Niih

Eurokas käib. Mina olen jälle pika päeva maal tööd teinud. Turul oli tore hommikul Kesturul. Vene tädid rääkisid sellest kus karulauk kasvab. Panin ise ka prooviks maha. Nüüd saab karulaugu isu ka täis. Kasemahk, haug, karulauk on kevade sakramendid. Olen neist sel kevadel õnneks isu täis saanud. Nii et kõik on hästi – lendame.

Ja siis oli seal müüa kevadkogritsaid. Ilusad seened ja mina arvasin et haruldased. Ei ole. Tädil oli neid terve kastitäis. Ütles et Aegviidu juurest korjab. Nii et elab veel korilemise traditsioon ja komme ja teadmine kohtadest, ehk enam vene rahva seas. Kogritsate hindagi ei hakanud küsima. Ei tea miks sest ega ma neid kunagi söönud ju küll ei ole. Ega ma teagi ju siis see “väikese hea” konsept jälle segama hakkas. Aga juba hakkan uskuma ka suurt head enda kohta. Progressiusu olen kui valeusu hüljanud. Piibel seda ei õpeta ehk küll progressidogma tundub olevat küll see mis usust ei küsi sest ise ta endasse usku pakub. Ehk sarnaselt saatusega. Inimene peab millaski ka teenima ja valmis saama mitte aint arenema. See tundub lisaks muule ka vähe isekas ja individualistlik.Maal oli külavanem kardult panemas ja lõhkus puid. Vanust tal 81. Vaat nii.

Aga lisaks viimasele Masingu jutule et nii ta tundub olevatki et superintellektuaalid ihalevad intuitiivset ja lapselikku eneseteadvuseta usku. Seda ehk milleks nad ise enam hästi võimelisedki ei ole. Eks nad ole ise ka kurnatud ja väsinud omast suurest reflektsioonist mis on sisse kasvanud ja arvata et väsitav ja võtab esmase eheduse ära ja jagab ilma subjekt/objektiks. Pascal ütles ju ka et tahaks lihtsa Prantsuse talunaise usku. Aga kas pole ma seda isegi öeld et kõige olulisem ja kõige usum usk on see usk mis ise endast ei tea. See mille kohta Laulik ütleb et “sa täitsid mu usaldusega mu ema rinnal”. See millest ei saagi koguduse juhatuse ees tunnistada. Reflektsioon ikkagi kusagiltmaalt mürgitab ja inimene talub seda vaid kuhugimaani. Eriti asjus mida ta tahab samas ka (surm)tõsiselt võtta. Ei suuda inimene kõige üle ühtlaselt reflekteeruda ja samas seda ka elada. Osalusvaatlus ei ole kusagilt maalt enam võimalik. Vahel on ikka nii et kas osalus või vaatlus. Üks või teine sest mõlemad ei ole lihtsalt korraga võimalikud.Elu suured tõsiasjad haaravad lihtsalt endasse.

Sõidan Kitse-Urvest mööda ja mõtlen tõsimeeli et tuleks ikka prooviks üks kitsepiima kuur ära teha. Üldiselt ma arvan ka nii et täiskasvanud inimene ei peaks üleliia kasvuhormoonidest tulvil toiduaineid pruukima. Aga prooviks nädalit ehk paar. Ehk need ägedad stimulandid ole kahe otsaga. Mesilasemapiima kapslid jms. 

Siin on see Girardi öeldu vägagi tõde patuoina kohta. Et kui sa seda näed siis seda ei ole ja kui sa seda ei näe siin on see seal ja olemas. St. et teatud asjad toimivadki vaid ja üksnes samaegse reflektsioonita. Just nii ta on. Kui üks ei usu siis taldrik ei keerle.

Vooh. Reedel oli kibe päev ja pold kirjutamise isu. Tänane päev läks maal töötamise nahka ära. Ja ehk homme veel takkaotsa. Küsisin siis oma sõbralt kalamehelt kes on 55 et miks tal nii pikad juuksed on? Tema vastu et unistab endale veel madalataktilise mootorratta ostmisest ja selline kiiver olevat tal juba olemas et juuksed alt välja paistaks ja tuules lehviks. Ja nõnda ta siis unistabki sellest et põristab madalate tuuridega mööda maad ringi ja juuksed lehvivad muudkui tulles. Selline ilus unistus tal.

Tore kui neid va unistusi jagub. See hoiab elus. Muidu on nii et lastel on põnev ja kui enam põnev ei ole siis on jube ja hirmus. Aga sellised unistused aitavad elada ja hoiavad elus. Ja seda et jätkuvalt põnev oleks.

Augustinus tundub mulle pisut maso ja taevasaamine on ikka väga raske tema jaoks. Ei mingit – mängleva kergusega – armust usu läbi. Ja kannatab  ta ja mille pärast, vaid selle pärast et elas tänases keeles – vabaabielus. Üldse on aga suured ja tugevad tunded tema jaoks tundub et kõik puha esimese käsu rikkumine. Ja ei päde lihtsalt vaid tuleb oma ainsa ja ühe armastuse elik Jumala nimel ära ajada. Aga tema oli ju Platonist enam kui aristotelliaan ja mulle on ka Platon kuidagi lähedasem. 

Eks see pane ju küsima endaltki et kas head asjad omale ja oma ihule võivad teatud kontekstides olla halvad. Mine sa tea vist ikka võivad, ilmselt olen ma siuke vanamoodne epikuurlane kelle jaoks madalamatest naudingutest loobumine väärtustab kõrgmaid ja vaimlisemaid naudinguid. Või vähemalt siis nende lootust. Kuhugimaani tundub see nõnda olevat. Maausulised ja uuga-buuga rahvas räägib et midagi ei andestata aga samas ka sellest et tuleb sõdida ja võidelda ja omale ikka hääd lubada. Ma ei suuda noid asju ja otsi kokku viia ja ei saa aru kuidas see kõik korraga võimalik saab olla.

Advertisements

0 Responses to “Niih”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: