Idee

Täna kardan ma seda lumelagendikku, seda virtuaalset tühikut mis küsib mult: “täidan täidan laeva – millega?” Lumelagendikeks nimetas Dovlatov neid valgeid paberilehti mida ta kirjamärkidega täitis.  “Jäljendada valgeid lumehõiveid!” Kirjutab noorem Ehin oma Alutaguse Karuinimeste Rondellis. Sest pulbitsust ei ole. On nire. Tilgub, sisemiselt tilgub. Vaevalt tilgub.

Ja seda ruumi on tänapäeval lõputult ja see ei ole enam puudeks taandatav. Ole vaid mees ja täida…. ja jäädki täitma. Tekstide allakäik käib, üheltpoolt kuna tegemist on uue pildikultuuriga siis muutub tekst üha enam arhaismiks ja selle läbi ka omamoodi taasväärtustub. Teisalt aga on tekstitegijaid enam kui kunagi enne ja see jätkuvalt odavdab teksti.

Ja siis on veel muud märgid. Kevademärgid mis teevad rahutuks. Hirm suurim hirm on jälle kevad mööda lasta. Aeg kui tuleks keskeneda keskkonnale, loodusele, (loodus on na uus sõna Eestikeeles) loomale ja unustada inimesed sest ega kevad neist tule. Ametkonnad ei pungu ega jookse mahla ega koe. Ametkonnad ajavad aastaajast hoolimata oma asja milleks on – lõputa rivaliteet.  Ja tapavad häid algatusi või vähemalt ajavad nood nii kotti et nad enam elada ei saa. Fantsiskusega tehti nii et ta jäi dissidendiks omaenda poolt loodud ordus. Ametkonda kui jumalikku võtta vaat sellega ma enam hakkama ei saa. Ei, hädapärasena veel kuidagi sest mängureeglid nõuavad seda, sellest ma saan aru. Aga kõik need ametkondade nimel kannatavad ja kannatajad – tänan ei.

Meil on ju üks suur ametkond siinsamas pealinnas võimul.

Märgid märgistavad neid kohti kus meil on olnud hea või halb. Mina Heinlaiul äikeses ja märgiks Augustinuse Pihtimused mida ma metallist telgivaia alla toppisin et see maandatud ei oleks kui välk sisse lööb. Väga ebasihtotstarbeline kasutamine ühe raamatu suhtes. Nüüd alles suudan ma seda heietust ka lugeda. 15 a hiljem. Üks inimene rääkis kord et tema  ohumärk on äike/kukeseened/maasikad. Kui need koos on siis läheb ohtlikuks sest ta oli kunagi kord sellises olukorras olnud Nõmme turul.  Et olid kukeseened/maasikad ja äike. Ja tundis surmaohtu.

Äike mis lõi kaevust vett toova pumba välja ühes teises loos, mis omakorda ajas mehe jooma, mis omakorda ajas ka naise jooma ja mis ajas nood omavahel tülli, mis omakorda päädis… ei saagi ütelda millega päädis aga halvasti päädis. Ikka äike. Pikker/Perkunas pole väsinud.

Minu igatsused on seotud kanuu ja veega ja kaladega. Pane mulle veel ikka ka kaks tomatitaime  ütles proua Olvik Liidiale sel viimasel kevadel enne kui ta suri. Kaks tomatitaime võiks ikka olla siis kasvamas kui me sureme. See on ilus lugu ja kevad kehastab väiksema vinnaga tsüklilisi lootusi, neid mis ehk sügisel otsa saavad. Selles on kevade õudus et need lootused otsa saavad. Ja kevadehirm. Hirm et ta jälle mööda läheb nii et arugi ei saa, mahlavõtust ja haugipüügist rääkimata. Oh peatu veel sa õnnis viiv.

Sestap anarhosündikalism, tee head , täna, nüüd, kohe. Tee seda. Kasvõi endale kui sul teisi käepärast ei ole. Lihtsalt tee seda. Tee ära – tehtud. Nüüd kevadel ja kohe.

 Mul hoopis hea meel et vana sõber kellega koos kunagi viinagi võetud ja keda surnuks pidasin oli telepildis täitsa elus ja tema Palusalu nüüd veel ka üles pandi.

http://pilt.delfi.ee/picture/5649971?l=wpilt

Tubli mees, osanud elus püsida. On meil neid erilisi kellest vaid vähesed aru saavad et nad on midagi muud kui 1/1000-st. Või aru saavad et just tema ongi see 1 tuhandest. Ei väärtustata meil inimest, ei väärtustata. Nähakse vaid seda et …. hävitas end kunagi aga et ta kodus Palusalu tegi pandi alles nüüd tähele… Ja tema oli ja on just selline nagu suurvaimud sageli on, häbelik ja intelligentne ja mõneti ennasthävitav, seda kindlasti.

Hea niigi. Need on tema kaks tomatitaime.

Mõtlesin ta peale alles jõuajal kui käisin Iru-s teenistust pidamas. Varemalt ta selles orkestris mängis aga viimastel aastatel pole teda enam olnud ja ega keegi ei teadnud ka. Nüüd aga ennäe televiisoris. Vaatasin veel üle ka selle fotoreportaazhi ja igast pakse on selle peal, peale kujuri enda. Mis on naljakas.

http://pilt.delfi.ee/album/115729/?page=1

Tim-i tapahullust ma ei seleta muidu kui et see on tähepalaviku äraspidine vorm, kuulsus mis igale saadaval on. Ajamärk. Eks ole islami vennad kõvasti promonud sellist üheskoos suremist. Neil asendab Video seda et nad mingist hetkest enam asju juhtida ei saa, ma mõtlen peale nupule vajutamist. Valgele inimesele ma arvan on oluline aga see viiv enne omaenda surma või tapmist. Video veel lisaks, nagu Jokelas. Nüüd siis vähemad/valgemad vennad ka proovivad. Meeleheide on see, milles on siirad ja tugevad tunded sel ainsal viivul mil see hullus veel kestab, et oled kõikvõimas ja sust oleneb nii jube palju et sind palutakse ja anutakse ja sa saad olla suuremeelne ja jumalik ja kinkida elu mõnele selle taustel et sa paljudele ei kingi. Oled totaalselt halb ja selle taustal hinnatakse sinu väikesi headuse raasukesi. Milline kontrast on see su tavalise oluga kui olid mõneti naerdav ja muidu kinnine friik. Oled hetkeks jumal, sust sõltub äkki nii jube palju. See on see tunne mida nad otsivad ja mille hinda nad teavad. Arvan et kuidagi sarnaselt mõtlevad ja tunnevad need kes niimoodi teevad. Et see on sama tunne kui kopsuvähjane veel enne surma suitsu teeb. Kontrolliillusioon enda ja teiste elude üle. Ehk enamatki kui illusioon.

Ehmatav sissevaade on see. Aga sellised nähted on mimeetilised kindlasti nii nagu Goethe Noore Wertheri kannatused kunagi keelatud oli sest õhutas noori inimesi endatapule nii et mida enam kirjutatakse seda enam tehakse ei tule ju inimene muidu ehk sellise asja pealegi.

Mida enam suitsiidist juttu seda enam seda tehakse keskajal oli see endamõrv ja ka nõnna karistatud nagu mõrvad ikka
kui ellu jäid pandi vangi nagu teisigi mõrvareid ebaõnnestunud mõrvakatsete puhul, pold glamuuri põrgu kah veel takkaotsa nüüd aga meedia teeb sust viivuks tähe. Ainus viis võidelda on surnuksvaikimine mis on avatud ühiskonnas mõeldamatu. See ongi indiviidi protest surnuksvaikimise vastu ühiskonnas kus kuulus ei ole enam ei halb/hea vaid – ainult hea. Kus kuulsus on lahutatud moraalist. Kus jonniga on lihtsam seda saavutada kui tööga.

Nii et lahendit tundub et ei ole . Lõpetuseks siis tsitaat Sopranodest. Tony: What the solution? Uncle Jun: Who said that there is one?

Advertisements

1 Response to “Idee”


  1. 1 ants 13.03.2009, 19:27

    Arvan, et Harri Kingo ei nõustu kõige sellega.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: