kannäe kirjanikku

Kirjanik olla on kutsumus. Seda ütles eilne kirjanik. Ta muudkui kirjutab ja on tükati avaldanud ka aga seda ta ei avaldanud kes teda siis avaldama hakkab kui ta läinud on. Sest suurem osa on avaldamata. Kirjanik ei olnud enam noor mees, sünniaasta 43. Nägi teine küll hea välja. Kirjanik olla tähendab olla omaette ja kõigiga suhelda aga ennast mitte samastada mitte mingisuguste organisatsioonide ega kooslustega. Olemine tähendab kirjaniku jaoks kirjutamist, seda et ta saab ilusa lause tehtud. Kirjutab kirjanik päevas lehekülje, paremal päeval kuni neli. Ja mitte mingit venelikku arusaama et looming on kannatus ehk agoonia. Kannatus ja agoonia võivad olla enne ja pärast aga kirjandus on kirjandus, esteetilise vormi otsing mis on üldiselt väga ratsionaalne tegevus. Kirjanik suvatses veel analüüsida USA presidente. Mis oli kena. Carter on tore mees aga presidendina kontrollifriik. Reagan oli ta sõnul südamega valitsev president. Kes lõi keskkonna ja usaldas teisi et nad asja ära teevad. Kriisi puhul oli ta valmis aga olema piksekaitseks. jms jms. Nii ta rääkis. Ja siis rääkis kuidas ta sõitis Põhja Kanadasse ja aimas et karu läks üle tee. Ta palus naisel kes sõitis auto kinni pidada. Läks autost välja ja kükitas, ning pani käed maha. Suur karu tuli ta juurde ja nuhutas ta kätt ning läks metsa tagasi. Siuke jutt.

Ameeriklastel on aga minu arvates see üks suur rahvusline viga küljes, see et nad lendavad kõrgelt ja lendavadki üle. Ülelendamise kompleks. On veel väiksemaid ja põnevamaid mikromaailmu kui need mida ameeriklased tunnevad. Lisaks mägedes matkamisele on veel olemas täpiliste kalade alternatiivmaailm millega inimene samastuda saab. Ameeriklane aga lendab üle. Tema maailmas on liialt lühendeid ja kaubamärke. Liiast valmistoodangut. 

Aga millise enesestmõistetavusega nad liiguvad dignitaarist dignitaari juurde igalpool mujal kui ameerikas ja millise enesestmõistetavusega nad sellest räägivad. Neil pole alaväärsuskompleksi, selles on asi. Väike kompleks aga mõjub hästi.

Nii ongi ameeriklased, ufod, need kes väikese inimese maailmas üle kihutavad ja parimal juhul vaid väga suuri kontuure märkavad. Ei kadesta.

Selle kirjaniku jaoks on Eesti koht kus kliima ja võõras keskkond aitavad internaliseeruda ja kirjutamisele keskeneda. Keelt ta teada ei taha, ilmselt ei aitaks see tal internaliseeruda. Vaat siis milleks meie väike salamaailm neile ära kulub internaliseerumise abivahendiks ehk toormeks.

Advertisements

0 Responses to “kannäe kirjanikku”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: