Sõnad

Vaikus olla kõnekas aga kaua sa ikka vaikid. Sain oma road-movie enam-vähem ja nüüd otsin uut ideed. Mulle küll soovitati et ilukirjandus jäta pensionipõlveks aga ega ma kindel ole kas sellega hakkama saan. Sain metsas matkatud pühabä. Kala mind täiega ignooris aga muidu oli ok. Remo Savisaare suhtes tunnen suurt ja siirast kadedust ja k on ka väga hää fotograaf. Aga tabada loomi-linde on kunst omaette. Kaladeni pole ta veel jõudnud. Nendega on oma spetsiifika.

Aga ega ei tule ja kui tule siis ei tule. Eile sai vanade sõberitega vesteldud. Nad lausa üles otsitud. Mis oli tore. Ja idee  tekkis teha selliste noh kuidas ma nüüd ütlen Kaini märgiga evangelistide krusaad. “Uue alguse” krusaad. Nende oma kes on moraalsetel põhjustel välja aetud ja ära läinud. Ja ega neil kuhugi tagasi tulla enam ole. Elud ja elukaaslased on sassis. Ja Kaini märk otsa ees. Ja midagi pole enam teha. Kombinatsioonid on nii keerulised et enam korda ei saagi. Isegi kui tahaks. Isegi kui tahaks. Ja eks nad ole endid ise sisse rääkinud. On latti kergitanud ja kergitanud teiste jaoks ja siis on see neile endile tulnud kätte ja ongi kõik.

Kui armu oleks siis saaks ehk ikka ju. Aga on moraalne kogukond ja arm on selline moraalisisene mõiste neil vist enamjaolt. Kui lähed üle piirkupitsa siis on kõik. Järgneb kivirahe. Arm on midagi mida saab natuke ehk siis kui pälvimusredel on ausalt lõpuni käidud. Kui komistad aga mitte siis kui langed. Andeks saad siis kui oled autoriteedi suhtes alandlik. See ei olene nii palju teost vaid suhtumisest autoriteeti. Seega on eksimused tegelikult lojaalsuse lakmustestid.

On arm ikka pälvimusest sõltuvaks tehtud. Luterlastel on idee poolest teisiti aga kahtlane kas ka praktikas. Vist enamjaolt mitte. Näiteks magab väsinud pastor avalikus kohas. Vene usus veetaks ta voodi ja parandataks meelt et on isakest kurvastatud et ta niimoodi on pidanud…. Meil aga kutsutakse politsei ja pannakse lehte. Eestlase õel parastamine, väike ja madal.

Moraal on aga raammõiste ja kusagil ei ole see karmim ja halastamatum kui klanniusus ja kastiühiskonnas. Seal võib moraali nimel veel ka tappa, mitte ainult ära ajada. Ja see tundubki paljudele õige ja õiglane. Silm silma, hammas hamba. … Tänased moraalikogukonnad on sarnased klannidele ja sugukondadele ehk pisut leebemad. Ikka on kusagil mingid isad ja emad kes otsustavad teiste inimeste üle. Ja kes siis enam jalgu alla ei saagi kui asi neid endid või nende lapsi tabab. Eks ole veri paksem kui vesi… Siis ehk arvaks teisiti kui tegemist oleks nii öelda oma liha ja verega  aga enam ei saa sest on end sisse räägitud. Juba ammu enne. Mulle on moraalitsemine sügavalt võõras ja ma reeglina keeldun sellistes terminites mõtlemast sest see ikka vägivalla ja pagendamise ja kohtumõistmiseni viib. Teisisõnu viib hukka. Ja siis veel see demoniseerimine mis sellega kaasa käib. Visata sõnu kui kive ja püstitada süüst kivikangur kuni püramiidini välja.

Ja mul on raske kaasa tunda ehkki ma püüan ka neile kes endid ise nüüd karistavad sest neile on see kätte tulnud mille eest nad teisi hoiatasid. Ikka arm ja armastus peaks usule sisu andma ehkki selline piiramatu üldarmastus on jälle identiteedi arvelt. Identiteet aga enamjaolt mitteolemisena konstrueeritakse. Me ei tee, ei ole jms. Mulle selline ei meeldi. Minu meeles peaks vähe fokusseeritud armastusest piisama küll ja küll identiteediks. Ema Teresa oli kohutav fundamentalist aga ta armastas tegudes ja fokusseeritult. Ja sellest piisas ja mäletatakse ta tegusid enam kui ta seisukohti. Kes iga päev 2 tundi ligimese heaks armastuse tegusid ei tee ei tohi ka moraliseerida. Mina keelan ära. Sest ta ise läheb hukka selle tagajärjel.

Tegelikult tuleb aga teha usuhüpe ja moraalitsemisest teadlikult ja tahtlikult lahti ütleda. Muidu sa seda naljalt armastusekeskse vaateviisi ja eluviisiga asendada ei suuda. Kui sa seda teadlikult ei tee. Ja selle hinnaks on seegi et ka sind hakatakse demoniseerima kui sa enam teistega ühes hukka ei mõista ja kive ei loobi.

Aga jah tehke nad terveks ja laske nad minna. Mis muud.

Luter oli liiga radikaalne ja mitmed ta seisukohad tänagi ehk radikaalsetena kõlavad. Nagu see et parem mitmenaisepidamine kui armukestepidamine. Kui mees viljatu siis võib naine minna ja viljastuda teisest jms.

Karm vana oli. Eks ta old ise ka ehmatanud oma uuest meelevallast ja kirikust mida ta ei tahtnud. Keegi ütles kenasti Venemaa kohta et kõik antakse andeks, ainult mitte usupuudust. Aga see on vast enam selline veneusk mille puudust ei andestata. Miks peab usk end riietama negatiivse identiteedi ja jumalikult legitimeeritud vihkamisega? Eks ole usk redutseeriv süsteem selle ilma kirjususe suhtes, vast ehk sellepärast. Aga võtta usku kui armastuse jõudu ja usaldust ehk oleks see võimalik?

Minu programmiks ja vähemaga ma ei lepi on konstrueerida spiritualiteet mis oleks vaba vihkavast moraalitsemisest. Ja elada seda ise ja pakkuda teistelegi. Uskkondlik vorm siin väga palju ei tähenda.

Kutsuda kokku nood kes on kõrbesse Asaselile aetud. Või ise end ajanud. Siin pole suurt vahet. Kui sa teisi hukka mõistad eks sa pea siis ka ennast mõistma kui sinu kord tuleb. Ja ega viimaks pole enam süüd vajagi. Tegelikku süüd. Piisab sellest kui autoriteeti omav või omavad arvavad et teie ja teie moodi suhtumine ja eluviis kahjustab nende poolt juhitavat kogukonda.  Umbes nii oli ka minuga. Süü oli mul kevad, sügis, suvi, talv ja lehmade seemendamata jätmine.

Aga piisas täiesti. Kontrastiks veel see et selles nn aritmeetilises eksperimentaalkirikus oli armastuse retoorika enneolematutele kõrgustele kruvitud. Ja nüüd selline tagasilöök. Millise vastumeelsusega nad küll seda pidid tegema. Kahju on. Et neil kergem oleks andsin neile raamatu. See oli suus kibe küll aga nende kõhus muutus see magusaks. Et omal ka ei oleks enam kiusatust moraalitsevate demoniseerijate kilda tagasi. Ja saigi ehk korda. Aga seljataguste manamiste eest tuleb neil avalikult vabandada. Ja mu lähimatel kaastöölistel et nad mu vastu endid lasid supil üles keerata. Ei julgeks neid küll enam soovitada mitte kellegi alluvuses töötama, inimesi kes on intriigialtid.  

 Aga see pole muud kui kena mõte. Reaalis  kokku tulemist inimesed vahest ehk ei vajagi. Aitab virtuaalist küll. Aga mine sa tea. Ehk oleks siuke väike religioonimoraalitsemise ohvrite kokkutulek täitsa omal kohal. Kui aga inimesed ise ikka veel sama meelelaadiga on siis pole sel mõtet. Et olen süüdi, Kaini märgi ja surmapatuga. Kui aga juba valmis armu ja armastust vastu võtma siis ehk oleks mõtet küll. Kas ei öeld Jeesus et teda ei ole läkitet muude kui Israeli soo kadunud lammaste juurde.

Advertisements

0 Responses to “Sõnad”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: