Sektidünaamika iii

Mille poolest on siis kirik sektist erinev? Lühidalt öeldes oleks selleks vormiline rangus. Kasvõi Jumalateenistuse vormist rääkides, näiteks. Mitte ainult – loomulikult. Kirik on enam rituaalikeskne. Rituaal on oma olemuselt kunagi asetleidnu taasläbimängimine nagu näiteks või armulauas. Just tänu vormilisele nõrkusele aga samade s.o. siis ohverdamisele kaasnevate tunnete läbimängimisele, on sekt altim ja aldis taaslangema samasse ohverdusskeemi. Seda õigupoolest taodeldaksegi et oleks õige asi, mille nimel seda teha ja et oleks õige ohver, eriti hea kui ta on kõlbeliselt kõhetunud ja võõras. Või naine. Nii et ebamoraalne võõras vaeslapsest naine oleks juba päris hea. Lätis on enam-vähem selline naine olemas, see eurosaadik.

Kas ei olegi see sekti eesmärgiks? Lõõmutada samu tundeid mis kord olid ümber ohvri ja ohverdamise. Ja seda karmimad ja andestamatumad ollakse. Moraaliküsimustes eriti. Sekti ideaal on saada kirikuks nii nagu kirik keskajal oli, kus tema ise sai otsustada ja määrata, keda ohverdada ja mil ta omas vastavaid organeid mis vaid ja üksnes sellega tegelesidki et uurisid ja andsid siis ilmalikele võimudele üle. Sekt tahab kirikuks saada sest kultuur ja ühiskond möönab  kirikut enam kui sekti. Ausalt öeldes ei näe ma selleks ühtegi võimalust tänaseses Eestis, vähemalt seni kuni ei tule väga akuutset kriisi. Siis võib küll nii minna ehk et sekt asub esiohverdajaks ja esimese kivi viskajaks ja saab endale seega pooldajaskonna mis võib olla väga mõjukas. Kirik aga kui peamisesse kultuurivoolu integreerinu ei saaks seda iial teha.

Sekti moraliseerimine on reeglina siis selline enamjaolt kaugelt moraliseerimine. Kui asi meid lähedalt puudutab siis muutub see keeruliseks. Oma peret näiteks või iseennast. Siis peavad ka sektijuhid ka omad võõramaalasest pruudid Dneprisse heitma nagu Stenka Razin. Siis kui asi tõsiseks läheb läheb mõõk su enese südamest läbi nagu Piibel ütleb.

 Sekt on siis emotsionaalne kogukond, mis vastandub enam kultuurile kui kirik ja püüab teadlikult püsti sääda omaenese subkultuuri. Lootes et teatud ekstremaaltingimustes muutub see subkultuur taas valitsevamaks. Valitsevamaks saab ta muutuda vaid kellegi arvelt. Õige vaenlase arvelt, ühesõnaga. Kas sobitub ikka sekt nii varmalt vägivallaga? Ei tea, reeglina püüab sekt kui peetunud ohverdusmehhanism, musta töö kellegi teiste kätega ära teha. Las riik viib täide selle surmanuhtluse mida me pooldame, mõtlevad nad. Aga pole hullu kui ikka väga vaja, siis saame me ise ka hakkama. KKK sai väga hästi hakkama. Päeviti olid nad ametnikud ja koguduste juhatuste liikmed aga öösel, öösel oli teine lugu. Otseselt militantseid sekte Eestis ei ole. Sisuliselt aga on nende mõtteviis militatante. Ja on sektijuhte kes on relvasõbrad ja kes on kuulutanud avalikult et kui te minu ja mu pere kallale tulete siis ärge mu kristlusega nii väga arvestage. Ja eks siis teisedki loe ja õpi juhi tegudest ja sõnadest kui asi hull.

Ekstremaaltingimused tähendavad aga seda et saaks tõsimeeli kellegile küüned taha. Mis puudutab moraali, siis pole sektidünaamika järgi neilt eriti halastust loota. Kuna armu vaid vahendatakse, siis ei pea ise armulised olema. Ja ega oldagi, selle kohta on kogemusi seinast seina. Kadunud pojal on vaid üksainus shanss, selsamal õhtul kui ta naaseb. Ja ei enam. Tingimusteta kapitulatsioon.  

Sektid seltsivad alati rahvuslik/konservatiivsete jõududega. Neil on õigupoolest sama loogika. Ka viimased püüavad rahvuslike identiteedijoonte jõustamise nimel leida vaenlast, kellest ustakse tõsimeeli et ta süüdi on. Nii et mõtlemisloogika on analoogne, vaid see mille alusel identiteeti konstitueeritakse, on mõneti erinev. Enamjaolt aga on nad kokkulangevad. Isamaaliidu vastanduv ja platsipuhastav loogika on minu arvates üsna heaks näiteks. Ka kohalikel valimistel püütakse platsi puhastada ja Lukas, temast olen ma juba rääkinud, on hariduses kõva platsipuhastaja niigi.

Üldiselt on poliitika ja erakonnad enamjaolt kõik selle üle võtt mida varemalt religioon teinud on ja usuliikumistele on jäänud vaid rolliks kaasa joosta ja loota et keegi neid millekski siiski vajab. Aga ega eriti ei vaja. Liiga marginaalsed on nad. Kirik ise meil Eestis on läinud aga seda ainsat teed millel on mingi positiivne väljund s.o. sotsiaaltöö, riigi aitamine nende inimeste osas kes on ühiskonnas marginaliseeritud. See on tegelikult ainuke positiivne väljund kiriku uueks tõusuks. Võidelda inimeseksolemise eest. Eesti kirik peaks võitlema mingitpidi ka venelaste inimeseksolemise eest. Kirik ei vastandu kultuurile, ei saagi seda teha, küll aga püüab kultuuri inimlikumaks muuta. Kirik seltsib traditsiooniliselt loomulikult samuti enam rahvulik/konservatiivsetega õigupoolest ongi ta ise seda. 

See sotsiaaltöö ongi see “vaestele evangeeliumi kuulutamine ” minu leksikas. Ja selles on üsna tublid oldud, ehk küll sektiloogika on ka kirikus juure sügavale maasse saanud.

Nii et sekti iseloomustab kampaanialikkus. Ühest küljest rünnatakse olemasolevat kultuuri, teisalt aga püüeldakse kõigest hingest sellele et seesama kultuur neid möönaks ja tunnustaks. Tunnustaks ja nendega koos õige asja eest kuri ja range oleks, nende suhtes kellega tulebki kuri ja range olla. Nagu näiteks venelased, eriti eestivaenulikud venelased.

Näiteks või Kristlikud demokraadid. Nende praegune juht on intellektuaalselt senistest juhtidest kõige võimekam. Mis tost, mõtteskeem on ikka seesama. Aga see kultuuriline vaakum milles nad elavad siiski väga veidralt mõjub. Näiteks või see iisraelilembus iga hinna eest. Tehku siis sõber Iisrael mida tahes. Iiisrael elab aga üsna selgesti konfliktis, nii peavad ka praegused KD meil Eestis pooli võtma ja nad võtavadki – mistahes Iisrael teeb on õige ja hää. Seega on nad asunud selgelt ühe osapoole poole, teise arvelt. Sisuliselt on nad asunud variseride ja saduseride poolele ja mitte Jeesuse poolele. Sest Jeesus on nende mõtlemises vaid skeem, see et Jumal vajas ohvrit/Jeesust ja mängis hetkeks nõrka, selleks et kolmandal päeval üles tõusta, tugevaks saada ja tasuda/kätte maksta. Tõsine tasumine alles tuleb aga seni tuleb tööd teha. Ja markeerida võimalikke ohvreid. Nende jaoks vajas Jumal ohvrit vaid korraks et tema õiguse nõuded rahuldatud saaks. Seega oli Jeesus siis pigem mingi veider erand mis kinnitab üleüldist ja universaalset ohverdamisskeemi milles see maailm elab ja mille järgi on tugeval alati õigus ja võitjate üle kohut ei mõisteta.

Selle asemele et kodukultuuri süübida on nad võtnud ühe teise Kristuse suhtes veelgi vaenulikuma kultuuri, Iisraeli oma, ja asunud seda mistahes hinnaga toetama. Sisuliselt on tegemist ebajumala teenimisega.

Et kristlus on oma olemuselt ohvri hääl – sellele nad ei mõtle. On alati ja igavesti ohvrite hääl. Kristluse sisemise loogika kohaselt peaksid nad ohvreid toetama. Ei, nende loogika käsib neil toetada endist aga nüüd tugevaks saanud ja tasuvat ohvrit. See on analoogne sellega mis kriminaalprotsessis aset leiab. Sealgi võtab riik endale tugevaks saanud ja kätte tasuva ohvri rolli ja seda hullem tegelikule kuriteo ohvrile. Tema tunneb end sageli nüüd kui topeltohver ja kurjategija tunneb end kui riigi ohver ja kaks osapoolt enam eriti omavahel kokku ei saagi. Võidab vaid riik. 

Valimiskampaania on lõõmutatud ja regulaarne ohverdushullus mis täidab ühiskonnas sama rolli täna mida varemalt kandsid muud ettevõtmised ja kampaaniad. Näiteks või avalikud hukkamised, suured avalikud missad ja sõjakäigud.

Advertisements

0 Responses to “Sektidünaamika iii”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: