Sotsiaalsest stigmast

Reflektsioon

Ohverduslikust lugemisest. Kunagi ma mõtlesin et inimesed ei mõista kristuse ohvrit kuna nad ei mõtle küllalt ohverduslikult. Täna aga arvan et ohverdusliku skeemi olemine meie päädes takistab meil Kristust mõistmast. See skeem et Isa vajas poega ja pojatappu selleks et kedagi lunastada. Kui aga on vaja ohvrit Jumalal siis ei saa ka Tema teisiti ega oska. Siis on tegemist ilmselt mingi universumitevahelise skeemiga mis valitseb kõige üle. Ohverduslik lugemine keerab UT tagasi vanasse ja seda ju mõned UT raamatud ka teevad, eriti Ilmutuse raamat Heebrea kiri.

Alternatiiviks on siis mitteohverduslik lugemine see et Kristus tuli meile inimestele paljastama meie endi ohverduslikkust misläbi me Kristuse risti lõime selleks et me ometi viimaks aru saaks mida me oleme teinud ja sellest skeemist vabaneks. Seda vähemasti ei kordaks. Kui me ei vabane siis kordab see skeem end meie eludes jätkuvalt ja me oleme varmad ohverdama endid ja veelgi enam teisi endi või mistahes muu “õige asja” eest. Kui levind see skeem on, on näha ju igapäevameediast ja varmatest märtripoosidest mida süüdistatavad võtavad, eriti need tumerohelisest parteist. Eriti aga nende juht. Suur vastanduja. Eriti Eesti meedia suhtes. “Kus te siis olite kui Panovi rapiti?. Ta oli ju süütu. ”

 Eriti moraalse puhtuse nimel oleme me varmad ohverdama. Nii nagu variserid Jeesust kes oli tuntud kui söödik/viinajoodik, tölnerite ja patuste sõber, keda võis sageli pidulaudades näha kus vein voolas ja vähe sellest Jeesus tegi ise veini ja seda suurtes kogustes. See on sotsiaalne stigma mida me peame kandma ja mis raskem kanda on kui päristigmad mis mõnel pühakul vahel ihul on. Olen sellest vahel rääkinud kui Kaini märgist. Praegu arvan et miks ei või need kattuda st. et miks ei võiks olla Kaini märk sotsiaalne stigma VT-s. Sarnaselt nood toimisid. Kain pagendati inimeste sääst ja ta läks n.ö. Jumala otsejuhtimise alla et “inimesed teda maha ei lööks”. Mingem siis ühes temaga väjapoole leeri ja kandkem tema teotust ja häbi, kandkem sotsiaalseid stigmasid omaõigete inimeste poolt, mingem Jumala otsejuhtmise alla. Seda enam et kirik oma ametkondlikus identiteedis/egoismis ei saa iiales Jeesuse Mäejutu järgi elada ega saagi saama. Olgem ühes temaga söödikud/viinajoodikud tölnerite ja patuste sõberid.

Niipalju on sest mu enda puhul kasu olnud kes ma ka vahel moralistiks kipun et ma tunnen nüüd juba ära kui ma moraliseerima hakkan ja saan endal sabast kinni. Näiteks või viimane kord Nõos kui nn langenud vend rääkis sellest kuidas nad seal tema aias söövad/joovad ja usuvad. Mõtlesin et mis õigus on mul arvata/ öelda et ta midagi halvasti või halvemini teeb? Mitte mingit. Ainult et ta ennast kulutab seda küll. Muud midagi. Tema rakendab Jeesuse evangelismimeetodit paremini kui mina kel peolauad võõraiks on jäänud ja kes elab üsna askeetlikku elu.

Mina tegin ühe patu (tundub et paljude meelest PV vastu) selleks et moralistlikust spiritualiteedist vabaneda ja lootsin et astun teise mis üsna samasuguseks osutus. Tundub et igas kirikus on kurje pappe ja mitte vähe kes omi väikeseid feodaalriigikesi peavad ja kelle jaoks juhtki on vaid primus inter pares. Aga see oli väärt kogemus teada saada. Ja moralistide jaoks on iga nende jaoks tülikas tüüp see kes teeb pattu PV vastu. Kes nende paistuse piire riivab. Loeb vaid kadunud poeg oma tagasituleku päeval. Järgmine päev läheb juba keeruliseks ja sellest targu ei räägita.

Mitteohverduslik lugemine aga tunneb ära verejanulise variseri ennekõike iseendas ja annab jõudu hullunud omaõige rahvahulgaga mitte kaasa minna. Mitte võtta kivi ja mitte visata kivi ei esimese ega kesteabmitmendana. Kivi oleksid nad pidanud iseendi pihta viskama. Mitteohverduslik lugemine vabastab Jumala ohvrist ja siis ka tema järgijad. Ja “tallest jumalale” saab taas ja jälle “Jumala Tall” kes võtab ära maailma patu.  

Mina olen aga iseseisev ajatolla kes esindab iseennast ja usub Jumalat kes tahab halastust ja mitte ohvrit. Kuna aga teoloogia mu armastus ja kirg on siis ma ei lakka. Vaid jään siin kangiall ikka oma sinilillekimpu pakkuma. Ohverduslik lugemine puudutab tegelikult samapalju sekulaarinimesi kui usklikke aga viimastel on vaid ehk tahtmisel lihtsam seda probleemi teadvustada kuna terminid ja skeemid neile ju tuttavamad olla võiksid. Ehkki ei pruugi. Ka rahvuslikromantiline lugu puudutab ju neidsamu kategoorjaid ja selgi on omad märtrid ja tänini surevad eesti sõdurid Afganistanis “Eestit kaitstes” nagu hiljuti lugesime. Kas see mõtestatus on parem kui mõtestamatus ei tea. Omastele ilmselt on. Tung sinna on ju puhtrahalistel põhjustel suur – missioonile.  Lihtsam oleks ehk öelda et suur sõber nõuab ja mis meil muud üle jääb.

Kristlus on kriisis ka vana sümbioos rahvuslusega ei kanna enam hästi. Ja see on mureks kristlastele. Imevitsana tundub siinkohal katolikumeeste lahend tagasi minevikku, tagasi ohverdusliku lugemise kuldaega, tagasi naiste survamisse, ja atodafeede maailma, tagasi invisitsiooniaegadesse kus üksi meie ütleme mis on õige ja mis on vale. See on lummav ravim mis isegi tervemõistulikke naisi vahel jampsima ajab. Sest kriisitaju on ehe ja nemad seal lubavad lahendust võtmes naistesurvamine ja tagasi minevikku. Vale. See pole lahend mittemingi. See on teadlik pettus pigem ja enese saapapaelust üles tõstmine.

Advertisements

0 Responses to “Sotsiaalsest stigmast”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: