Girard ei alustanud kristliku ilmutusega ja ei liikunud sealt edasi oma suurte kirjanduslike ja antropoloogiliste avastusteni. Ta alustas kirjanduse ja kultuuriga ja koges siis Piibli vabastavat mõju kõikide kultuuride ja aegade suhtes. Ta ütleb siiski: “peaks olema võimalik, eriti kristliku õpetlase jaoks, muuta järjekorda ja analüüsida müüte ning kultuuri Evangeeliumite vaatepunktist (Williams, p. 264).”, ehk lähtudes sellest mis on mõistmise jaoks olulisem (Williams, p. 266).”

Nüüd jagan ma teiega mõningaid Girardi ideid. Ma alustan ta unikaalsest perspektiivist ehk vaatest Piiblile ehk lugedes Pühakirja lähtudes ta antropoloogiast.

Anthropoloogia

Mis mind kõige enam Girardi juures hämmastas oli ta antropoloogiline rõhuastus Kristuse ilmutuse ja Ev-de lugemisele horisontaalsel, mitte vertikaalsel tasandil. Sel viisil eristub ta Friedrich Schleiermacher-st eelmisel sajandil, kes asendas lihtsalt teoloogia antropoloogiaga ja tegi Jumala ümber inimese ja inimkultuuri hummaansuse järgi. See on alati olnud paeluvaks ettevõtmiseks läbi kogu judeo-kristliku ajaloo millega sobitub ka eelnimetatud osting ajaloolise Jeesuse järele.

Girard kirjutab et “Kristlaste probleem on selles et nad on kaotanud kogu usalduse Pühakirja vastu, ehkki Enageeliumites sisaldub antropoloogia mis on ülem kui see mida meile sotsiaalteadused pakkuda suudavad…” Girard on juhtinud meid Evangeeliumite kõige hüljatuma dimensiooni avastamisele, sellele, mis tänu keskenemisele teoloogiale on hägustunud (Bailie, p. xii).” Nagu juba näidatud püüab Girard meile öelda et Evangeeliumite antropoloogiline mõistmine tugevdab tegelikult traditsioonilise teoloogia ohustatud usaldusväärsust. Ta ütleb intervjuus: “See mida teoloogia vajab on vastav antropoloogia. (Williams, p. 282).” Seda ta ka pakub tunnistades “pühadele kord antud usku”(Juuda 1:3).”

Kui läheneda Piiblile läbi antropoloogiliste läätsede tuuakse tekstide juurde terve hulk uusi küsimusi ja selle tulemusena saame me ka enneolematuid vastuseid. Kogu Evangeeliumite sisu on Girardi jaoks laiend Jeesuse sõnadest “silmad mis näevad ja kõrvad mis kuulevad”. Meie vägivallale orienteeritud läätsed saavad selle läbi kõrvaldatud ja takistused nägemiselt võetakse ära.Antropoloogia kui teadus sündis judeokristlikus traditsioonis mis õpetas ennekõike astuma väljaspoole kultuuri selleks et küsitleda “demütologiseerimist” ja eriti vägivalda kõikides kultuurides. Gil Bailie ütleb: “Antropoloogiat on õigusega tunnustatud kui Lääne tsivilisatsiooni kokkuvõtvat teadust.  Antropoloogia võib selgitada paljusid asju aga ta peab tunnustama oma võlga piibelliku traditsiooni ees või muidu ta ei suuda iseend selgitada.  Antropoloogia on lihtsalt teadus kultuuri uurimisest inimeste poolt  kes enam päriselt ühte kultuuri ära ei mahu ja Paulus nii nagu ka Heebrea prohvetid enne teda olid esimesteks antropoloogideks. (p. 38).”

Vastavalt Girard-le, õpetas just kristlik ilmutus kõigepealt ”demütoloogliseerimist”. “Müüt” on ta sõnul “narratiiv mis on keskenenud (vägivaldsele)  patuoina toomise sündmusele”  (Williams, p. 294).” – see on narratiiv mille legitimatsioon kõikides kultuurides on tühjaks tehtud unikaalselt Jeesuse loo kaudu. Ilma Krsitliku ilmutuseta, nagu G õpetab, oleks olemas vaid see versioon mis alati õigustab vägivalda patuoinaste ja ohvrite suhtes.  Sest vägivald on iga kultuuri aluseks, on selleks algblokiks millest kõik kultuurid on tõusnud.

Nii et kui Pühakirja tekstidele lähenetakse antropoloogiliselt mida tegid prohvetid ja viimselt Jeesus ise, siis hakkab see vägivallaõigustus Evangeeliumi valgel aurustuma. Girard kirjutab: “Kindlasti ei usu ma et piibel annaks meile retsepti poliitikaks et vägivallast pääseda ja muuta maailm utoopiaks. Pigem avab Piibel teatud tõed vägivalla kohta mida siis lugejad võivad kasutada nõnda kuidas nad soovivad. Nii et on võimalik seegi  et Piibel võib teha teatud inimesed vägivaldsemateks………..

“Heebrea Pühakirjas on olemas dünaamika mis liigub ohvrite rehabilitatsiooni suunas aga see ei ole nii selge. Pigemini on see protsess mis liigub.. võitlus, milles on tagasilööke ja ja edasitormamisi.  Ma näen Evangeeliume kui selle dünaamika kõrgpunkti ja seega on need olulised tekstid ka tänase kultuurilises murrangus oleva modernse maailma jaoks. (Hamerton-Kelly, ed., p. 141).”

Nii et Kristlik ilmutus annab atropoloogiale maad ja kui Piiblile lähenetakse sellest (antropoloogilisest)perspektiivsist on võimalik teha teatud tähelepanuväärseid avastusi inimeste olukorra ja vabastamise kohta. 

Girard’s kolm suurt avastust

Nagu näidatud ei lähenenud G Piiblile antropoloogiliselt  seni kuni ta avastas kaks nendest  “kolmest momendist” mis väljenduvad ta enda mõtlemises ja kirjutistes: Mimeetiline iha; ja patuoina mehhanism.

Mimeetiline iha

Robert Hamerton-Kelly selgitab Girardi, “Iha on mimeetiline selles mõttes et see jäljendab iha, see kopeerib teise iha teatud objekti järgi ja mitte üksnes välist vormi teise inimese teost. (1994, p. 132).” Kui kaks maimikut on ümbritsetud leludest, siis on üks rahul, seni kuni teatud lelu on teisest puutumata kui aga teine selle haarab muutug olukord. See demonstreerib iha mille üles äratab teise iha ja siis läheb “põrguks”. Kui me mõistame põrgut piibellikus mõttes siis on see “mina” mis on pöördunud sissepoole, ilma armastava  pöördumiseta Jumala ja inimkonna poole.  Kui vägivald vallandub siis on see alati tulemiks sellest nakkavast ihast mille autoriks on Saatan.

Jakoobus toob selle täpselt välja: “…igaüht kiusab ta enese himu, ahvatledes ja peibutades.
¹⁵Kui seejärel himu on viljastunud, toob ta ilmale patu, aga
täideviidud patt sünnitab surma. (Jakoobuse 1:14-15).

” Mimeetiline iha on amokijooks mis tuleneb Saatanast kes on “mimeetilise rivaliteedi (imitatsiooni) derivaat, mimeesise looja mis tekitab süüdistusi ja vägivalda. (Williams, p. 293).” Nagu Jeesus ise ütles : “Teie olete oma isast kuradist ning tahate teha oma isa himude
järgi. Tema on mõrtsukas algusest peale, ta ei püsinud tões,
sest temas ei ole tõde. Kui ta räägib valet, siis ta räägib enda oma,
sest ta on valetaja ja vale isa.
 (Johannese 8:44).” Sama Kreekakeelset sõna (epithumia) on kasutatud mõlemates tekstides “iha”(himu) kohta.

Girard mõistab iha kui viimselt matafüüsilist: iha soovib olla teine, see kes toimib kui mudel aga samas ka kui takistus. “Siin peitub ka allikas [ Girard-i] huviks fastsinatsiooni, hüpnoosi, idolaatria, kaksiksideme, ja possessiooni suhtes.  (Williams, p. 290).” Nagu üks interpreteerija seda selgitab : “Kaksiksideme kogemus leiab siis aset kui mudel/takistus on nii valdav et subjekt ei koge enam eristust enda ja mudel/vahendaja vahel. ” Ta jätkab: “Äärmuslikud alternatiivid sellest on suitsiid või mudel/takistuse mõrvamine. Teisteks võimalusteks on skisofreenia, pagemine uude identiteeti või vabanemine läbi armastuse ja andestuse.”

Ta lõpetab: “Viimane mainitutest oleks siis hea või pöörduv (konversiooniline) mimeesis (Williams, p. 290).” Mimeetiline iha ei ole olemuselt halb või destruktiivne, pigem tähendab see vahendit misläbi me saame avatud Jumala ja teiste inimeste suhtes. Sama autor selgitab” kui see aga muutub personaalsuse fundamentaalseks muutjaks läbi Jumala imiteerimise Kristuses, siis võib selle kohta kasutada terminit  “konversiooniline ehk pöörduv mimeesis”. (Williams, p. 291).” Klassikaline tekst selle kohta on  Efesose 5:1 & 2: “Võtke nüüd Jumal eeskujuks nagu armastatud lapsed,
²ja käige armastuses, nõnda nagu Kristus meid on armastanud ja on
iseenese loovutanud meie eest anniks ja ohvriks, magusaks lõhnaks Jumalale.”

Pisut erinevalt väljendades: Iha enese järgi on leitav teiste heaolus mis ongi elu mis “kehastab andestust” vastvalt Gregory Jones-le (1995), see on see süüme mille Jeesus võib inimeses avastada ja nagu Ema Teresa seda väljendas on see olemas ka kõige häirivama moonde all – alati igaühes. Hea mimeetiline iha on vägivalla viimaseks antitoodiks. Jumala armastuse testiks on armastus ligimese vastu.”Armastus” Uues Testamendis on konkreetne tegu mida tehakse ilma piiranguteta oma ligimesele et teha teda sõbraks. See on nagu juba eelnevalt öeldud riietumine Kristusega s.t. riietumine ainsa riietusega mis peab vastu meie kultuuri talvetormile ja ka kõikide kultuuride tormidele.”

Girard-i jaoks on hea mimeesis iha Jumala järgi Kristuses mis kuulutab lõppu mistahes legitimeeritud vägivallale olgu siis riigi või kogukonna poolt patuoinaste suhtes aga ka lõppu kogu vägivallale mida seadus ette näeb ja võimaldab. “Õiglane sõda” ja”õiglane hukkamine” on seega otseses vastuolus Jumala fundamentaalse ilmutusega Kristuses. Need on oma olemuselt patuoinamehhanismi jäädvustused, millele Jeesus selgesti vastu astus. Girardi sõnul: “Mitte armastada oma venda ja ta tappa on üks ja seesama. Iga eitus milleni üks eitus viib on nii nagu me näidanud oleme liikumine pagendamise ja mõrva suunas. Selle kõige aluseks on fundamentaalne inimolukord milles mimeetiline rivaliteet juhib meid destruktiivsuse eskalatsiooni suunas. …. Tappa tähendab surra, surra tähendab tappa – sest mõlema taga on seesama kurjaga kurjale vastamise tsükkel mille raames kõik tasumised aset leiavad. Mitte armastada tähendab surra ja kuna see tähendab tapmist…..siis on sõna otseses mõttes tõsi see et meid paneb muretsema paarikute konfrontatsioon, millele vastanduvad sõnad… “kes oma elu tahab päästa see kaotab selle”, nagu Jeesus ütles. Oma venna tapmine tähendab suremist saatuslikkus mittemõistmises selle teise inimese ja iseenda kohta (ja peaks lisama ka et Jumala kohta) . Kes on nõus oma elu kaotama hoiab selle alal igaveseks eluks sest ta mitte ainult ei ole tapja vaid ka tema üksi teab armastuse täiust (Things Hidden since the Foundation of the World…, 1987, pp. 213 – 215).”

Vastavalt Girard-le , suri Jeesus kuna ta andis järgi legitimeeritud vägivallale. See on tegelikult otseses vastuolus ja seega ka otseseks antiteesiks Õiglase Sõja teooriale.

järgneb

Ah soo pp sai jutlustatud ja kirjakoht nagu tellitult oli teise põse pööramise oma.  Ja kõik need küsimused mis sellest tulenevad. Et kui korra pöörad kas sellest piisab ja kas võib siis juba peale pööramist täiega vastu anda? jms. Tuldigi mult peale jutlust seda küsima… ja et mis see siis on ja milleks? Ja ega muud vastust polegi kui et Meister eeldas oma jüngritelt sellist kindlust omas identiteedis et nood loobuvad silm silma hammas hamba vastu……..ja katkestavad nõnda vägivalla nõiaringi. See oleks siis alternatiiviks tavapärasele lahendile mis jagab vägivalla hääks ja halvaks ja pruugib head ehk kogukondlikku vägivalda halva vägivalla (tavaliselt privaatse või piraatse) ohjamiseks. Kunagi läbi ohverdusmehhanismi (ja kuigivõrd) ikka täna ka aga täna siis peamiselt läbi spets insitutsioonide ehk läbi jõustruktuuride.

Aga meie müüdiline Savisaar on omale permanentse narri saanud Linnari näol, kel pole kül kuljustega kuube ega vastavat mütsi aga  kes teeb muidu sama töö ära. Ma kardan aga et nad teda vääriliselt hinnata ei oska vaid panevad talle ampulli p..se ja hakkab ta taas higistama ja sõnu otsima nagu ikka inimene kes end omas rollis mugavalt ei tunne nagu kunagi oma kultuuriloengutes ETV-s.Tema narrina pidamine aga annaks kesikute imagole palju juurde, lisaks kankaanile. Seoses viiamsega meenusid mulle Nikita sõnad raamatust “Palgest Palgesse Ameerikaga” kus viimane peale kankaani ütles et meil NVSL-s ollakse harjutud vaatama näitlejate nägusid, mitte tagumikke…”

Kesk aga on tubli laadanalja erakond ja kerglasema imagoga kui Nikita. Mõelgem või Märdile ja Võsapetsile… Aga kvislingud ei ole meil enam Klenski nimekirjas vaid suures erakonnas endas ja selles mõttes on see va rahvuslaste artikkel Põlluaasalt omal kohal. Muidugi see eestlase õigus olla peremees omal maal lõhnab natuke buuride õiguse üle olla peremees buuride maal, mis lõppes teadagi kuidas. Aja argument on pädev vaid seni kuni on inimesi kes pole siin sündinud. Siin sündinute jaoks pole see enam mingi argument.

Kõik taandub aga sellele et kui ikka biomassi ei ole siis ei anna muude vahenditega siin  väga midagi joonistada. Et oleme erilised ja muud sarnast aga kui meid nii vähe on siis… üks inimene üks hääl paneb asjad paika viimaks. Ja see kahe kogukonna õpetus mingis mõttes jääb ja sinna pole midagi parata….

Kaks Eestit, kaks ajaloolugemist ja kaks kogukonda…

Rene Girard ja vägivald – Wayne Northey

Jumala ja ligimese armastus on nagu kaks ust mis avanevad üheaegselt nii et on võimatu avada üht neist ilma teist avamata ja sulgeda üht ilma teist sulgemata –Søren Kierkegaard

Sissejuhatus

Anglikaani apologeet  C.S. Lewis kirjutas George Macdonaldile esmakordselt siis kui teadis et ta on just ületanud ühe olulise rajajoone. Umbes 10 a tagasi paluti mult ülevaadet René Girard’s “Violence and the Sacred” (1977), ja ma tundsin end seda tehes samalaadselt, ..et olen ületanud olulise rajajoone. Evangelikaalne autor Donald Dayton kirjutas sarnaselt seoses Karl Barth-i “Krikliku Dogmaatikaga” et ta ei leidnud aega isegi jalutuskäikudeks et põletada seda uut energiat. Nõnda minagi kui asusin lugema Girardi töid nime all “The Girard Reader” (1996) samal ajal kui olin koos oma poegadega lõhet püüdmas Chilliwack-i jõel.

John Howard Yoder oli kirjutanud mu eelkäijale töökohal sellest tööst mida ma olin teinud Mennonite koos keskkomiteega ja soovitas Girard’i kirjutsi kui alust mittevägivaldseteks vastusteks kriminaalsusele. Umbes samal ajal lugesin ma ka Jacques Ellul’i raamatut, Jeesus-st ja Marx-i, ja mitteakadeemilist teoloogi, René Girard-i, kes ilmselt ei pälvi kunagi Piibli eksegeetide tähelepanu oma mitteohverdusliku ja mittetraditsioonilise Piibli lugemise teoloogiaga. Ma olin intrigeeritud.

Ma soovin et oleksin lugenud  Girard’i teist raamatut ”Things Hidden Since the Foundation of the World” (1987), ja mitte alustanud esimesest, “Violence and the Sacred” – oma ülevaate jaoks. See teine on ainus raamat millest ma olen püüdnud ülevaadet kirjutada mida ma kunagi ei lõpetanud. Kui ma seda raamatut üle vaatan siis ma näen et olen kirja pannud palju märkusi Ma vastasin et ma ei saa adekvaatselt aru mida Girard soovib öelda. Seda tänu oma suhtelisele ignorantsusele Kreeka kirjanduse ja psühhoanalüütilise teooria kohta.

Mu kolleeg Vern Redekop-i paluti teha  Girardi materjaliga sedasama. Vern, kes on nüüd lõpetanud oma doktritöö, kirjutas essee mille ma avaldasin  “Occasional Papers” seerias mis puudutab kriminaalõiguse alast tööd. Selle pealkirjaks oli ”Patuoinad, Piibel ja kriminaalõigus: Interakstioon  René Girard-ga” (1993). See on üheks parimaks lühisissejuhatuseks Girard-i kohta. Girard ise andis sellele raamatule heakskiidu. See raamat on olnud eriti kasulik mõistmaks kriminaalõigust Girardi teooria valguses.

Ma lugesin teisigi esseid Girard-i kohta. Aeg-ajalt tundis osa minust et ma pean kõik olulise maha panema et segamatult selles töös edeneda. Olin vaimustatud lugedes ta teist peamist teost, Things Hidden Since the Foundation of the World”, teades et olen tõesti astunud üle olulisest rajajoonest. Vern Redekop hakkas külastama iga-aastaseid rahvusvahelisi kogunemisi mis tegelasid Girard’i mõtte ramifikatsioonidega. Mina osalesin esimsest korda 1990. Neid konverentse tuntakse nime all ”Vägivalla ja Religiooni kollokviumid”, ning need koondavad peamiselt õpetlasi erinevatest teadusharudest, põhiliselt küll sotsiaalteadlasi aga ka teolooge. Esitatakse uurimusi, tavaliselt ka üks või enam Girard-i enda poolt ja osaletakse õpikodades

“Milleks kõik see kära?”, võib keegi küsida. The Girard Reader-i esikaanel on tsitaat ajakirjast , Comparative Literature: “René Girard’-i töö viitab 19.nda sajandi intellektuaalsetele gigantidele nagu – Hegel, Marx, Nietzsche, Freud – neile kes tänini heidavad pikki varje. ” Girard on dialoogis enamikuga neist suurtest mõtlejatest aga kui tarvis siis annab ta tunda ka oma skalpelli teravust.

Ehkki ta ise ei võta vastu ühtki originaalsuse väidet enda kohta on ta siiski Gil Bailie sõnul: “… teinud kaasaja kõige olulisema intellektuaalse läbimurde ….”

“….Toimatamata näidend Marxi ja Freudi doktriinidest varises väsimusest kokku ja pani humanitaarid muretsema ühendavate teooriate võimalikkuse üle. Soovides ära hoida edasist kimbatust on olnud lootused tulevikuks tagasihoidlikud. Ainuke teooria mis on üldkehtiv on teooria sellise teooria puudumise kohta. See on lühidalt post-modernismi teooria. Just säärases miljöös on René Girard pakkunud välja uue teooria ja väitnud selle universaalset rakendust.

1983-nda aasta sümpoosiumi lõpul Girard’i tööde kohta, väitis filosoof Paul Dumouchel: “Alates kirjanduskriitikast ja lõpetades üldise kultuuriteooriaga, läbi religiooni rolli seletamise primitiivkultuurides ja radikaalse kristluse ümberdefineerimise on Rene Girard täielikult muutnud sotsiaalteaduste maastikku. Etnoloogia, kirikulugu, filosoofia, psühhoanalüüs, psühholoogia ja kirjanduskriitika on ühiselt mobiliseeritud selleks ülesandeks. Teoloogia, ökonoomika ja poliitteadused, ajalugu ja sotsioloogia – lühidalt kõik sotsiaalteadused, needki, mida tavatseti kutsuda moraaliteadusteks  on saanud sellest mõjustatud.”

Maailmas mis on kahtlev igasuguste universaalsuse taotluste suhtes kerkib ometi üles Girard väites et on üks ilmutuslik tõde avastada kõikides suurtes kirjandusteostes alates Shakespeare ja et teekond post-modernismi, “märgistab siiski midagi.” Ta väidab ka et see unikaalne ilmutus märgistab inimkonna vabastust ja et see on leitav Piiblis. Girard seisab vastu kõikeläbivale  “kahtluse hermeneutikale” mida rakendatakse iga traditsionaalse teksti suhtes post-modernses maailmas, mis on asustatud kultuuriliste sükopantide poolt kes on veendunud et ainukesed õiged riided mida tänase kultuuri ”Imperaator” kannab, on nihilismi erinevad vormid. Selle asemel võtab G Andersen muinasjutu väikese poisi rolli kes hüüab : “Kungas on alasti!” Ja nood kes tähele panevad ta hüüdu näevad et meie tänene kultuur väriseb tõesti kõigeläbistava skeptitsismi külmas, eriti aga selles osas mis puudutab Kristlikku tõde. Vastupididelt post-modernsele maailmale mis on loobunud lootmast ja omaks võtnud “privatiseeritud tõe” olgu siis sekulaarse või religioosse deklareerib Girard rõõmsalt et on olemas soojad riided ja neid hoitakse Kristliku ilmutuse kapis.

Oma hiljutsises intervjuus ütleb ta “kui sa usud et kristlus on tõde, kaasa arvatud sotsiaalne tõde, siis ei jõua sa selleni seda välistades. ”[või kristlust vaikima sundides kristliku tagasihoidlikkuse nimel – see on hhull idee).Y

Sa võid näha sellise meetodi tagajärgi kõikjal meie ümber, näiteks või käimasolevates akadeemilsites väitlustes. Ta jätkab: “Piibli õpetlased räägivad tänini terminites mis välistavad või asetavad tõe sulgudesse, nad kõnelevad tänini 19-nda sajandi terminoloogias. Nad on teel samale eesmärgile millele dekonstruktorid on juba ammu jõudnud.  Kui me peame oleme nihilistid, siis ärgem lahjendagem seda veega vaid joogem seda selle kogu kanguses tükkis  Nietzsche, Heideggeri ja teiste dekonstruktoritega. Selleks et jõuda pareguse kriisi lõppu  peame me seda tervenisti kogema ja mitte kordama katseid mis on juba sada aastat tagasi ebaõnnestunud, nagu näiteks “otsing ajaloolise Jeesuse järgi”‘. [Ta mõtleb siinkohal  Jesus’ Seminare)

Metafooriks siinkohal kultuur mis on riisutud kõikidest riietest, alasti -40 kraadise külma käes. Selline on post-modernismi reaalsus. Selline on nihilismi karikas – olematuse jook oma kogu kanguses. Selline on meie skeptilise ajastu äärmuslik hullus. Siinkohal tuleb välja tuua pretentsioon Jesus Seminar-de kohta kus inimesed väidavad et neil on uus suurepärane riietus meie kultuuri jaoks läbi spekulatiivsete Jeesuse loo rekonstruktsioonide, see aga langeb hämmastavalt ühte Griradi hüüdega: “…me ei peaks kordama katseid mis on ebaõnnestunud juba 100 aastat tagasi, nagu otsing ajaloolise Jeesuse järele’.” Nende (seminaride) väitel on umbes 18% UT-s olevaid ütteid autentsed Jeesuse ütlused. 

Girard ei lepi eitamisega. Ta jätkab, pakkudes silmi mis näevad ja kõrvu mis kuulevad ja pakub Paulse sõnul: Riietumist Kristusega nii nagu me seda lahjendamata kujul Uuest Testamendist leiame.

Girard ütleb ülatoodud intervjuu lõpetuseks “Mu otsing käib risti antropoloogia järgi, mis omakorda rehabiliteeriks ortodokkse teoloogia (Williams, pp 287 & 288).” Teisel juhul kirjutab ta  “Pean tähele panema siiski et see vastus evangeelses antropoloogias ei ole mingiski osas vastuolus traditsioonilise teoloogiaga. Vastupidi, see jõustab selle praegusel ajal ohustatud usutavust (Bailie, p. xii).” Girard toob välja et “Kristluse akadeemilisus on viimane poliitkorrektne patuoinas (Hamerton-Kelly, 1994, p. xi).” Me naaseme säärase Kristluse mõistmise juurde ja Kristliku ilmutuse juurde ning läheme seda tehes läbi väljaajamisest mis on lähedane Jeesuse ristilöömisele läbi hälbi juhitud ajaloolise Jeesuse otsijate kes avastavad UT-s antisemitismi ja mitmeid teisi demütologiseeringuid.” 

Milleks siis see lärm Girardi üle. Kas sa ei tunne kuidas sa oled osaline Lääne kultuuri loojangus ja kuis külm tuul su alasti ihu piitsutab?

Girard on leidnud kolmanda aastatuhande künnisel midagi mille me võime silmist lasta või endi kahjuks hüljata.Sellest siis ka see lärm. Aga vaatame nüüd pisut lähemalt mõningaid ta vaateid. Enne seda sooviksin ma aga rääkida pisut temast kui isikust.

Tuleb aga esiti hoiatada et ära looda et sulle pakutakse nüüd kohe sooje riideid, ja needki ei aita kohe hüpotermia puhul. Aeg-ajalt on tarvis ka meditsiini ja varjupaika.

Girard’i isik

René Girard sündis 1923 Avignon-s, Prantsusmaal. 1947 oli tal võimalus veeta aasta USA-s. Ta naasis Prantsusmaale. Ta esmane haridus oli ajaloolase oma ja ajaloolasena sai ta oma Ph.D. 1950. Juba oma karjääri alguses määrati ta õpetama kirjanduskursusi mis oli ta jaoks saatuslikkuks pöördeks ja tänu mille ta omandas kirjanduskriitiku maine.

Talvel 1959 pöördus Girard ristiusku. Ta kirjeldab seda intervjuus James Williams (J.W. ):

“Kui kirjutasin oma esimese raamatu viimast peatükki oli mul vaid hämar idee selle kohta mida ma teen aga kui peatükk vormus mõistsin ma et lähen läbi omaenda versioonis kogemusest mida ma teiste juures kirjeldasin. Ma olin tõmmatud kristlike elementide poolt, näiteks või Stepan Verkhovensky’ lõpuheitlus ja pöördumine enne surma kristlussee. Nii ma hakkasingi lugema EV-e ja ka Piiblit tervikuna. Ja must sai kristlane.

Seda kogemust võib nimetada intellektuaal-kirjanduslikuks pöördumiseks ja see oli igati nauditav. Ma õpetasin sel ajal John Hopkinsi ülikoolis ja olin kutsutd sinna oma iganädalast kursust õpetama. Reisisin iga nädal edasi-tagasi rongiga. Ma mäletan seda poolmüstilist kogemust rongis lugedes. Aga see algne pöördumine ei toonud veel kaasa elumuutust kuni päevani mil ma avastasin et mul on melanoom otsaesisel. Läksin arsti juurde kes oli mulle ebasümpaatne ja mitteusaldusväärne. Võib-olla ta kartis et ei saa makstud. Ta eemaldas pisut kude ja avastas selles vähirakud. Selleks ajaks olin ma juba üsna hirmunud kuigi ta ütles mulle et selline vähk on eemaldatav ja see tavaliselt ei naase. Mulle kõlas see igal juhul nagu surma otsus. Kõik mida ma teadsin oli see et mul melanoom mis on halvim nahavähi vorm. Lisaks sellele oli mul paistetus otsa ees, mis hiljem küll ostusus akneks.

Nii et mu intellektuaalne pöördumine mis oli väga mugav muutus täielikult. Tagasivaates näen ma seda vähiperioodi kui ühtainust intensiivset ärevusaega kui hoiatust ja omalaadset lepitust ja nüüd muutus see mu pöördumine millekski väga tõsiseks ja esteetiline dimensioon andis maad religioossele.

Nõnda siis oli mul eriti halb periood ja see langes kokku paastuajaga 1959. Ma olin 35 aastane, olin küll teadlik Paastuajast, ehkki ma polnud kunagi olnud praktiseeriv katoliiklane. Kas doktor oli mõneti mures paistetuse üle mu laubal, nii et ta eemaldas selle. See oli suur kolmapäev enne Ülestõusmispühi. Kõik läks hästi ja vähk ei naasnud iial.

Kohe peale seda kogemust läksin ma pihile ja lasin oma lapsed ristida. Me tegime läbi ka abikaasaga läbi kirikliku laulatuse. Preester, kelle juurde ma läksin oli iirlane ja ta kultuuriline ja usuline tagapõhi jäi mulle võõraks. Tal oli ilmselt väga raske muu pöördumist mõista.

“JW: Te olete maininud et Suure Kolmapäevaga lõppeb meelparandus aeg…

“RG: See on suure nädala kõige pühama aja algus. Suurel Neljapäeval läksin ma pihile ja võtsin eukaristi. Tundsin et Jumal vabastas mind õigel ajal et omaksin tõelist Ülestõusmispühade kogemust, nii surma kui ülestõusmist.”

“JW: Nii et ülestõusmisel ja pöördumisel ei ole kerge vahet teha….

“RG: Pöördumine on ülestõusmine. Aga pöördumine on objektiivsem reaalsus kui see mida mida me tavaliselt objektiivsuseks kutsume. Teadlikkus süüst on andestus krsitlikkus mõttes. Kuna mul on kalduvus kõike kuni surmani analüüsida ei oleks ma ehk uskunud omaenda pöördumist kui ma oleks selle tulemusena hakanud enam kartma kui ma sinnamaani kartsin. Esimene pöördumine oli liiga lihtne, see ei kätkenud nõudeid ega pühendumisi aga see valmistas nendeks siiski teed mille käigus ma nii emotsionaalselt kui mentaalselt olin juba valmis vastu võtma Jumala armu ja uskuma.”

“JW: Su kogemus on sarnane Evangeelsele jüngriks saamisele. Hiljuti valmistades ette uurimust jüngerluse kohta, vastlesin ma judaistlike ja hinduistlike õpetklastega ja leidsin et Evangeeliumi struktuur on unikaalne: jürgrid on esiti kutsutud, siis nad taganevad ära, ja siis naasevad läbi oma teise pöördumise mida assotsieeritakse Ülestõusmisega.

RG: See on tõsi….. tegelikult ka kõikide märtrite suhtes (Williams, 1986, pp. 285 – 286).”

In 1981 hakkas ta õpetame  Stanfordi Ülikoolis, kuhu ta jäi kuni pensionile minekuni 1995.
Kaks edasist küsimust sai eelpool intervjuus tõstatatud – üks neist Kristliku usu ja teine teiste uskude kohta.  Enne kui edasi minna mõnede kontseptide juurde tuleks need ära vastata:

“JW: Mida te arvate mittekristlastest pluralistlikus ühiskonnas: kas te olete selle poolt et kõiki mittekristlasi kristlasteks pöörata?

RG: Jesus ütles, ‘Mina olen tee ja tõde ja elu” ning ta ütles oma jüngritele et nad läheksind maailma ja pööraks seda kristlussese. Kui me sellest loobume, kas oleme me siis ikka veel kristlased? Idee, et kui me austame teisi religioone enam kui enda oma ja ka käitume vastavalt ehk poliitliselt korrektselt fantaseerides et me nõnda loome üleilmset rahu on pettus. Kristlased peaksid kindlasti nautima vabadust levitada oma usku nii palju nagu ka kõik teised religioonid.

JW: Nii et räägite religioosse eneseväljenduse vabaduse kasuks….

RG: Loomulikult, ma arvan et kristlased kes ei taha jagada oma usku tegelikult ei usu. Religioosse türannia kartus on anakronism, valeteema mis asetab poliitkorrektsuse kõrgemaks kui tõde. Ma usun et tõde eksisteerib ja ainukeseks viisiks seda jagada on inimestega suhelda.

“JW: Küsimus mis on seotud teiste pöördumisega aga siiski sellest eemal on see et kas kristlik usk peaks mõjutama ka meie suhtumist teistesse religioonidesse ja kultuuridesse? Kas on oluline välja tuua inimese usk selleks et teha õpetlase tööd või olla mõtleja?

RG: Ma ei arva et oleks võimalik vältida usku mis on vastutav parima eest tänases maailmas. See oleks täiesti kunstlik. Ma ei arva et sa võiksid sulgudesse panna ideed või ideaali mida sa omad. Kui sa paned kõrvale midagi mis on su elus keskne, siis muutud sa iseenda varjuks ja su intelligentsus ei ole efektiivne. Ei ole olemas teadust ilma usuta. Kõik suur selles maailmas on usu tulemus. Loomulikult  võime me rääkida ka usu kenoosisest, s.t. enese tühjendamisest mimeetilisest rivaliteedist lähenedes teisele ja ka iseenda intellektuaalsele tööle. See oleks siis kenoosis altpoolt, millele vastandiks võiks seada Kristuse ülaltpoolt lähtuva kenoosise  vastavalt Filipi kirja 2. peatükile. Aga sedamööda kuidas su usk kasvab ja mida enam sa tühjendad end rivaliteedist ja eneseülendamisest, seda enam tunned sa vajadust kommunikeeruda teistega kes on samuti tõde tajunud. See on Kristluse essents. Idee Kristluse vaigistamisest kristliku alandlikkuse nimel tähendab seda et kristluse idee on muutnud iseenda vastandiks.  Või nii nagu Bernanons tavatses öelda: une idée chrétienne devenue folle.(Williams, 1996, pp. 286 & 287).”

jätkub……………

Et füüsikud või lüürikud? Kas ma nüüd lüürik olen, pigem ehk harrastussotsioloog. Miks olla füüsik, füüsikud kannavad minu kogemust mööda sageli üle omasid füüsikast võetud skeeme ja korrapärasid sotsioloogiasse ja need ei toimi seal mitte. Kunagi oli Tartus üks füüsik jutlustaja, tegelt on neid mitmeid aga mina tean ehk paari kolme. Ja kas pole nad kõik mitte fundamentalistid?  Aine annaks nagu kindlustunnet inimesele, see et ta mateeriaga tegeleb ja aitab ehk unustada hetkeks et ta on imiteeriv olend kes saab olla vaid tänu sellele et ta ahvib nö. Kas oleks sellist fenomeni nagu transseksuaalsus kui inimene ei oleks mimeetiline – kindlasti mitte. Isegi homoseksuaalsust ei ole loodusrahvastel reeglina. Ka loodusrahvad on muidugi mimeetilised aga säärase riskiastmega eluviis ei luba ega võimalda paljusid olemisviise samaaegselt lihtsalt. Aga meil oli nii nummi vaadata kuidas pehme keelega Linnar Vitsutist rääkis. Nii armas ja sügavaid tundeid allhoovustes… Homoseksualismi teooriatest meeldib mulle G-i oma et see on mitte ligimese omandi või tema metafüüsika iha vaid omaniku enda iha.

Meil on meie Pm-s  ja kõik ja korraga, meil on multiversum ja iga tärkav subkultuur asub kohe enda jäädvustamise eest heitlema ja endale järglasi ja märtreid tootma. Üheks küljest  käib jutt et see on antus aga teisalt kui sa pole kindel omas identeedis siis proovid ehk meie oma? Umbes nii nad arutlevad ja ma ei taha siin juttu mitte sugugi tehnikatele viia vaid jääda nö. suur plaani juurde. Ja mitte tühjaks teha ka siiraid inimeste tundeid teiste inimest vastu millest osi tähistakse sõnaga armstus. Üldse mitte.

Tagasi tulles Luhametsa intervjuu juurde siis eks mind häirinud need tsitaadid C.S Lewisest ja see vagalugugi sellest mis on pühadus või kahest vagamehest et ta ei maininud või ei teadnud et see Püha Frantsu lugu on. Ja kui küsija ei tea täpselt mida küsida siis muutuvad ka vastused sageli sellisteks ajakirjanduslikeks ja lahmivateks. 

Mul oli piiblitund suvel ja kõik oli ok aga siis tuli küsimuste ja vastuste voor ja vastajaks oli teine mees. Ja läks ka lahmimiseks ehk Novgoroodi Vetsheeks läks.

ja üks link ka siis: http://jaanuskangur.wordpress.com/

ehkki ma lausa kardan neid koolitustäika mehi elik koolitajaid

müüvad su enne maha kui arugi saad

Kangelane ei saa ola resigneerunud tark ja läbinägija. Seoses sellega ka intelligentse iroonia jõuetus võrreldes kartulite ja puudega. Juurte ja Kivirähkude jõuetus suure Savisaarega võrreldes näiteks. Suur Savisaar on vankumatu rivaliteedipaarik omas apokalüptilises heitluses rahvavaenlane Andrusega ja mingid reflekteerijad ja naljahambad ei suuda talt emailigi maha nühkida, muust rääkimata. Sest teised räägivad aga tema tegutseb. Just nii lihtsam rahvas teda tajub. Ja pole talle võrdset näha kusagil. Kui nii edasi läheb siis tuleb meil varsti Savisaare valitsus.  

Tast, reflekteeruvast targast ja teadjast, peetakse küll ehk omamoodi lugu nagu Toomas Paulist, kellest kui lakkamatust mõttejõest kusagil räägiti. Aga see on ka kõik. Muuseas vanameister ise peab end vaat et ainsaks liberaaliks Eesti kirikus. Ja kehastab sellisena väga hästi ka seda üleüldist mõistmatust luterliku teoloogia osas. Et on küll tark ja küllap seal ka ehk midagi on, aga mis täpselt sellest ei ole võimalik aru saada.

Liberaalsus on vast mõneti vältimatu sellise analüüsivõime puhul nagu TP omab. Et ei saa fundamentalist enam olla vaat et mitte mingilgi alal. Saab aga selline liberaal näiteks võimule nagu ajalugu osundab ja võib tast saada hirmus despoot. Luuletajatest tavaliselt saavad. TP pole luuletaja aga Karadiz on. TP loodame et võimule ei saa. Võim muudab senise intellektuaalse mitmevalentuse üheülbalisuseks ja seda ei ole ilus vaadata. Võim tahab sust vähe vaid tõsist andumust elik ustavust. Võim redutseerib su ära nagu sääsk või kaan. Ja hoidku jumal selle eest. Õnneks on võimuiharaid alati teie juures ja te võite võimu võtta kui te tahate ….. aga.

Kangelane saab aga olla vaid tõsimeeli ja reflekteerumata rivaliteedipaarik, see kes heitleb ja ei kõhele. See kes oma heitlust tõsiselt võtab. See kelle taha ja järgi tasub koonduda ja kellega kaasa võidelda. Nii nagu ühes filmis Gibson ütles admiral Nelsoni kohta. Et olla pöördunud admiral tema kui noorema ohvitseri poole ja palunud teenet. Ja mida ta teile siis ütles küsiti kohe: “Would you mind passing me salt please!”  See on nali.

Ja mehed ei otsigi omis võitlusis sageli muud kui suurt mõtestavat lugu, mis tuleb ja saab tulla vaid esiti suurtelt juhtidelt ja alles siis naistelt ja lastelt, nõrkadelt kelle nimel ja kellele nad vägivallatsevad. Suur lugu tuleb suurelt juhilt või tuleb ta siis ajaloost. Kehvamatel aegadel.

Olen ka ise sellistel turniiridel osalenud ja veegi enam noid pealt näinud. Suures vastasseisus koolikoridoris.Koolis tuleb seda ikka ette. Ja hiljemgi.

Ühiskonnad võitlevad vägivallaga läbi selle et nad ühe osa sellest ehk kogukondliku vägivalla kuulutavad heaks ja mittekogukondliku halvaks ja nõnda siis hea vägivald võidab halva vägivalla ära ja karistab seda. Mis ongi Girardi mõte selle kohta et see nn.hea vägivald ongi püha elik pühadus ehk see mis halba vägivalda karistab.  Just sel viisil ongi religioon ühiskondliku formatsiooni loojaks. Läbi patuoinamehhanismi. Et leitakse konsensus ühises vastasrinnas vaenlasele või vaenlastele enda sees kes ära võidetakse ja nii eristataksegi hea ja kuri. Välisvaenlasega sõdimiseks peab aga sisemine rahu juba enne olemas olema.  

 See õigus on seesama mida tänapäeval nimetatakse sekulaarterminites teistmoodi aga mille alusel tegutseb riik, eriti selle täitevorgan valitsus, – selle otsused ja teod. Kõik mida riigi nimel tehakse on õige, see ei saa olla vale, saab eksida, saab korrupteeruda, jms aga üldiselt on see ikka õige. Vanasti oli see püha, täna on see hea ja õige. Seda täna legimeeritakse mingi rahvusromantilise häguga mitte enam religiooniga. Et Eesti Riik on igavikuline suurus jms. Ja muu kirjavara mis ärkamisajast pärineb, nagu hümn ja Koidula. jne. Ja nii toimib see rahvusromantika nüüd täiesti sarnaselt nagu religioon varemalt. On mingi arhailine keel ja omaenda ajaloolugemine ja muud elemendid. Ja kirik osaleb selles täie hoo ja hoolega ja täiesti õigusega sest eks ta ole ju mingis mõttes õigusjärglane, kõige pikem järjepidev organisatsiooni kui teda kasvõi üksnes luteri kirikuna võtta. Ehkki Eesti rahvakirik sündis alles 1918. Ka kirik ei saanud samasugusena läbi tulla selle kaosest vaid estid pidid võimu oma kätte ka seal võtma. Aga siiski kirik on igalpool identiteedimeisterdaja ja näiteks venelastel on kirikuküsimus veel täiesti selgelt identiteediküsimus, mitte mingi usu küsimus, nagu protestantidel. Kui sa teed kirikuküsimusest usuküsimuse siis sa õõnestad olemise aluseid. Sest identiteet on omasksvõetud olemine, midagi mida ehk enam ei teadvustatagi. Usk aga eeldab täiskasvanul alati teatud reflektsiooni elik enda kõrvalt vaatamist. Ja kui on kriis siis ei vaadata kõrvalt vaid siis ollakse ja võideldakse lihtsalt. Luterlik teoloogia on aga suht keeruline või oleks ehk õigem öelda et paradoksaalne. Sedavõrd et ilmikud sellest suuremat ei tea, muud kui et tuleb olla korralik ja eestlane ja eestimeelne ja osaleda reeglistatud rivaliteedis, reegleid järgides ja maksud ära maksta ja siirderiitustel osaleda ja siis peaks kõik hästi olema. Ja siis on kusagil mingid isad oma akadeemiliste mängudega ja kusagil on mingid need kes tahavad Eesti kirikust katoliku kirkut teha. Need kes naisi survavad. Aga jumal nendega.

Õigus on alati kogukonnal ja sellel mis ta iganes teeb ja korda saadab. Õigus ei ole objektiivne mõiste vaid kogukondlik. Ja viimselt on kõik küsimused võimuküsimused. Püha on seega patuoinamehhanism, see mis end ka ajalukku jäädvustab ja saabki võitjate elik ohverdajate ajaloolugemiseks.

Mis on ilmne ka Vene ja Eesti ajaloolugemise erinevuses. Ka juudid on oma koha leidnud seljad vastamisi sellesama Vene ajaloolugemisega. Ja meie väikeste ajaloolugemine õõnestab seda suurte oma ja sellepärast ei saa nad seda meie “kahe genotsiidi” õpetust nagu Zuroff ültes, aktseptida. Tegemist on ohverdusmehhanismidega mitte küll G-likul kujul aga ometi ja siiski on sarnaseid skeeme rakendatud sedapuhku tagantjärgi ja tagasi ulatavalt.

Sest ohver tundub tänini andvat ohtrasti moraalset kapitali ja legitimeerima mistahes õudusi. Kasvõi Stalini repressioone. Ja nüüd ütleb Medvedjev ise ka et Stalini repressioonidel ei olnud õigustust, õõnestades samas omaenda ajaloolugemist, aga püüdes seda siiski muus osas säilitatada ja alal hoida. See on pigem see arusaam et kui tarvis teeme seda meie ise aga mitte mingid aisbergid. Vaat siukeste saltodega tuleb neil vaesekestel tegeleda. Ja see avaldus ei õõnesta mitte mingilgi kombel suurt kangelastegu teises ilmasõjas nende endi jaoks. Sest see võit on juba n.ö. ära kanoniseeritud.

Tundub et moraalset kapitali ja ajaloo legitimatsiooni pakub sedapuhku siiski mitte otsene patuoinamehhanism G – võtmes vaid pigem selline kannatava märtri ja märterrahva skeem, mis on mingil algkujul identne ajaloolise kristuse lugemisega selle kohta et oli nõrk, oli ohver ja kannatas aga siis sai tugevaks ja tõusis üles ja nüüd maksab kõikidele kurjadele kätte. Väikese peetusega küll sest suur Kohtupäev tuleb ju alles hiljem aga on lubanud et maksab kätte ja kui lubas siis maksabki. See on ka Venemaa kui lunastaja rahva kontsept. Märter/ohver kes saab tugevaks ja tasub…

G jääb ohvri ja tema hääle juurde ja peab ohvri hääle esilekerkimist ajaloos kõige olulisemaks sündmuseks. Klassikaline teoloogia aga räägib ohvrist vaid hetkeliselt ja kohe saab ta tugevaks ja läheb taeva ja asub kättemaksu sepistama seal oma vaenlastele kes muuseas juhuslikult on ka meie rahva vaenlased. Siin nüüd siis see vahe klassikalise teoloogia skeemi ja G-i hüpoteesi   vahel. Klassikaline skeem töötab võimsalt. Ja igapäiselt. Iga kuriteoohver on riik mis oli sel hetkel ja selles isikus nõrk aga riik on kui vanem vend kes tuleb ja sekkub ja võtab asja üle ja maksab kätte.

Sellist rolli mängib siis riik kurjategija suhtes. Tugevaks saanud ohvri rolli. Ja kaaperdab nõnda kurjateo  ära vahetutelt asjaomastelt ja muudabki kurjategija nõndasama ohvriks. Ja nii on kõik ohvrid, kuriteo ohver, õigusemõistmise ohver/kurjategija, kelle süütu pere kannatab jt. Selle vastu aitab kurjateo mõnetine privatiseerimine, see et tegu taaskogukonnastatakse ehk sellega tegeletakse vahetu kogukonna konstekstis.

Üks pikem tõlge on pooleli aga see saab valmis vast tuleva nädal. Eks ma ise ka alles seedi seda mis siia sai pandud, ma mõtlen seda märtijuttu ja Redekoppi. Redekopi ma aga alles avastan sest just tema seostab restoratiivõiguse Girardi teooriaga. Ja ega väga tehniliseks ei taha minna, siis kaob huvi ära, mulle ikka suur plaan meeldib ennekõike, ütleme et filosoofiline plaan. Restoratiivõigus tähendab kuhugimaani kuritegevuse taaskogukonnastamist st. et ütleme et iga vald ei toida mitte aint oma sandid vaid lepitab ka omad pahad poisid ära kes istuvad laua taga ja lepituvad. Rahutegemisringides lepituvad, kus moderaator vahendab ja ohver ja kurjategija lepivad taastavates tegevustes kokku. On siuke koolkond, eriti levinud Kanadas ja Meremaal. Ilmselt on see vähemalt osalt ka Eesti kriminaalpoliitika tulevaseks päevaks. Koolitajad ja populariseerijad on Eestis olemas aga lepitusringid veel ei tööta. 

Aga kogukond on ju meil selline nõrgukene ka, õieti polegi teist. Maal on enam kui linnas. Ja ohvrit on vaja kogukonnaloomeks, üks pedofiil valla peale, kelle ümber siis konsolideeritukse. Või muud kurjategijat. Kunagi vene aja lõpul oli mõnes maaalevis siuke militantide valve väljas. Nüüd teeb aga Valve Naaber selle töö ära. Ja seal kus ma ise elan olid noored naabruskonna militandid mu maja ees vargaid passimas. Ja pakatusid vallandamata vägivallast vaata et omale külge ei tule. Aga see on vähe teine jutt. Kogukonnaformatsiooniks on vaja konsolideerivat jõudu ja ohvrit teisalt.

Kättemaksev või tasuv õigus:
Kuritegu on tegu riigi vastu, seaduserikkumine või printsiibi rikkumine.
Karistus on mõjus kui….

a.Hirm karistatud saada hoiab kuritegevust tagasi
b. Karistus muudab tulevast käitumist.
Kriminaalõigussüsteem kontrollib kuritegevust.

v.s. Restoratiivõigus:

Kuritegu on tegu teise isiku ja kogukonna vastu. 
Karistus üksi ei ole efektiivne käitumise muutmiseks kuna see lahutab inimese ta kogukonna suhtlusringist.
Kuritegevuse kontroll tugineb peamiselt kogukonnale.

Ma ise ka võitleja tüüp loomu poolest, nagu hästi teada. Olen pikalt heidelnud selle küsimusega mis on olulisem kas tõde või leebus ja allaheitlikkus. Ja olen enamjaolt elus ikka tõe poole valinud. Ma arvan et just sellistest inimestest võivad ja saavad areneda rahunõudjad ja rahuvahendajad. Kui nad end nii kindlalt hakkavad tundma et võivad kättemaksust loobuda tänu iseenda teadlikule valikule. Sest nende identiteedi allikad on mujal või siis lihtsalt väga kindlad.

Ja töö töö muudkui töö. Kena oli jahutajaga juttu ajada. Märtrijutu kokkuvõtteks siis tõdemused et märtriks saab konflikti kaotanud pool ehkki see võib olla samas olla moraalseks võiduks. Ja moraal võib kumulatiivselt koguneda kuni võiduni välja nagu 4. sajandil. Mis siis edasi saab on aga juba omatette küsimus. Ka kirik võttis siis võitnuna jõu jms. võimuhoovad kasutusele ja hakkas ise märtreid tootma. G klassikaline ohvriskeem puudutab aga kogukondlikku viktimiseerivat käitumist ja sellega väga otseselt seega ei ristu.

Eile oli pikk jutt ETV-s praost Luhametsaga. On ikka vahe küll kas arutleb papp või teoloog. Ootasin ja eeldasin praostist enam teoloogi. Ja nõnda end meediale hambu anda… ei tea. Mulle meeldis kunagise Soome piiskop Johannese vastus analoogsele küsimusele. “Piibli antropoloogia inimesi niimoodi ei erista, meie kirikus tegeleme patustega….” ..ja kõik. Nüüd on militantgeidel jälle üks “homofoob” mustas nimekirjas juures. See aga mis ta lõhede ehk skismade kohta ütles oli kena mõte minu arust.

See Nõlvaku jutt leppimisest aga ei lähe mitte. Mul ei ole venelastega mingitki kana. Suhtlen nendega pidevalt. Ja leppida pole milleski. Meil on erinevad ajaloolugemised sageli aga see on koht kus ei saa ega tohi järele anda. Ja Altosaare ettepanek teha maist Georgi lindi kuu ei lähe ka mitte. Need olid Romanovite pere tunnusvärvid ja mulle ei meeldi et nendega lehvitatakse. Ma saan aru et vene kogukond vastandub ja neile on see oluline uus sümbol mille all konsolideeruda ja auto sees peegli küljes no las nad olla peale. Nii et………

Vern Redekop ja lepituse praktiseerimine

Ühtki meest, kes kannab kilkonnakujulist märki oma pintsakurevääril, ei saa süüdistada kujutlusvõime puudulikkuses.  Selline mees on  Vern Neufeld Redekop, 53, kes juhib konfliktiuurmis programmi ja on konfliktide ja lepitamise alane ekspert. Üle terve ilma nõutakse ta seminare ning seetõttu on ülikool teinud talle ülesandeks sellealase teaduskonna loomise.

Ta silmas säravad kui ta räägib maailma vägivallast tervendamisest. Ta usub et kõik konfliktid suured või väikesed tulenevad sellest et inimeste fundamentaalset identiteeti on kuidagi ohustatud.

“Kui meie identiteedi aluseid ohustatakse siis reageerime me emotsionaalselt, kuna me kardame”, ütleb Redekop. “Vägivald muutub tsükliks, mis ei lakka sest uhkus, valu ja viha valitseb meis andeksanni asemel. See tsükkel algab peale ohvriga keda on haavatud ja kes tahab revanzhi. Ohver-revanzh-ohver tsükkel jätkub lõputult ennast taastootvas vägivallapuhangus ja seda seni, kuni keegi selles pikas ohvrite reas otsustab selle lõpetada ja ei taotle enam revanzhi. Selle muutusega algabki peale lepitus. Parim, mida ohver võib kuulda on ohverdaja sõnad, ma valmistasin sulle valu, ma olen selle eest vastutav”, ütleb Redekop. “Aga enamjaolt kannavad inimesed vimma, solvumist ja viha kuni oma surivoodini.” Redekop möönab et mitte igaüks pole valmis leppima ja loobuma oma ohvristaatusest.

“Meile tavaliselt ei meeldi see hetk mil lepitus algab,” ütleb Redekop. “Aga me näeme teisi seda tegemas ja me teame et see on võimalik. Lepitus kätkeb oma emotsioonide valitsemist. Sa pead toimima teisel teadvuse tasemel ja see haarab sind kaasa kui sa teed käitumuslikke otsuseid mis võivad tõsi küll põhjustada stressi. ”

“Me oleme inimestena võimelised tundma teisi inimesi sügaval tasemel, teadma seda, et meie süda saadab välja signaale mida pannakse tähele teiste südamete poolt. Me peaksime võtma enam aega mitte üksnes selleks et tunda mida teised endast välja saadavad vaid ka selle kindlaks tegemiseks et me ise neidsamu signaale vastu võtame mida teised tahavad saata ja  et me ise sedasama teeme. On võimalik muuta vägivalla struktuuri rahu struktuuriks. See nõuab jõulist pingutust alguses aga pikapeale muutub see harjumuslikuks. ”

Redekop sündis 1000 elanikuga linnas  Herbert-s, Saskatchewan — ta isa oli meer ja külastas kohalikku monnoniitide kogudust. Vern oli naiivne ümbritseva maailma suhtes ehkki ta ajapikku loobus oma kristlikust fundamentalismist ning võttis omaks universaalse oikumeenia. Ta uus visioon maailmast hakkas varisema 1969 kui ta oli üliõpilane Saskatchewan’i ülikoolis.

Ta ärkamine muutis ta ebakindlaks oma identeedi suhtes ja ta hakkas proovima ühendada oma rahuvõitlust uue identiteediga

Ei ole vist tänases ilmas enam väga võimalik. Isiklikus elus on aga sellise tüübina vast mitte. Klassikaline saatuslik naine oli Mata Hari. http://en.wikipedia.org/wiki/Femme_fatale

Ja selline saatanlik/deemonlik naine tapetakse lihtsalt viimaks ära ja kõik. Nagu Mata Hari. Dumasel on neid mitu aga Mileedi on vast siiski kõige värvikam, puhas deemon. Kõige julmemad naisteliigitajad on naised ise. Nemad mängivad meestega heal meelel naiste vastu kokku.

Aga vaata sa neid meie naisi, kasvõi seda Mercat. Kui selline vananev proua räägib noorte meeste pruukimisest, no mis see siis on? Minul on natuke piinlik seda lugeda. Või tubli kirjanik Kerttu sellest et kohe püksi kaeb, no jälle on piinlik. Mul on vist vana kool lihtsalt.

Kes on üldse saatuslik naine? See kes sulle stsenaariumi koju kätte toob? Nagu Kõusaar ehk? Ja kirjutab vast ise pigem ka su stsenaariumi enne valmis ? Mitte ei küsi olümposlastelt. Eestis pole saatuslikke (tegelt on) aga tüpaazhina ei ole. Meil on tugevad töönaised. Traditsiooniliselt eriti. Näiteks Teele, kes Lutsul oma väriseva Tootsi kõrval sisuliselt maja peab ja asju otsustab. Tammsaare naised on vaoshoitumad, ehkki ka tugevad. Omas elus oli tal arvata et raske eks ta siis komponeerinudki selle igavese armastusega Indrekut armastava naise. Kui Merca lubas Ruitlasele vastu “mehe” kirjutada, siis sellega ei üllata kedagi. Meeste viletsust ja hiilgust teatakse üldiselt hästi ja seda et diapasoonid suured on, naiste puhul aga on veel väike üllatusmoment ja pealegi ei ole Merca võimeline nii vaimukalt kirjutama. Tegelikult on ju Ruitlase raamat allegooriana pruugitav ja vaat sellest saaks lauamängu , tõeliselt sotsiaalse lauamängu. Inimeste asemel on  seal ju suured plaanid ja pigem inimtüübid. Naine, väike naine, jms.

Saatuslik naine on vast pigem ilus nõid, vastand koledale nõiale. Ameerikas sai tast lihtsalt vamp naine. Lühend vampiirist.

Vampnaine on elegantselt intrigeeriv, huvipakkuv, võrgutav ning unikaalne. Vampnaine on moodne ning ekstravagantne, ta on ümbritsetud karismaatilise auraga. 

küünelaki reklaamist

Sügisene Paide, vihma kallab, linn näib hüljatud. Rasked ajad, kõik on kõigile võlgu.

Ühtäkki saabub rikas turist, astub linna ainsasse hotelli, annab hotellipidajale 100eurose ning läheb tuba valima.

Hotellipidaja haarab rahatähe ning jookseb kaupmehe juurde võlga tasuma. Kaupmees rõõmustab, võtab raha ja kiirustab pagarile võlgu maksma. Pagar tormab saadud kupüüriga möldrile maksma. Mölder tormab linna prostituudile võlga tasuma, kes omakorda läheb ja tasub hotellipidajale kasutatud numbritubade eest võla.

Turist tuleb alla tagasi, teatab, et talle ei sobi ükski tuba, võtab oma raha ja lahkub linnast.

Keegi ei teeninud midagi, kuid terve linn on võlast vaba ning vaatab tulevikku optimistlikult.

Martüürium

Oma puhtaimas vormis on martüürium vabatahtlik, teadlik, ja altruistlik valmisolek kannatada ja pakkuda oma elu oma aate nimel. Kristlik märter otsib kindlat surma. Islami traditsioon annab eesõiguse pühas sõjas dzihaadis surevale sõdurile kes püüdleb ennekõike vaenlase tapmisele ilma tingimata sealjuures oma elu kaotamata. Juudi traditsioon austab mitte ainult neid kes otsustavad tunnistada oma usku ohuga silmitsi, vaid ka neid kel mingitki valikuvõimalust ei ole.

Näiteid ajaloost

Märtrite ja martüüriumi alane kirjandus kätkeb nii ajaloolisi kui biograafilisi ülestähendusi nendest kes on altruistlikult oma elu andnud selleks et demonstreerida endi pühendumist oma kultuurile  või kogukonnale.  Need annaalid kätkevad ka oponentide mälestusi, kes kirjeldavaid märtreid lihtsalt kui kangekaelseid, eksistuses olevaid, reetureid või hereetikuid. Martüroloogiaid ja kiidulaule märtritele kanti sageli ette religioossetel teenistustel ja tihti olid need osaks kosmilisest lepingudraamast. Martüüriumi alased teoloogiad kirjutavad ette sobivad juhtumid selle ohverdusliku teo tarbeks. Sel juhul ootab märtrit tasu teispoolsuses. Märter ja märtri kogukond võivad oodata lunastust kurjadest jõududest mis toovad kaasa kannatust ja surma. Vahel lootsid märtrid ka õiglast kättemaksu oma vaenlastele ja nende kas tegelikele või sümboolsetele järglastele. 

Ehkki suur osa vastavast kirjandusest individualiseerib märtrit, on märterlus relioossne/poliitiline tegu mis leiab aset erinevate sotsiaalsete gruppide konfliktis. Tavaliselt produtseerib nõrgem neist gruppidest märtreid. Selline grupp jääb kindlaks ka piinamises ja seistes silmitsi hukkamistega. Sotsiaalne martüüriumi ülendamine on kõige paremini illustreeritud “Julgustuses märterluseks” , mille kirjutas kirikuisa Origenes aastal 235. Kumbki antagonistidest püüdleb kontrollile selles mis puudutab sündmuste tõlgendust. Nii mõistis Antiohhia Ingatus metsloomadega võitlemise hukka aastal 107 aga palus oma sõpru teda mitte püüda päästa veretunnistaja rollist ja nõnda talt ta surematuse krooni röövida. 

Ajalooliselt ei kerkinud martüürium esile seni kuni kultuur ühiskonnas selgesti ei eristunud ja ei saavutanud veel suhtelist autonoomsust sotsiaalsest struktuurist, enne kui ideed hakkasid funktsioneerima nagu sümbolid mille ümber ühiskond sai end mobiliseerida. Lääne ühiskonnas on Sokratese surm (399 aastal e. K.) Platoni esituses varaseks näiteks märterlusest kaitstava idee nimel. Makabeidest märtrid, nagu vana Eleaser ja Hannah seitse poega nii nagu kirjeldatud teises ja neljandas Makabeide raamatus on Origenese sõnul on näiteiks kristlaste innustamiseks. 

Näiteks Aqiva ben Yosef, Palestiinlane kellest räägitakse rabiinlikus kirjanduses kui Bar Kokbha mässu toetajast, kes hukati avalikult roomalste poolt aastal 135 e.K. keelu eiramise pärast Toorat õpetada. Husayn ibn Ali Abi Talib, prohvet  Muhammadi pojapoeg, kes tapeti 680 A.D. Karbala’s Iraagis peale kaotust Kaliif Yazid’le – tema mälestus ja eeskuju koos ta venna Kasan’i omaga on muutunud Shiitide jaoks keskseks.

Varased Kristlikud märtrid nagu Justinus Märter kes hukati teisel sajandil Marcus Aureliuse poolt peale tema ja Charita süüdimõistmist õõnestustegevuses aga ka Püha Sebastian kes puuriti läbi nooltest kristlaste tagakiusude ajal roomlaste poolt kolmanda sajandi lõpul. Lioni märtrite seas 177-l aastal oli palju naisi. Jan Hus, põletati Prahas 1415, ja ta on üks väljapaistvamaid protestantliku reformatsiooni märtreid. Michael Servetus ja augustiinlased Heinrich Vos ja Johannes Esch Brüsselis olid protestantidest märtrid kes hukati aastal 1553 peale paavstliku kohtu otsust. Tänapäevased poliitilised märtrid tekivad religioosses/poliitilises kontekstis. Näiteks peapiiskop Oscar Romero, kes tapeti 1980, tema vastuseisu tõttu El Salvadori valitsuse talupoegade vastastele repressioonidele.

Märtreid austavad martüroloogiate autorid. Näiteks Eusebiuse Kirikulugu ja Justinus Märtri ja tema kaaslaste märtüürium. 16-nda sajandi keskel kirjutas John Fox paavstlikest tagakiusudest Inglise protestantide vastu.  Kunstilistel väljendustel Al-Husayn ibn Mansur al-Hallaj-st, kes hukati 922 väidatava jumalik olemise tõttu, on Pärsias pikk ajalugu. Martüroloogiad mitte üksi ei asita meile detailiseeritud ajalugu paralleelselt ametlike teadetega vaid räägivad meile ka tasust märterluse eest.  Islami traditsioonis on selleks Halastuse ingel kes tutvustab märtrit paradiisis siis kui ta siseneb sinna läbi spetsiaalse ukse et pärida Allahi erilist soosingut.

Märtrite tegemist võib omistada organiseeritud süsteemidele nagu Rooma Kirik seda pühaks kuulutamise protsessis teeb. Juutidel ja moslemitel on protsess vähem formaalne. Lugupeetud õpetlene võib öelda kellegi kohta et see või teine oli märter. Nende staatus võib esile kerkida selleks et vastata kohaliku elanikkonna vajadustele. Keskaegsed populaarsemad märtrid olid Püha Robert, märterpoiss St. Edmunds (1190), väike Hugh Lincoln-st, kelle tapmine pandi süüks juutidele, kes selle tagajärjel aeti Inglismaalt välja. Jean d’Arc, põletati 1431, aga teda ei kanoniseeritud enne  1920 kui leidis aset leppimine Vatikani ja Prantsusmaa vahel peale Esimest Ilmasõda. Prantsuse Ultramontanistid, Rooma Katoliiklased põhja Alpides, leidsid endid samas seisus kui Rooma kristlased katakombides. Mitmed identifitseerinud märtrid tõstatasid aga nendekohase uurimise mille tulemusel mitmedki neist leiti olevat mitteautentsed. Joseph Goebbels, Hitleri propagandaminister, lõi ise varase natsi märtri kelle tapsid väidetavalt vasakpoolsed.

Märtrid sotsiaalses kontekstis

Märtrite tüübid ja võimalus märtreid luua sõltub suuresti riigi poliitilisest sõltumatusest ja riigi sisemisest võimust. Kogukond mis on nõrk aga tugevnemas loob märtreid nagu nood varases kristluses. Ideoloogia saab seal ülemvõimu isikliku ellujäämise ja kultuur looduse üle, seadus ja tsivilisatsioon bioloogilise enesesäilitamise ees. Sõltumatu ja ennastkehtestav ühiskond loob eesliinisõduritest märtreid. Allakäivas ühiskonnas on märtrid ohvriteks kes surevad vastu oma tahtmist ja soovi. Kaotanud ühiskond võib luua ka “antimärtreid” kes surevad teenides neid võitnud vastase ühiskonda. Nende endi ühiskond tajub neid kui kollaboratsioniste.

Vahel, siis kui märtüürium on ühiskondlikus kontekstis oluline, assotsieerub see enesetapuga. Suitsiid, isegi silmitsi vaenlasega on keelatud juutidel, kristlastel ja Islamis. Masada kaitsjad Roomalste vastu 73 aastal valisid Josephuse sõnul surma eelistusena orjuse ees. Need suitsiidid tõstatab küsimusi kaitsjate teadmiste kohta või siis paneb küsima kas need Masadas olidki juudid.  Augustinus pidas suitsiidi üheks mõrva vormiks ja hiljem ei võimaldatud suitsiidi sooritanutele enam Eukaristlikku matust. Suitsiidi moraal ei olnud probleemiks Sokratese aegses Ateenas.  Kui Hiina Sung’i dünastia administratsioon kaotas mongolitele 13-ndal sajandil sooritasid suitsiidi tuhanded inimesed kes vastasid nõnda oma sotsiaaalse olulisuse kaotusele ja päästisid sel viisil endi silmis isikliku au kuna nende maailm oli kokku varisenud.

Martüüriumi positiivne mõju väikeses kogukonnas tuleneb sellest et tegemist on ohverdusliku teoga. Märter on ohvritall kes sunnib võime (sõjaväge ja politseid) sooritama preesterlikku ohvritalitust. Kuna märter teeb seda mida Jumal soovib, saab vaenlane seeläbi meelitatud ohvri usku omaks võtma. Just seetõttu tapsid juudid Reinimaal aastal 1096 ise oma naised ja lapsed, hoolimata suitsiidikeelust sest nad eelistasid seda ise teha mitte aga lasta ebapuhastel ristisõdijatel preesterlikku rolli võtta.  Kuna märtrit tajutakse kui ohvrit kes läbi vereristimise saab oma pattudest puhastatud, siis võib ta surres ja ka peale surma ka teistele absolutsiooni anda. Läbi reliktide Katoliku süsteemis võib paluda neilt ka eestpalveid endi patust vabastamiseks. Märterlus võib ühendada vähemust vastu võtma karismaatilist autoriteeti. Ka ratsionaalsed organisatsioonilised argumendid vaenlasele vastuseisuks võivad saada märtri poolt energiseeritud. Ohverduslik tegu muudab majanduslikud ja poliitilised argumendid  pühadeks, muudab kogu konflikti pühaks ning paneb oma eesmärki mistahes hinnaga taga nõudma.  Ratsionaalsuse poolt legitimeeritud süsteem võib saada muudetud läbi märterluse. Märtrid, täis Püha Vaimu ja valmis kannatusteks, keda jõustab usk ja kogukonna toetus on aluseks märtrite pühaduse kujutamisele kunstis.

Võitlus märterluse tähenduse üle väljendub ka võitluses sündmuskoha üle. Märtrid eelistavad avalikku hukkamist. Tüüpiliselt need kes võimul on selle vastu et luua märtreid püüdes neid veenda oma meelt muutma. Kui need jõupingutused ebaõnnestuvad väidavad nad et tegu on tavalise kriminaaliga ja eelistavad mitteavalikku hukkamist. Aga see sündmus elab siiski edasi ajaloos ja märtri enda kogukonnas esiti ning alles hiljem ehk jõuab see ka ühiskonna peavoolusesse. Vahel on eesmärgiks kontrollida vähemust läbi hirmu. Näiteks olid avalikud põletamised inkvisitsiooniaegses Hispaanias enamjaolt sotsiaalse kontrolli vahendiks juutide ja mauride üle sest põletatud olid ristiusku pöördunud.

Ehkki märtüürium tavaliselt ei kätke otsest vägivalda vaenlase vastu on see siiski poliitiline akt mis annab vastasele moraalse ja psühholoogilise löögi. Martüürium käsikäes Islami jihad-ga aga kätkeb otsest vägivalda. Märtüürium püüab vähendada vastase poliitilist autoriteeti ja efektiivsust seades kahtluse alla võimude autoriteedi pühad alused. Martüürium võib ka tugevdada vastase tahet vähemuse alla surumiseks ja sel viisil politiseerida gruppide vahelist suhtlust.

Märter on eeskujuks vähemateks martüüriumiteks ja ohvriteks ustavate poolt. Süütus ja tsölibaat on kristluses sarnaselt funktsioneerinud. Väiksem martüürium islamis tähendab toimimist “Allahi tahte kohaselt”.

Märtrid tugevates ühiskondades võivad moodustada väikesi kogukondi suurema kogukonna sees. Nende rakukeste liikmed treenivad üksteist kannatusteks ja harjutavad märterlust ning hoiavad ülal üksteise võitlusvaimu. Martüroloogiad mängivad sellistes treeningutes olulist osa ning populariseerivad märtreid ka laiemas ühiskonnas. Märtrid on sageli sotsiaalsed juhid ning sageli võetakse neiks vaid inimesi kõrgklassist, eelistatavalt mehi.

Kogukonnad püüavad oma potentsiaalseid märtreid kontrollida nii nagu tehakse militantidega kes omas innus võivad põhjustada mässu mida ühiskond laiemalt ei toeta nii nagu sündis Bar Kokbha ülestõusuga roomlaste vastu.  Ühiskond seab reeglid defineerides võimalusi märterluseks. Islamis on märterlus kui enesetapp keelatud. Keskaegne Juudi filosoof  Maimonides püüdis kitsendada alust märterluseks väites et märter mõistab kõik oma tulevased järglased olematusse. Püha Augustinus püüdis tagasi hoida märterlusse tormavaid ja Püha Alexandria Cleemens ütles et keegi ei peaks taotlema märterlust kui teda selleks Jumal ise ei kutsu.

Domineerival grupil on terve relvaarsenal märtrite vastu. Sellega püütakse ühest küljest ära hoida märterlust ja uute märtrite teket assimileerides neid domineerivasse ühiskonda ja andes neile austusväärseid positsioone. Selline lähenemine annab tagasilööke siis kui vähemus ründab assimilante, nii nagu sündis Makabeide mässu ajal 165 e.K. kui seleukkidest valitsejad püüdsid juute helleniseerida. Teisalt võib võimul olev grupp vähemust julmalt taga kiusata ja tappa enam kui nemad suudavad uusi liikmeid värvata. Sellised tapmised saab delegeerida ka spetsialistidele domineerivas grupis nii nagu see SS erivägede kasutamise näol ka Natsi Saksas toimus. Domineeriv ühiskond võidab propangadasõja siis kui ta suudab esitada märtreid kui kriminaale või terroriste. Modernse riigi olulisismaks relvaks martüüriumi vastu on näidata seda kui mõttetust ja vananenut.