Ohvrivalik

Vastus K-le. “Mingi osa ajaloost, lähiajaloost – ongi meil ju ühine. ” Just selles ongi asi et aeg oli ühine aga lugu on erinev. Loo interpreteering on täiesti erinev. Ka 4 Evangeeliumit on erinevad. Ütleme et kolm on enam-vähem seesama aga neljas on sootuks erinev.

“Ja siinsed muulased pole ka ilmselt üks ühtselt mõtlev mass, vaid hulk väikesi, erinevate identiteedipäranditega inimesi. Kelledest ka paljud kannatanud sellesama ühise lähiajaloo tõttu. Võibolla on võimalik leida mingi ühisosa, mitte niivõrd rõhuda erinevusele.”

Eks ikka aga sisuline integratsioon saab ikka vaid meie loo alusel toimuda. Kui me selle ära anname siis on kõik antud. Iseasi mis tänased tulemid sellest loost tõmmata. Ja see Grünwaldi lahingu näide on väga hea. Meenub õpikutekst et purustati Saksa ordu, mis ta nüüd täpsemalt oli ega vist Liivi ordu ju seal ei olnud? Või oli. Ingliskeelses maailmas öeldakse et Teutooni ordu. Leedulaste poolt. Niipalju mäletan muud mitte. Nüüd tuleb välja et on mitmeid eri tõlgendusi. Alati on olnud aga üks nagu normatiivsem. Leedu oma siis ilmselt. Kui nende pikk taasiseseisvumisvõitlus.

Ega aeg midagi ei muuda, vastuolud jäävad, inimesed saavad otsa aga uued inimesed sõdivad vanade lugudega edasi. Ja eks ole see nõndasama ka meie endi elulugudega. Selle ainsaga millega me lisaks DNA-le siin maa peal edasi elame. Vähemalt esialgu.Kui inimesed otsa saavad siis teised inimesed ei vaevu enam. Kuigivõrd ehk ajavad eestlased Liivi asja.

“Psühholoogilises plaanis mõjub ilmselt enese pidev märtriks kergitamine vastuseisu tekitavalt. Kui see indiviidi puhul toimib, siis ilmselt ka terve rahva puhul. Kuidas see ohvriteooria ütleb. Kes valib ohvri, teised – või ohver ise ennast?”

Puhta märtrid ongi me ümber. Inimesed koguvad neid jutukesi ja lausejuppe mille kokkumonteerimisel annab end märtrina tunda. Siis ei peaks nagu enam vastutama ja oleks nagu kergem. Nagu või see mees kel ma Nõos külas käisin suvel. Tal on ehk kümme näidet ja üks lause ja seetõttu ta joobki. On ehk käega löönud mingis mõttes. Üks papi lause eriti mida ta korduvalt kordas. Klassikalises ohverduses teised valivad aga ohver mängib ise kaasa. On nõus et “ühtis välikäimlas oma emaga” kui meenutada pornokuninga piinu. Seal väidab see Hustleri mees seda Jerry Falwelli kohta. Aga just nii ta käis. Kui kaasa ei mängi siis rikud mängu ära. Siis on mitmeid võimalusi. Kas on ta sedavõrd deemonlik/seestunud et ei mängi. Ja ehk tehakse talle ikka ära. Ja pere ütleb alati lahti. Nagu Hiobi loos. Ohvriüksindus on täielik üksindus. Absoluutne. Sotsiaalne vaakum. Lindpriilus. Liiga suur vabadus et sellest mõnu tunda. Väljaspoole sootsiumit asetamine.

Üldiselt aga inimesed mängivad reeglina omi sotsiaalseid rolle meeleldi. Sest sellel on omad tulemid neile endile ja omastele. Nagu punavenes kui kaasa mängid sured kangelasena ja pere saab pensioni kui ei siis sured reeturina ja pere küüditatakse. Nii et see ohverdamine on üks inimkoosluste põhistsenaariumitest, mis aeg-ajalt ja eri kooslustes tänagi kordub. Minuga kordus 2 a tagasi. Eriti oluline on see suurte ettevõtmiste ja ebakindluse aegadel. Enne sõjakäike näiteks. Kõige efektiivsem oli Roomas detsimatsioon, kõigepealt tapeti oma armee iga kümnes sõdur ja alles siis mindi vaenlase vastu. Peksa omasid et võõrad kardaksid – vene vanasõna omandab seoses sellega uue värvingu. Ka teatud siirderiituste puhul oli asendusohver kohustuslik. Matused, ristsed, uute majade ja laevade valmimised. Ja rudimente on ju veel täna elus. Lossimüüri ikka üks rammus neitsi müüriti. Mõelge või legendidele mis Oleviste ehitamisega seotud. Ja uus ülemus sageli ohverdab kedagi või kukub see lihtsalt sedamoodi välja. Minuga sündinu “kukkus” lihtsalt niimoodi välja. Kõige enam hämmastasid mind isehakanud esimese kivi viskajad, inimesed kellega ma olin ikka hästi saanud ja kellega mul enda arust midagi halba pold kunagigi olnud. Just nemad astusid üldises negatiivse mimeesise möllus esile ja süüdistasid mind – dziisus küll milles, usalduse kaotus oli vist see maagiline väljend. Täpselt samamoodi nagu siin protaaliski üks sarnane esile viskus. Need on kogukondlikud viktimisatsiooni sildid : inimväärikuse solvamine, usalduse kaotus jne jms. Tea kus ta järsku kadus, see usaldus. Vana ülemus kellest ma olen kogu elu lugu pidanud oli siis nende nimismees ja seda sabatit koos piiskopiga korraldas. Ja hääletati, ma ei saandki aru mille üle. Ilmselt selle üle kas ma olen hea või paha inimene. Ja napilt üle poole arvas et paha. Teised aga ei tead kas osaleda selles tsirkuses või mitte. Ma peaks ikkagi sellest kirjutama aga ma pole ehk veel valmis asja kiretusse esteetilisse kitiinkesta valama. Ja kukkuski välja et mina kes ma olin üles seatud kandideerima samale kohale nagu uus ülemus sain hoopis vana ülemuse poolt uue ülemuse altaril ohvriks toodud.

Mina tahtsin selle peale kogu säärase spiritualiteediga hüvasti jätta ja lehvitasin raamatuga. Omas naiivsuses ei aimanud ma aga et sellised mehhanismid töötavad üle ametkonna piiride. Et polegi mingit muud spiritualiteeti ehkki on erinevad kirikud.

Kusjuures  süü ja süütus on sel puhul alati kogukondlikud ja loolised ja hermeneutilised mõisted. Mitte objektiivsed mõisted. Ja seda süü asja mängitakse ümber. Nagu G ütleb ei vaevu müüdid seda ohvri ümber olevat vastuolu isegi varjama. Et esiti on süüdi kui aga tema tapmisega on rahu taastatud siis ehk koguni diviniseeritakse ära ja korratakse rituaalselt temaga tehtut ja ollakse tänulikud. Ja saab kangelaseks. Et korraga on siis nagu süüdi ja pooljumal. Aga ainult peale äraajamist/tapmist.

See vastuolu on ju kinnimajasüsteemis koguaeg et Jeesus ütles. Ma olin vangis ja te tulite mind vaatama. Et jah oli vangis aga ta oli ju süütult vangis. Need vangid kes täna on reeglina ei ole süütult vangis. Kui me neid aga selle kirjakoha alusel teenime siis on tegemist ju sootuks erineva olukorraga. Ja ega muud vastust olegi kui see et ohvrilugu muutub ja süüdlasest võib saada süütu kannataja ja märter. Et süü on n.ö. looline mõiste mitte objektiivne.  Ja oma aja kriteeriumite alusel oli Jeesus nii süüdi kui süüdi. Mida Ev-d selle kohta ütlevad on juba n.ö. tagantjärgitarkus. Ja selles mõttes teenime me süüdimõstetud kurjategijat keda ei ole mitte kunagi keegi rehabiliteerinud. Ainult see riik sai otsa, mis ta süüdi mõistis, see aga ei tähenda õigeksmõistu. Muud võtavad ajaloo täiega üle. Ja ei last Eesti Riik kurjategijaid valla, isegi suuremat amnestiat ei olnud. Süü genealoogia on väga püsiv kui ei leia aset seda ohvrisaltot. Seda aga Ülestõusmine G meelest ju laiemalt tähendabki. Seda et ohvri hääl ja lugu ei jää enam varjule vaid võidab ja domineerib. Ja see ongi kaasa toonud tänase enneolematu ohvriteadlikkuse ja võidujooksu ohvriks saamise nimel rahvaste seas. Siin on aga juudid muudele pika puuga ära teinud ja muutnud endid kogu lääne inimlikkuse mõõdupuuks. Selles võidujooksus meil suurt lootust pole. Parem siis jah juba kontsentreeruda positiivuse rosinate koukimisele ajaloo saia seest….. 

Ja kui sa pole kohtunik või prokurör siis tead sa seda sinu asi pole hukka mõista vaid mõista. See on ju nagu abielus, sama argument mida nad päevast päeva kuulevad “et sellele oleks tulnud varem mõelda”. Nagu siis kui sa sellise jõleda mehe/naisega elama hakkasid. Nii et süü on looline. Looline ja teoline võiks tänapäeval öelda ja teolisust kinnitab forensika. Siin on küll suur vahe tänapäeva ja toonase vahel. Üldtasandil aga töötab see süü/märtri loolisus edasi. Et mõni mõistetakse õigeks, Näiteks või Malle Eenmaa on minu jaoks ilmselt süütult kannataja. Suuresti kindlasti ka Pertelson. jt jt. Kui presidentki Simmile rahad rinda pani siis on selge et eksitakse igal tasandil absoluutselt igal. Eksitakse ilmselt veel palju enam kui teatakse et eksitakse. Ja süü loolisus eriti väljaspool kinnimaja on väga ja kõige ilmsem ajakirjanduses.

Meie ajalugu on küll kurvavõitu ja eestlastel kalduvus vastandamisele ja märterlusele. Mätri kannatus ei tooda lisaväärtust, olen sellest kunagi kirjutanud kas Via-s või Kirikiris. Ja kui Jakobson vastandas meid 700 aastale omaendi ajaloost siis tegi ta sellega raskeks meile sealt positiivset üle võtta. Vilde niisama samas võtmes. “Talupoeg on lojus ja lojused taeva ei saa”. Nüüd vastandume venele nii väljas kui seespool. Ja eriti siis mis puudutab viimast suurt sõda. Holakausti jaVene vastu me ei saa.  Üheks võimaluseks oleks meie ajaloost välja noppida mingeid positiivseid integratsioonimomente ja siis nende alusel midagi uut konstrueerida. Aga siin on takistuseks needsamad suured lood/tõlgendused mis juba ees valmis ja ootamas.

Üldiselt ei huvita teisi inimesi teiste inimeste märterlus. Kui siis enda oma. Bushi visiidist jäi meelde see lugu endistest peaministritest et nad kõik surid vägivaldset surma. Sel hetkel see ehk tõesti töötas ja suur nägi ja tundis ja tundis ehk ka kaasa. Üldiselt aga peame me olema väikesed ja tublid et meid märgataks ja tähele pandaks. Ja 31 koht pole paha.

http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=185

http://en.wikipedia.org/wiki/Martyr

http://en.wikipedia.org/wiki/Martyr_complex

http://www.cqpress.com/incontext/terrorism/links/epr_martyrdom.html

http://www.livestrong.com/article/14732-overcoming-the-role-of-victim-or-martyr/

http://www.postimees.ee/?id=180141

“Typically, the weaker of the antagonists produces martyrs.”

Aga terve Lääne ühiskond tundub minu meelest praegu märtrikompleksi all kannatavat. Omaenda mineviku pärast mis loob soodsa pinna islamimilitantide esiletõusuks siinsamas Euroopas.

aeg maha

Võtsin aja maha, vabandan lugejate ees.  Kiire oli saate ehk aru. Kõva andmine – noh. Üritused jms. Üldiselt olin ma siis…paar aastat tagasi uut ametit otsides ikkagi väga naiivne. Arvasin et muudes rivaliteediajadades on mingeid tühikuid kuhu mul end kerge mahutada ja ehk isegi kus mind oodatakse. Ja viimaks ju oodatigi aga………

Rivaliteet loob defitsiiti mitte ainult ei võitle selle pärast. “Mina kivi kuningas”, ja kohe muutub tavaline kivi väga oluliseks, millekski mille pärast võidelda. Üheks huvitavaks ressurssiks on  “naine” aga ma pole veel asju läbi mõeld et sellest pikemalt rääkida. Eile Oprah’s ütles üks mees – mida mehed tahavad – toetust, lojaalsust ja “küpsist”. Aga naine meeste jaoks on ikkagi ressurss ja seal toimib seesama “kivikuninga” printsiip. Et tahetakse oma ligimese oma või siis sedasama keda ligimene tahab. Kui ressurssil endal on ka kahtlusi et valik ei olnud ehk kõige parem siis hakkab ta ise ka tõmblema. Või on enesehinnang nii maas et……… Üldiselt valitakse elukaaslusi enesehinnangu järgi. Kas samal tasemel olevat või vähe kõrgemat et n.ö. motiveeriks. Sellest dekaloogi ajast on aga asjad palju muutnud. Siis oli naine vallasvara, teise mehe oma ja kõik. Ja abielurikkumine oli teise mehe vallasvara kahjustamine. Nüüd ei ole enam keegi nagu kellegi oma ja sestap käivadki asjad nö. mõlemasse väravasse. Kui mõlemad on enamvähem rahul siis ongi rahu. Vahel juhtub ka siis et “sinilind” lendab mööda ja tekitab mingi pöörise aga seegi läheb mööda. Ja siis on terve hulk ressurssi kes tahavad endale metafüüsilist meest. Loovat meest. See võib olla ka pelk huvi mis kuhugile ei jõua. Carmela Tony naine kiibitseb kord preestriga aga siis Tony capo Furioga. Preestriga saab asi ümber siis kui ta talle toitu toob ja märkab et sõbranna sedasama teeb. Lõpuks kaalub aga laste tulevik ja turvalisus kõik muu üles. Ja nii ongi.

Sellepärast ongi oksjonid sellised üldiselt väga efektiivsed müümise kohad. Et mimeesisele rajatud. Kui huvi on. Ja kui ei ole siis ei ole. Siis seda asja järelikult ei väärtustata ja kõik. Inimene on mimeetiline oles. Vaata või mis saab siis kui sa seltskonnas haigutad. Olin hiljuti teenistusel kus kaks inimest pani altari suunas minema ja nemad tõesti pididki seda tegema aga kolmas nende vahel hakkas ka minema ja läkski altari ette välja enne kui aru sai et antud hetkel on kava olulisem kui mimesis. Eriti liikumine aktiviseerib mimeesise. Eriti kisjatel. Näitab ennast ja hüüab kaasikus kase tagant ahoi ja jookseb ära. Ja jookseb järele.

Aga nüüd on vist varsti jälle aeg uue õppematerjali järele, muidu jääb siuke päevakajaline jutt lahjaks.

Mis siis veel, akrediteerimised käivad ja karta on et mõni meie 5st teoloogiakoolist ei saa asja tehtud. Millest ei olegi väga kurb sest eks neid vähe palju ole. Omal ajal sai võideldud ja valuletud aga nüüd, kui nii siis nii. Seekord on Eesti komisjon ja arvata oli et kohe kui Luukas linnaste juurde lasta siis läheb pruulimiseks lahti. Ta on puhas “puhta platsi” mees nagu Martki, ehk enamgi. Tegelt see puhta platsi loogika enam ei tööta. Nüüd on jälle rahvaste sõprus kätte jõudnud ainult et Sõpruse puiesteelt on asi kolinud mütoloogilise Fedjuninski sängi lähistele, sinna kus ujuvad Edgari poolt karjääri lastud karpkalad. Sõprus kampaania korras, kas ei pane va Nõlvak siinkohal puusse? Koostegemine on ju tore. Mulle meeldib teatud asju vast enam üksi siiski teha. Aga kui ajaloolugemised on sedavõrd erinevad siis ei saa mingitki sisulist integratsiooni olla. Kui üks järele ei anna. Ja ma arvan et selle koha pealt annab keskerakond järele. Ja loobub viimselt võimu nimel ükspuha millest. Poliitika muudab inimesed võimumaniakkideks eriti siis kui nad võimul on ja armastavad seal olla. Ja selle nimel tuleb ilmselt tõesti ka paljust loobuda. Karta on et Kesk muutub ajapikku nn. viiendaks kolonniks Eestis. Ja muudab vaesed inimesed kerjusteks ja prostituutideks kes 500 eest endid rõõmuga mha müüvad. 

Kivirähk on ”tuulenuusutaja”  sõna pruukima hakanud. Grossil on “nina tuule järgi seadja”. Kui aga juba surnd inime nii ütleb teise veel varem surnu kohta siis nii jääbki. Tema käsi jääb peale. See siis näide ajalookirjutamisest. Liivlaste ajalugu läbi liivi silmade me enam ei kuule nii et rahvastega on sarnselt.

Integreeruda saab vaid võtmes et keskeneme tänasele ja unustame eilse ja et las eilse suhtes usub igaüks seda mida ta tahab. Eks ole ju nähtud oikumeeniat kirikute vahel ja ega seegi saa muidu olla kui et dogmaatika tuleb unustada ja keskeneda teenimisele ehk diakooniale. Nüüd siis Tallinna linnavalitsus tahab sedasama teha. Riia uus linnapea midagi taolist juba räägib. Ajaloo ühine mõistmine on aga identiteedile väga oluline, eluliselt oluline, element. Ilma meie ajaloolugemist jagamata ei ole mingit integratsiooni, ei ole meie endi identiteetigi, muust rääkimata. Niikaua kuni me olemas oleme tuleb ka rääkida oma ajaloost. Väikse ohvri väikesest ajaloost mida suure ajaloo suured ohvrid alla tahavad neelata. Muidu oleme liivlased valmis, ka neist võib rääki Läti ajaloo kontekstis aga võib rääkida nende endi ajaloolugemisest ja nägemisest. Inimesed surevad ära kes vahetult osalesid aga nende järglased võitlevad neidsamu võitlusi edasi. Ja see ei lakkagi. Vaadake või tänast uudist Grünevaldi lahingu interpreteerimisest. Jäävadki vaenlased  vaenlasteks. Üldiselt on aga ühiskonnas leplikud meeleolud levimas ja küllap on see pronksiööde järelmõju. Mul pole suuremat selle vastu. Keski võtmes integratsiooni on aga ehk mu jaoks vähe liiast.

Nüüd  on meil paneelmajade linnapea. Täpsem oleks öelda et korrusmajade linnapea ja linnavalitsus. Tallinna võikski kaheks jagada, paneelmajade ja eramajade Tallinnaks. Paneelmajades ei ole sisuliselt mingit maamaksu ja mis neil viga puid istutada ja karpkaladega koos intergreeruda. Eramajade Tallinn aga sellist linnavalitsust ei taha.

Eile sai looduse hulgutud, metsaoja kanuuga on ikka tegemata sest kalal tuleb käia kuni kala on ja võtab. Ehk tuleva nädal siis. Ei pidanud üle 4 tunni vastu tühja kõhu ja landikao tõttu. Aga muidu kala elas ja töötas ja võttis. Ja eile jõudsin veel kinno ka.

naine kui altar

Mõtlen siin vaikselt maatriksite üle, käitumismaatriksite ennekõige. Üks mul on- ohverdusmehhanism. Ja siis veel see mis naise ja mehe vahel aset leiab. Ei oska  Freudi ja G-i lõpuni kokku panna. Küllap oli Freud omamoodi seksuaalsuse obsessioonis, ma arvan.

Viimasel ajal on aga üks väljend mul peas ja see on – naine kui altar. See on küll enamjaolt pelk metafoor aga siiski. Altar on koht kus teenitakse. Liturgiliste fundamentalistide seas aga läheb vahend ja eesmärk sageli segi. Ja võib juhtuda ka nii et teenima hakatakse hoopis altarit. Kas see aga polegi nii et nooremas eas, tehakse altaril ja altariga kesteabmistükke, kasvatatakse tiritamme jms. Aga altar on seal, ta on püsiv, ta on alles ja aeg tähtsustab teda. Ta oskab oodata. Ja altar loob endale etiketi, aeglselt aga seda kindlamalt. Ja mida edasi seda enam. Lõpuks teenitakse juba altari enda etiketi järgi. Altar kestab kauem kui teenija ja altar elab teenijad üle. Altar jääb. Altar tarbib oma teenijad ära.

Võrdõiguslikkus aga profaniseerib altari ära ja kaob ära soodünaamika ja altargi muutub sama heitlikuks kui see teenija seal peal. Ja keegi ei võida viimselt.

Vabakiriklased aga altarit ja altaril ei teeni. Polegi neil seda sageli. Mida nad siis teenivad. Printsiipi, miskit platoonlikku ideaali vms. Vabakirikus on inimene ise altar ja Vaim hakkamas kõikseaeg. Väga õhuline usk. Vabakiriklik spiritualiteet ongi naiselik oma olemuselt ja peetunud ohvrimehhanismina käitub ta ka nagu …kollektiiv. Arvestab suulise pärimusega et mitte öelda… ja suhteprintsiipidega ennekõike. Ei rõhu mitte niivõrd hierarhiale vaid hõimule. Vanakirikud aga struktuurile ja hierarhiale ja korrale ja vormilisele korrektsusele. Siuksed mehelikumad nagu oma olemuselt ja materiaalsemad.

Üks kõige liigutavamaid lugusid minu jaoks naiste võrdõiguslikkuse kohta on lugu Tõe ja Õiguse 5-s osas kus vana ja hullunud Pearu mäletab vanast testamendist et keegi oli kellegi teise naisega endale järeltulevat sugu soetanud ja nõuab sedasama kui ma ei eksi siis oma pojalt. Too aga ütleb et ta oma vagale naisele seda südamevalu küll tegema ei hakka. Ilus lugu. Ja ei teegi.

Võrdõiguslikkus ei ole midagi juriidilist, see kas tuleb ise ja on dünaamiline või ei tulegi teda mitte. Sellesse kas kasvatakse või teda ei olegi. Ja arvaku too volinik seal mida ta tahab või muud poliitkorrektlased. Nemad tahavad ühiskonda muuta ja usuvad hambad risti pedagoogika jõusse. Ei tea, ühest küljest ju vabanetakse küll aga teisalt asjastab tarbimisühiskond meid kõiki üha enam ja naisi eriti. Ja palju on enam inimest järgi kui ta peamiselt tarbiv inimene on? Ja ükspuha kui poliitkorrektses ühiskonnas jääb alles teatud haldussuutmatus jms. Kui ei suudeta tagada jõgede kallasraja läbimisõigust kalamehele siis ei ole siis midagi muud rääkida. Kütiõigused kõigepealt muidu jääb vabastatud naine nälga.  Ja lapsed.

Aga naise vabanemine rikastab kogu ühiskonda ja mis kõige tähtsam – elavdab majandust. Yess.

Kõva andmine

Täna õieti tühikuid polegi. Tuleb lasta, ilma laadimata. Huvitav kaasus on seal Leedus selle rahvakangelasega kes kohtuniku ja endise naise õe ära tappis. Mis näitab et kui ühikond enam kurja ei karista siis on tublid mehed ise hakkamas. Kes see nüüd täpselt teab kuis nood asjad olid aga see Reporteris olnu oli küll veider. Väidetavast pedofiilist Laagris. Samas Leedu asja võtmes. Ma kujutan elavalt ette kuidas õllesed noorukid hakkavad nüüd igale sarnase auto juhile naapi andma sest kui saab õigusega anda kes siis ei annaks. Kui kord meie kandis vargaid liikvel oli siis olid kah omakaitsemehed kohe väljas ja õllesed ja agressiivsed kõige suhtes mis neile parasjagu ei meeldinud. Nii et meedia kui konfliktilõõmutaja. Ja pedofiile tohib ju karistada kes iganes, homosid enam nagu hästi ei tohi. Pelga kahtluse alusel? Või mine sa tea mille alusel, tuleb mingi muu vana asi meelde ehk? Kõõrdpilk. Mulle meenub noorusest kus keegi õllene vend tuli aru pärima kahe aasta taguse pilgu üle. Ja käivitubki valgete meeste vabaajaharrastus ehk lintshimine. Päevaajal oled korralik ametnik aga õhtul tõmbad kapuutsi üll paned risti põlema ja asud neegrit/pedofiili tõrvas ja sulgedes veeretama. Sest tema on eksinud loodu korra vastu. Umber säärased argumendid olid siis ja on täna ka ehkki sihtgrupid erinevad mõneti. Religioon oma identiteedi looval ja alalhoidval kujul on läbi ajaloo sageli olnud vägivalla ajendajaks ja legitimeerijaks. Oma teises vormis ehk lepituslikus vormis aga ajendajaks et näha täisväärset inimest ka neegris ja kesteabkelles veel. Ütleme et kurjategijas, homoseksuaalis (pedofiilis). Enamike inimeste tavateadvuses läheb aga ikka mingi piir ja enamik inimesi vast pedofiili inimeseks ei peaks. Teoorias ehk küll, praktikas mitte. Ühiskond peab küll.  

Mida saab minu kalapüük sellise jahi vastu. Pole seal jahilubasid ega keeluaegu ega alammõõte vaja. Võta ette kõik Mercedesega mehed Laagri vahel. Ma kohe rõõmustan et mul mersut pole sest Laagrist sõidan ma iga nädal mitu korda läbi. Igaste vägivallaõhutuste vastu olen ja selles mõttes ka selle Nõiasõnade mängu vastu. Kui asi on raamatus siis pole hullu, vägivallatsejad reeglina raamatud ei loe. Aga muud derivaadid on juba ohtlikumad.

Meedia kui hüsteerialõõmutaja. Seda ta ju ongi, aint siis kui asjad väga kuumaks lähevad siis jäädakse korraks vait. Nagu pronksiööde ajal. Siis pole vaja lõõmutada võib tagasi tõmbuda ja telekast vaadata. Või tule paistel ennastki soojendada. Aga kui järgi annab siis läheb jälle hooga lahti.

Ei mingit filosoofiat, täna. Ka see peab tagasi tõmbuma kui on kõva andmine. Nagu üks sõber ütles kunagi kui teda kontserdile kutsuti et ükski Mozart ei kaalu hetkel üht külma õlut üles. Aga eile kohtusin huvitava piiblitõlkelise probleemiga mida meeleldi teiegagi jagan. Et mida teha siis kui Pühakiri kirjutab midagi näiteks no ütleme midagi mis meile ei meeldi ja mida me pole veel ka näiteks hermeneutilisse kapslisse saand ajada et kõlbaks alla neelata. Nii nagu Jeesuse veinijoomine on tänaseks aetud kenasse vabakiriklikku kookonisse ja tehtud tast täiskarsklane.  

Et siis kas kalmus või oleks õige kanep?

Aidake eksegeedid!  Osundame:

“Näiteks või selline probleem: Heebrea keelset Tooras esinevat fraasi kaneh bosm (tõlkes: aromaatne roog; nt 2. Mo 30:23, kokku on seda sõna mainitud piiblis viis korda) peetakse heebrea keelse sõna qannabos (kanep) teisendiks. Tänapäeval levinud piiblites on kanepi asemel kirjas ´kalmus´. Viga tuli sisse esimestes kreeka keelsetes tõlgetes, kus kaneh bosm kalmuseks tõlgiti ja nii on see jäänud tänapäevani, ka eestikeelses piibli tõlkes. Seda, et originaalis tõepoolest kanepist räägitakse, on paljude spetsialistide seas kinnitanud ka Jeruusalemmas asuv Hebrew University 1980. aastal.
Kes soovib lähemat infot, interneti otsingumootor: „ kaneh bosm“.

2. Ms 30 peatükk 22-25: Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes: “Ja sina võta enesele parimaid palsameid: viissada seeklit sula mürri, ja pool osa sellest, kakssada viiskümmend seeklit, healõhnalist kaneeli, ja kakssada viiskümmend seeklit lõhnavat kalmust – kanepit, ja viissada seeklit kassiat püha seekli järgi, ja kolm toopi oliiviõli, ja valmista sellest püha võideõli, rohusegajate viisil segatud salvi; see olgu pühaks võideõliks!“
30-31 Ja võia Aaronit ja tema poegi ja pühitse nad mulle preestriteks! Ja räägi Iisraeli lastega ning ütle: See olgu teile põlvest põlve minu püha võideõli!

Võidmine on Iisraeli rahva hulgas antiikne traditsioon. Antud peatükis kirjeldatakse õli kasutamist välispidiseks võidmiseks. Kanepist valmistatud õlidel on läbi naha mõjuv psühhoaktiivne toime.

Lisaks võidmisele õpetab Jumal Moosesele ka suitsutusohvrite toomist:
Sama peatüki 7-8 salm: Ja Aaron põletagu selle peal healõhnalist suitsutusrohtu; ta põletagu seda igal hommikul, kui ta lampe korraldab! Ja kui Aaron õhtul lampe üles seab, siis ta põletagu nõndasamuti; see olgu teie tulevastele põlvedele alaline suitsutusohver Issanda palge ees!

Edaspidi on piiblis mitmel pool juttu, kuidas erinevad Jumala sulased suitsutusohvreid läbi viisid. Nt 2 Aj 2:3 Vaata, mina tahan ehitada Issanda, oma Jumala nimele koja ja selle pühitseda temale, et tema ees suitsutada hästilõhnavaid suitsutusrohte, tuua igapäevaseid ohvrileibu ja põletusohvreid hommikul ja õhtul, hingamispäevil, noorkuupäevil ja Issanda, meie Jumala pühadel; see on Iisraelile igaveseks kohustuseks.

Kanep on religioosse viirukina ka otsesõnu välja toodud Jesaja 43:23-24, kus Jumal oma sulaseid noomib:„Sina ei ole mulle toonud oma põletusohvrite lambaid ega ole mind austanud oma tapaohvritega; mina ei ole sind pannud orjama roaohvriga ega ole vaevanud viirukiga. Sina ei ole mulle ostnud raha eest kalmuseid – kanepit ega ole mind küllastanud oma tapaohvrite rasvaga, vaid sa oled mulle tüli teinud oma pattudega, oled mind vaevanud oma süütegudega.“”

Vastuseks DT-le

“tõid teema siia tagasi, mul jäi vahepeal mulje, et sa ei taha mind siin skribamas näha.”

Ikka tahan, olen vaid vähe allergiline kui mulle tundub et mind liiast määratlema hakatakse. Sellest ka too apoloogia. Ja lausrumala kurjuse kunagise HK näitel kustutan ära.

Enesehinnagust. “Siis on häste. Vägagi häste. Mul küll oleks, kohe kindlasti. Siiralt. Ma ei julgeks iial minna kaaluma end olukorda, kus kehvavõitu tulemus ette näha. Ja ikkagist, milleks sellisel juhul ikkagi kaaluma minna? Aga ära sellele enam vasta. Ma leian küll ise ka mõned vastused sellele küsimusele.”

Ega siin olegi palju muud öelda kui et eks ta ikka edevus ole. Teada tahta. Ja jälle suurepärane tsitaat Marekilt et “oleks pidanud rahvaga rohkem litsi lööma”. Nende värvireklaam on ka suurepärane. Nagu mingi valimistealane adbustersi oma. Vali lillad….Kui tahad tagajärge siis… Ma ei tea kas tahan. Noh kutsuti ja läksin. Reaktsioonina, reaktsionäär nagu ma olen. Kõige hullem kui enam ei kutsuta. Oled üksi oma tornis. Ka erakud vajavad publikut et oma eraklikkust vahel deklareerida.

“Minul sellist küsimust pole ülesse kerkinudki. Seda juhuks, kui ühest silmanurgast mind silmas pidasid. Kui aga kerkiks, küllap ma siis leiaksin nats teised vastused. Pealegi, asjad võivad lihtsalt niisama ka olla, ilma, et miks? küsida oleks tarvet.”

Jah, päri otseselt sinu peale sel hetkel ei mõeld.

“Et siis Giradi juurde. Ja sinu enda teooriate-hüpoteeside juurde.
Ei saa veel.

Kumb enne oli, sinul, rivaliteediteooria või Girard? Sinu jaoks, pean silmas. Vastusest sõltumata väidaksin, et kui Girardi üldse polekski olemas olnud, oleksid sina tema koha sisse võtnud:-)”

Enne oli Girard, ta avas mu silmad mingis mõttes. Mina ei oleks saand ta kohta võtta. Ei anna välja, mingiski mõõdus. Tahaks ehk aga ei saa…

“Kunagi selles eas, kus vilusoofia tavainimestki kütkestab, sattusin ma tema mõtetega kohtuma. Ja ma ei jõudnud ära imestada, kuidas inimene söandab võtta endale ülesandeks kõike siin ilmas ühe valemiga, ühes võtmes ära seletada. Asendada imitatsioon mimesisega ja näha inimkonda vaid üksteise järeleaimamisega tegelemas. Kuna aga sel ajal olid põhjus-tagajärg jadad ja Maailmavõrrand (ikka see teorfüüsikute pärisvõrrand) ka mittemetafüüsilistes tekstides päevakorras, siis jäi see Girard minust sinnapaika. Ses mõttes, et leidsin analoogia füüsika ja filosoofia vahel. Et las siis suurte ajuaparaatidega isendid tegelevad nendele jõukohaste asjadega. Minu jaoks jäi oma sipelgarutiin surkida.”

Eks see ole igaste reduktsiooniliste hermeneutikate probleem. Võtmete probleem. Et palju nad avavad? Aga mõelda Peetruse võimu/meelevalla võtmed hermeneutilisteks võtmeteks on mulle meeldiv ja see on ka mu enda assotsatsioon, mille kellegi muu. Ega oskagi siinkohal enamat.

“Nüüd siis tuled sina uuesti Girardiga.

Pikaks valgub asi mu käes. Lühidalt. Võtta elu lihtsate koonditena, ühe ainsama defineeritud printsiibina kokku on absurdne! Ei suuda seda ei ohverdusteooria ega patuteooria; ei lunastus- ega rivaliteediteooria; ammugi mitte Giradi mimesiseteooria. Ka mitte erinevad jumala-teooriad. Miks peab sootsiumis vägivald enam järgimist esile kutsuma, kui armastamine, näiteks? Nojah … sinu „kurjuse lätete” loengusarjast leiaksin ma kindlasti oma hämmingule põhjendatud vastuse:-)”

Isiklikus plaanis olen ma pisut nagu maaletooja ja selle rolliga enam-vähem rahul. Sõber toob mul mingeid Hiina plaate maale ja tal läheb ka vastavalt paremini. Tegelt huvitavad mind hetkel derivaadid enam kui teooria ise. Vern Redekop näiteks. Voot teda tahaks tõlkida tõesti. Tulemid Restoratiivõiguses. Ei tead kaua mis teed minna, kas tõlkida või… Otsustasin siiski lihtsate üldistuste teed minna, et saaks asja, ka sellesama reduktsiooni veelgi ära redutseerida et ise aru saaks ja ehk mõni veel. Ei oska/julge ma siin palju enam öelda ega hinnangut anda. Eks ma ju ise õpi. Aga Girard seletab paljutki ära mida teised ei seleta. Ja viimaks on tegemist hüpoteesiga mis ei ole kitsamalt võttes verifitseeritav. Siinpool vähemalt mitte. Jäljendamine minu peas ongi mimeesis ja positiiivne mimesis tuleb ka Girardi töödes tõsi küll hiljem ja vähemas mahus. Eks ole meil kodud ja pered ja eks ole nood ehk kohad kus seda viljeleda ja mine tea kus veel. Kirikus? Aga isiklik kogemus ilmselt on määrav. Nimelt aitas G teooria mul teadvustada endaga- ja enda poolt tehtut. Elik sedasama vastuolu mis on religioossetes korporatiividentiteetides Jumal armu absoluutsuse ja selle vägagi piiratud praktiliste väljenduste vahel igapäevaelus.

“Püüan siit ka seletada, miks ratio ja usk ei sobi kokku. Miks mõtlevad usklikud vahetasid paari sajandi eest esialgse quia absurdum´i ut intelligam´i vastu välja. Ja miks minu arust peavad nad tagasi quia absurdumi kookonisse tõmbuma või siis … usust lahti ütlema.”

Ei pea, viimselt on ju G teooria ikkagi vägagi mõistuslik ja ka see on mõistuslik tõdemus et ohverdusmehhanism toimib ehedalt vaid teadvustamata elik mittemõistuslikul kujul. Mina siin vastuolu ei näe.  Kitsamalt võttes on ju ka see teooria sekulariseeriv ja religiooni lõpule viitav, ohvriteadlikkus on täna suurem kui iial varem. Sellest olen eespool kirjutanud. Ohvriteadlikkus on aga religiooni kui ohverdusmehhanismi ots. Mitte isiklikul tasandil õnneks. Neid otsi ma veel päriselt kokku ei vii aga eks vana õpetaja eeskuju ole siingi teenäitajaks, tubli katoliiklane nagu ta on. Ja see kuidas ta suudab teadlasena arutleda ustavana rangele meetodile ilma et usuargumendid ta arutlustesse siseneks on imetlusväärne. 

“PS
Ära ainult pahaks pane. Ma kah niisama, enda harimiseks, nagu üks minust paaaaalju suurem guru tavatses ikka öelda:-)”

Pahaks ei pane, võtan heaks.

Praost

Elame katkestuste kultuuris, imekiire on kõik ja kiireid ümberlülitusi nõudev aga õnneks on väikesed tühikud vahel ja see teeb elu ilusaks. Eesti kultuur on katkestuste kultuur enam kui mõni teine. Minu isa emapoolne genealoogia lõppeb 1699 kahe vennaga Kaevatsi laiul. On suuri perioode millest on vaid DNA läbi tulnud aga sinna kõrvale käiv jutt on katkenud. Minu isiklik kogemus aga on emotsionaalne ja igapäine.

Mäletan kuidas ma USA-s haiglas praktikal pagesin koridori, kasvõi 5ks minutiks ja siis tulin tagasi -väge täis. Täna hommikul jalutasin läbi vanalinna, olin varane, see on aga juba ealine iseärasus. Vaksali tänaval olid mingid Saksa küpsetised ainsana 7.30st lahti. Ja siis Reval ka. Sõin Inglise hommikueine. Hea oli.

Auto on mul ka selline Prantsuse veidrus, armatuuri kohal on riiulid kuhu on hea raamatuid ladustada. Kord oli mul seal “budistlikud pühatekstid”. Probleemiks on et kiirendades kukuvad vahel raamatud sealt riiulist sulle…pähe. Seekord oli aga rase noor naine mu kõrval ja budistlikud pühatekstid tabasid ta sündimata last. Sellest tuli väike pahandus. Aga laps on tore suur ja terve ja veel pole ka budismusesse läinud… Ehk saab valgustatud.

Lennujaamad suured liminaalsusejaamad kus on väga inspireeeriv olla. Pole küll ammu olnud seoses üleminekutega omas elus. Ja siis lugesin mingis lennukiajakirjas mehest Antarktika polaarjaamas uurijast, kelle päeva kõrgpunktiks oli minna õue -50-ga prr ja teha üks sigar.

Ja siis kalalkäik see on juba suur prigu. Teadlik aja mahavõtt. Aeg kütina küttida ja olla iseendaga. Eriti meeldib mulle sügis ja talv, siis on keskkond minimalistlikum ja hoomatavam. Vesipapid on siis Eestisse kui lõunamaale tulnud. Mees on kütt, laske tal küttida kui te tahate teda elus pidada. Küttida saaks ju mida iganes veel. Linde näiteks. Dumas’l käib kõikseaeg suur tuvidesöömine näiteks ja itaallased söövad laululinde. Mis meid takistab – eelarvamus.

Kunst ei ole miinimumpalgaga ära elada, kunst on loodusest ära elada. Korjata kõrkjajuuri ja sinna kala kõrvale süüa. Linkkola on vist vähe siuke mees – ökofashist nagu ta on. Ajakiri Sarastus on tal ka kusagil.

http://www.penttilinkola.com/

http://et.wikipedia.org/wiki/Pentti_Linkola

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=1919:pidevuste-kultuur&catid=8:meedia&Itemid=11&issue=3163

Miks?

Mul ei ole enesehinnaguga probleeme. Tegelt peaks ma mööda maad ringi sõitma ja seminare pidama teemal “kurjuse lätted” näiteks …ja hästi tasustatud saama aga……. Nii et DT, see on siin uuevõitu teoloogia ja seda ei anna vanade siltidega eriti sildistada. Ma julgeks seda ehk nii interpreteerida et instinktil on võime mõistust pimestada – mõtlen  seda tsitaati seal delfisabas ja siin allpool. http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=17510612&com=1&s=1&no=70980

Mis puudutab valmisi jah siis püüdsin võimalikult “alasti” oma sümbolväärtust kaaluda. Valimiste kohta aga mõtlesin välja väljendi - Sekulaarsektantlikud konvulsioonid. Aga küll ma vastutust kannan kui tahan ja tarvis. Kui aga reaalset lootust pole mis siis ikka tühja targutada.

Miks see siin? Noh et saaks inimesed ennast harida näiteks. Aga on ju tore ka vaadata kuidas kotkad kogunevad sinna kus on raibe nagu PK ütleb. Et millal ja kes hakkavad seda siin ära toodut mujal pruukima. Mõtlen siinkohal teada/tuntud intellektuaalomandi vargaid. Eks ma ise ka ju seda ole. Laiemalt võttes oleme kõik. Mõned neist koguni mu enda “head” tuttavad.

Nii et vaatame.

Mis on inimene? Õppematerjal

Mis on inimene?

Rene Girard ja tema mimeetiline teooria

Peamised terminid

Triangulaarne iha

-          Meie ihadel on kalduvus  olla mitte meie endi omad vaid kuuluda neile keda me teadlikult ja ebateadlikult imiteerime.

-          Girard nimetab selliseid mudeleid mediaatoriteks kuna nad funktsioneerivad vahemeestena meie ja meie poolt ihaldatava vahel

Sisemine ja väline meditatsioon

-          Girardi mediaatori kontsept selgitab miks me sageli peame ihaldatavat banaalseks seni kuni keegi teine seda ihaldama asub

 

-          Mediatsioon on väline siis kui iha mediaator on väljaspool ihaleja haardeulatust. Selleks võib olla ka väljamõeldud tegelane, nagu näiteks Amadis Don Quixote’le. Kangelane elab omalaadses hulluses mis on ometi optimistlik

 

-          Mediatsioon on sisemine kui mediaator on ihaldajaga samal tasemel. Mediaator muutub siis rivaaliks ja soovitava taotlemisel takistuseks. Objekti väärtus kasvab pöördvõrdeliselt rivaliteedi kasvuga. Nii leiab see aset Stendhali , Flauberti, Prousti ja Dostojevski romaanides, mida Girard on erilise põhjalikkusega uurinud.

Metafüüsiline iha

-          Igaüks hoiab oma iha autentsuse illusioonist kõvasti kinni. Kirjanikud  toovad välja kogu valede mitmekesisuse, „kangelaste” dissimulatsiooni ja selle et kõik see on vaid – „iha trikid” mis hoiab meid seismast silmitsi tõega milleks on vale ja kadedus.

 

-          Mimeetiline iha on iha omada, mitte niivõrd teise inimese asju kui tema kvaliteete, seda mida ta on. See ongi kitsamalt – metafüüsiline iha.

 

-          Ihaledes mudeli  olemust, projitseerib ihaleja  talle üliinimlikke omadusi samal ajal iseend mitte väärtustades, teeb tast jumala ja iseendast orja, selsamal mõõdul mil vahendaja talle takistuseks on.

 

-          Mõned on sarnase loogika alusel hakanud otsima ebaõnnestumisi kui läheduse märke ideaalile mille poole nad püüdlevad. See on masohhism mis võib kergesti pöörduda sadismiks.

 

Oidipuse  kompleks ja mimeetiline teooria

 

Oidipaalses kompleksis soovib poeg oma isa surma sest ta tunneb seksuaalset atraktsiooni oma ema suhtes. See läbitõmbavus ema poole on sisemine ja instinktiivne – Freud.

 

Girard:

-….aga miks peaks laps olema instinktiivselt tõmmatud oma ema poole? Vastus Oidipuse kompleksile võib olla ka täiesti erinev – laps õpib oma isa mimeetilisest mõjust et ema on ihaldusväärne ning hakkab just seetõttu teda ihalema.

 

-sel viisil arutledes saame me võtta arvesse lihtsat fakti et pojad imetlevad ka oma isasid ilma et peaksime seda läbi seksuaalse fastsineeringu seletama.

 

-samuti hoiame me sel viisil ära naeruväärse vea omistada lastele midagi mis nõuab märksa enamat arengut, nimelt seksuaalse omandi või objekti mõiste kohaldamist mille nad justkui peaksid  sellises vanuses olema omandanud

 

Ühe Girardi peamise töö pealkirjaks on Püha ja Vägivald.

 

Kuidas on mimesis, vägivald ja püha omavahel seotud?

 

Mimesis Vägivald ja püha

 

-Mimeetiline protsess algab siis kui üks inimene imiteerib teise inimese iha, siis kui ta tunneb end teise suhtes alaväärse- ja millestki ilma olevana, mida teisel tundub olevat.

 

-tahtes olla nagu teine, tahab üks seda, mida teine omab ja just siinkohal algabki peale mimeetiline rivaliteet

 

-kuna mimeetiline rivaliteet on nakkav juhib see võitlusse ja vägivalda

 

-vältimatult hakkavad rivaalid üha enam teineteisega sarnanema ja ka vastastikune vägivald kasvab samas proportsioonis

 

 

Mis on rituaalid ja müüdid Girardi järgi ja miks ta arvab et igas rituaalis ja müüdis on võimalik identifitseerida patuoinast?

 

Patuoinas

 

-samuti nagu mimeetilised ihad on suunatud samadele objektidele võib ka mimeetiline vägivald fokusseerida ühele kindlale inimesele. Kas pälvib ta tähelepanu mingisuguse välimusliku iseärasusega või on tal siis defekt mis teeb ta haavatavaks.

 

-järgnevaks sündmuseks on valik – olemuslikult arbitraarne ehk meelevaldne valik – patuoinas

 

-ohver/patuoinas aetakse ära ja kogukond leiab end taas ühendatuna

 

-taasavastatud rahu ime omistatakse hiljem patuoinale keda seetõttu tänatakse ja teenitakse

 

Uus Rahu

 

-Patuoina protsess „on protsess milles kaks või enam inimest saavad lepitatud kolmanda arvelt kes on „süüdi” või vastutav mistahes hädades, häirituses või on ta siis patuoinastajatele ähvardav ja ohtlik.

 

-Patuoinast tajutakse kui tõeliselt vastutavat nende hädade eest mis lõppevad siis kui ta hävitatakse

 

-Tuleb leida uusi ohvreid selleks et vanu asendada ja tagada imelise rahu kestmine

 

-Olgu siis reaalsel või sümboolsel kujul aga ohverdamine on kogu kogukonna ühine ettevõtmine mille läbi kogukond puhastab end korratusest läbi üksmeelse ohvri hävitamise mis leiab aset vaid rituaalse kriisi paroksüsmis

 

 

Rituaalid ja müüdid

 

-Ohvri äraajamist korratakse ikka ja jälle, uute ohvritega. See annab aluse rituaali tekkeks.

 

-Ohver on rituaali lahend ja järelm sest kollektiivne tapp või pagendamine lahendab mimeetilise kriisi. Rituaal jäljendab seda lahendust.

 

-Mälestus sellest kogemusest hoitakse alal ja säilitatakse moonutatud kujul müüdis. Episoodid mimeetilisest vägivallast ja lepitusest saavad alati meenutatud ja jutustatud ning taas läbimängitud lähtudes sellest võitnud inimeste ehk ohverdajate vaatepunktist kes on mimeetilised nukud.

 

-Võime leida patuohvri, kas varjatud või avaliku kohalolu kõikides müütides ja rituaalides.

 

 

Rene Girard väidab et inimkogukonna kultuuriline kord sai alguse läbi mehhanismi mida ta nimetab asendusohvri mehhanismiks. Mis on asendusohvri mehhanism ja milline on selle mõju?

 

Hominisatsiooniprotsess

 

Freud: Ühiskond sündis kollektiivses mõrvas siis kui pojad ühinesid alghordiks selleks et tappa ja ära süüa oma isa.

 

-Girard: Freudi fookus kollektiivmõrvale oli õige aga ta eksis selle interpretatsiooni osas. Esiti oli mimeetiline rivaliteet mis tõi ühiskonnas kaasa kaose ja alles siis järgnes mõrv kui selle olukorra lahendus.

 

-Ma väidan et ühiskond mitte üksnes ei tekkinud säärase vägivalla poolt produtseeritud mõrva tagajärjel vaid kogu hominisatsiooniprotsess ehk spetsiifilise inimliigi teke võlgneb tänu samale protsessile.

 

-Et kogukond ei lakkaks kaoses olemast on vaja kahte sündmust. Esiteks ohvri äraajamist viisil mis teeks selle sündmuse korratavaks. Teiseks aga selle ärajaamise/ohverduse sellist interpretatsiooni mida ühiskonna liikmed ühiselt jagaksid. Väidan et mõistus ja keel pärinevad sarnasest algupärast.

 

 

Asendusohvri mehhanismi, milles Girardi sõnul saab alguse inimühiskonna kultuuriline korraldus

võib näidata jadana :

 

Mimeesis- Algkriis-Uus ohverduslik kriis -Patuoina deifikatsioon- Rituaalid ja müüdid-Rituaalid kaotavad efektiivsuse- Ohvrite tõe esilekerkimine/Sekularisatsioon

 

 

Aga miks………..?

 

 Müüdid on iidsete ohverduste kroonikad mis varjavad ohvri tegelikku rolli ja olemust. Teistes tekstides siiski, mida Girard nimetab tagakiusu tekstideks, tunnustatakse ka ohvri rolli. (Näiteks või lood keskaegsetest juutide tagakiusamistest Euroopas, Salemi nõidade protsessid jms.)

 

-Miks siis oleme me võimelised nägema ohvri rolli mõnedes (tagakiusutekstides) ja mitte nägema teistes (müütides)?

 

-Miks on patuoina mehhanism muutunud tänapäeval nähtavamaks?

 

Mis osas on Piibel Girardi järgi erinev müütidest?

 

 

Kalduvus samastuda ohvritega

 

-Kui inimmõistus on oma päritolu poolest aga ka oma fundamentaalsete praktikate poolest ohverduslik tööriist, siis on mõistetav et see on ka võimetu näitama meile tõde mimeesise ja ohverdusmehhanismide kohta. Kuidas aga on tekkinud tingimused selle müstifikatsiooni ära võitmiseks?

 

-Oma raamatus „Maailma algusest salajas hoitud asjad” tunnistab Girard et iga religioon on oma olemuselt ohverduslik. Siiski möönab sedagi et Vana Testament ei ole pelk müütide jada sest vahel saab ka ohverdajate koorilaul murtud  hääle poolt mis asub ohvri poolele. Vahel aga keeldub ohver ise oma rolli mängimast ja väidab oma süütust (nagu lugu Jaakobist ja Hiiobi raamat)

 

 

Nii et seesama lugu – erinev perspektiiv

 

-Isegi kõige arhailisemas tekstis hakkab kollektiivne vägivald mis moodustabki müüdi infrastruktuuri esile kerkima …ja ta kerkib esile kui õigustamatu ja meelevaldne. Need tekstid kaasavad siiski ka ohvri häält ja mitte üksnes ohverdajate müütilist perspektiivi. Vastutus ohvri surma eest pannakse otseselt kogukonnale ehkki teistes tekstides on vastutajana esitatud jumalat (Girard).

 

-Evangeeliumid tiirlevad ümber Jeesuse kannatusloo mis on analoogne draama mistahes müüdiga – kogukonna poolt surmatakse ohver.  Siiski ei ole Evangeeliumid müüdid samas tähenduses. Nad ei pane süüd ohvrile ja loobuvad igasugusest ambivalentsusest selleks et paljastada ohverdajate vägivaldust

 

Mida esindab saatan?

 

Saatan- selle maailma Jumal.

 

-Heebrea keeles pealekaebaja, süüdistaja

 

-Girardi järgi sümboliseerib saatan seda valetranstsendentsi, mida ohverdajad viktimisatsioonis leiavad. Ta on seega aluseks institutsioonidele, keeldudele ja erinevustele millest koosneb ja mis hoiab koos kogu me igapäevast elu.

 

-Saatanat võib samaaegselt pidada inimese tapjaks alates maailma algusest ja ka valede isaks ning selle maailma jumalaks. Maailm on temast valisetud igal pool kus eksisteerib pimedus mis ei tunne ära vägivaldsuse valetranstsendentsi.

 

-Saatan on müütiline isik kes kehastab mimeetilist rivaliteeti. Kõikidest saatana omadustest on kadedus ja armukadedus kõige ilmsemad.

 

Tagane minust saatan…………..

 

-Evangeeliumites (Markuse 8.27-33; Matteuse 16:21-23) astub Peetrus Jeesusele vastu, öeldes et ta missioon lõppeb ristil mitte aga võiduga nagu eeldatakse traditsiooniliselt Messialt. Jeesus vastab: Tagane minust saatan, sa oled mulle pahanduseks (skandaloniks) sest sa ei mõtle mitte sellele mis on Jumalale kohane vaid inimestele.

 

-Sõna skandaal tuleneb kreeka keelsest skandalonist mis tähendab takistust.

 

-Peetrus toob Jeesuse ette välja iseenda paeluva iha selle maailma järgi. Ta püüab ebateadlikult muuta Jeesuse missiooni selle maailma ettevõtmiseks mis peaks tegelema nende rivaliteetsete ambitsioonidega mis on selle missiooni poolt tõstatatud ja sellega kaasas käivad.

 

Mis vahe on ajaloolisel kristlusel ja Evangeeliumi sõnumil?

 

Ajalooline Kristlus

 

-Vastavalt Girardile ei saa Evangeeliumi  sõnumit süüdistada müstifitseerimises küll aga ajaloolist kristlust. Ajalooline kristlus interpreteerib Kristuse surma kui ohvrit, esitab Isa Jumalat kui verejanust kes nõuab omaenda poja verd selleks et rahuldada oma au.

 

-Selliselt interpreteerituna oli/on kristlik sõnum ühiskonnale mis jätkuvalt nõudis ja nõuab ohvreid -vastuvõetav. Jeesust interpreteeriti kui vabatahtlikult oma ohverdajatega kaasa mänginut, selleks et iseend ohverdada ja rahustada oma Isa Jumala nõudeid

 

-Ajaloolise kristluse kulgu võib kirjeldada kui saatana trooniletõstmist Jeesuse mittevägivaldse Jumala asemel.

Järelrehitsemine

Teine hea mõte Marekil valimistuudios oli see et mida enam valikuid seda parem. Seda enam demokraatiat mida enam hästi hääli saanud erakondi. See ei läinud nii. Üldiselt on ta väga novaatorlik mõtleja, mõni ime et sellised ei hinnata. Üldiselt tundub et praeguses ärevas ajas toimub konsolideerimine suurte antagonistide taha ja väiksemad kannatavad selle all. Suured on Reform/IRL vs Kesk. Väikseid ei panda lihtsalt tähele. Seda näitasid viimased valmised. Tuli tõdeda et minugi sümbolväärtus ei ole suurem asi. Aga eks ma seda tead ette.

Kui ajad rahulikumad siis ehk läheb ka väiksematel jälle paremini. See lihtsalt jõuab kohale paljudele et väikestele antud hääl läheb lihtsalt kaduma. Kesk on juba venelaste südamed võitnud ja ei õnnestu neid teistel kosida midagi. Nad on läinud. Mis on tore. Parem lällaku keskorgaiatel kui tänavatel. Seal on neil võimalik ka karjääri teha ja edasi püüelda.

Edgari psühhest aga niipalju  et seegi tuli ilusti valmisstuudios välja. Ma arvan ilma tagamõtteta et ta usub et pakub paremat alternatiivi Andrusele. Peremudel on ikka soojem ja isiklikum kui reeglitejärgne mudel. Ja küllap ta omade eest tõsimeeli ka hoolib ja hoolitseda soovib. Kui vaid jõuab. See maailm milles Ets elab ongi selline teenete ja ringkäenduse maailm. Oma maailm, mis suudab demokraatia tingimustes ja väliselt ka demokraatia reegleid järgides ometi üht teist mudelit viljeleda. Ehk sellist feodaalriigikese oma. Perekonna mudel töötab ilmselt alati ka ühiskonna juhtimise mudelina ja kui mitte ametlikult siis mitteametlikult ikka.

Haldusküsimused, küsib nüüd tähelepanelik lugeja? Aga eks tule siis noid consigliere-d ja capo-d rohkem tööle võtta. Consigliere-d on tal head. See töötab, hästi töötab aga see mõtteviis mis tal on, ei ole lääne demokraatia kohane. Vaadake ta käitumist valmisstuudios ometi. Ta on informeeritud ja ta teab igaühe patte. Ja ta ei lasku sisulisse arutellu, ta ajab 0ma asja ja süüdistab teisi ja — kõik. Vaata milline sa oled ja sina tuled mulle ütlema. Tal on võlakirjad iga vaenlase vastu ja omade vastu võib arvata ka. Tema on Capo di tutti capi.

Aga kas pold ütleme et Foucault-l……….. õigus väita et viimselt on kõik küsimused võimu küsimused. Teed ja lasteaiad elik avalik teenus on võimu rahva poole suunatud nägu. Tegelikult aga on meil suur vastassseis Edgari ja Andruse vahel ja see ei lõpe enne kui üks selleks korraks langeb. Praegu on n.ö. saajarahva käsi peal. Ja tea palju vakarahval veel vakas on. Mitte eriti, nende põli tundub keffa olema. Trend on langev. Ärge alahinnake juhte. Rahvaliidu tappis uus noor juht, kel pole ei tegu ega veel ka nägu. See on enesetapp mille sageli korraldavad vanad juhid ise kes hakkavad noort soovitama. Nagu Villu Kaarelit.  Või Baskin oma poega. Vanadel on sümbolväärtus suur, ei tohi neid vaid tegude järgi hinnata. Aga seks korraks on sektantlikud konvulsioonid läbi. See mis tänasele inimesele ohverdamisi ja hukkamisi asendab.

Pühapäeval oli Oprah shows pikk jutt ühe  “langenud” evangelistiga. Kui aega jääb siis tahaks sellest põhjalikumalt kirjutada/uurida. Sest see huvitab mind, see “languse” dünaamika ja kogukonna indiviidi vastasseis kitsamalt mis siis aset leiab. See vastuolu absoluutse andestuse vahel teoorias ja selle reaalse piiratuse vahel siin maa peal. Eks ikka isiklik dünaamika ole seda huvi ajendanud.

Hea uudis:http://forte.delfi.ee/news/teadus/platseeboefekt-mojutab-meid-ka-fuusiliselt.d?id=26378299

Kogu meie suhtlus on sümbolistlik ja sümbolid reageerivad mitte aint kõrvade/silmade vaid ka ihudega. Ja sotsiaalsed olesed oleme me. Viimselt pole seega olemas plaseebot. Keemiliselt on aga absoluutses mõttes ei ole. Plaseebo ravib läbi autoriteedipositsioonilt öeldu. Toime on erinev.

õppematerjal

René Girard

“Teekond humanitaarteaduse lõppu”

Mida enam ma naasen René Girard-i tööde juurde, seda enam tundub ta  ‘hüpotees’, nagu ta seda kutsub, modernse ratsionaalsuse apogeena: teekonnana humanitaarteaduste lõppu, mis olles jõudnud nihilismi kuristiku servale, teeb hämmastava pöörde, mis juhib ta tagasi sellesama ainevalla juurde, mille kohta arvati, et sellega on igaveseks hüvasti jäetud, s.o. Jumala Sõna juurde.

Lucien Scubla, 1988

‘Armastajatel ja hulludel on sellised pulbitsevad ajud’
Suveöö unenägu

Alates kirjanduskriitikast ja lõpetades üldise kultuuriteooriaga, läbi religiooni rolli seletamise primitiivkultuurides ja radikaalse kristluse ümberdefineerimise on Rene Girard täielikult muutnud sotsiaalteaduste maastikku. Etnoloogia, kirikulugu, filosoofia, psühhoanalüüs, psühholoogia ja kirjanduskriitika on ühiselt selleks ülesandeks mobiliseeritud. Teoloogia, ökonoomika ja poliitteadused, ajalugu ja sotsioloogia – lühidalt kõik sotsiaalteadused, needki mida tavatseti kutsuda moraaliteadusteks  on saanud sellest mõjustatud.

Paul Dumouchel, 1988

Mimeetiline teooria
kaheteistkümne sammuline teejuht …

1. On hea mõelda René Girard-i mimeetilisest teooriast kolmes osas. Täpsemalt on see kaks  halba uudist ja üks hea uudis.

Halb uudis: Kaks osa ebameeldivat informatsiooni inimolendite kohta mida me peame tunnistama ja millega silmitsi seisma…

Hea uudis on Evangeeliumi ilmutus, mis näitab meile järgmisi tõdesid endi kohta ning annab tarkust ja jõudu ka nende suhtes midagi ette võtta.

• Iha on mimeetiline
• Patuoina mehhanism
• Evangeeliumi ilmutus

Mimeetilised inimesed

2. Aastal 1959, kirjutades raamatut viie Euroopa kirjaniku kohta, leidis aset Girard’i pöördumine, mis tõi kaasa ka naasmise Katoliku Kirikusse, millest ta oli varem 20 aastat tagasi lahkunud. Pöördumine leidis aset “tänu” tervisemurele aga ka seetõttu et ta oli avastanud uurimisalustes kirjanikes endaga sarnase pöördumiskogemuse.

Mitte kõik kirjanikud ei ole ilmselt kristlased: siiski kasutab iga neist sümboleid ja motiive religioosse transtsendentsuse kohta, nagu näiteks teenistus, idolaatria, kommuunion, surm ja ülestõusmine – seda selleks et anda edasi iha mimeetilist olemust.

‘Meie südamed on rahutud …’

3. Mimeetillise iha all mõtleb Girard seda et mehed ja naised õpivad üksteiselt seda mida nad peaksid ihaldama. Selles mõttes on inimesed mimeetilised, nad  kopeerivad üksteist, mitte vaid keeleliselt, zhestide  ja väliste liigutuste osas, vaid ka selles osas mida nad ihalevad. Girardi poolt valitud kirjanikud  vaatlevad kõik ihaleva mina destabiliseeritust. Vaata ka Shakespeare “Kadeduse teatrit” selle teema kohta ja ennekõike ta komöödiat “Suveöö unenägu”.

4. Siinkohal juhib mimesis ihade põrkumiseni samade objektide suhtes. Näiteks või lapsed kes vaidlevad samade mänguasjade üle. Tagajärjeks on sageli rivaliteet ja võimalik et ka otsene konflikt. Iha mis on suunatud objektide omandamisele on “omandav mimesis”. Kui iha on suunatud mingile vähem spetsiifilisemale pooltranstsendentsele seisundile või heaolule siis nimetab Girard seda ‘metafüüsiliseks ihaks “.

5. Iha vahendatud loomus on kõige paremini iseloomustatav kolmnurga abil, see on suhe: subjekt-eeskuju-objekti vahel. Objekt on see mida ma ihaldan; mudel on see kes osundab mida ma peaksin ihaldama. Selleks võib olla isik keda ma imetlen ja tahan imiteerida või edukas reklaamikampaania. Juba võime me näha selle teooria religioosseid rakendusi: Augustinus ütleb et meie süda on  rahutu kuni ta puhkab Temas. Kristlase jaoks on Jeesus mudeliks kes ütleb, mida me peaks ihaldama

[AGA: Kas ei ütle meile sedasama ka Saatan?]

Kes on Jumala sarnane?
‘Metafüüsiline iha’

‘marionett nimega iha’

Nii nagu kosmoses hoitakse planeete, tähti ja galaktikaid samaaegselt koos ja eraldi, gravitatsiooni poolt, nõndasama hoiab ka mimesis inimolendeid samaaegselt koos ja eraldi, tagades ühel ja samal ajal sotsiaalse koe kohesiooni ja suhtelise autonoomia nendele inimestele kellest kogukond koosneb. Füüsikas on gravitatsioon selleks jõuks mis kehasid ilmaruumis koos/lahus hoiab. Kehad võivad saada lõplikkus fusioonis halastamatult üksteise vastu kuhjatud ning nad ei hoia alal oma autonoomiat ja eksistentsi mille sisuks on liikumine. Psühholoogias on sarnaseks jõuks mimesis mis annab indiviidile autonoomsuse ja suhtelise individuaalsuse, mida kutsutakse ihaks.

Ma olen alati mõelnud et see mida keegi harjumuspäraselt “Minaks” või “Endaks” kutsub on ebastabiilne ja pidevalt muutuv ning esile kerkiv. Ma arvan et üksnes iha annabki sellele Minale eksistentsi. Kuna iha on ainuke psühholoogile liikumine võib see ka ainsana võimeline olla Mina esile tooma ja samas ka sellesse eluõhku puhuma. Esimene hüpotees mida ma sooviksin formuleerida on selline: iha toob kaasa Mina tekke ja teeb selle liikumise läbi elavaks. Teine hüpotees mille ma omandasin kohe kui ma sellest kuulsin on – iha on mimeetiline.

J.M. Oughourlian, Käpiknukk nimega iha – A Puppet named Desire,1991: 11-12

Don Quixote

“Ma tahan teada Sancho, kas see kuulus  Amadis Galliast oligi kõige tuntum rändrüütel? Kas ei olnud tema üks kõige täiuslikumaid? Ma peaksin ütlema, esimene, unikaalne, isand ja valitseja üle nende kõikide kes maailmas eksisteerisid.  Kui kunstnik soovib saada kuulsaks oma kunsti poolest, siis püüab ta imiteerida kuulsaimate  meistrite originaaltöid keda ta teab või tunneb. Samal kombel on Amadis minu jaoks täheks, päikeseks, kõikide armuliste rüütlite seas ja meie ülejäänud, kes sõdime sellesama armastuse ja rüütellikkuse märgi all, jäljendame teda. Nii et mu sõber Sancho, minu arvates on see, kes iganes teda kõige paremini imiteerib kõige lähemal täiuslikule rüütellikkusele.

Don Quixote

…Lahingusse

Madam Bovary

Kui ta end peeglis silmas oli ta hämmastunud oma väljanägemisest. Kunagi ei olnud ta silmad tundunud nii suured, nii tumedad, nii sügavad – kogu ta olemus oli nagu mingi salakavala muutuse läbi teiseks saanud. “Mul on armastaja, mul on armastaja”, kordas ta iseendale, naudeldes seda lauset just nagu taas puberteediealine olles. Viimaks saab ta tundma armastuse rõõme, õnne palavikku mis teda meeleheitele viib. Ta oli sisenemas imelisse kuningriiki kus kõik oli kirg, ekstaatiline ja lummav: kus ta viibib lõputu sinise laotuse keskel, püüeldes kire sädelevate kõrguste poole; kus igapäevaelu on taandunud ja lebab kaugel allpool, nendes varjudes mis tippude vahele jäävad.

Ta meenutas loetud raamatute kangelannasid, seda lüüriliste abielurikkujate naiste leegioni, mis hakkas sedamaid ta mälus laulma ning oma õelike häältega teda võluma. Nüüd nägi ta ennast kui üht neist samadest amoureuses-st keda ta oli nõnda kadestanud: nüüd oli ta tegelikult saamas üheks neist väljamõeldud tegelastest ning ta nooruse pikk unenägu oli muutumas tõeks. Ta oli tulvil magusat kättemaksuiha. Kuidas küll oli ta kannatanud! Aga nüüd oli tulnud ta triumfi tund ning armastus mida ta oli nii kaua alla surunud voolas rõõmsalt pulbitsedes tast välja. Ta maitses seda kahetsuseta, mure või ärevuseta.

Gustav Flaubert, Madame Bovary.

Kui iha muutub inetuks…

6. Girardi mimeetilise vaate mõistmiseks on olulised kolm filosoofilist teemat.

- Hegeli Vaimu fenomenoloogia:

-  tunnustusiha (Anerkennung) ja

-  Peremehe/orja dialektika

Sarnaselt eksisteerib sugulus Girardi argumendi  ja 19-nda sajandi ressentiment  (http://en.wikipedia.org/wiki/Ressentiment) filosoofia vahel.

7. Oma teises ja kõige kuulsamas raamatus, Püha ja Vägivald, La violence et le sacré (1972: Violence and the Sacred), laiendab René Girard interpersonaalse rivaliteedi teemat mis on välja toodud juba ta varasemates ja üldisemates sotsiaalse käitumise teooriates. Ta esitab meile arusaama, mille kohaselt  ‘püha” on vahendiks misläbi kogukond piirab mimeetilist vägivalda ja sellest tulenevat agressiooni.

8. Selles raamatus vaatleb  Girard detailselt seda mida ta nimetab “patuoina mehhanismiks” (‘scapegoat mechanism’). See on peamiseks viisiks misläbi kogukond loob ja hoiab alal sotsiaalset korda, eriti primitiivsetes ühiskondades, kus õigussüsteem ei ole veel tekkinud. Pidage meeles et me tegeleme inimgruppidega mis on üsnagi heitlikud. Peamised jaotused sellistes gruppides mis toovad kaasa poliitilise korra, leiavad aset läbi vägivalla kanaliseerimise sissepoole (patuoinale) või väljaspoole (ühise vaenlase suunas) . Mõelgem siinkohal või Hitleri rünnakule juutide vastu või  president George W. Bush-i sõjale terrorismiga.

‘ressentiment’ (1)

Põlglikult naeratades sammusin ma edasi-tagasi, mööda oma tuba, diivani vastas, seinast lauani, sealt ahjuni ja jälle tagasi. Ma proovisin kogu oma olemusega näidata et ma saan ka ilma nendeta hakkama; samaaegselt ilmselt oma jalanõude kõvade põhjadega kolistades. Aga see kõik oli asjata, nad isegi ei märganud seda. Mul oli kannatust otse nende eest läbi kõndida ja seda kella kaheksast kuni üheteistkümneni, alati üht ja sedasama rada, lauast ahjuni ja ahjust tagasi lauani. Lõpeks kõnnin ma iseenda meeleheaks ja mitte keegi ei saa mind selles takistada.

… End nii häbitult ja tahtlikult alandada oli võimatu ja seda ma ka mõistsin, mõistsin isegi liigagi hästi aga ometi jätkasin ma sammumist lauast ahjuni ja tagasi. Kui te vaid teaks millisteks emotsioonideks ja mõteteks ma võimeline olen ja kui “valgustatud” ma olen. Vahel istus mu vaenlane sealsamas, sellel diivanil mille ees ma kõndisin. Aga mu vaenlased käitusid just nagu mind ei olekski olemas. Vaid ühel korral, ühelainsal korral, kui Zverkov hakkas Shakespeare’st kõnelema ja mina puhkesin selle peale põlglikult naerma….. See oli minu poolt sedavõrd metsikult kunstlik pursatus et nad kõik vakatasid korraks, ja vaatasid mind vaikides, tähelepanelikult ja tõsiselt umbes kahe minuti jooksul. Vaatasid kuidas ma kõndisin seinast lauani, ja sealt ahjuni ning tagasi, kõndisin ilma et oleksin neile vähimatki tähelepanu pööranud. Aga midagi ei juhtunud; nad ei rääkinud minuga ja ignoreerisid mind jälle. Fyodor Dostoyevsky, Märkmeid põranda alt.

‘ressentiment’ (2)

Marcel Proust’i kirjeldus (Within a Budding Grove, tsiteeritud Things Hidden, p. 301) puhkajatest kes jalutavad Balbec’i mere ääres:

kõik need inimesed…teeseldes et nad ei näe ning lastes endist mõelda et nad ei ole neist huvitatud, aga siiski salaja piideldes, kartes et neid märgatakse, inimeste poolt kes kõnnivad sealsamas nende kõrval või tulles nende poole, komistades üksteise vastu, nendega segunedes, kuna igaüks neist oli vastastikku üksteise suhtes sama uudishimulik ja seda ka seda sarnase põlgusega varjav.

“Kõik kõigi vastu” juurest “kõik ühe vastu” juurde

9. Patuoina mehhanism on sotsiaalne protsess mis vallandub järgevalt. Kui kultuuriline kord saab destabiliseeritud või ohustatud mimeetilise iha eskalatsiooni poolt, langeb terve ühiskond kriisi. Selline kriis ähvardab “kõikide sõjaga kõikide vastu”, nii nagu Thomas Hobbes seda nimetas. See on looduse vägivaldne olukord. Säärases kriisis haarab kollektiivne obsessioon kogu ühiskonda.

10. Sellist kriisi ei saa lahendada sel kombel nagu Thomas Hobbes vihjab, viisil mis tooks kaasa ühiskondlikku leppe asjaosaliste vahel. Selle asemel pakub Girard et kriis saab lahendatud agressiooni ümbergrupeerumise teel kus “kõik on ühe vastu”. Probleem mis tõstatus “tänu” mimeetilisele interaktsioonile saab lahendatud selsamal viisil, selle läbi et esiti üks, siis teine ja viimaks kogu grupp, osutab sõrmega väidetavale rahutuse põhjustajale. See isik või grupp on see mida me nimetame “patuoinaks”. Grupp saab taasühendatud seeläbi et ohver aetakse minema ja hävitatakse. Või leiab siis grupp endale välisvaenlase mis gruppi sarnaselt konsolideerib.

“sõbra-vaenlase” eristus Shakespeare’s               [Henry IV I osa : I. 1. 1—27]

Kuningas HENRY:

Me saime vapustatud, murest vaevatud,

ja  hirmund rahule siis aega leidsime,

me hingasime uue rahu hingust,

mis alguse saand kaugeilt randadel.

Ei iial verejanused saa enam siia maale,

ei oma huulile me laste vere maitset.

Ei kaeva kaevikuid me väljadele;

ei kabjad muserda me väljul pungasid.

Vaenlastest: Sa vaata vaid noid vaenulikke silmi,

mis on kui meteoorid, taevas vaevatud,

kõik ühest loomusest, substantsist sigitatud,

nad äsja kohtusid kõik sisemises shokis,

koos raevutsejad ühes verepulmas.

Kas nüüd kui näiliselt nad kaunid jälle,

ka kaasa marssivad ja enam ehk ei mässa?

Ei reeda liitlasi ja sugulasi;

ei nuga varrukas nad sõja piiril turni,

ei seda pidemeni meistri rinda löö?

Nii sõbrad, kuni kõrgub meie üle,

Haud Kristuse, nii auline ja ülev,

me selle sõdurid, all õnnistatud risti,

me ristist kantud, selle nimel sõjas,

et edendada Inglismaad, ta võimu.

Me käed seks vormitud said juba emaüsas,

et lüüa paganad neilt pühilt väljadelt,

kus kõndisid kord õnnistatud jalad,

siis aga läbi löödud läbi nael sai neist.

Sest möödas aastasadu neliteist

Kui risti kibedusest sai me õnnistus.

 

“vägivald on “püha” süda ja salajane hing”

11. Selle agressiooni tagajärgi selgitatakse järgnevalt, grupp kogeb transtsententsust ja harmooniat mis tundub olevat väljastpoolt tulnud. See uus harmoonia saab omistatud ära aetud ohvrile kes seeläbi omandab püha numinoossuse, olles korraga nii hea kui halb – see tähendabki – püha. Religiooniselgitus mida siin pakutakse on kokku võetav ühte tsitaati: “vägivald on pühaduse süda ja salajane hing (olemus)”.

12. Vastavalt Girard’le on religioossed fenomenid nagu  keelud (tabu), rituaalid (ohverdamised) ja müüdid kõik kandmas ühte ja sedasama  funktsiooni milleks on mimeetilise vägivalla pärssimine. Keelud loovad sanitaartsooni või karantiini ümber objektide või käitumise mis omavad konflikti potentsiaali. Seevastu rituaal (eriti aga ohverduslik) kätkeb hetkelist tabude unustamist, nendes lubab kogukond endale sobivat vägivaldsuse ja kaose doosi, mis on analoogne viiruste vastase vaktsineerimisega. Müüdid on varjatud jutustused algvägivallast, mida kogukond vajab selleks et tõde iseenda eest varjata.

Girard näeb sidet mimeetilise iha ja patuoina vahel  – need mõlemad ongi need kaks ebameeldivat tõde mida me püüame iseendi eest varjata. See toob kaasa vastuolulise teooria ühiskonna ja religiooni alguse kohta. Kui keegi ütleks et religioon juhib vägivallale, siis Girard nõustuks sellega. Ta väidaks et Kristlikud Evangeeliumid on religioonist erinevad kuna  Jeesus näitab meile tõde meie endi kohta ja pakub ka väljapääsu mimeetilistest vägivallani viivatest ning meid vangis hoidvatest tsüklitest.

Ohverdajad, mitte lihunikud

“Jah tõesti, Caius Cassius, verd voolab liiast
kui lõikad pea ja siis ka jäsemed -
sa vihas surmavas ja kadeduses hiljem.

Antonius on oks vaid Caesari.
Nüüd olgem ohverdajad, mitte lihunikud, Caius.

Caesari vaimu vastu ühes üles tõusnud,
me mehevaimus, mis ei taha verd.
Kui olla saaks ta vastu tema enda vaimus

ja jätta tükkideks ta lõikamata. Kuid häda,

veritsema Caesar peab, eest sellegi….

ja meie õrnad sõbrad, ta tapkem varpuses kuid mitte vihas.

Ta uurendagem nagu jumalaile liuda

nii nagu korjust söödaks koertele.

Julius Caesar, Act II sc 1 ll 162-174

Milline tundub mimeetiline teooria Eestis?

Kus leiame me omas kontekstis näiteid Grardi kahe suure antropoloogilise väite kohta?

-  Mimeetiline iha

-  Sotsiaalne formatsioon läbi patuoinastamise

Kuidas on identteediotsing identiteet (=sõltumatus,rahvus, vabastamine) mõjustatud

• Orjapidaja – orja dünaamikast
• Ihast tunnustuse järele
• ressentiment -st?

Kust meie ihaldamine pärineb?

Südame kirg

Ma hoian sellest kinni et tõde ei ole vaid tühjad sõnad või lihtsalt “mõju” nagu inimesed tänapäeval ütlevad. Hoian sellest kinni et kõik mis lahutab meid hullusest ja surmast on olemuslikult selle tõega seotud. Aga ma ei tea kuidas ma peaksin neist asjust rääkima. Ma võin vaid minna tekstide ja institutsioonide juurde ja neid omavahel suhtestades heita valgust.

Mul ei ole häbi möönda et minu jaoks eksisteerib eetiline ja religioosne dimensioon, aga see on  pigemini mu mõtlemise tagajärg kui väline hõivatus mis determineeriks mu uurimust. Ma olen alati uskunud et ma suudan kommunikeeruda selles osas mida me lugemine on mu enese jaoks tähendanud ja millistele järeldustele ma olen olnud sunnitud nii iseenda kui ka teiste jaoks tulema.

Ma hakkasin kohe vabamalt hingama kui avastasin et kirjanduslik ja etnoloogiline kriitika on küündimatu, ehk isegi väärtusetu , – kui seda konfronteerida kirjanduslike ja kultuurliste tekstidega siis jäävad viimased domineerima. Seda enne kui ma hakkasin uurima judeo-kristlikke pühakirju. Ma ei oleks osanud iialgi arvata et need tekstid on vaid passiivseks nautlemiseks, mis oleks võrreldav kauni maastikuvaatega. Ma olen alati arvanud et lootus, tähendus ja elu on üks ja seesama.

(Girard, 1987)