Omada või olla

On selline Frommi raamat. Kas videot vaatsite InnoIrja-st. Kahest eestlasest. Ma tunnen ka seda Tõnu, muuseas. Seda kolmandat eestlast. Päris naljakas oli. Zavidna, zabivna. Oh mis sõna see selline oli?

Eile sain maal vee sisse, hea inimese abiga. Nüüd võiks seal siis olla. Kumalast verandalt aga lahti lasta ei saanud sest ta ei lasnud. Kurb. ;-(

Eile hulkusin pimedas ringi ja oli selline lõhnaõhtu, millegipärast, et inimeste maailma lõhnu oli palju õhus hõngumas. Nii nagu ST Exupery inimeste maa valgustest kirjutas, nõnda oli mul lõhnaõhtu. Ja millegipärast meenusid USA lõhnad. Mida siin pole. McD-i kõrvetatud rasva lõhn tuli kaugele ja leivakombinaadi lõhn. Ja ehitusjärgne lõhn uues veel avamata osas Rokalmaare keskusest. Aga lõhnade jaoks meil ju sõnu pole. On vaid maitsesõnad ja neidki hästi pisut. Nii et kahjuks ei saa noist rääki. Ja siis kogun jõudu et üks asi veel ära teha. Enne kui Tartust ära kolisime läksime selle mäe otsa mis meile aastaid köögiaknasse paistnud oli. Kõigepealt tuli see aga üles leida. Ja leidsime. See oli Kambja surnuaed. Ja sõime ja pidasime piknikku sääl.

Muuseas mune on väga hea resti peal küpsetada, eriti vutimune. Ja selles võib InnoIrjal õigus olla et mis noist piimatoodetest süüa niipalju. Et inimene ei vaja kasvuhormooni enam täiskasvanuna ja see mõjub pigem halvasti, piimarasvast rääkimata. Ja nüüd sõidan iga päev 2 x üle Mustjõe aga see sillast ülespoole jääv haru on ikka veel käimata. Tuleb ära teha.

Forell oli imehea mis ma püüdsin, ereoranzi lihaga mmmm. Kodumaa putukate pääl kasvanud. Kahju oli mul ainult tast seekord. Süda on haledaks läinud. Siiani oli vihmaussidest kahju nüüd juba kaladest. Kasemahl jääb praegu kinni ja vahtrad hakkavad õitsema juba täna. Siuke hetkeseis on. Nüüd ei taha muud kui kalale. Haug hakkab ilmselt nende päevade sees võtma.

Aga lisaks siis eilsele lõpuosa jutule niipalju et: Siin on vastuolu saamise ja olemise vahel, isegi mitte omamise vaid just olemise vahel. Ajal kui muutuda saab lõputult tahetakse või õigemini tahab vaat et igaüks peatuda just seal ja selle koha peal kus ta tahab. Nagu marsakas, ma tahan maha minna. 

Kas siis sellisel olemise astmel nagu talle parasjagu mugav tundub või siis peale sellist saamise teekonda nagu talle väärt tundub olevat. Mäletan kunagi Hellas Hundis Aaki, siis mitte veel Angelat ja küüned olid tal juba siis küll värvitud. Nüüd vahetas soo ära ja see on nii suur samm et ega vist naljalt tagasi ei vahetaks. Igaüks peatub just seal kus ta peatub ja tahab ise dikteerida oma ajalukku jäämise tingimused ja selle identiteedi millega ta sinna jääda tahab. Peatub aga vahest ehk ka seal kus ta ära väsib. Mitte et enam muutuda ei tahaks aga et kusagiltmaalt ei jäksa ehk enam lihtsalt. Nii nagu vahel suhetes et mitte õiget ei leita vaid otsimast väsitakse. Kui täpsustada tõsimeeli siis minu meelest tänane kultuur soosib möödajooksmist. St. õigetest joostakse mööda ja siis ei saa pärast enam tagasi. Aga minu jutuna on see teooria. Las räägib parem see kes ise teab ja teeb. Mul on n.ö. korras. 

Nii et see tsitaat, julge olla see kes sa oled on üldiselt siiski jama. Kuhugimaani pole meil muud kui aspiratsioon, täpsemalt ehk vaid unistus, milles me reeglina isegi väga kindlad ei ole. Siis on aga juba rutiin selles olemises millesse me sattunud oleme ja aspiratsioon väsib või lepib ja lööb käega või on ausalt lihtsalt muud asjad tähtsustunud.  Või siis just tuleb aspiratsioon. Soov olla hea, saada paremaks kui sa oled, teha head, väärtustada inimsuhteid jms. Millisele olemisele peaksin ma siis truu ja ustav ja millises olemises peaksin ma n.ö. siis ehe olema? Mehed siinkohal tõmblevad aga naised teavad õiget vastust – lapsed. Ma arvan et arst kes Mairele seda ütles mõtles justnimelt seda punkti kus me endiga leppima peame või õigemini küll peaksime. Aga ega ei peagi. Osad tomatid saavad valmis. Osad aga lähevad aknalauale järelküpsemisele. Või ehk siis purgatooriumisse või kuhugile veel? Ma arvan et leppida ei tulegi. Endaga eriti. Las olla aspiratsioon kui ta sind paremaks teeb. Tegelikult peakski vast olema ja jääma. Ja kurb on lausa vaadata kui sa oled kristlises usus aga oled küünik ometi või provokaator või karjerist ja trügija usulises võõbas. Mul muud pole õnneks kui RMO. Headuse ordu. Ja tühjad pihud. Ja pea tulvil ideedest.

On tegelikult vaid kaks peamist võimalust. Meil on kas epikuurlik programm peal mis on tempereeritud või siis aspiratsioonilne programm peal. Ehk oleme kas elunautlejad või püüdlejad. Mina kaldun enam püüdlemise poole. Epikuurlaste väide on et tunne elust mõnu, tegelt oli  see õpetus keeruline ja kõrgemate naudingute jaoks tuli madalamatest loobuda. Nii et viimaks oli seegi üsnagi askeetlik. Tänases väljenduses on see aga enamjaolt jah ihuprogramm kus loobuda ei tule millestki enam ega kunagi. Aspiratiivne programm peaks aga püüdlev olema. Kas kohale jõuad ei tea ja see polegi oluline. Nagu Pascali kihlveos on oluline see et sa tegelikult midagi ei kaota sellise programmiga, samal ajal kui sa võid epikuurlikuga siiski väga palju kaotada. Kui selgub et…. Et pole mõtet loobuda selle nimel mida sa ei saa endale hoida sellest mida sa ei saa kaotada. Keeruline? Mul on aga peale kahte kuud millegipärast kohutav elujanu peale tulnud. Aga siiski selline aspiratiivne, püüdlev ja kui ka nautlev siis selline mis loobub selleks et et saavutada seda mis  ei loobu. Lihtsalt nii tundub õige ja nii on sees hea tunne. Muud miskit.

Eile ütles sõber mulle et ehitab mulle maja kui ma krundi leian. Eks siis tule otsida jah. Hea sõber, kah selline aspiratsiooniga. Hingab läbi aspiraatori. Nii et krunti on vaja head inimesed. Jagan lihtsalt teiega. Nõudeid muid pole kui et linnast kuni 20 km ja kommunikatsioonid võiks ju olla ehkki see primaarne pole. Ja et kinkida võiks aga kui ei kingi eks siis tule osta.

Ja siis üks lugu. Naine värvib pea ära, ei midagi. Mees ei näe. Võtab 10 kg alla, mees ei märka ikka. Siis tuleb gaasimaskiga, mees ei märka. Naine siis küsib läbi filtri et kallis kas ma olen täna ehk pisut erinev. Mees vaatab ja küsib, kuule kas  sa oled omal jälle kulmukarvasid kitkunud?

Siuke värk siis. Ah soo eile kutsuti mind mõttekotta. Lausa helistati ja kutsuti. Eks siis tule minna. Sinna kuhu kutsuti.

😉

http://www.postimees.ee/?id=112453

Kommiks niipalju et üks tuttav mul ütlebki et tuleb lugeda vaid savikandjaid mitte paberkandjaid, muudest veelgi eeterlikumatest infokandjatest rääkimata. Ja eile nägin Tiitu kes küsis et mida ma arvan kas Jeesust tuleks Jumala poolt juurde kloonida. See võttis maigutama, ausalt. Et kuna meie ei saa hakkama tuleks Jeesust kloonida. Hmm.

Aga seagripp tuleb nii et võtke endid kokku ja pagege ja lugege lugusid  ja pärast pange noist oma endi kümnepäevak ehk Dekameron kokku.  Teine variant on öelda nagu Luter et kui paavst must jagu ei saand ei tee siis see katk mulle ka midagi. Aga küüne küüslauku võiks ikka päevas süüa. Ka sel teisel juhul. Eks ta vast paanikaks lähe.

Ja lõpetuseks üks tistaat ühe Tartu noormehe, Lauringsoni tööst, mis sisaldab ise ka palju tsitaate:

Kõne ilma vastuseta

 

Massimeedia on sihitu, ning toodab mitte-kommunikatsiooni – kui defineerida kommunikatsiooni kui sõnumi ja vastuse vastastikust vahetamist ja sellega kaasnevat vastutust (mitte psühholoogilist või moraalset vastutust, vaid isiklikku, vastastikust sõltumist sõnumite vahetamisest). Me peame defineerima kommunikatsiooni teisiti kui lihtsalt sõnumi saatmist—vastu võtmist, sõltumata sellest, kas viimase liikumise saab tagasiside abil ümber pöörata. Praegune massimeedia välistab tagasiside saamise (välja arvatud teatud juhtudel, kui simuleeritakse vastust, juhtumid, mis on ise tekitatud ühepoolselt ning ei ohusta ühepoolset kommunikatsioonisüsteemi.

            Et mõista termini „vastus” tähendust, peame seda võtma empaatiliselt, „primitiivsete” ühiskondade tähenduses: võim kuulub sellele, kes saab anda, kuid kellele ei saa tasuda. Selline andmine, kus saajal pole võimalust tasuda, häirib vahetusprotsesse ning osutub andjale kasulikuks, tekitades monopoolsuse. Sotsiaalsete protsesside tasakaal on seega häiritud. Seega oleks revolutsiooni peamine eesmärk see tasakaal taastada. Teisi lahendusi pole – kõik ähmased katsed muuta meediaaparaat „läbipaistvamaks”, katsed saada kontrolli meedia üle, on lootusetud, kui kõne monopoolsust ei kaotata, ka kõneõiguse võrdne jagamine kõigile ei kaotaks tegelikult sellise suhtlemise monopoolset iseloomu.

            Seetõttu pole Baudrillard nõus Enzensbergeri väitega, et „esimest korda ajaloos annab meedia massidele võimaluse osaleda produktiivses sotsiaalses protsessis”; ega ka mõttega „selles osalemiseks vajalikud vahendid on masside endi käes”. Teleka või kaamera omamine ei muuda veel sõnumi vahetamise loomu ega suhet. Baudrillard väidab, et nende omamine on selles mõttes sama tähtsusetu kui külmiku või röstri omamine. On mõttetu fantaseerida teemadel, kas autoritaarne riigikord võiks „istutada” oma kodanike telekatesse jälgimissüsteemi nagu Orwelli raamatus 1984 – telekas on juba üksnes oma kohaloluga sotsiaalse kontrolli vahend. See ei peagi olema riigi periskoop igaühe elutuppa: juba asjaolu, et inimesed ei räägi üksteisega, vaid vaatavad „kasti”, muudab nad üksteise suhtes isoleeritumaks ning kindlasti isoleerituks sõnumitele vastamise suhtes.

 

Advertisements

0 Responses to “Omada või olla”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: