Back on track

Niih, nüüd siis tagasi eetris. Kolm nädalit sai maal oldud ja aint vahel e-maili tsekatud. Päevi sai sisustatud probleemidega võtmes “kuidas saada ukselukust kätte murdunud peaga kruvi”. Isegi kalale ei saanud eriti. v.a. üks seni suurim jõeahven mille ühel õhtul väikese landi otsa sain. See päev sain veel ühe ahvena ja haugi. Panni sai täis. Kohanen tsivilisatsiooniga. Aga aega läheb ja pole viga küll ma kohanen. Üks nädal oli täitsa soe ka.

ahven2

Üldiselt olen aga kinnistunud oma missioonis kui Pühakirja mitteohverdusliku lugemise maaletooja. Seni kuni keegi mult seda tõrvikut üle ei võta. Kohe saab kui küsib vaid.

Perekonnasaladusest

Rene Girard on teadlane kelle tähtsus meie jaoks alles hakkab ilmnema. Minu jaoks isiklikult on ta töö näiteks selle kohta et ka sotsiaalteadustes on veel küllaga avastamata Ameerikaid leida. Vahest on Girard kõige enam tuntud oma ohverdusmehhanismi ja patuohvri alaste kontseptide poolest. Mitte vähem oluline on aga minu arvates see mida nimetatakse Pühakirjade mitteohverduslikuks lugemiseks. See uus lugemine pakub meile hermeneutikat mis toob tulemusena kaasa ka uue, erineva ja kindlasti vägivallavabama mõtte- ja eluviisi. Just siia ongi minu arvates koer maetud. Just seda meil teisisõnu vaja ongi! Veelgi enam, Pühakirja mitteohverduslik lugemine, asetab uude valgusesse terminid lunastus, ohver, pääste ning sunnib meid ümber hindama nii kirikulugu kui ka missa kontseptsiooni. Samuti võimaldab Pühakirja Mitteohverduslik Lugemine meil iseendid näha sellistena nagu me oleme ja aitab seega vabaneda vagast variserlikust militarismist, teiste demoniseerimisest ning sildistamisest ning veel paljustki juhul kui me seda loomulikult ise soovime.

Olen alati endamisi mõelnud et Kristluses peab peituma mingi struktuuriviga, mingi kohutav hiiglaslik paradoks millest meid teoloogia ja kirikuloo tundides tarkade õpetajate poolt õpetatakse mööda vaatama. Päris mööda vaatama ei õpetata aga eluline probleem teoretiseeritakse ära nii et eluküsimusest saab filosoofia ja mõni ime kui sestpeale elu ja mõtlemine jäävadki kumbki ise jalga käima. Teoloogias püütakse lepitada tuld ja vett ehk teisisõnu Kristust ja vägivalda ning kuidagimoodi on omast arust sellega ka hakkama saadud. Seda pooltoorest segu jagavad head õpetajad nüüd heldesti teistelegi.

Lühidalt on see hiiglaslik vastuolu ära toodud teodiike küsimuses, kuidas saab Jumala olla kõigeväline ja armastav ning samas lubada maailmas kurjust. Kõik senised vastused teodiike küsimusele seisnevad pigem sellest küsimusest mööda hiilimises. Seesama küsimus vaatab meile vastu kirikuloost, meie kõikide endi ajaloost, kaasa arvatud loomulikult ka loost meie endi, eestlaste, kristianiseerimisest. Kuidas saavad armastuse sõnumi saadikud olla nii julmad ja vägivaldsed? Rääkimata lugematutest genotsiidist ja holakaustidest mida nii katoliiklikud kui protestantlikud „kristlased“ ameerika mandril kohalike elanike suhtes korda on saatnud.  Või Austraalias. Kuidas küll on see peidetud varandus, millest Kristus rääkis muutunud ja muundunud kohutavaks perekonnasaladuseks millega ei osata muud peale hakata kui see  maha salata? Me võime rääkida kristliku ajaloo mustadest lehekülgedest kui mineviku eksitustest aga seda tehes käitume täpselt samuti nagu variserid Jeesuse päevil, kaunistades nende hauasambaid keda me ühelt poolt austame, arutledes sinna kõrvale et meie küll ei oleks sarnaselt talitanud… See hirmus perekonnasaladus tuleks ometi kord välja valguse ja avalikkuse ette kista ja sellest rääkima hakata. Isegi need kristlased kes endid uususkudes kõige varmamalt traditsioonilise kristluse julmusele vastandavad mõtlevad täna reeglina samamoodi. Ega nad julmusele vastandu, pigem mingile teoloogilisele või rituaalsele aspektile kristluses. Ma tahan öelda et ohverduslik loogika ei tunne uskkondade piire ja otse loomulikult on vanematel ja võimuga lähedasemalt flirtinud kirikutel julmuse lade suurem kui tänastel vabakirikutel. Mõningaseks erandiks loeksin ma siiski menniite tükkis nende aukartust äratava rahutegemise praktikaga. Uususundeil ei ole lihtsalt veel võimalust olnud ja annaks Jumal et seda ei tulekski. Kui vaadata nende mõtteviisi sageli valitsevat demoniseerimist ja Iisraeli pimesi õigeks mõistmist siis ei oleks sealt ka mitte midagi paremat tulemas. Demoniseerimise all mõtlen ma seda trikki mille abil paljud kristlased endid harjumuspäraselt Kristuse armastuse käsust vabastavad. Kui keegi kuulutatakse seltsivaks kurjavaimude ja kuraditega siis vabastab see kristlase koheselt armastuse käsust sest hingevaenlasele armastuse käsk ei laiene. Demoniseerimine ei tunne uskkonna piire, pigemini elab ja toitub ta nendest. Eelistaksin küll siinkohal uskkonna asemel öelda ametkond. Küllap esineb ka sekulaarset demoniseerimist ja seda võidakse vabaks kasvõi näiteks ametkondlikuks sildistamiseks nimetada. Lisaks demoniseerimisele ja tavalisele religioossele ametkondlikkule kurjusele võiks nimetada veel mitmeid ja vähemaid religioosse kurjuse vorme aga meie selle jutu mõte on välja tuua ennekõike see mis sarnast mõtteviisi ja kurjalillede vohamist tekitab.

Eesmärgiks on rääkida välja see perekonnasaladus mis tuleb Pühakirja ohverduslikust lugemisest. Teisisõnu ei usu reeglina kristlased ise sellesse et Jeesuse „teise põse keeramise“ jutt oleks praktiseeritav. Ei usu et moraalse raamatupidamise tulpade tasakaalustamise ringist oleks iialgi võimalik välja murda. Nii valibki suur osa tänaseid kristlasi endile eeskujuks väikese ja sõjaliselt tugeva Iisraeli, mitte need esimese nelja sajandi kristlased kes pigemini ise surma läksid kui teiste suhtes vägivaldseteks muutusid. Nii on häädus ja armastus taandunud  tavaliseks heatahtlikkuseks millega ehk esiti probleeme lahendama asutakse mis aga õige pea teistele ja märksa „tugevamatele“ argumentidele ruumi teeb. Praktikas võib selline algus aga niimoodi välja näha nagu kunagi Eesti maalinnu piirates. Kui te kohe alla annate ja endid ristida lasete, siis jätame teid ellu. Ja häda neile kes sellele koheselt ei vastanud. Ise olid süüdi. Igal juhul on vägivald ja vägivaldsus reeglina täiesti legitiimsed ja akseptitud olukordade lahendusviisid.    

 See perekonnasaladus toob kaasa olukorra kus me normaalolus püüame olla kenad, armsad ja armastavad tuues oma isa selle kõige eeskujuks ja kehastuseks mida me olla püüame teades samas väga hästi et seesama hea ja armastav isa ei nõudnud mitte midagi vähemat ega enamat kui oma poja surma. See ongi hirmus perekonnasaladus vägivaldsest isast. Me sõdime ta sotsiaalse näo eest aga me ei saa seda väga varmalt ja innuga teha sest ega me isegi õieti sellesse usu sest me ju teame oma isa „saladust“. Kui sellele aga väljast poolt tähelepanu juhitakse siis asume me koheselt oma isa sotsiaalse näo ja ametkonna kaitsele.

Jumal nõudis ohvrit selleks et traditsioonilise teoloogia kohaselt saaksid ta õiguse nõuded rahuldatud. Miks peaksid Jumala õiguse nõuded eeldama või nõudma kellegi surma? Liiatigi Jumala enese surma. Halastust tahab Jumal ja mitte ohvrit. Loodan et ma ei interpreteeri Girardi valesti aga ohverdamine oma algsel kujul leiab Girardi arvates aset spontaanselt ja teadvustamata. Alles hilisemates algohvri rituaalsetes kordustes hakkab inimene ka samaaegselt selle üle mediteerima ja reflekteerima mida ta teeb. Nii sünnib religioon. Milline osa on selles Jumalal?  Jumala osa on olnud samastuda ohvritega alates algusest peale, alates Aabelist kuni Vana Testamendi viimase Sakariani. Just sellesse suktsessiooniritta loeb ennast Jeesus ise. Nii võime me ka läbi Pühakirja jälgida kahe erineva religiooni inimeste oma ja Jumaliku paralleelsust ja ajutist ristumist. Iga kord kui inimesed on ohverdamas, pagendamas, ära ajamas, välja tõstmas, ostrakeerimas, marginaliseerimas, viktimiseerimas jne vms on seal ka Jumal ainult et mitte ohverdamist sanktsioneerimas vaid ohvritega samastumas. Lisaks veel permanentselt marginaliseeritud, võõramaalased, vaeslapsed ja lesed. Aga inimesed ei jäta, ka nemad nõuavad oma õige olemisele ja õiguse tegemisele jumalikku sanktsiooni ja viisil või teisel ka selle saavad, kui muu ei aita siis mõtlevad ise välja. Alles Uue Testamendi Jeesuse loos samastub Jumal üheselt ja ainiti Jeesusega ja teeb seda nii selgesti et sealtpeale ei jää enam võimalust ega lootustki ohverdajate vaatepunktile õigustust leida. Nii on Vanas Testamendis veel need kaks liini selgesti eristamata ja läbisegi ning oma vahel läbi põiminud.     

Lühidalt tähendab Pühakirja mitteohverduslik lugemine uskumist sellisesse Jumalasse kes ohvrit ei taha, veelgi enam kes mitte kunagi ei ole ohvrit tahtnud. Uskumist Jumalasse kelle jaoks vägivald ei ole legitiimne ja harjumuspärane toimimisviis. Uskumist Jumalasse kes ei kihuta omi lapsi “haarama ta väikesi lapsi ja rabama neid vastu kaljut”. Sellest vaatepunktist lähtudes ei ole Jeesus mitte viimane ja täiuslik ohver vaid ohvri lõpp. Kummalisel kombel õnnestus algkristlusel esimesel neljal sajandil ka vastavat mõtteviisi praktiseerida. Siis aga kui hakkasid aset leidma uued ja kummalised kooseluvormid võimu ja kristluse vahel langes kristlus tagasi Vanatestamentlikku ohvriteoloogisse. Teisisõnu, harjumuspärane ohverduslik mõtteviis inkorporeeris endasse Jeesuse tükkis tema sõnumiga. Nii tehti kristlikust ideoloogiast tööriist oma tahte läbisurumiseks ning uute rahvaste vallutamist õigustati omakorda vajadusega nad ära evangeliseerida. Evangelisatsioon tükkis ohverdusliku Pühakirja lugemisega aga ei saagi iiales viia millegi mu vägivalla ja hävinguni. Ka Uues Testamendis endas nii Heebrea kirjas kui ka ilmutuse raamatus esineb ajutisi tagasilangusi vanatestamentlikku ohverduslikku mõtteviisi. Minna ohverdusliku mõtteviisi juurteni ületab selle kirjatüki mahud. Girard räägib sarnaselt Freudiga algohvrist, ehk sellest imelisest naasmisest, kõikide sõjast kõikide vastu, tagasi kogukondliku rahu seisundisse, niipea kui antagonistid on leidnud ühe ühise ohvri kelle surma või pagendamise arvel ära leppida. Hiljem hakatakse seda sündmust rituaalselt kordama ning siiralt süüdiolevaks ustu võidakse tänu sellele imelisele mõjule mis ta ohverdamisel oli, koguni ära diviniseerida. Sellesse sündmusesse postuleerib Girard religiooni sünni. Nii on religioon peaasjalikult vägivallaga kogukonnasisese toimetuleku mehhanism. Tegelik Jumal on aga algusest peale mitte see ohverdamist sanktsioneerib vaid kes alates Abelist end ohvriga samastab. Kristuses laseb Jumala end rahvahulgal ohverdada, selleks et need kes „näevad“ , need kes „mõistavad“ ja „kuulevad“ võiksid ohverduslikult mõtteviisist vabaneda.     

Võtame lihtsa näite, „Vaata see on Jumala Tall kes võtab ära maailma patu!“ Kas Jumala Tall või tall jumalale? Ohverduslik lugemine loeb , „tall jumalale“, mitteohverduslik „Jumala Tall“. Pühakirja ohverduslik lugemine jätab teise valikuna alati alles vägivalla kui legitiimse probleemide lahendamisviisi. Seega ei kohku ohverduslik lugemine mitte kunagi tagasi tegemast musta aga hädavajalikku veretööd siis kui seda nõuab „suurem hea“. Just see seletabki ära kirikuloo verised leheküljed. Tänases maailmas teevad musta töö reeglina ära spetsialistid ning ohverduslikult mõtlevate kristlaste osaks jääb vaga variserlik vägivallamõtete hellitamine kas siis militaarsele Iisraelile iga hinna eest kaasa elades või ennast apokalüptiliste ja globaalsete vägivallastsenaariumitega lohutamine. Aga katoliiklus oma vagade ordude ja missateoloogiaga? Vagasid ordusid oli ja on tarvis ennekõike kirikusisese moraalse raamatupidamise tasakaalustamiseks. Missateoloogia ohvri korduse ehk aktualiseeringuna on oma olemuselt absurdne. Parimalgi juhul võiksime me ehk rääkida Jeesuse enese andmisest meile selleks et ilmsiks tuua ja kaotada ohverduslikkust inimeste  maailmas. See on tema ihu mis on selleks antud et meiegi oma ihud selleks annaksime, st pigemini endid viktimiseerida laseksime kui seda kellelegi teisele teeksime.

Pole parata, tuleb oma vägivaldne isa välja anda ja end temast lahti öelda, seda enam et selline on ta üksnes meie kujutluspildis temast, mitte tegelikult. Jah, mu isa oli mõrtsukas ja vägivaldne sest ma mõtlesin ja lugesin ta selliseks. Ma mõtlesin ja lugesin ta selliseks kuna mind oli niimoodi õpetatud.

Advertisements

0 Responses to “Back on track”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: