haugipoiss Aki

Haugipoiss Aki

 Oma sündi Aki ei mäletanud aga see-eest oli ta näinud loendamatuid teisi väikesi marjaterasid koorumas. Sealt tulid ta kauged sugulased. See marjatera, millest tema ise tuli, kinnitus ühe pilliroovarre külge ja jäi loendamatutel vaenlastel õnneks märkamata. Õnneks oli ka sel kevadel küllalt vett et ta kooruda saaks. Oleks veetase sentimeetri võrra madalam olnud, oleks ta hukkunud. Teiste kalade jaoks oli see marjatera lihtsalt toit, hea maitsev, ehkki pisku suutäis. Marjateradest oskasid kõik lugu pidada, ka inimesed, neid sõid isegi need kalad kes muidu lihatoidulised ei olnud ehk lepiskalad. Enne, kui tema marjatera limane väliskiht endale oma pilliroo leidis oli üks teine haug, suur ja võimas, kahekilone isane, ta omakorda valkjashalli niisaga üle lasknud. Miski tema marjateras võttis selle niisa vastu ja just tänu sellele niisale hakkas marjatera sees arenema väike haugikene. Sellest ta ise ei teadnud.

Otseselt oma õdede ja vendadega koos  ta üles ei kasvanud. Niipea kui ta oma haugisilmad avas, nägi ta sedagi kuidas loendamatud teised vastsündinud haugibeebid neelati alla vaat et igaühe poolt kes neid kätte sai. Oli selleks siis suur turjakas ahven või needsamad marjaterad oma ihust väljutanud ema. Nägi sedagi, kuidas konn, üks ta tulevasi peatoidusi marja noolib. Emale tuli andeks anda et ta omi marjateri ära ei tundnud. Igaks juhuks kolis ta neist peale kudemist kaugemale. Ometi juhtus sedagi.

Suur loodus oli igale haugipojale andnud midagi mis neid elus aitas hoida, nimelt erakordselt kiire sööstuvõime. Niipea kui nad terast koorusid, võisid nad küll vahel tundide kaupa ühe koha peal passida aga siis kui tarvis ka välgukiirusel kaduda, selleks et end päästa või kedagi rünnata.

 

Jah, kui keegi haugipoissi vaatas siis lebas see tavaliselt täiesti liikumatult aga pruukis vaid kellelgi läheneda kui haugi küljejoon teda sellest informeeris et midagi on siinsamas lähedal teoksil. Teoksil sai olla aga vaid head või halba. Kas toimetas seal siis mõni putukas, konnakulles ehk midagi sellist mida võiks toiduks nimetada, või vastupidi, ehk oli seal keegi kes tahtis sind ennast toiduna ära kasutada. Siis kadus ta koha pealt ilma hoogu võtmata, vaid üheainsa sabalöögi toel nagu nool. Seda sööstuvõimet läks Akil üsna pea vaja. Vahel käis part sealsamas pladistamas ja siis, teinekord, tuli ta oma ema aga nende kõigi suurte eest tuli kiiresti põgeneda. Ka õed ja vennad passisid sealsamas  koos temaga aga ega nad tegelikult niisama ei passinud, vaid ootasid. Ootasid seda et mõni sääsevastne või vesikirp mööda läheks. Või kõrbes või parm või mistahes muu putukas. Siis ei sööstnud Aki mitte eest ära vaid siis ta ründas. Ta avas välkkiirelt omad suured, peaaegu kolmandiku ta kehapikkusest moodustavad lõuad, ja pealegi oli see suu ja veel keelgi takkaotsa üleni teravaid ja kõhu poole kaldu olevaid hambaid täis. Aki õdesid ja vendi võis olla nüüd, paar kuud peale marjaterast koorumist, alles veel kusagil paari tuhande ringis aga nende arv kahanes väga kiiresti. Aasta pärast oli neid alles veel ehk paarsada ja kahe/kolme aasta pärast paarkümmend. Vaid viiele nende seast oli määratud elada vanemaks kui viis aastat ja saada tõeliselt suurteks, enam kui kolmekilosteks, haugideks.

 Sinna läks aga veel palju aega. Veel pidi palju vett sellest jõest merre voolama enne kui see aeg kätte tuli. Kõigepealt tuli esimene teist laadi mutukas ära süüa kui putukas. Konnakulles oli igati mõnus suutäis, aeglane ja rammus ja ega väiksed konnadki laita olnud. Kulleseid oli jõgi kohati paksult täis ja nõndamoodi kuni hilissuveni välja. Siis proovis haugipoiss Aki ära ka ühe väiksema viidika. See maitses erakordselt hästi. Süüa tahtis ta tavaliselt peale kalda all öö ära tukkumist. Siis ujus ta kalda alt välja kindla mõtte ja kavatsusega süüa saada. Üsna peagi oli tal juba hästi teada kus kohas asub viidikaparv. Just nende seas meeldis talle sageli laamendada. Viidikas oligi noore Aki lemmiktoiduks sellest alates kui ta peamiselt kalatoidule üle läks. Hea rammus konn maitses aga endiselt hästi. Lisaks konnadele sattus Aki teele vahel harva ka üksik vette juhtunud hiir, nastikupoeg ja hiljem, kui ta juba suurem oli, siis vahel harva ka mõned pardilinnupojad. Kõige haruldasemaks toiduks, mida ta vaid korra elus maitsta sai, oli üks varane, hämaras madalal vee kohal putukaid püüdnud nahkhiir. Samas oli Aki õde kord kinni napsanud ka pääsukesepoja. Aki sündis ühel Kasari ülemjooksu luhal, kui täpsemalt ja inimkeeli öelda, siis Raplamaal, Lümandu külast pisut ülesvoolu asuva Ohvriallika ligidasel luhal. Oma kodu Akil, nii nagu inimestel, ei olnud, küll aga tundis ta seda kohta eksimatult ära ja pigemini oli see maitse ja tunne mille järgi ta selle ära tundis. 

Teistest kaladest ohustasid väikesi hauge ennekõike suuremad haugid, ka suur ahven võis sind ootamatult tabada. Üldiselt olid aga ahvenad turjakad rammumehed, haugist tunduvalt aeglasemad ja haugi kätte ei saanud. Siis oli Aki näinud sedagi kuidas üks väle vurrudega loom, nimeks saarmas, ühe õe ta kõrvalt kinni püüdis ja nahka pistis. Ka tuli vahel harva ülevalt miski vette ja haaras suurte tugevate küünistega kas siis haugi või mõne muu kala endaga kaasa. Lisaks veel need kalad, mis kalad ei olnud. Sellegi õppis ta ära et kõik kalad ei olegi kalad, vaid et mõned kalad, mida sa haarama tormad, haaravad hoopis sind ennast ja viivad sind kuhugile kaugele ära. Seda ta endale päris selgeks ei saanudki. Ikka oli keegi võbelev ja värelev olend see kes tas sööstu ja rünnakukire sütitas. Ja see ei olnud miski hobi või naljamäng nagu inimestel, ei see oli elumäng, oli elu ise, sest kui sa süüa ei saa, siis tuleb nälg ja viimaks surm. Sedagi teadis Aki hästi. Kord jõeäärses rootihnikus nägi Aki üht endast märksa suuremat haugi, kel oli sädelev plekklant suus. Mõne päeva pärast sealt mööda ujudes nägi ta sedasama suurt haugi kes end veel vaevu liigutas. Juba olid kohal mõned teised haugid ja kiskusid seda suurt surevat haugi elavana tükkideks. Vahel trehvas vastu üks saarmast veelgi suurem loom aga need suured elukad, koprad, olid absoluutselt ohutud, selle sai Aki üsna kiirelt selgeks. Kus elasid koprad, seal oli alati ka palju kanaleid ja tammisid. Ainuke viga oli selles et kui suvel vesi madalaks muutus, siis neist kopratammidest enam üle ei saa.

Ja siis veel inimesed. Nii juhtuski et kord, aastasena, kargas Aki ühe pöörleva, kala meenutava, olendi otsa ja sai jubedalt haiget. Kui seesama tegelane aga paar minutit hiljem tast jälle ligidalt möödus, ei pidanud Aki närvid jälle vastu ja ta ründas uuesti. Seekord oli valu veelgi teravam aga seda pöörlevat olevust ta oma suust lahti ei saanudki. Hoopis mingi hiiglaslik jõud tõstis ta veest välja ja keegi hakkas ta suus veelgi enam haiget tegema. „Ehh, kaua sa siit neid mudilaid korjad, saaks ikka midagi suuremat ka“, ütles üks mees teisele ja lisas, „vaevalt 20 senti.“ Seejärel visati Aki vette tagasi. Läks paar päeva et valu mööda läheks ja kõik läks samamoodi jätkuks, nagu enne. Oma esimese aasta sügisel püüdis Aki süüa nii palju kui ta vähegi suutis. Ta aimas  külma talve ette ja sedagi et jõgi siis enamjaolt jääkaane all on. Ometi sai ka talvepäevadel mudast uimasevõitu lepiskalu otsitud.  Ka terve ta teine eluaasta möödus kasvamise ja söömise tähe all. Kord oleks Aki ühe liiga suure särje kätte peaaegu et lämbunud.

Teise kevade algul kui jää ära sulas, märkas ka Aki endas kummalisi tunge. Aprilli lõpul kohtus ta sellesama ohvriallika esisel veeväljal ühe endast pisut vanema emase haugiga. Aga ta ei olnud üksi, sellesama emase järgi ujus veel vähemat neli isast. Oli ilmne et sellele emasele meeldis Aki enam kui need teised ja üheskoos otsustasid nad n.ö. jalga lasta. See oli imelik aeg, aeg mil Aki peaaegu kolm nädalat mitte midagi ei söönud, ei ta oli lummatud, oli hullunud oli unustanud ja ujus kõikeunustanult oma emase järgi. Vahel harva napsas ta üksiku varase putuka või tuhnis üles mõne ärkama hakkava uimase konna. Aiva, nagu ta oma tundeilmas oleks võinud seda emast nimetada, kihutas Aki järgi, muudkui allavoolu, siis möödus tast ja keeras ta sisse ühest väikesest ojasuudmest ning liikus üsna pikalt ülesvoolu. Inimeste maailmas nimetati seda oja Lümandu ojaks. See oli tõeline metsaoja, segamini kenade karstiallikatega, see oli kobraste kuningriik. Neid suuri loomi võis seal iga päev kohata. Kui kopraid ei oleks, siis oleksid nad Lümandu oja teisest otsast Konnaveski ojasse saanud ja sealt, juhul kui oleksid soovinud, jälle suurde Kasarisse tagasi. Aga koprad olid oja teise otsa tihedalt kinni pannanud. Seal, ühe karstiallika veerel, tegid nad seda esimest korda, emane lasi aeglaselt oma marja ja Aki lasi sellele samal ajal niiska peale. Sellest sündisid nende esimesed pojad, nende esimesed tuhanded. Sellega oli Aki naasnud looduse suurde ringkäiku. Nad olid õnnelikud aga üsna pea peale kudemist, läks ta kallis Aiva tuldud teed tagasi jõkke. Aki oli aga otsustanud seda uut oja pisut tundma õppida ja selle otsast lõpuni läbi ujuda. See oli kummaine oja, mis normaaloludes voolas ühest otsast ühele ja teisest teisele poole. Nii oleks see normaaloludes olnud. Tegelikult olid aga koprad oja teisest otsast kinni pannud. Ka esimeses otsas oli tamm mida inimesed vahel ära lõhkusid. Konnaveski oja poolses, teises otsas, oli aga suur ja vana tamm, millest vesi vaevu läbi nirises. Tegelikult oli Aki kõht, nüüd peale paaritumist, mai algul, kohutavalt tühi. Nüüd oli tal hammas, nagu vanad kalamehed ütlevad. Süüa polnud aga Lümandu ojas just palju, olid mõned ahvenad ja mõned üksikud lepiskalad. Seega ei olnud olukord kiita. Küll aga oli Lümnadu ojas palju konnakulleseid ja seda siis kogu sealne haugipere endale meeleldi lubaski. Ojas oli suuri hauge ja nõnda pidi Aki kogu aeg jälgima seda et ta ise kellegi söögiks ei langeks. Siis proovis ka Aki peale oja läbi ujumist tagasi jõkke saada aga ei saanud enam, sest vesi oli vahepeal langenud ja koprad oma tammi tugevdanud. Nii oli Aki lõksus, Lümandu ojas koos kõigi nende umbes paarisaja haugi ja sajakonna ahvenaga ning mõnede lepiskaladega kes Ojas elasid. Ilma konnade ja putukatega oleks neil seal vesi tõeliselt ahjus. Seal, ühel ojalagendikul hilisõhtul juhtuski see et ta napsas kinni veepinnal putukaid püüdva nahkhiire. Nahkhiir maitses hea. Muidu oli ta aga suuremalt jaolt putukate, konnade, konnakulleste ja väikeste põhjaputukate ning tigude dieedil. Ka oja tundis ta juba sama hästi nagu inimesed ütleks…  omi taskuid. Teadis sedagi, kus varjas end suur haug kes ta üsna kerge vaevaga ära napsaks. Nii möödus see suvi, sügisel tõstsid vihmad vee jälle kõrgemaks kui kopratamm ja just seda hetke ta ootaski. Taas oli ta vabas vees, taas suures jões. Otsemaid ujus Aki ohvriallika juurde et Aivat kohata aga Aivat ei olnud kusagil. Kolmanda eluaasta hakuks oli Akil pikkust juba ligi nelikümmend sentimeetrit ja ta hakkas liginema sellele, mida inimeste maailmas nimetati alammõõduks. Suures vees ei olnud lepiskaladest puudust. Aki mõnules ja sõi kuidas jaksas. Peagi oli taas tali tulemas ja enne seda oli isu kuidagi eriti hea. Seal juhtuski, Veskitammi juures, et üks võbeleva sabaga silikoonist lant tast jälle lähedalt mööda ujus. Lant oli kollane ja ta saba võbeles nii erutavalt et Akil ei pisanud närv vastu, ta tegi kiire sööstu ja tabas landi. Teisisõnu tabas aga lant teda. Hetke pärast oli ta kaldas ja kalamees hüüdis, „vaata aga vaata, päris mõnus poiss, kohe, ilma mõõtamatagi näha et peaeagu mõõduline.“

Nende sõnadega lasi kalamees Aki sumpa. Seal oli juba kaks haugi sees. Ja ennäe, üks neist oligi Aiva, tema lemmiksõber. Üsna pea tõsteti nad veest välja ja umbes veerend tunniks jäid nad õhku ahmima. Kodus lasi kalamees need kolm haugi suurde, räästa all seisvasse malmpatta. See oli õuduste öö. Paari tunni pärast pandi nad koos vähese veega vanasse värvipotti ja tõsteti autosse. Nimelt läks pere sugulastele külla ja nagu kalamees ütles, on ainus värske kala elus kala. Sugulased elasid Munalaskmel. Pisut enne, kui nad kohale jõudsid, hüüdis pereema, vaata kui ilusad põldmarjad, sööme õige natuke, sest meil on kokkulepitud ajani veel ligi tundi aega. Nii peetigi auto silla kõrval kinni ja pere läks üheskoos põldmarju noppima. Peretütar Anni oli kuuene ja alles äsja lugema õppinud. Temal oli alati isa püütud kaladest hirmus kahju. Samal ajal kui teised põldmarju sõid ja autost juba üsna kaugel eemal olid, tegi tema vana suure värvipoti kaane lahti ja paitas hauge kes seal sees olid. Nüüd või mitte iial, mõtles Aki ja võttis kogu oma vähese allesjäänud jõu kokku ning hüppas… ja lendas Anni käte vahelt läbi otse Munalaskme aja kõrgest, süvendatud kaldast alla, päästvasse vette. Anni pani hirmunult potile kaane uuesti peale ja läks koos teistega põldmarju sööma. Aki oli uues jões kus kõik oli kuidagi hoopis teistmoodi. Voool oli kiire ja vesi savine. Jões oli iga natukese aja pärast kärestikke ja üsna palju kalu, milliseid Aki ei olnud kunagi varem näinud ega kätte saanud. Need olid ülikiired ja täpilised kalad, keda Akil ei õnnestunud mitte kuidagi kätte saada. Need olid forellid ja nende kolmnurksed bitpulli meenutavad lõuad olid haugide kaarjatest lõugadest märksa erinevad ja mõjusid alguses lausa suisa hirmutavalt. Tundus et Munalaskme ojas muud kala ei olegi. Tõsi küll, põhjas uimerdas ka mõni vuntsidega võldas. Ilmselt oli forell suurema hulga teiste kalade marjast ja maimudki ära söönud. Selles jubedas keskkonnas ei tahtnud Aki olla. Minema siit. Ühel kruusasel jõepõhjalagendikul, kus forellid end juba kudema asutasid, ründasid teda suured täpilised kalad, arvata et üle kilosed ja ta enda mõõtu, arvata et neljakümne sentimeetrised isaforellid. Selles rünnakus said ta seljauim ja saba tublisti kannatada. Seda enam ja seda kiiremini, minema siit. Kulus veel vaid paar näljast päeva kuni ta jõudis kahe jõe suubumiskohani, paigani kus Munalaskme Vasalemma jõkke suubub. Nüüd tundusid olud märksa paranevat, jões oli kohata ka teisi hauge ja rohkesti lepiskala.

Elu oli jälle elamist väärt, esmalt näksas Aki kinni kena kopsaka ahvena ja üsna pea ka paar viidikat. Elu tundus jälle ilus.

Üsna pea kolis Aki veelgi allapoole, Vasalemma jõesuudesse. Selleks pidi ta end kõrgest Põllküla tammist alla laskma, teadmata täpselt kaua või kuhu ta kukub. Seal allpool tegi juba enam kui poolemeetrine Aki esmakordselt tutvust merega. Meres elasid üsnagi erinevat elukad, ka haugid olid seal niivõrd suured et Aki oma suurusest hoolimata jälle elu pärast kartma hakkas. Ka kohtas ta jõe suudmealal lõhesid ja meriforelle, kes tast poole suuremad olid. Ka ahvenad olid meres kordades suuremad kui jões. Lisaks veel kummalised lapikud lestad, tuulehaugid ja mitmed muud seninägemata tegelased. Meres elasid ka natuke kobraste moodi aga märksa ohtlikumad tegelased, hülged. Kord ei puudunud palju et üks viigerhüljes oleks ta eluküünla lõpetanud. Tubli tükk ta küljelihast jäigi toona hülge suhu ja sellele järgnes taas hulk aega nälgimist ja põdemist. Kolmas elukevad tabaski Akit ta uues elukohas, Vasalemma jõe suudmealal. Akist oli saanud riimveeline haug. Seal, aprilli lõpupoole, kui veri jälle mõnusalt rahutuks läks ja kõhus valminud niisk välja laskmist nõudis, nii et toitki sootuks unus, ujus ta otsivalt läbi kõik jõeluhad ja unkad et endale kaasat leida. Seal, ühel mereäärsel luhal tabas ta terav silm tuttavat kuju. Uskumatu, aga see oli Aiva, tema kallis ja hea sõber, haug kellega ta oli kunagi Kasaris pikalt aega veetnud. Oleks nad saanud inimkeeli rääkida oleksid nad pikalt maha istunud ja muudkui jutustanud. Kuidas küll tema siia oli saanud? Nimelt oli kalamehest isa, nähes et üks haug on kadunud, nii kohutavalt vihastanud et ta ka ülejäänud haugid minema lasi. „Kui ei ole kolme, siis mina neid ei viigi, kolmest oleks me kaks peret söönud saanud, kahest aga jääb  väheks“, nii oli ta öelnud ja suure vana seinavärvipurgi koos kahe haugiga vette visanud. Sealt siis oli Aivagi pikapeale merre rännanud. Kõik oli hästi läinud ja Aivagi oleks tahtnud oma seiklustest rääkida kui ta vaid saanud oleks. Aga see selleks, neil oli tähtsamatki teha, oli uus kevad ja mari tahtis laskmist. Sestpeale püsisid meie haugid pikalt koos ja ajasid terve kuu ühiselt omi haugiasju.

 Seal Vasalemma suudmes leidsid nad kord uppunud matsseapõrssa ja maiustasid temaga kaua. See oli üks väheseid kordi kui nad mõlemad said end pikka aega lihast kõrini täis süüa.

 Aki elu kestis ühtekokku kümme aastat, viimaks oli ta üle meetri ja umbes kümnekilone hiiglaslik purikas. Lante oskas ta juba ammu ära tunda aga elussöödaga püüdjat mitte. Juhtuski et üks haavatud unnakala, koger, mida Vasalemmas muidu ei ela ta tähelepanu pälvis. Ometi oli kogres midagi sellist, no ütleme et kutsuvat, nii et Aki tast mööda ei saanud minna, vaid neelas kogre koos temasse peidetud kolmikkonksuga alla. Järgmisel hommikul tuli omanik unda kontrollima ja leidis ikka veel elusa ja tugeva Aki oma elu eest võitlemas. Omanik tõmbas ta lõpuste tagant kongitsaga paati, avas ta lõuad, vabastas konksud neelust ja lõi talle tugevasti kepiga kukla taha. Selle peale läbistas Aki keha värin ja  ta süda seiskus. Kodus fileeris kalamees haugi ära aga pea kuivatas ära ning pani selle hiljem oma teiste kalatrofeede hulka kaminaseinale. Nimeks pani ta talle peale väikest mõtlemist Jaapani keistri järgi – Akihito.

 Aiva elab ilmselt veel tänini kusagil Vasalemma jõe ja selle suuet ümbritsevate  merelahtede kandis. Temagi on juba enam kui kümnekilone haugimammi kes on elu jooksul sadu tuhendeid haugibeebisid ilmale toonud.

Advertisements

0 Responses to “haugipoiss Aki”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: