Vaherahu

Kui sa mind ei kallista
 
Kui ma tahan kallida,
tule las sind kallistan.
Kui sa mind ei kallista,
siis ma varsti hallitan.
 
Tahaks veel ka musida,
tule las sind musitan.
Kui sa mind ei musita,
musitan siis lusikat.
 
Musin kahvlit, kallin nuga,
kes vaid annab selleks luba.
Kes ei haava hinge lõika,
musikallima ma põikan.
Vaat miuke kena arutelu teil sääl eile välja tuli. Mõtlesin ärritajate peale ja poldki nagu parajagu miskit suuremat. Mis liiga väike see ei ärrita küllalt. Mis liiga suur – see shokeerib. Ärritaja peab paras olema selleks et sõnasekreeti ümber koguma hakata ja viimaks pärl valmis saaks. Eesti elu üldärritajad on vast liiga suured, neid ongi targem püsishoki abil ignoorida. Isiklise elu ärritajad aga teiste jaoks liiga pisid.
See oli kena et missa meeldis. Mulle ka missad meeldivad. Meeldib see preester on imetegija kes leivast ihu teeb. Tõsi välised omadused jäävad samaks, need aktsidentsid aga substants muutub. Ime seda suurem. Ega preester mingi Veber ole kes aktsidentsidega sahkerdab.
Ja see rituaali voolavus, ilma tühikohtadeta. K küsis miskit protestantide kohta. Protestandid on sõnakirik. Liha on seal sõnaks saanud, vibreerivaks õhuks. Seal peab preester looma legalistliku tausta ja selle pinnalt armu pakkuma. Luteruses vähemalt. Et tekib ühise armukogemuse ime. Kui tekib muidugi. Vabakirkud on enamjaolt siuksed nagu mina ütlen emotsionaalse legalismi ehk käsumeele kirikud. Ise nad seda küll vaimuks nimetavad aga Jumal nendega.
Aga legalistlikel redelitel terve me ühiskond turnib nii et taust peaks olema antud. Kui aga preester armuni ei küüni siis on vaid üks, s.o. legalistlik redel juures.
Hea näide oli pealtnägijas, sellest mehest kes raamatu kirjutas. Ühiskonnas on ka armu, juba see surmanuhtlust ei ole, näitab seda. Ühiskond ei suhtu nii et pätt on pätt on pätt. Et päti nimi on pätt. Kui ühiskond armu annab mis siis kodanikelgi üle jääb. Tavaliselt on aga kodanikud karmimad kui ühiskond ja ajakirjandus see tavaõiguse jäänuk taob ka seda trummi et liiga leebe jms. Eesti seadused ei ole leebed, pigem vastupidi. Võrreldes või Soomega. Inimeselt on kerge positiivne motivatsioon ära võtta. Aga siis muutub ta ka kergesti ohtlikuks. Ka ise kogeme me ehk seda sageli et mingis institutsioonis meilt motivatsioon ära võetakse. Armuinstitutsioonis ei tohiks seda niimoodi teha. Kunagi. Aga juhtub sealgi. Et mõtled et oli arm aga siis tuleb arve ja positiivseks motivatsiooniks öeldakse kõrvale et ole tänulik et sul niigi hästi on siiani läinud.
Probleemiks kohtutega on pigem sisemise loogika ehk koherentsi puudus aga seda seletatakse erinevate kontekstidega ära. Vandemeeste kohus annaks kohtule palju juurde ma arvan. Nii on see juba ka Venes.
Hoopis teine asi on siis kui asi kedagi lähedalt puudutab. Siis me ei arutle enam samamoodi. Siis arutleme me vastavuse järgi. Vanatestamentlikult ja siis tundub kõik liiga leebe.
Üldisemalt väärtustab kirik aga alandlikkust. Siin ongi see suur vastuolu, millele lahendust ma ei näe. Kirik peaks praegusel ajal väärtustama kodanikuühiskonda st. konstruktiivset vastuhakku mitte alandlikkust. Kui seda ei ole siis on kirikhärrad sageli vaid eksootiliseks garneeringuks päevaprae juurde. Eestlase lemmiktoitu ma mõtlen siinkohal.
Minu kogemusel mõeldakse aga alandlikkuse all institutsiooni tasandil reeglina ei miskit muud kui seda et sa mängid kaasa ja võtad omaks selle rolli mida sulle pakutakse. Ja siin pole suurt vahet institutsioonidel. Olgu saapavabrik või……… Näiteks või ohvri rolli.
Nagu punavenes 1937 kui alla kirjutad siis saab pere pensioni ja sind maetakse auavaldustega maha. Kui alla ei kirjuta, siis on su enda saatus sama aga pensioni ei tule ja sind maetakse kui rahvavaenlast nimetusse hauda.
Institutsionaalsel tasandil vähemalt on see sageli nii ehkki praegusel ajal pisut pehmemas vormis. Alandlikkus Piibli mõistes viitab aga sellele et sa jätad kättemaksu Jumalale. See ei tähenda aga et sa kaasa mängid. Hiiob ei mänginud kaasa. Ja Jumal andis talle õiguse. Asus vaat et esmakordselt indiviidi poole ja kogukonna vastu.
Kui probleem puudutab aga indiviid versus kirikut siis muutub kirik kiiresti vaat et jumalikuks institutsiooniks ja lähtub loogikast et meid on rohkem kui sind järelikult on meil õigus. Siis tuleb edasi kaevata, viimaselt Viimasesse Kohtusse. Ja seni on vaherahu.
Aga eks pea me siiski ju ka õigust üksteisele kehastama, mitte ainult armu. Kas kodanikuühiskond ei tähendagi seda et me keeldume pandavad olemast ja tahame panijate kilda. Olgu siis mis soost tahes me ka oleme.
Siiskohal ei vii ma ise ka otsi kokku. Paraku. Kuidas neid armu- ja õiguse dimensioone sünkroniseerida. Vägivalla nõiaringist tuleks välja pääseda. Jah ja aamen. Ühiskond on ammu loobunud silm-silma-hammas-hamba  mentaliteedist ja asendanud selle poole hamba ja poole silmaga.
Kirik kui rahvuslik konservatiivne jõud on aga reeglina pigem karmim kui ühiskond, mitte leebem. St legalistlik taust peab olema suurem ja tugevam mille taustal armu pakutakse. Kui üldse enam midagi pakutakse  muidugi. Või mängitakse lihtsalt kaasa mingi romantismiaja rahvusemängu. Oh see on keeruline. Kirik on marginaal tänases ühiskonnas, mingi arhailise moraaliparadigma pakkuja, millest loodetakse et ehk see veel kunagi kuidagi taasnormatiivseks muutub. Ega vist. Siingi on vastuolu. Kirik peaks kodanikuühiskonna eest sõdima ja ohverdusmehhanismide vastu ühiskonnas. Mitte nendega kaasa minema või olema esirinnas neid rakendamas.  Võtmes Martin/Luter King ja Demond Tutu tuleks toimelda. Kui ta aga enda siseselt vastuvaidlematut jesuiitliku lojaalsust nõuab kuis saaks ta seda siis teha? Siit ka mu loomupärane vastumeel igasuguse vastuvaidlematut kuulekust nõudva lähenemise suhtes. 
Vaherahu, vahetekk. Tekkel.
Advertisements

6 Responses to “Vaherahu”


  1. 1 tordilõik 28.11.2008, 10:38

    Tervitan Andrust
    Aitäh tervituste eest!
    (Väljatagustes jäi vastu tervitamata)!

  2. 2 andrus 28.11.2008, 12:24

    Teretere

    Salve salve
    sügis käes ja terad salve

  3. 3 tordilõik 28.11.2008, 13:42

    tera tera
    silmatera
    hoiad hoolsalt
    kasvab kera

  4. 4 k 28.11.2008, 14:08

    Väga luuleliseks läheb 🙂

    Mul vist ei tule riim nii sujuvalt välja.
    Viljelen vabavärssi edasi.

    Et jah – katoliku missa rõhub rohkem inimesele ja emotsioonile, seda küll. Emotsionaalses plaanis seega ka lihtsamini omandatav. Eriti kui mõtlemine väga süsteemne pole. Küll aga ei saa ma sel juhul aru – kui luterlik kirik on sõnakirik – eeldab siis ka kaasamõtlemist ja mõtlemine peaks justkui ratsionaalsusele olema suunat – siis väga ratsionaalselt mõtlema hakates kipub usk ehk alge pisut nagu ära ‘hajuma’ või absurdiks muutuma, nagu õlemõtlemise ja mõttemängude ja filosoofilisusesse laskumisega tihti see juhtub. Onju.
    Pealegi – mõtlemine, olgu siis ratsionaalne või mitte, võib ju hakata tõlgendama, aaga pühakirja väga tõlgendama hakata ja mööndusi tegema, siis läheb vist rappa omadega 🙂

    PS – palun siin ka – pane mu bloginimeks miski k või ommik, mitte too firmanimi, sest see bogi ei seostu mu erialaga eriti…

  5. 5 tordilõik 28.11.2008, 14:57

    Mina muidugi sellega ei nõustu, et protestandiusk oleks rohkem sõna-usk kui katolikuoma. Minu jaoks on protestandiusk lihtsalt rohkem “õhus”, vähem siinse maailma reaaliatega seostunud (mh. vähem sakramente). Emotsioonid on usu puhul muidugi väga tähtsad, aga mitte rohkem või vähem tähtsad kui mis tahes muu inimolemisvaldkonna puhul. Usk ja mõistus peavad olema omavahel läbi põimunud – omaette, aga läbipõimunud. Nii, et kumbki teineteist üles ehitades toetaks.

  6. 6 andrus 29.11.2008, 9:23

    Jah kui on 2 7-e asemel siis on tõesti midagi nagu vähem. Kas on sellevõrra ka midagi enam, selles on küsimus? Julgesin arvata et Sõna aga sina arvad et lihtsalt õhku on enam.

    Nu jah, mine sa tea. Aga ega nood sakramendid siuksed marionetiteatri nöörid ka ole misläbi Jumala selleilmaga ühenduses on?

    Siinkohal eelistaks ma sõna lituriga. Õigeusu lähenemist mis ei ole sedavõrd elemendi keskne, vaid pigem rituaalikeskne.

    Seda mida juba vast Aristootel ütles et Jumala maailma valitseb läbi liturgiliste kordade. Et Jumalal on selleilmaga suhtlemiseks omad rituaalid.

    Ja need kanduvad osalt üle inimilma. Vahel. Nagu väide et teater on sündinud Dionüüsose pidustuste retsiprokaalsetest laulmistest, mida elaboreeriti kuni see liturgia muutus teatriks, esiti poolreligiooosseks viimaks aga naistele ja lastele avatud jantimiseks, ehk komöödiaks. Seega oli sekularisatsioon jõud oma loogilise lõpuni.

    Kui initsieerimatud saavad ligi siis ongi protsess lõpus. Teatrist tagasi liturgiasse aga naljalt ei saa. Artaud jt on püüd julmuse teatri jms ja ka meil eestis on tublisid teatripühastajaid nagu Tooming ja Anne ….oma viimse Macbethiga kasvõi.

    Ja vast teatris meie sekulaarne elukas, eestlane, oma pühatunde kätte saabki ja Kanter aitab kah takka. Ja enamat polegi tal vaja.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: