tipp ja täpp

l2_saatanSatan2Eile oli siis Täpp. Täpp võttis mis kole aga ainult väike täpp. Viimaks tuli üks triibu ka. Ise ma arvasin et see oja ongi vaid täpila aga ei näe korralik ahunn tuli ka. Ilus päev ja selts oli ka hää, vanad grenaderid olid kaasas. Meenusid Kiple unustamatud sõnad “üksindus, selts ja priisöökla” mille juures haigusnähud kiiresti ära kaovad. Üldiselt hakkame vanaks jäämas ja naljad on kah juba sellised et ära Kokat joo see lahustab hambad ära, ma hommikul jõin ja vaata nüüd on sahtel tühi. Ma sellepeale et näe ma ei joonud ja sahtel ikka täis.

Täna siis on tipp. Mis see ka iganes ei oleks. Eilse suhtes siis veel niipalju et ega ma taha mingit tüli kiskuda. Lihtsalt et huvitav oleks. Aga üldiselt väike konflikt ikka energiseerib. Eriti kui hea ja õige asja pärast väljas oled. Ma arvan et ma olen. Ja ma ei esinda õnneks kedagi peale iseenda. Seega ei saa ka kedagi diskrediteerida.

Ja moraalne raamatupidamine pädeb mis kole. Tulpade lõputu sünkroniseerimine. Õnneks lõppeb see siin Läänemaal surmaga ära, mujal aga on veel veritasu lisaks ja sellest ringist ei pääse enam keegi kunagi välja. Sest see on surnud ring, milles surnud ringiratast käivad. Ikka tegu ja kättemaks ja nõnda kuni lõpuni välja. Mis ja millal see siis ka ei oleks. Neli põlve on kohustus kätte maksta. Vaat see on Karmaratas. Karm ratas.

Mul see kiiks et kui kaevaks mingi asja välja mis südant on puudutanud. Siis tuleks seda ikka õige asja pärast ja nimel teha. Nõnda ka nood eilased vihjed. Keegi lihtsalt hiljuti ütles ühe inimese kohta et see ju hull ajas teise surnuks. Ja seda mitte ülekantud tähenduses. Nii ma siis mõtlingi et harutaks seda kera vähe. Truman Capote tegi terve ilusa raamatu Külmavereliselt mis oli esimene omalaadne. Non-fictional novel. Dokumentaalromaan.

Kunagi tast dokfilmi nägin. Terve ülejäänud elu aga ta jõi ja kogus märkmeid ja rääkis tulevasest suurromaanist mis jäigi tulemata. Üksi Capote läks. Ametkondlik egaoism on jube asi, selle vastu ikka inimindiviidi vabaduse nimel võidelda tasub. Eriti nüüd mil rassismus enam ei päde. Suur dehumaniseerija ongi ametkondlikkus. Ametkondlik egoism on isiklise egoismi võimendaja, see mis rivaliteedile tiivad annab. Ja see ongi nüüd jäänud selleks mis veel inimesi dehumaniseerib nüüd mil muud suured viktimiseerimisalased ühisnimetajad eriti rassilised on väsinud ja maha kantud.

 Ja salaseltslus on ametkondlikkuse kõrgeimaks vormiks. Nii nagu imperialism oli kapitalismi viimaseks roiskunud vormiks – Lenini sõnul. Monopoliseerumine. Olete ehk ise seda kogenud Eesti Energia ja Tallinna Vee näol. Monopolide deemonlikkust. Usk et teatud ühing ikka ja alati õige asja eest väljas on olnud, mistahes ajal ja oludes. Seda ma näen varjatuna ka selles dispuudis mis ajaloolase ja selle teise vahel aset leidis – millele ma eile osundasin.

Ärge pange vastu kurjale – siis kuri võidab. Nii Jeesus ei öelnud. Pigem ütles ta minu arust et ärge pange vastu kurjale sest kurjale kurjaga vastamise läbi kuri kahekordistub, tegelikult leiab aga aset kurja plahvatus, mimeetiline eskalatsioon, mis päädib pulbitsuses (effervesence – Durkheim)ja ohverdamises. See ongi siiani mu lahend neile Jeesuse sõnadele Mäejutus millega reeglina miskid peale ei osata hakata. Murra välja nõiutud ringist – ring of fire. Headus tõlgendatakse kiriklikkuseks ja kurjus ametkondlikkuse vastasuseks.

Kurjusele vastandada ametkondlik kurjus või egoism pole lahend aga reeglina on seda just ajaloos proovitud. Pseudospetsifikatsioon on tore väljend. See on vaenlase otsing. Milliste märksõnade abil seda siis otsida? Vaenlast. Vana vaenlane– nagu Luther laulab. On väga vihane. Suur vägi kavalus on tema tugevus. Vana vaenlane ongi vaenlase otsimine. Ära metafoori ära kurja, see meeldib talle, näe teda kui ametkondlikku egoismi mis ikka kipub pseudospetsifitseerima. See kes sunnib sind otsima. Lemmikohvrid on ikka olnud juudid, peded, naised, nõiad, vaeslapsed ja juhid näit kuningad. Need kes ongi äärtel niiehknaa, need kes koju ei tule. Tänapäeval võtab ohverdamise teravust maha rotatsioon. Tänapäeval on juudid Lääneilma silmis välja rabelenud, araablaste jaoks aga mitte. Nad on lihtsalt liiga tugevad. Aga holakaust on lääneilma jaoks asendanud suuresti jeesuse ohvri ja muutunud humanismuse uueks proovikiviks. Kas saab võrrelda ühe juudi hukku terve rahvuse omaga. Ega vist. Nii tegidki juudid meile ära ja asendasid ühe juudi kõikide juutidega. Ei ole see antisemiitlik üte. Jumala asendasid rahvusega. Ja lääneilmale meeldib see – jee.

Aga naised on siiani head ohvrid. Seda enam et naised ise meeste jaoks ja nimel meeleldi neisi ohverdavad, eriti kõlbeliselt kõhetunuid. Mul ikka meeles see kuis kunagi ühel tüdrukul ei lasknud teised tüdrukud keskkooli lõpetada sest nad teda litsiks pidasid ja nõudsid arstitõendit et tal süüfilist ei ole. Ei istunud temaga ühes kalssiruumis enam koos. Ja läkski nii nagu nad tahtsid.

Ja juhid. Endised.  Endisteks nad saavad. Ja muud marginaalsed vennad. Tegelikult nõuavad ohvrit Girardi sõnul kõik suletud identiteediga kooslused. Ja ohverdamine puhastab, toob katarsist ja annab hea tunde et on võideldud õige asja eest. On ebasobiv ja kõlbeliselt kõhetunud element kõrvaldatud. Ja see on protsess mis ei peatu, vaid otsib endale üha uusi… ja uusi. Kuni inimesteni kollastes Helly Hanseni jopedes välja. Ja ärge ometi arvake et on organit kelle jaoks see ei päde. 

Mina olin ühest teatud spritualiteedist tüdinud sest ma enda eest võitlesin ja selle tõttu mind pseudospetsifitseeriti ära ohvrina. ja kõik mängisid seda mängu kaasa. Isegi nood kellest ma poleks seda iiales uskunud. Mis näitab veelkord kuidas ohverdusmehhanismid toimivad. Toimivad need aga täiesti teadvustamata ja alateadlikult. Aja hulk inimesi ruumi kokku ja ütle vaid et me oleme otsustanud ühest isikust vabaneda ja nüüd me hääletame selle üle. Ja kõik hääletavad. Ja tulemus tuleb ikka 2/3 versus 1/3. Ja ongi kõik. Ja küsi sa siis et mille üle te ikkagi hääletate. Keegi ei tea. Ilmselt selle üle kas too inimene on hea inimene või mitte. Kui koosoleku juhataja ütleb et on siis ongi. 

Kõrini oli mul ja mõtlesin et jätan hüvasti ja sisenen teise spiritualiteeti aga tuli välja et polegi teist on vaid teine organ ja seesama spiritualiteet ja uuele organile, selle teatud liikmetele vähemalt pädevad needsamad vana organi süüdistuskokkuvõtted küll ja küll. See oli õppetund mulle sinisilmsele pruunide silmadega naiivitarile. Sestap ma mõtlengi et kaevaks ühe kaasuse õige üles, sellest kuidas on pseudospetsifitseeritud inimene ja ära tapetud. Mitte kes teab millal, vaid nüüdsama hiljuti. Sõna otses mõttes, mis siis tost et ta ise seda tegi ja et see kitsamalt võttes õnnetus oli. Ja seda enam et ta ka ise tänaseni paljude arvates süüdi on. Nagu ikka. Igal juhul oli prokuraator olemas. Olid Hiiobi “sõbrad” jms. kõik oli mis käib ühe õige protsessi juurde. Mõtleme me aga ikka valdavalt absoluutse tõe ja vale terminites ja ilma neid silte kohaldamata ei saa me kuidagi. Ahh et tappis, no mis tal siis oli? No jaa, siis muidugi, nendime me rahu leidnuina. Siis muidugi. Hiljuti leidis ühes Tallina kohvikus aset spontaanne kohtumine kolme ohvri vahel. Ametkonna ohver, Riigi ohver ja õnnetuse/ametkonna ohver kohtusid omavahel. Mis oli koomiline mõneti. Kohtumisest ei saanud aga asja sest riigiohver mõnevõrra ägestus. Pole hullu. Pseudospetsifikaator tundub mulle et on kohati lausa elukutse. Võtame või meie ühise sõbra. Raske aeg ja olukord. Inimene kannatab ja valuleb. Ja siis hüppab püsti see, kellesse asi ei puutu ja ei empatiseeri, ei, ta küsib paar küsimust ja teeb järelduse et ahhaa reetja. Juudas noh. Ja asub prokuraatorite nimismeheks. Täiesti vabatahtlikult. Siinkohal lähebki minu jaoks veelahe kristluse ja mingi muu asja vahel. Üks sõber nimetas sellist kristlust possesiooniks ehk seestumuseks. Ja täiesti õige, seep see ongi. Seestumus. Käia ringi kivi käes ja otsida moraalset märklauda. Ja selliseid on oh kui palju. Spetsifikaatoreid. Kristus samastus ohvritega ja näitas mis siis saab kui ei samastu. Saab see et Jumala tapate ära. See saigi. Oma hea paleuse tapate ära, oma ametkondliku egoismi nimel. Vot nii. See ongi saatan, kurat ja kärbeste jumal.

Nii et pole nalja. Ära roni – tapab.

15TheDevilKuratsatan1

Advertisements

3 Responses to “tipp ja täpp”


  1. 1 k 10.09.2009, 11:13

    🙂

    See su leid meie spontaanse kohvikukohtumise peale oli päris hea – pole kunagi niipidi mõeld, et kolm eristaatuses ohvrit.
    Mnjah.
    Võibolla olen oma ohvriksolemist hakanud kergemalt võtma.
    Tuleb meelde ajuti ja seostes.

    Võibolla aga on mingit pidi “välja elatud”, kirjutada igaüks ju ei oska.
    Välja valada kirjasõna kaudu.

  2. 2 andrus 10.09.2009, 11:41

    Vabanda kui….

    ma ei taj/lu piire

    see mu viga

    piiritus

  3. 3 k 10.09.2009, 12:24

    Eiei.

    Justsee piiritus on hea.
    Muidu ju ei tarbikski.

    Inimene peab ju ometi teispoolt piire ka saama vaadata.
    Vaadata tagasi edasiminekuks, nii vist.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: