pedagoogikast

Vaatan mina neid pedagooglise hariduse saanud inimesi ja imestan et kustkohast see peaks välja paistma. Kui ainuke teada-tuntud konfliktide lahendusviis on punetamine ja hüsteeria ning hüpertoonia siis ei ole ilmselt haridus inimese sisse jõudnud.

Minul aga muud pedagoogikat taga ei ole kui 3 arvestuspunkti Asbury-st. Aga konfliktoloogiat tuleks õppida ikka. Ma lihtsalt väidan et mimeetilised lahendid on võimsamad kui see mida õpitakse. Mida seal aga õpitakse ega ma saa öelda küll et ma üldse sellest mitte midagi ei teaks. Naiste empaatiaringid naistele. Vahel ka meestelt naistele. Keskenevad need nagu ikka mingile peenmehhaanikale, mitte sellele mis elus tõeliselt loeb ja määrab. Eks nõnda ole suuresti ka igast muude asjadega. Haridus on ajudele, toimemehhanismid aga emotsionaalsed nõnda nagu ka ajusalvesti, see mida mäluks nimetatakse.

Mimeetilised vallandajad on nii võimsad et varjutavad näiteks ka religioosses organisatsioonis lihtsa inimlikkuse, muust rääkimata. Minu kaasus oli lihtne, mind zantazeeriti ameeriklase poolt minu enda alluvaga. Selle peale loobusin ma areeriklaste arenguprogrammist, mispeale nad mu lahti lasid.

Siiamaani on kõik loogiline ja lihtne ja enam-vähem mõistetav vähemalt. Et aga mu enda vennad sealsamast hakkasid mind selle peale superintendendi juhtimisel kavakindlalt välja puksima, see oli liiast. Et nad ameeriklasi nõnda kubjaskilterlikult lugesid et mulle juba märgi mihklipäevaks kõrva panid. 

Temagi hakkas mind mu enda kahe peamise alluvaga kavakindlalt zhantazheerima.Kui ma veel teises kirikus korra jutul käisin hakati mind kohemaid lisaks veel reetmises süüdistama.

Mina aga lollike ja naiivne nagu ma olen, kõlkusin veel pool aastat oma vana organisatisiooni nimekirjas edasi, sest ma ei suutnud ikka veel uskuda et nad must lahti tahavad saada. Nemad aga ei vaevunud huvigi tundma kus ma olen ja mida ma tahan. Tegid endise supi eestvõttel seljataguse manamiskoosoleku nõukastiilis. Kuni viimaks möödunud kevadel sup helistas ja ütles et määratle ennast siis ikkagi ära sest piiskop tahtvat nii. Teisisõnu mine siis viimaks päriselt ära. Ja läksingi. Avalikku vabandust on vaja siis võiks rahus edasi elada. Kirjutan sellest sellepärast nagu ka Tordilõik sabades oma ülem-Suetuki kinnistust rääkimast ei väsi.

Meenusid mulle aga sõnad raamatust 20 aastat hiljem Charles I kohta öeldud, tema suhte kohta puritaanidega – Nad on talle liialt ülekohut teinud et nüüd halastada. Ja pea veereski.

Täna olen vähe nostalgiline ja väike tagasipilk kulub ära. Pean oma kohuseks inimesi hoitatada sellise moralistliku/demoniseeriva spiritualiteedi eest, mis eluspüsimiseks aeg-ajalt inimohvreid vajab. Ärge palun laske endid ära petta mingist päästmise jutust. Jumal päästab küll – aamen. Aga nende killas, vaevalt. Nendesarnaseks ehk parimal juhul.

Mind päästis kõrgeim viimaks isegi nende nn. päästjate killast. Halleluuja. Päästis täiskasvanud inimeste ja teeliste, mitte kohalejõudnute, kirikusse.

Advertisements

0 Responses to “pedagoogikast”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: