Back on track

Niih, tervis juba parem ja teotahe tagasi. Oli väike häda mis viis energia minema, esmaspäeva järgsest ööst kuni tänaseni – ehk.

Kui meil ei ole seda va mitteohverduslikku tõlgendamist, siis on ohverduslik tõlgendamine, on see et saamegi endid samastada vaid emma kummaga, kas ohverdajate või ohvritega. Mitteohverduslik mõtteviis aga otsiks lahendeid mis ei näeks neid emba-kumba kui ainsaid.

Kui me Kristuse peale mõtleme, siis jah, ta oli ohver, viimane ohver. Kas viimane ohver või ohverdamise lõpp? On seal vahet? Ilmselt on. Viis ta ju Pauluse sõnul “vangipõlve vangi”, mille üks tõlgendus ongi see et Kristus ei tulnud mitte ohverduma vaid ohverdamist üldse ja ülepea ära kaotama. Vabastama inimesi ohverduslikust mõtteviisist. Kõigepealt selle läbi et nad seda teadvustavad nii iseendi kui teiste juures.

Tavaline mõtteviis kristuse puhul on ohverduslik. Jah ta oli ohver aga Jumal äratas ta üles ja selleläbi oli ta pigem võitja. Kas tahaks end kaotajaga samastada. Seda saab vaid mõneks ajaks teha. Nii põimuvad Jeesuses tema ohvriksolemine ja tema võit. Ta on n.ö. pisut aega ohver aga siis hakkab või tehakse Jumala poolt võitjaks. See annab võtme inimesele ta enda jaoks, kannatada pisut ja oodata võitu. See on aga minu meelest selline peetusega võidu teooria, mis ei muuda mõtteviisi. Ja nõnda on inimesed ikka samasugused edasi nagu enne. Nende kristlus väljendub ehk küll teatud asjus mis on võrreldavad omaaegsete variseridega.

Kas Jumala tall või tall jumalale? Õige vastus on et Jumala Tall ja mitte tall jumalale. Nii nagu mõned otsivad Jumalat loodusest ja füüsilisest maailmast, ütleme füüsikast, siis samavõrd võiks teda otsida sotsiaalsest maailmast. Religioon on ikkagi sotsiaalne fenomen, ennekõike seda. Ja sellisena suhtestub ta muidugi koheselt ka ümbritseva loodusega. Religioon on peamine metanarratiiv, nagu täna öeldakse, mis on inimkogukonda sidunud ja läbi rituaalide liitnud ning koos hoidnud. Tänaseks on sellest saanud ühe kogukonna või subkultuuri lugu. Ühe teiste seas.

Kusjuures religioonil ei pruugi olla mingit erilist ainevalda mis ta religiooniks teeks. “Eeldab usku vähemalt ühte vaimolendisse ja selle alusel ettevõetavaid tegusid (rituaale)”. See on kehv definitsioon kuna usk on üldse siuke segane ja hoomamatu sõna ja termin ning osades religioonides vaat et olematu või siis vähemalt tähtsusetu. Ka vaimoles on kahtlane tegelane. Kustmaalt on ta vaimoles? Religioon on lugu ja sellega seotud teod mis hoiavad kogukonda koos.  Nagu lahjavõitu definitsiooniks aga vist parim siiski. Kust tuleneb aga siis religiooni eriline ainevald? Ma väidaks et seda polegi. Kuna lihtsalt kausaalsuse mõistmine aja jooksul paratamatult teiseneb siis sellest ka käärid. Kunagi on lihtsalt kausaalsust tänasest erinevalt mõistetud ja religioon kannab tänini selle jälgi ja sellest ka kogu see mõtetu sebimine mingite teaduse ja religiooni kujuteldavate vastuolude ümber. On tõsi et teadus on siukse materiaalse tõeloome religioonilt üle võtt aga mis siis sellest. Suured, elu põhiküsimused jäävad teadusel vastamata.

Religioonidele tuleks läheneda ennekõike praktika poolt ehk lähtudes rituaalidest, mitte loost. Religiooni jõudu näitabki vaid see kuivõrd on inimese (kogukonna) elus rituaale. Kui see tegevust ei mõjuta siis mida ta üldse mõjutab? Siuke protestantlik igaüks ise oma jumalaga…….? Ehk kui armastus enam kõhu kaudu ei käi, siis miskaudu ta üldse käib?

Mitteohverduslik mõtteviis tähendaks aga mitut asja. Ennekõike seda et me keeldume ohverdamast, isegi kui meid selle eest endid ohverdatakse. Ja teiseks et me keeldume ohvriks olemast, v.a. eelmises lauses ära toodud juhtudel. Mõlemaga on raske toime tulla. Eks ta olene ametist ka. Eks inimesi ikka nende funktsionaalsest küljest mõõdeta enamjaolt, tänases  ilmas ja sealt ka enamjaolt need tegurid mis käivitavad mehhanismid. Ohverduslikud näiteks. Pädevustest lähtudes. Aga mitte ainult.

Jah aga isegi kui meie metafüüsiline jumal, absoluutse tõe jumal põhjusel või teisel hukkub, siis jääb meile ikka veel meie kogukonna jumal. Juhul kui meil selline on. Mingil Fox-i kanalilt tuleb juba mõnda aega mingi islamiterromeeste sari. Seal ütleb ülekuulaja terroristile. Ma olin lapsena 21 minutit surnud, kliinilises  surmas ja tead seal ei olnud mitte midagi vaid pimedus ja tühjus. Terrorist vastu, et vaene mees kukkusid sellisel hiilgaval usutestil nii haledalt läbi.

Teisisõnu islamivenna jaoks ei saa miski jumala olematust tõestada, ükspuha mis see siis ka poleks. Ei saagi, sest Jumal on  tema mõtlemise alus. Kristiku põhjaga ülekuulaja aga teadis et Jumal peab ootama avasüli surma läve taga inimest ja teda soojalt tervitama. Tema Jumal oleks pidanud hea olema, arusaadavalt hea. Islamisti jumal võib aga ka paha olla. Sel juhul on ta lihtsalt mõistetamatu. Terromehe jaoks on see aga Jumala enda asi kuidas ta talitab ja palju ta endast teada annab. Ja eks tule teoloogia ka sisse. Islam on fatalistlik usk, kristlus enamjaolt enam mitte. Islam rõhutab allumist ja Jumala mittemõistetavust, kristlus otsib mõistmist. Islamis on kogukond vägagi alles, kristluses üsna lõtv.

Uut maailmareligiooni lähiajal ei sünni. Jätkub islami pealetung ja kristluse lagunemine. Islami fenomen on see et ta on agressiivsete noorte meeste usk, sobib neile kuna ei eita vägivalda usu ja usukogukonna nimel. Ka naised kes seal allaheitlikud on võivad vast rahul olla kui religioon niikuinii neile seda takka kinnitab mis neile niigi turvatunnet annab. Nii erinev, nii erinev.

Advertisements

0 Responses to “Back on track”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: