Vaikne laupäev

Aga ilma usuta on võimatu olla Jumalale meelepärane

Olen Jumala haige.  Ei saa väga kaugele minna. Väga kauaks. Loen siin vaikselt Augustinust ja olen hämmastuses tema Jumalahaigusest ja sellestki kui sarnane see tänaste analoogidega on. Minuga. Milline selge isiklik suhe mis ületab kõik muu. Milline isiklik usuelu ja suhteliselt vähene rõhuasetus kollektiivsetel riitustel. See on kahe otsaga asi, sest me vajame ka seltsi. Ja sedagi isiklist suhtedimensiooni tahame me ju jagada. Kui liiga isiklik siis tähendab see ka üksi olemist, isegi siis kui see üksi olemine kahekesi on.

  Eks öelnud juba Ülo Kiple et olulised on üksindus, selts ja priisöökla. Siis pidada ka tervis tulema. Nägin paar päeva tagasi Tondi kromanjoonlast. Seda rippuvatesse riietesse riietunud meest kes suviti viadukti kõige kõrgema koha peal istub ja õlut joob ja alla vaatab. Tahaks lihtsalt teada mida tema ilma elust arvab.

Kena et temagi on talve üle elanud. Polnud mahti muidu oleksin tahtnud temaga juttu ajada. Anatol Sügisega tahaksin ka juttu ajada.

Aga tagasi Jumala juurde. Ma ei tea kas see on geneetiline või pigem kultuuriline aga tähtis on et ON. Lapsepõlv oli mul arvata et üsna heas mõttes tavaline. Tavalised lootused ja hirmud. Näiteks või see et ema ei öelnud mulle et päevad hakkavad jälle pikemaks minema. Nii ma siis kartsingi et nüüd on läbi, üha pimedamaks ja pimedamaks kuni tuleb südaöö. Unustas lihtsalt, ei tulnud selle peale, muud midagi. 

Vabadus tähendab nooruki jaoks ilmselt üsnagu vältimatult seda mida Paulus nimetab “lihale ajet andvaks vabaduseks”. See et veel mingeid muid vabadusi olemas on jääb teadmata. Tegelikult olin ma õnnelik siis kui Seton-Thompsoni loomajutte lugesin. Ma ei teagi täpselt miks või mis asi see oli. Loomadega emapatiseerumine tegi mind õnnelikuks. Oli 1967 aasta raamat kalender ja seal oli mingi lugu, oli see Voltairelt? Ei mäleta.Ja siis oli seal veel lugu joogidest. Joogide mõtteviis oli see, tundus sellena mis lubas midagi, tervist ja pikka iga igal juhul. Ja üks mees kellega me isaga vahel mingis saunaklubis käisime, tema nimi oli Vendelin tegi joogat, tegi südamest. Nii hakkasin siis mina ka. Hakkasin raamatu järgi hatha jooga harjutusi tegema, mis ..olid rasked. Enam huvitas mind füüsiline külg siis kui vaimne. Nüüd ehk pigem vastupidi. Ei meeldi mulle eriti nende atman on brahman õpetus, see suur sulandaumine maailmakõiksusesse. Kristluses peaks mingi isiksuse osis vist enam alles jääma? Muust ma siis ei teadnud. Teadsin et on majad nimega kirikud ja inimesed nimega kristlased aga need tundusid kuidagi marginaalsetena toona. Hiljem kui kellestki teadsin et ta usklik on siis vaatasin teda teise pilguga. Ja teistmoodi nad olidki, olid kuidagi ranged ja vanamoodsad aga samas ka heatahtlikumad kui teised inimesed. Ma võin öelda et lapsena mulle usklikud meeldisid. Sutlepa kabelist sõitsime isaga mööda ja selle ees oli palju rahvast. Vaatasin neid toona ja mõtlesin et tea mis inimesed need on ja mis asju nad ajavad? Mõtlesin et kunagi tahaks seda teada saada ja välja uurida.

Advertisements

0 Responses to “Vaikne laupäev”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: