Anarhismusest

Kui paju riigivastasust riik vabaduse nimel välja kannatab? Tundub et mitte eriti palju. Ehk paarisaja auto põletamise ja vitriini lõhkumise jagu.  Mitte enam. Me kõik oleme nõus turvalisuse nimel sellega et meie kodanikuõigusi kärbitakse. See tundub ka igati mõistlik deal olema.

Lääne demokraatia mudelisse tundub kuuluvat ka paras annus märatsemist. Kui see annus aga liiga suureks läheb siis pannakse luugid n.ö. kinni. Christiaania on vist sama hästi kui läbi ja Hollandis samuti kanepi ja prostitutsioonivabadusi piiratakse.  See tõmbab ühtlasi vaiba alt igasugustel vapsidel kes oma terve ja ühese ja lihtsa rahvuskuvandi pildiga keeraks kraanid nii kinni et lase aga olla. Ka moralistlikud usuliikumised tunduvad rahvussotslusega endid hästi koos tundvat. Siuke PM vabadus neid pigem segadusse ajab.

See-eest aga suudab säärane rahvussotslus ilmselt rahvale ühistunnet ja suuri projekte pakkuda mis oleks ehk sinnamaani head kuni need destruktiivseteks ei muutu. Tavaliselt aga käib rahvussotslus ühte jalga ka äärmuslise natsionalismi ja rassismiga mis ei saa mulle kuidagi meeldida. Hitleril oli arusaam rahvuskehandist kui organismist milles elavad teised rahvad ja rassid on kui Kochi kepikesed inimese kopsudes. Ja seal edasi tuleneb see et need tuleb terve rahvuskehandi nimel minema ajada.

Mina arvan et Tallinna tänavapildis on liiga vähe bennetoni ühendatud värve.  Võiks enam olla. Mulle meeldib kirevus ja silmakirjalikkus selle sõna otseses mõttes. Vikerkestalikkus, mida ühendab üks põhivärv. Sinine või pruun või hall. See siis veel reaktsiooniks kolmapäevasele pealtnägijale. 

Kõik hädad tulevad keeleoskamatust ja kommunikatsioonipuudusest. Suhelge. Mina suhtlen venelastega sest keelt ma oskan. Ja ma saan neist vähemalt aru ka siis kui ma sarnaselt ei mõtle.

Tõeline anarhism oli siis kui käis bellum omnium contra omanes kui Hobbsi refereerida. Aga seegi on hüpoteetika. Ja sinna enam tagasi ei saa. Saab, aga selle hind on liiga kõrge. Sellel sõjal olid võitjad kelle reeglid said seadusteks. Seega on võimu legitiimsuse tagajaks jõud. Ja religiooni osa on toetada status quo-s. Igasuguste usurpaatorite juhud on huvitavad. Näiteks või Karolingid kes Merovingid minema ajasid. Kui usurpaator on küllalt tugev ja radikaalne siis suudab ta end kehtestada ja keegi ei nuta varsti enam vana legitiimsust taga. Venemaast keisririiki ei pruugigi enam saada.

Eesti võib aga minu pärast samamoodi edasi tiksuda nagu siiani. Lotovõite reeglina ei tule. Ei indiviididele ega riikidele. Eile oli Reporteris jutt naisega kes auto võitis. Eks ta vähe imelik vaadata ole kuis vanainimene edvistama hakkab. Aga perspektiivi on tarvis. Lootust ja tulevikuusku. Lootuse teoloogia on ju tore aga kuis väljendub see meie igapäevaelus. On tarvis konkreetset eluperspektiivi. Skeemi tulevikuks, nii endale kui perele. Osana skeemist käivad ka sissetulekud ja väljaminekud. Ja kodu jms. Igavene häda on kui oled end panustanud ühte süsteemi 20 a ja siis sind reedetakse. Oled usaldunud… Miks peaks petetud usaldust andestama? See on minu arust n.ö. jumala bisnis. Kuidas ja kuipalju Jeesus andestas? Ristil jah ehk siis küll. Aga mis ta muidu noid varisere rookis kui ta andestanud oleks olnud. See andestuse lugu on hilisemast vagadusest pärit mitte otseselt Piiblist. Niipalju tuleb andestada et oma eluga edasi saaks aga õigust tuleb meil ka ikka natuke üksteisele kehastada. Andestus on sageli ükskõiksus see et me ei hooli.

Mäletan kunagi lugesin Lehtsaare “äärmusliku usugrupi” raamatut. Ja sain aru et iga vanema ja väsinuma uskkonna sees on natuke seda äärmuslikumat usugruppi ja et peabki olema. Usk annab konservatiivsusele värskust ja emotsionaalset indu. Usk võimaldab konstruktiivselt vastu hakata. Kirjutan oma road moviet ja tunnen end nagu arvutimängus, ise ka ei tea kuidas edasi? Aga kui turgatab siis panen kirja. Mingi vorm ja skeem mul ju ikkagi on. Ja needsamad tuttavad kes alateadvusest ja ülateadvusest ikka läbi jalutavad. Poeetilise süsteemi inimene nagu ma olen. Mitte matemaatilise. Arvan et sellest võiks kunagi ehk lauamängu teha.

Nagu keegi eile ütles et närviliseks teeb kui midagi ei juhtu aga samas võib absol kõike juhtuda. Ja kui juhtub siis järsku ja kiiresti. Kui sa ei aima ega ka valmis ei ole.

Toonid on täna tumedavõitu. Aga heledal taustal, tahaks uskuda. Eks see sellest et sai ihu kurnatud. Järgmisel päeval ma ikka vähe masendunud olen. Ei tea kust need jutud füüsilise koormuse toniseerivast jõust. Pole noh, ehk hiljem siis aga aru ei ole ma küll saanud.

Advertisements

0 Responses to “Anarhismusest”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: