Vastuseks Paulile

“UT mitteohverdavast lugemisest. Ükski ohver ei suutnud lunastada maailma pattu, kuid “Jeesuses toodi täiuslik ohver”, agnus Dei. Mõte Jumalale Jumala ohverdamisest tundub muidugi absurdina ja tundus küllap ka vanasti nii. Ent credo quia absurdum kehtib ikkagi. Kogu religioon on üles ehitatud paradoksidele ja absurdile. Mõni ütleb, et toetub Jumala käskudele ja tõotustele, Jumala ettehooldele ja millele veel. Ei, hoopis paradoksidele ja absurdile, sageli ka elu äärealadele, kus need paradoksid võimenduvad. Religioon on põhimõtteliselt püramiidskeem, mis seisab püsti tänu sellele, et inimesed sünnivad ja surevad. On teatav sarnasus maailma majanduskasvu ideoloogiaga, mis oleks ka püramiidskeem, kui surma poleks. Sest keegi peab alati millestki ilma jääma. Suur ümberjagaja Surm avitab. Ümber jagades nii usku kui raha. Õnnis on inimene, kes seda taipab.”

  • Jah tänan Paul. Ega ma vastu vaidle aga ma koban seda teist asja ka mida G räägib. Kuis päriselt on, ei tea. Mulle tundub aga et ohverdusliku lugemise ja kiriklik/kristlise totaalse ebaõnnestustumise vahel olle rahutegija ja keerata teist põske on mingi seos ja mulle ajuti tõsimeeli tundub et G on selle seose ära tabanud. Et süsteemis on sees viga millest aitab mööda vaadata justnimelt see et kõik kestab edasi ja et traditsioon on juba sedavõrd pikk.  Et tegemist on n.ö. sedavõrd vana tegijaga. HIV Eestis aastast 1986. Pruulime aastast 1842. Pruulime päästet aastast 33.

  • Elik ohverduslik lugemine keerab kogu kristluse tagasi või õigupoolest laseb tal olla edasi selline lihtne ja inimlikule elutarkusele tuginev. Ja elutarkus ongi lihtne, paku omi tingimusi 1 kord ja kui neid kohe vastu ei võeta siis kasuta kogu oma muud rikkalikku arsenali. Ja seda on ju heldesti tehtud. Tolstoi oli vist see kes arvas et kristlust ei ole veel tõsimeeli proovitud ja et selles ongi viga. Tal oli oma konks muidugi asja juures ja ega siis Rolland asjata kirjutanud et Kristusest rääkides kui ülimast printsiibist või käsuandjast tal, Tolstoil, silmad ei säranud.

  • Meil on siin teisigi kel silmad ei sära vaid ees on selline hapukurgisoolaja nägu ja muudkui panevad pikkade linadega ehk sõnalise napalmiga. Et kristlus on suuresti ebaõnnestunud selle üle ei tulegi vast vaielda. Pole meil taustsüsteemi et seda mõistagi. Aga ma mõtlen siinkohal kitsamalt Jeesuse sõnu ja Mäejutlust. Üks võimalus ongi teha sest mingi tulevase taevariigi eetika. Maa peal ja inimühiskonnas ei ole võimalik selle järgi elada, see on selge, seda on palju proovitud. Vähemalt sedasi ei ole võimalik. Kunagi Stanley Jones püüdis säält Mäejutlusest mingeid printsiipe välja destilleerida, see on üks võimalus läheneda. Aga kui meie PK lugemine ei muutu mitteohverduslikuks ja me ei järgi Jumalat ja tema poega kui endi mimeetilisi eeskujusid, kui meie rivaliteet ei muutu üksteisest ettejõudmiseks vastasttikkuses austamises/armastamises siis ei olegi muud võimalust kui ebaõnnestuda. Ma tahan vaid öelda et ohverduslik lugemine koos missaohvriga ei muuda iseenesest palju. Klassikalistest teooriatest Jeesuse ristisurma kohta meeldib mulle vaid see et teda hoidsid ristil mitte naelad vaid armastus meie vastu. Ja seda mitte selleks et Isa oleks ta ohvrit vajanud või tahtnud vaid ehk pigem ikkagi selleks et me aru saaksime mida me teeme ja teinud oleme.

  • Vaja on teadlikku rivaliteedist loobumist ja rivaliteetsete eeskujude asendumist armastuse eeskujudega võtmes ema Teresa. Jeesus ei olnud utopist või kui oli siis suurim kes maa peal elanud. Ei ta pakett on lihtsalt suurem ja radikaalsem ning me ei saa loota tagajärgi kui me võtame vastu vaid murdosa sellest. Seega on see ehk rakendatav siin maa peal inimühiskonnas aga see eeldab kogu paketi vastuvõttu. Ja ordudes seda ju on rakendatatud, isegi selle arusaamaga mis neil on ja on töödanud küll. A la fratres minores.  Tegelikult on ohverduslik/mitteohverduslik lugemine selleks ideoloogiliseks aluspõhjaks millele kõik muu tugineb. Milline on Jumal? Kui ta millegipärast eeldas ohvrit ja tahtis teda siis ometi Jumala pärast – miks? Ja siin tulebki see “usun sest on absurdne”; “ma ei saa ega tohigi sellest aru saada sest see on müsteerium” jms. Aga ikkagi milleks Jumalale ohver, olgu siis Poeg või mittepoeg. Milleks?

  • Mulle siinkohal meeldib see arusaam mis Girardil on et ohverduslikkus on inimkogukonna kalduvus lahendada kogukonnasiseseid konflikte selleks et ellu jääda. Seega on ohver inimeste mitteteadlik leiutis kui nii võib öelda mille nad tänu ohvri mõjule ja kogukonnas taastatud rahuseisundile on hiljem diviniseerinud ja hiljem siis tehtule ja kordasaadetule n.ö. resolutsiooni peale võtnud. Jumaliku resolutsiooni, dabroo, aksepti, heakskiidu.

  •  Ja teinud ohvri ja ohverdamise n.ö. jumala asjaks. Sel juhul tõesti tõesti oli vaja vaid üht ja täiuslikku ohvrit et enam ohvreid ei peaks tooma. See on nüüd see mõttejada mida kristlus vist enamjaolt järgib. Ohvri asendumist ja muutmist esineb aga paljudes religioonides. Juutidel asendus templiteenistus sünagoogipalvetega ja pole viga töötab küll. Templi taastamist tahab vaid käputäis kristlasi koos käputäie juudi ortodoksidega. Kui Eestis jääb nn Iisraeli sõprade seas mulje nagu kogu Iisrael ihkaks templit taastada siis Iisraelis saad aru et seal pole neid enam kui ehk Eesti ühiskonnas.

  •  Et vaja oli üht täiuslikku ohvrit. Ma ei suuda ohvrit ja ohverdamist enam Jumalale külge mõelda. Minu meelest ei pea olema prohvet et avastada seost ohverdusliku lugemise ja inimeste vägivallalembuse vahel. See on üsna ilmselge. Ja et mõned Iisraeli sõbrad parasjagu ei saa aadrit lasta siis seda varmamalt valmistuvad nad tulevaseks aadrilaskmiseks. Minu meelest on enam tõe lõhna ikkagi vaatel et Jumal pole kunagi mitte mingit ohvrit tahtnud vaid halastust ja et Jumal on algusest peale paljastanud inimesele läbi oma ilmselge ohvritega samastumise tema/inimese ohverduslikkust ja n.ö. hüüdnud alati “poisid vaadake kus mina olen ja kelle poolel”. Inimesed on aga tuimalt oma asja edasi teinud. Kuni Peetruse kõneni Neljapühapäeval, “te olete Jumala risti löönud!”. See jõudis paljudele pärale. See ongi see mis võiks kohale jõuda et te/me oleme löönud ja igapäiselt läbi osalemiste inimrivaliteetides ja ohverdamistes jms lööme me igapäiselt Jumalat risti. See ei ole meeleparandus kui sa tunnistad et oled paaris kohas reeglit rikkunud ja püüad edaspidi enam reeglite kohaselt omades rivaliteetides kaasa lüüa. Ei see ei ole lahendus, see on parimal juhul Vana Testament kui sedagi. Ei, kogu suhtumine on vale ja reeglid on ka valed, sa/ma Jumala ristilööja, ei saa saada natukene paremaks seeläbi et sa nüüd teed sadasama ametkondlikult ja demoniseerid ja hellitad vagu apokalüptilisi vägivallategusid meeles ja kiidad Iisraeli poolt tehtud vägivalda pimesi heaks.

  • See on mingi hale karrikatuur kristlusest. Kui sedagi. Tavaline elutarkus ja argikurjus on saanud pikaks ajaks religissoosse võõbaga kaetud ja just säärasesse valuvormi valatud, tore on, aga sama hästi oleks võinud ta mistahes vormi valada. Minu jaoks peab aga religioon olema enamat kui kultuurivorm. Mu isa abikaasa küsis ükskord mu käest et misasi see luterlus on, kas see on mingi kultuuri vorm või? Ta on leedulane, sekulaarleedulane.

  • Ei ma otsin armastust ja ei lepi enne kui olen selle leidnud. Ja Girardis ma arvan et olen leidnud selle aluse, täpsemalt siin, PK mitteohverduslikus lugemises, st eelduses  et Jumal ei  vaja ega ole kunagi vajanud ohvrit. Et Jumal on läbi ajaloo end ohvritega ja muude ostrakeeritute, marginaliseeritute, viktimiseeritute jt samastunud. Seda siis minagi. Jumala preferents vaeste suhtes on ju teoloogiliselt aktseptitud. St Jumala on pigemini leida vaste kui rikaste seas. Tea mida eduteoloogia selle kohta ütleb. Et Jumal toimetab seal selleks et vaesed rikkaks saaks, ma arvan.

  • Mu isiklik kogemus  on seda otsingut võimendanud. Ja sundinud seda enam armastust ja armastavat Jumalat otsima ning teinud mu seda enam hellaks ja tundlikuks igasuguste viktimiseerimiste suhtes mis ka täna religioonisiseselt aset leiavad. Ka viimased kogemused on seda kinnitanud et fundamentalistid on reeglina julmavõitu inimesed ja nad on mind kes ma ennast loomu poolest emotsionaalseks traditsionalistiks pean päris edukalt liberaalide poole kihutanud. Oh jah pikk jutt tuli. CACL67KD784px-the_first_thanksgiving_jean_louis_gerome_ferris

  • Advertisements

    0 Responses to “Vastuseks Paulile”



    1. Lisa kommentaar

    Lisa kommentaar

    Fill in your details below or click an icon to log in:

    WordPress.com Logo

    You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

    Twitter picture

    You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

    Facebook photo

    You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

    Google+ photo

    You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

    Connecting to %s





    %d bloggers like this: