Mimeetiline iha

Peale kümneaastast Prantsuse kirjanduse õpetamist USA-s, hakkas Girard arendama uut meetodit rääkimaks kirjanduslikest tekstidest. Peale individuaalsete tööde unikaalsuse püüdis ta avastada nende ühiseid strukturaalseid omadusi, olles mõistnud et tegelaskujud suurtes romaanides kasvavad välja suhete süsteemidest mis on samased suurele hulgale töödele. Ometi tuli seal teha teatud eristused:

Vaid suurtel kirjanikel õnnestub olla neile mehhanismidele ustavad, ilma neid võltsimata: meil on suhete süsteemid mis paradoksaalselt või vastupidi, üldsegi mitte paradoksaalselt, omavad seda vähem kõrvalekaldeid mida suurem kirjanik on.

Nii et tegelikult eksisteerivadki need “psühholoogilised seadused” nagu Marcel Proust neid kutsub. Need seadused ja see süsteem on tagajärgedeks sellest fundamentaalsest reaalsusest mida need kirjanikud on ära tabanud ning mida Girard nimetab “iha mimeetiliseks loomuseks”. Sellest räägib ta esimene raamat Pettus, Iha ja Romaan 1961.

Me laename oma ihad teistelt – mudelitelt kes kes ihalevad sedasama. See tähendab et suhe subjekti ja objekti vahel ei ole otsene vaid triangulaarne – alati on olemas subjekt, mudel ja objekt.Meie iha ei ole autonoomne, vaid meie iha saab provotseeritud teiste ihadest — mudelite ihadest — sellsama objekti järgi. Läbi objekti tõmmatakse meid mudeli juurde mida Girard nimetab vahendajaks ehk mediaatoriks nii et tegelikult on see mudel ja mitte objekt, mida me ihaleme. René Girard nimetab iha metafüüsiliseks seetõttu et iha on enamat kui vajadus. Kogu iha on iha olla, see on püüdlus, igatsus realiseerida seda täiust mida me omistame vahendajale.

Vahendamine on väline siis kui vahendaja on sotsiaalselt subjekti ulatusest kaugemal, näiteks või väljamõeldud tegelane nagu näiteks Amadis de Gaula Don Quixote-s. Kangelane elab omas hulluses ja jääb sellest hoolimata optimistlikuks. Vahendamine on sisemine siis kui vahendaja on objektiga samal tasandil. Siis muutub aga vahendaja rivaaliks ja takistuseks objekti taotlemisel ning objekti väärtus kasvab vastavalt sellele kuidas ka rivaliteet kasvab. Selline on Stendhali, Flauberti, Prousti and Dostojevski romaanide maailm.

Läbi vahendajate iseloomude saab ka meie endi iseloom paljastatud. Igaüks hoiab kinni omaenda ihade autentsuse illusioonist ning kirjanikud paljastavad meile meie valede mitmekesisuse, simulatsioonid, manöövrid ja peenutsemise nagu näiteks Prousti kangelaste juures. Need kõik on iha trikid, mis hoiavad ära meie silmitsi sattumise tõega – milleks on kadedus ja armukadedus. Need kangelased ihalevad olla nagu vahendaja ning omistavad talle üleinimlikke omadusi ja voorusi ning seeläbi samal ajal väärtustustavad iseendid ning teevad vahendajast jumala, samal ajal ise selle orjaks muutudes. Ja seda samal määral mil vahendaja on neile takistuseks.   Mõned, kes selle loogika järgi toimivad, hakkavad otsima ebaõnnestumisi mis oleksid märkideks ideaali lähedusest mida nad taotlevad. See on masohhism mis võib omakorda muutuda sadismiks.

See fundamentaalne fookus mimeetilisele ihale on ajendanud René Girardi läbi kogu tema järgneva karjääri. On huvitav märkida et rõhuastus imitatsioonile inimeste seas ei olnud populaarne siis kui Girard oma teoorjaid alles arendas aga tänapäeval on sellele sõltumatut tõestust mis tulenevad emipiirilistest uurimustest psühholoogias ja neuroteadustes.

Girard on hiljem kirjutanud ka positiivsest mimesisest mida on leida Kristlikus traditsioonis, eriti selles mida nimetatakse Imitatio Dei-ks või Imitatio Christi-ks.

Advertisements

0 Responses to “Mimeetiline iha”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: