Intervjuu R. Girardiga – jätk

GK: Kui paavst küsiks teilt mida teha selleks et Kirikus paremini katehheesi  läbi viia, siis mida te vastaksite?

RG: Kirik on teadlik selle kohta mida ta on ja see tähendabki pidevat endalt küsimist mida on vaja teha selleks et pareneda? Üheks oluliseks alaks on kindlasti noorte inimesteni jõudmine. See selgitab miks Johannes Paulus II oli nii oluline. Tema oli see ainuke kellel tundub et on siiani õnnestunud noorteni jõuda.  Müstiline sümpaatia mis noortel inimestel tema suhtes oli, jääb suuresti meenutama ta paavstiks olemise aega.  Sündmused nagu Maailma Noorte päev on väga olulised. Ilmselt ei oma uus paavst sarnast karismat nagu ta eelkäija aga ometi oli suur edu mis saatis ta visiiti Ameerika Ühendriikidesse ja Prantsusmaale üsna imetlusväärne.  Kohal, ta Missat kuulamas oli 250000 inimest ja 100000 veetis terve eelneva öö sealsamas.  See oli väga mõjus ettevõtmine. Nii et inimesed kes arvavad et Kristluse aeg Prantsusmaal on läbi, eksivad minu arvates täielikult.

Näiteks kui  Cardinal Lustiger oli Pariisis viis ta pühapäeviti kell 18.30 läbi missat Notre Dame-s.  Kui sa ei saabunud küllalt aegsasti oli sul võimatu kirikus kohta saada. Ta on mõnede Pariisi kleerikute seas erakordselt ebapopulaarne, sest nad peavad teda liialt konservatiivseks. Aga Pariisi inimeste seas on ta populaarsus täiesti uskumatu. See fenomen ei ole sedavõrd publitseeritud nagu see väärt oleks kuna selles on küllaltki palju paradoksaalset. Ta ei olnud pariislane vaid juut ja Orleansi piiskop enne Pariisi tulekut. Ta populaarus on väga ebaharilikuks fenomeniks.

GK: Mil viisil mõtlete te oma tööst kui apologeetikast?

RG: Ma arvan et kõige mõjukamaks aspektiks mu töös on näidata seda et Judaism ja Kristlus eksisteerivad jätkuvuses arhailiste religioonidega. Oma fundamentaaltasandil olen ma antropoloog ja ratsionalist. Ma püüan öelda et inimkogukonnad on väga erinevad sellest mida spetsialistid nimetavad “loomade ühiskonnaks” sest neil on religioon. Arhailises ühiskonnas on kultuur ja religioon absoluutselt üks ja seesama ja seda isegi siis kui nad ei näi üks olevat. Religioon on seega mida inimolendid õpivad ise seda endile teadvustamata selleks et tulla toime vägivallaga endi keskel. Siin siseneb pilti ohver kui asendusohvrite tapmine.  Selle fenomeni teaduslik olemus tuleb ära seletada puhtalt antropoloogilistes terminites mis ei võta mingitki religioosset veenet enesestmõistetavalt. Siinkohal leiabki aset  täielik revolutsioon selles kuidas isegi neile inimestele kes suhtuvad religiooni negatiivselt teha arhailine religioon mõistetavaks ja näidata et arhailised religioonid on absoluutselt hädavajalikud ning et inimese ellu jäämine on väga oluline.

Omal kombel on Kristlus arhailise religiooni lõpp kuna see paljastab ohvri süütuse. Kui sa mõistad Kristlust õieti, selle lähedust ja distantsi arhailiste religoonide suhtes, siis on neil ometi üks ja seesama struktuur – patuohvri fenomen, mille ohvriks langes ka Jeesus. Ometi on see tekst kavandatud su usu hävitamiseks patuohvri fenomeni sisse, mitte selleks et sa kasutaksid seda ohvrite toomiseks. See suhe kõikide arhailiste religioonidega minevikus mis võivad ulatuda kümnete tuhandete aastate taha on väga keskne ja ratsionaalne. Seda on väga oluline silmas pidada.

Inkarnatsiooniline religioon peab olema antropoloogia aga ka teoloogia. Inkarnatsioon tähendab inimest ja Jumalat üheskoos. Teoloogia on puhas Jumal ning rajaneb skeemidele mis jätavad täiesti unarusse selle mida me Kristluses nimetame Inkarnatsiooni all.

GK: Küsides enam isikliku küsimuse, kas teil on ideid selle kohta kuidas muuta usku uskumatutele atraktiivsemaks?

RG: Oluline oleks näidata et kristlusel on midagi öelda humanitaarteaduste kohta. See on absoluutselt hädavajalik. Antropoloogia on alati näinud religiooni kui teatud liiki lugu. Auguste Comte 19-ndal sajandil tundis et arhailine religioon oli esimeseks katseks mõista “universumi saladusi”. Teisisõnu võttis ta ette sama asja kui teadus.  Aga selle asemel et olla väga hea teadus oli see Comte puhul väga halb teadus. Vahepeal (19-nda sajandi positivistide jaoks) oli seal veel filosoofia mis on pisut parem kui teoloogia aga ometi mitte nii hea kui teadus.

Selline vaade oli väga abstraktne ja sel oli vähe pistmist faktiga et religioon on väga konkreetne fenomen mille tähenduseks on hoida inimesi tagasi üksteist lõpuni maha tapmast. 

GK: Debatt homoseksualismist on tõusnud mitmete kirikute debattide esirinda. Teie tööd on kritiseeritud kui homoseksualismi suhtes vaenulikku selles osas mis puudutab selle teket, ometi on üks juhtivaid Girardlikke teolooge, James Alison, kasutanud teie meetodit selleks et argumenteerida saavutamaks homoseksuaalsusele suuremat aksepti Katoliku Kirikus. Kui teie seda küsimust adresseeriks?

RG:  Homoseksuaalsuse teooria mis on seotud mimeetilise ihaga on väga ebapopulaarne mõnede homoseksuaalide aga siiski mitte nende kõigi seas. Mitmedki on mulle öelnud et nad on tundnud selles tõde ja et see ei olnud haavav. Ma ei saa selle kohta palju enamat öelda sest ma ise ei ole ise homoseksuaal. Ma saan väga hästi aru miks James Alison kirjutab seda mida ta kirjutab ja sellestki et temal on selle kohta oma kogemus. 

Pean ütlema et mulle ei meeldi debatid sel teemal. Mulle tundub et kirik liigub üha enam edasi nende probleemide tundmise teel.  See liikumine on üldiselt väga hea ja  on vähendanud tublisti igat sorti eelarvamusi. Ma loodan et see protsess jätkub ja kui ma võin teha midagi et seda julgustada siis ma seda ka teen. Aga selle küsimuse rõhutamine ei ole kiriku asi.  See võib kergesti muutuda naeruväärseks ja ma arvan et see ei oleks ei õige ega hea.

Ma ei näe kuidas sõna “abielu” laiendamine haaramaks homoseksuaale aitaks kogu situatsiooni lahendamisele kaasa. Ma olen selle poolt mis iganes võiks aidata meil eelarvamustest vabaneda. Aga ma saan aru ka soovi legitiimsusest mitte muuta sellise sõna nagu “abielu” tähendust. Ma olen selles küsimuses moderaat ja ma arvan et seda küsimust tuleks pigemini vaigistada. Ma ei näe vajadust mingi suure keelerevolutsiooni järele. Teatud aegadel võivad need küsimused tunduda väga olulised aga kui keelemuutus aset leiab võib selline küsimus kiiresti oma olulisuse kaotada. 

GK: Kuidas esitatakse teie töö peamist teesi saabuvatel aastakümnetel?

RG: Ma mõtlen et küsimus patuohvri paradoksist (see on seal kui sa ei näe seda, ja seda ei ole seal kui sa näed seda) saab paremini mõistetud ning see hakkab mängima sellist rolli apologeetikas nagu ei kunagi varem. Vaade Kristlusele on küllaltki paradoksaalne. Ma arvan et kui sa loed Kierkegaardi hoolikalt siis ei ole ta väga kaugel mitmetest asjadest mida patuohvri teooria formuleerib ratsionaalsemalt. Seega võib sellest saada seni avastamata tööriist apologeetidele.

References
Written by René Girard in First Things: “Are the Gospels Mythical?”
Joseph Bottum on “Girard Among the Girardians

-Tõlkija märge: Oma sõnadega ja refereeritult seletab R.G. homoseksualismi lähtudes iha triangulaarsusest kui  fenomeni mille käigus ihaleja ei ihalda enam oma mimeetilise rivaali omandit või muud sarnast vaid teda ennast.

http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=377

Advertisements

0 Responses to “Intervjuu R. Girardiga – jätk”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: