tuua inimestes paremat välja mitte neid kurjale avatleda või välja tuua seda et nad tegelt hullemad on. Me saame üksteisele olla vaid armuastjad või komistuskivid – rohkem võimalusi ei ole. Olla õiguse nimel komistuseks on kuratlik.  Aga see selleks.

Suhtemõtlemine peab jõudma tulemiteni. Vaatan mina mõnd inimest eriti naisterahvast ja tõden et küll on suhtehuvi aga tõdemusteni ei jõuta. Muudkui tallutakse märkidel, sümbolitel ja lõpmetel aga ei ühtegi tervendavat tõdemust, ei ühtegi lõpuni mõeldud mõtet ega lõpuni aretatud analüüsi. Säherdsed me oleme.  Huvi on aga on ka hala kõrvale et ei saa aru jms. Tegelt on kõik nii lihtne – appelleeri heale ja hea tuleb esile. Kui inimene väga katki on siis ootab ta reetmist ega usu heasse, ei suuda ära usku. Siis peab hea end enne tema jaoks tõestama. Aga muidu küll. Aga kes esimesena jäksaks? Igaüks jäksab head eritada kui sellele apelleeritakse aga kui mitte…mis siis? Siin tulebki vahe vahele minu jaoks moraalse kangelase ja tavainimese vahel. Ja tõdemus et kristlus jätkuvalt toodab moraalseid kangelasi, eriti ordudes. Eriti ordudes individuaaltasandil. Moraalne kangelane on minu jaoks see kes kõrgematel tavaliselt kristlikel motiividel astub välja nõiutud (teo ja kättemaksu) ringist ja moraalse raamatupidamise tulpadest. Vabakirikutes ja muidu protestantide killas on tavaline sekulaarne suhtedünaamika ja seda nii kogukondliku viktimiseerimise alal kui ka isiklikul tasandil. Mis ei välista individuaalseid kangelasi, sugugi mitte, aga nende väärtust minu jaoks vähendab siiski see et nad kollektiivseid viktimiseeringuid peavad vähemalt vaikides kaasa tegema või möönma. Isegi kui nad indiviididena sellega ei nõustu. Ordudes on nad kuidagi rohkem omaette ja kollektiivsed viktimiseeringud lähevad nagu enam indiviidist mööda. Suisa suhteseestunuid on vabakirikutes ja küllap igast kirkutes ja seda juba küüslauguga ei ravi, siin on sageli arsti vaja.

Järgmine kool oli Hiiumaal. See oli kummaline kooslus, vaat et üsna rivaliteedivaba, vähemalt meie klassi kuus poissi said kõik hästi läbi ja mingit otsest rivaliteeti nagu ei olnudki. Viimaks olid ju kõik ühe kandi poisid ja teadsid 11 iidamast aadamast. V.a. mina. Olen ise veel mõelnud et viimati oli seal üks põhjus veel ja et selleks võis olla ühe poisi epilepsia kes meie klassis käis. Tema oli looduslik tõveohver ja kõik püüdsid ehk teda aidata ja tundsid talle omamoodi kaasagi. Tema ise aga püüdis enam kui teised igal alal, rohkem juua jms. Ja ilmselt hävitas seeläbi veelgi oma tervist. Igal juhul oli see ilus inimkooslus ja kui nagistamist oligi siis oli see teiste klasside poistega ja mitte omavahel. Kuidagi väga kindlad olid nood mehed seal omas identiteedis. Ja nii me kõik seal oma kolmele klassiõele esinesime üheskoos.

Siis tuli aga Räpina ja see oli juba tõeline Metsik Kagu või misiganes. Räpinas oli ringe mitmeid, olid kursuse enda probleemid ja lisaks veel lakkamatu sõda alevipoistega. Ja loomulikult vanemate kursuste poistega, kes küll nii hullud ei olnud kui aleviposid. Pigem ehk olid nad juba selleks ajaks nendega kuigivõrd kokku sulanud. Nii hullu inimkooslust pole minu elus teist olnud. Ja mõtlen ma siinjuures ennekõike ikkagi alevipoiste kampa. Kohe alguses hakkas peale enne kui kursuses endas sai midagi formeeruda olid meil juba esimesed kaotused. Esimestel päevadel kohe. Alevi poisid tegid ühika ukse kõrvale tule jõid veini ja pommisid. Kusjuures vanemad tehnikumi poisid ei aidanud mitte meid vaid käisid ka omakorda pommimas. Olime kahe tule vahel. Ja ega sealt muidu minema saa kui tuleb kiiresti luua sotsiaalseid võrgustikke. Kaotused olid meil selles mõttes et mitmed poisid meie kursuselt läksid kohe varsti minema. Põhjusel või teisel. Elasime ühikatubades kus käisid omakorda mitmesugused “naljad”. Näiteks tõsteti magava venna voodi neljale taburetile ja siis tõmmati need neli ühe ropsuga alt ära. Siuke vähe järsk ärkamine siis. Pirn visati õhtul ketsiga katki ja oligi kõik. Otseselt vist peksa ma ei saanud aga pinge oli kogu aeg üleval. Sotsiaalset võrgustikku sai luua vaid alevi poistega koos juues. Ja otse loomulikult tegin ma seda ohtrasti. Lisaks veel tüdrukud nii tehnikumi omad kui alevi omad. Meie seltsisime enam aleviplikadega. Ei tea miks. Kursusel oli meil üks moraalne liider kes kõikidele ziletikammiga soengud tegi. Et authority through grooming? Üldiselt läks asi aga kohati väga hulluks ja oli ka mitmeid protsesse ja vanglakaristusi. Üks tehnikumi poiss avas pommijate pihta isetehtud püssist tule ja haavas üht raskelt. Näiteks. Elu oli julm ja kõrgemat seadust nagu eriti ei olnudki. Ometi tuli ka selles koosluses ellu jääda. Ja saigi jäädud. Pidin ühe alevitüdrukuga käimise eest ühale alevipoisile kalõmmi maksma, milleks oli kaks viina. Kuna ta täpselt kohale ei jõudnud siis jõime need senikaua ise ära. Millest olla pahandus tulnud aga seda mina enam ei mäleta. Tagantjärgi tarkusega tundub see oligi antud olus parim lahend. Ärkasin elusa ja tervena. Ja kalõmmi ka enam ei küsitud. Ja tüdruk läks niikuinii oma teed. Seal juhtuski siis see et mind viidi ümberkasvamiseks Tartu haiglasse kus minuga nädal aega mingeid katseid tehti. Mõnda aega see ju aitas aga siis läks kõik sarnaselt edasi. 

Aga olen hakanud Okudzavat üle kuulama. Ja siiani on hea küll. Tema isik, siuke väike lihtrahvalik ja kühmus, vaat et lausa lüürikpoeedi võrdkuju. Ja laulud, nii lüürilised et………

http://www.youtube.com/watch?v=DTRNY5OHN8M&NR=1

http://www.youtube.com/watch?v=4LYsogHGLRc

http://www.youtube.com/watch?v=zkCkj90SBvE&feature=related

Advertisements

0 Responses to “viktimisatsioon kui sotsiaalse formatsiooni alus”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: