Jääda sidemeheks vähemate vendade ja suuremate vendade vahel. Inimsuhted mida iseloomustab rivaliteet on aga reeglina toksilised.

Ah soo karjaköögi kõrval on mul äädikapuu mis sel aastal veel ei õitse. Hämmastavalt elujõuline vennike. Oli mingi oks lihtsalt ja siis sai see maha pandud aga oks oli nagu Aaroni kepp ja võttis lehed külge. Muuseas enne küla on ka pajuoksad pandud talvel tee kohta tähistama ja neilgi on kahel lehed küljes. Äädikapuu latv sai veel pealegi kogemata ära murtud aga ei miskit, muudkui mühab. Siis sõid arvata et jänesed tal veel poole ära talvel aga muudkui võimsamaks läheb. Poeg trimmerdas juurevõsud maha aga nüüd on ühe ärasöödud ladva asemel kolm ja muudkui mühab edasi.

Trimmerdamisega on nii nagu ma ütlesin et poeg on ületamatu meister sel alal. Varasematel aastatel oli tal ajuti raskusi kultuur- ja metstaimede eristamisega aga nüüd läheb järjest paremaks. Eks oma viga oli siis et ei tähistanud, nüüd pole aga enam vajagi tähistada. Vaid äädikapuu juurevõsud ja üks kõrvitsataim olid viimase korra kahjud. Ja see oleks mul ehk omalgi samamoodi läinud. Olen lisaks krundile introdutseerinud karulauku ja kasvab ta küll päris hästi. Ehkki vihmausse otsides leidsin veel suurel hulgal karulaugusibulaid mis ei olnud kevadel suureks kasvanud ja põhjus on lihtne, ma olin ise ära unustanud kõik need kohad kuhu ma ta olin maha pannud ja eks ta sai siis ka esimese trimmerdamisega maha tõmmatud. Sest ega ta nii varane ja silmatorkav ole kui hiidlauk. Sedagi on mul tublisti. Või oli see Siberi lauk. Ei mäleta.

Viinamäe tigudest ei tea tõesti kas nad süüakse ära või on koht liiga kuiv on aga ka võimalik et pole midagi ja demograafiline plahvatus leiab lähiaastatel aset. Siis on hea neid grillrestile panna. Võimalik et ma lihtsalt rohurindes ei märka neid enne kui neid palju saab. Üldse on see täielik müstika kuidas kõik olesed talve üle elavad. Ja kus vupsavad välja. Nagu näiteks kevadel konnad. Miks haugid neid talvel ära ei söö? On nad nii sügaval mudas? Kevadel on neid tiikides kolm tükki ruutmeetri peale.  Ja mulle tundub et nad sigivad just enne hauge  aga haug sigimisajal ka vist ei söö. Mingi rahvajutt räägib et haugil pole hammast.

Mulle meeldib muuseas kevadeti väga kulu põletada. See on selline lapselik lust tulega mängimisest et käid tikutopsiga mööda maad ja paned lihtsalt kõik põlema.  See muudab taimekooslust ja ma arvan et ohakad on just need kellele põletatud maa hästi meeldib esimestel aastatel. Üldse on aga hämmastav kuidas taimed õpivad trimmerdamisega arvestama ja muruniitmisega. Linnas näiteks niidetakse kord nädalas ja täna hommikul ma vaatan et vana jumikas on õppinud piki maad ronima ja ennast õide ajanud hoolimata iganädalasest niitmisest. Ka maal hakkas ristik selle paari kolme nädala jooksul õitsema mis niitmiste vahel oli. Vaat sulle evolutsiooni.

On kevadeid kus olen saanud terve maa üle põletatud aga mida edasi seda vähem. On tõsi et teatud putukad hävivad aga selle eest millised võimalused landrushiks. Nagu kunagi Oklahomas. Tulevad uued skvotterid ja võtavad alad üle. Tirtsud tulevad kõrvalt ja muu igast mutukad. Mutukate ilma pole ma veel jõudnud süveneda. Aga huvi on eriti peale seda krabitaolist olevust mis linnas mu jalge ees ühel hommikul üle tee läks. Kellegi vastne ta oli. Ja libikad, eriti ööliblikad, keda augustis kõik kohad täis on. 

Kulu põletamisega on selline väike asi veel juures et paar korda on ka napikas olnud. Ükskord läks kartulikeldri turvas hõõguma ja kord vana pilpakatus aga siiani on vedanud. Viimane napikas oleks aga ilma pojata halvasti lõppenud küll. Poeg aga karbas nagu shimpans mööda vildaklauda küünikatusele ja ronis mööda roovitust selle kohani kus pilpad hõõgusid ja likvideeris olukorra pilpad alla visates. Ma poleks sellega enam hakkama saanud ja ka roovitus ei oleks vist kandnud.

Külas on siis talunimede järgi järgmised talud: Sillaotsa, Hansu, Lauri, Uuetoa, Mäe, Kiive ja veel kolm maja mille talunime ma ei tea. Sillaotsal elab Arvo. Arvo on tore mees kes käib ringi mingi vana koolimütsiga 60-ndate algusest. Arvo on töömees ja kunagi oli ta veel kõvem töömees kui praegu. Mina olen talle palju tööd andnud. Aga arts on ka looduslaps keda teenimine reeglina enne ei huvita kui tal sõna otseses mõttes enam midagi ei ole. Ja kui ta on tööd alustanud aga vahepealt tuleb järsk laekumine mujalt siis kaob tal huvi töö vastu selsamal hetkel. Mõned ütlevad et Artsi käe külge on kasvanud palastikpudel aga see on ilmne liialdus sest ma olen näinud teda ka ilma selleta. Artsiga saab palju nalja ka. Ja siis on tal omad naljad, üks neist on selline et ta ei saa ujumas käia kuna vesi on märg. Vaat nii. Arts tuli mineva aasta sageli metsa vahel vastu ja ütles et käib seal juurikaid otsimas. Tegelikult tuli ta aga poest ja polnud läbenud kojujõudmist ära oodata vaid asus kohe võtma. Ja siis tuligi tal see harjutus rattaga. Mees ratta seljas, mees ratta kõrval, mees ratta peal või all ja viimaks faas kus mees hülgab segava ratta ja roomab ilma rattata edasi. Arts on pakkunud palju vaatamisrõõmu lisaks harjutusele rattaga ka tänu oma harjutusele käruga. Varem tegi Arts ka harjutusi autoga aga need harjutused politseile ei meeldinud ja nad võtsid Artsilt selliste harjutuste ja üldse igaste autoharjutuste tegemise õiguse väga pikaks ajaks ära. Sest esimene kord oldi leebe ja anti andeks aga teine kord nii umbes poole tunni pärast oli ka politsei vähe kurjaks saanud ja väänanud täie rauaga. Sest meie ligidal on see va Pajuks ehk täiesti baar maantee kõrval, koht kust saab kätte 24/7. Kell kümme kehastub pood ümber  restoraniks, lisandub juurdehindlus ja serveeritakse vaid avatud pudeleid. Ma olen seal varahommikul näinud kuis mehed otse lauast tõusevad võtavad veel viimase pitsi läbiöö võtmise lõpetuseks ja siis istuvad rooli. Vaat siuke koht on. Koht kus on naised ja viin. Vähemasti baaridaam on naine. Ja see koht tõmbab. Muid baare lähikonnas pole v.a. Sipal. Nagu igas  tublis maailma sadamalinnas on sealgi baar nimega Ankur. Ankur kui see mis minna ei lase ja mis sind paigal hoiab, ehk selles mõttes. Suurt sadamat Sipal siiski ei ole.

Tegelikult peaksin ma seda juttu illustreerima joonistustega nagu Kurt Vonnegut on Tsempionite einet. Seal tuli sõna “piiber” Eesti keelde ja sugugi mitte tähendama Ameerika kobrast vaid hoopis midagi muud. Mina kirjutaksin pigem päris piibritest. Niisama hästi oskan ma joonistada küll. Tsivilisatsiooni piiri märgistavad vanad betoonist aiapostid, mis ma olen nüüd sinna aia aluseks pikali pannud ja  millede peale on kunagi kavas ehitada kiviaed. Ja teisel pool peenart on siis veel ehk kaks meetrit mida me tasapisi püsikuid täis istutame. Kunagi oli seal kartulimaa. Saigi esimestel aastatel kartuleid kasvatatud aga kassitapp osutus vägevamaks ja ei tapp vaid kasse vaid ka minu kui kartulikasvataja. Oli ka sööst istutada sinna hoopis maasikad ja saigi neid istutatud aga kassitapp ei olnud vahepeal taltunud vaid tappis ka maasikad.

Kusjuures need vaod olid tõeliselt pikad, ma julgen arvata et kuni 80 m. Ja ülemises s.t. majapoolses otsas kasitappu ei olnud ja maa oli ka kõrgem. Vao alumises otsas oli maa hulka madalam ja kasstapp võttis oma kusagilt poole vao pealt. Mäletan kuidas sai kartuleid võetud kusagilt sügavalt kuivanud kassitapu alt. Aga kartulid olid kenad siiski. See eksperiment lõppes aga siiski paari nelja aastaga ära. Siis pandi krundile üles ka veel silt. Et tegemist on hoiualaga ja kusagilt sealtsamast ligidalt algab ka Natura. Silt pandi just sinna kus oli olnud kartulimaa. Ma pole proovinud taasalustada põllumaaga aga ma tean mu naabrimehel seda teha ei lubata sest kasvavad haruldased taimed ta krundil. Silt pandi vana Tanuma peale ehk vana tee peale. Vana tee koht on müstiline aga siiski aimatav. Tõin veel sel kevadel koju ühe vana üle oja läinud silla kinnituspoldi. Kunagi on siis inimeste ala tähistanud osalt puust aed ja osalt betoonpostide vahele veetud võrkaed. Sealt eemale jäi okastraataed mis oli loomade jaoks. Karjaköögi taga peeti siis sigu ja majast lääne pool suures koplis sõi hobune. Van Hansu mäletatakse veel küla vahel ringi ratsutavat. Peeti ka lambaid sest lambanahku oli kuuris palju, arvata et ka seal majast lääne pool. Selle loomade aia taga on siis ka minu maa ja veel üsna tublisti teda aga seda ma enam mingil kombel ei halda. Nii et kui tagasi kerida siis on omandi epitsentriks ehk köögis olev pliit, see on Vesta (Hestia) altar ja seal edasi maja, abihooned ja inimeste aed, loomade aed ja siis juba lihtsalt omand või kinnistu.

Jõeni on linnulennult ehk 400-500 m aga head teed minu maa pealt jõeni ei lähe ja pole tarvidustki. Needki jalgrajad mis olid on kaks viimast talve ära hävitanud sest lumi on pajud maadligi vajutanud ja enam läbi ei saa. Hoonetest siis veel. Tähelepanuväärne on maja pööning kus kisendavad samuti mitmed tegemata tööd. Seal on veel ka igast stuffi, vanaaegset küll enam pole aga viimasest Tanumast väljakolimisest on sinna jäänud suured kotitäied pabereid mida pidasin vajalikuks kaasa võtta ja millest ma nüüd loodan et saan kunagi  lõkke ääres need paberid ära sortida. Niisama on ka raamatutega. Kunagi tundus metodism olema mingi saladusega uskkond ja arvamus oli et kui vaid saaks seda teoloogiat maale toodud siis lähek ehk siingi asjad paremini. Siis sai nähtud kuidas see uskkond USA-s funktsioneerib ja saladus hajus ära. Ja nii saigi nood raamatud mis ma USA-s varundasin suuresti maha jäetud.

Õue lõunaküljes on siis nagu öeldud sirelivõsa, mujalt olen seda jõudumööda maha võtt aga ta kasvab ju ka kiiresti tagasi. Karjaköögi kõrval on suur saar ja alt kasvab talle üks vaher täiega sisse. Kokkupõrge on toimunud ja niimoodi need kaks seal siis oma õhuruumi jagavad. Eks ma võta selle vahtra ka maha. Kaks kastanit teevad mulle rõõmu, panin kunagi kolmele lapsele kolm muna maha ja kaks on neist juba kenadeks puudeks kasvanud ehkki nad veel küll ei õitse. Kunagine lambakarjamaa aga saab iga aastaga hõivatud üha enam ja enam haavavõsa poolt mis juurevõsudest kiiresti laieneb. See on tore sest haab on nagu kiirsöögirestoran looduses ja pole vist ühtegi puud millel nii palju sööjaid oleks kui haab. Majast paremal on hajusad sõstrad ja tikrid.

Londoni taga on võsas suur ahervare mis olevat kunagi laut olnud. Ja majast idas üle Londoni tee on samuti palju marjapõõsaid osadel veel mingid kaitsed ümber ja loomulikult on seal ka mitu majavaret kus kunagi on elatud. Linnulennult on sealt vanasse külakeskusesse ehk paar-kolmsada meetrit. Uuetoa talu hoov paistab mulle hoovi kenasti ära. Maja ise on suur, all on üks tuba nagu tantsusaal ja siis on seal veel kaks tuba, mis on suhteliselt väikesed. Köögi kõrval on ühel pool sahver ja teisel pool nn. töötuba ja saun. Sauna asemel oli vanasti vannituba ja puudega köetav boileri ahi.  Töötuba on mul veel selline poolhallatud, st. et tahaks remonti saada. Majas olen mina teinud ühe korralikuma sanitaarremondi. Oleks aeg järgmiseks.

Mäletan kui palgid toas paljad olid ja küll oli hea tunne panna telekat vaadates jalg vastu paljast vana palki. See tunne tundus hea. Palgivahed on sammalt täis topitud. V.a. koridoris, seal tegime lastega paberikitti või kuidas seda nimetada, liimist ja ajalehtedest ja toppisime palgivahed seda täis. Vardja Pets küsis selle peale et kas olete palgivahed nätsu täis toppinud või? Teisele korrale läheb kitsas trepp ja seal on veel üks tuba, ehkki sinna annaks vabalt teha veel ka kaks suurt tuba juurde.

Üks esimesi töid maja juures oli veevärgi sisseseadmine. Siinkohal tuli mulle lambist ja ilma küsimata appi Tarmo Vardja, kellega me kaevasime vundamendi alt maa läbi ja tõime toru majja. Nimelt on imikaev maja kõrval nii umbes 2 meetri kaugusel ja toruots on kenasti rakke sees. Vanasti oli majas käsipump. Kui mina maja sain siis käsipump enam ei töötanud ja nii saigi need torud välja võetud ja uus süsteem tehtud. Ma ei mäleta enam täpselt kaua meil selle tööga aega läks aga arvata et tegime seda Tarmoga tubli kolm päeva. Süsteem töötab tänini hästi.

Juba ükskord enne olid mingid ajujahi pidajad Londoni maade peal laiutanud siis kui poeg oma emaga veel seal oli ja ma mäletan kui raskelt poeg seda üle elas. Mõni inimene on lihtsalt õrnem ja tundlikum privaatruumi sissemurdmiste koha pealt kui teine. Ihusse pole vajagi murda, sinu laiemasse ruumivööndisse ja juba on ta katki ja vägistatud.

Nüüd oli aga lausa sisse murtud ja kevadel näitas poeg mulle pikalt ja kaua kuidas ja kuhu oli just sisse murtud ja mida ära viidud. Kuidas ta oli oma mopeedi kettidega kuhugile kinni pandud ja ikkagi oli röövlitel olnud püsivust oma töö lõpuni ära teha ja mopeed ära viia. Inimesel oli ahastus, selge see. Ja ma sain vaid kuulata ei muud. Nii nagu ma ikka saan – kuulata. Mul on hingehoidja instinkt ja ma jään vahel ikka kuulama. Ja mulle meeldivad muuseas inimeste lood väga.

Inimene kannatas ja eks see vargus olegi omamoodi vägistamine ehk sinu privaatruumi lagastamine ja sult millegi pöördumatult ära viimine. Ja siis suri poeg ära sest ta ei elanud seda sissemurdmist üle. Inimesed on haprad. Ema elas veel mõnd aega Londonis ja kinkis mulle veel pojast jäänud teleskoopridva koos rulliga millega ma sageli kalal käisin. Ema elab tänini linnas. Siuke lugu siis Londonist, tõsine lugu jah, see pole seal mingi Soho. Londoneid on Eestis mitmeid ja Meleski ligidal on minu teada üks.

See tee mis Londonisse läheb on ilus, pealt suiti kokku kasvanud ja siis on seal üks suur kivi mille peal maasikad ja lilled kasvavad. Londoni tee läheb siis minu krundi piiri mööda majast umb 30 m idas. Seal, umbes poole maa peal on ka karjaköök. Kunagi peeti karjaköögi ja Londoni tee vahe peal sigu ja seal siis keedeti neile arvata et kartuleid ja seal teede ristumisnurgas on ka minu krundi kõige madalam koht, kus sead olid vanasti püherdanud mudas. Ja küllap need kaevudki olid just loomade jaoks sest majas on veel eraldi ja omaette veevärk ja on muuseas alati viimastel aastatel olnud. Juba ammu enne mind. Praegu on karjaköögi ja Londoni tee vaheline ala metsik. Kevadeti on seal vett arvata et kuu või paar ja mõned suured kivid vahel. Seal elab hulganisti arusisalikke, keda ma kunagi kavatsen sööma hakata ühe teatud eksperimendi käigus. Praegu on karjaköögis puud, akent ees ei ole, ust ka mitte. Karjaköögil on mõned head palgid aga osad palgid on kahjustatud ja üldse tundub et see on ehk vanasti suitsusaun olnud.

Elasin kunagi seda väga üle kui mu oma liha ja veri karjaköögi aknaraami järjekordse puhastuskampaania käigus ära põletas. Ka eterniit kipub karjaköögil peal lagunema nagu mujalgi.

Ja siis on veel üks tähelepanuväärne hoone, milleks on kelder. Kelder on blokkidest ehitatud ja soojustatud peaks vist ütlema et külmustatud turbaga mida on seina küljes hoidnud haavalattidest – laudis, kusjuures laudis oleks siinkohal vale sõna aga paremat ei oska ma ka kasutada. Nüüd on laudis lagunenud ja turvas alla vajunud. See kraam tuleks mingil talvel kõik ära kütta arvan ma. Ma ei tea mis ahi ütleb kui turvast puudele peale visata. Sellel talvel kui ma seal elan seda ma teen kui seda talve tuleb.  Keldris olid veel vanade riiulite osad alles ja olemas kui maja saime ja mõni noist seisis veel täitsa püstigi. Korralikult ehitatud on kelder. Toru viib seal välja ja vahetab õhku ja hoiab õhurezhiimi.

Aga enam kui hooned on see Genus Loci, kohavaim mis sellel kohal on. Ma ei tea kas see tuleb veesoontest või millest aga mulle tundub et kogu küla on karstisaarel millel alt otstest vesi välja voolab. Genus Loci on hea ja seda täiesti muidu ilma igaste hõbedakaapeteta karstiallikatesse. Muuseas vaid mina oskan inimesi viia sinna kus maa seest vesi välja keeb. Kus on maa sees auk ja vesi voolab sealt seest välja. Mitte nüüd nii kenasti nagu siniallikatel et on väike kraater suure allkijärve põhjas aga ega ta nüüd eriti kehvem ka ei ole.

Külas olla kunagi olnud ka Püha Martiinuse kabel. Tegemist on iidse külaga, muinaskülaga nimelt. Külas elab ametlikult 24 inimest mis on hämmastav ametlik statistika. Alaliselt ehk talvel elab seal minu arust ehk 9 inimest väidaksin mina. Ametlikult on elanikkond kasvanud 16lt 24 ni viimastel aastatel.

Avarust on ka kui külla sisse sõidad siis on paremal pool teed hiiglaslik põllumassiiv aga mitte lame vaid kõrgendikega. Nii et pilgul on avarust. “Veel kestab kaugust pilgu linguvise, veel voogab avaruste suur koraal”… kirjutas Alliksaar mõjustatuna Jesseeninist. Sügisel kui seal kisendavad loendamatud sookured on kena külla sisse sõita. Genus Loci-ga on ehk seotud seegi kummaline kume valgus mis oktoobris vahel akna taga kumendab ja millele ma head põhjendust leida ei oskagi. Ilmselt on see ikkagi kuu aga ma ei oska seletada kuidas nii paksu pilvekatte läbi ta sedamoodi kumada saab.

Ja mis see Loci veel siis teeks kui ma hõbevalget karstiallikasse kraabiks. Tallinnas on aegade side minu jaoks kuidagi kaduma läinud, minu külas aga mitte. Seal on ta veel täiesti olemas. Siin võid ette kujutada elu umbes Põhjasõja aegu ja miks mitte ka Liivi sõja ajal. Siinsamas ligi on suured lahingukohad Põhjasõja aegadest. Ja Märjamaa kindluskirik. Kõige valgusküllasem kindluskirik, nagu kusagil kirjutati. Jah aga eks ole hiljem valgust juurde lastud, arvan ma ja ega seal muud kunsti olegi. Kui kindlusena enam vaja ei läinud siis lasti valgus sisse.

Aga aidas on mul hääd stuffi. Selle 1976 a konservi leidsin alles see suvi. See omakorda viitab taas suurele hulgale tegemata töödele mis mulle seal maal koguaeg kõrvu kisendavad. Jah oma maakohas jätkub tööd tubliks kolmeks inkarnatsiooniks või enamgi. Mina ei ole aga väga kindel et ma järgmises elus inimeseks sünnin. Ega ole veel selleski kindel et ma selles elus kirgastun aga vast läheb õnneks ja saan sansaarast tulema. Kas ma selleks veel vaimselt valmis olen ei oska öelda. Konserv viitab sellele et tõsine koristaminegi ei ole mul veel igalt poolt tehtud, ehkki jah, ma olen tubli neli koormat rauda ära viinud. Nutva südamega sest tegu on puhta etnograafiaga. Puitesemeid on kah veel natuke järgi ja rauast ka. Aga midagi eriti enam ei ole. Paar külimittu, pada ja kirstu. Kirstud tuleks korda teha. Seda küll aga eks ma jõua kui jõuan.

See pikk lillepeenar maja lääneküljel on tõesti ilus asi. Lillepeenra ja rohurinde vahel on umbes kolmemeetrine riba pöetud rohuga ala. Sinna istutame siis püsikuid vaikselt maja eest ümber. Et saab selle ala ka lilleaiaks tehtud. Lilli oleme toonud mitmelt poolt. Mahajäetud majade ja endiste talukohtade juurest. Mõned paigas pole majast enam pilbastki järgi aga lilled mühavad ikka, eriti floksid ja siis need lõhislehised päevakübarad, kollased ja kõrged. Punast pävakübarat meil ei ole. Just selle raviomadused pidid head olema. Aga või neid raviomadustega lilli ja taimi vähe on. Joo aga põdrakanepit ja keskeakriis asendub kohe nooreea kriisiga. Siuke värk. Nii et maksa imestada et põdradki metsas kanepiuimas on. Siis on seal peenras veel madar aga madarale peenras ei meeldi, kipub kiduma ja ei õitse nagu kõik need madarad mida Tallinna läänekülg täis on ja mis olla kunagi Keila-Joa mõisapargist jalga lasknud. Tuleb vist madar ära kolida. Sabiina seevastu tunneb end peenra kõrval väga hästi ja mühab mis kole. Hirmsasti energiat pidi ta küll võtma nagu need sensitiivid rääkivad.

Ja siis on maja lõunaküljes veel üks peenar, kus on maitsetaimed ja maasikad. Sellest teemegi maasikapeenra. Mis sest iisopist ikka kasvatada kui keegi seda ei söö. Ehkki lihatoitudele pidi ta ikka sobima hästi. Lõunaküljes on üsna peenra ligi sirelihekk. Hekk on tegelikult palju öeldud, õigem oleks öelda sirelivõsa. Ja siis tuleb maja idakülg. Sealgi on üks peenar kus kevadel ja sügisel õitsevad krookused ja lisaks on seal veel püsikud. Sinna peenra kõrvale pargime me autosid. Vanasti on autotee maja juurde käinud maja tagant, ei enam. Ka külje pealt saaks maja juurde autoga sõita. Sinna on aga vahtrad omale pesa teinud. Küüni ees kasvab vana suur vaher ja ta on omi ninasid igal aastal heldesti üle kogu krundi pillanud. On hämmastav  varakevadel vaadata kui paljud neist kasvama lähevad, kasvõi näiteks mutimullahunnikus. Kasvama lähevad ja siis reeglina surevad. Aga mõni üksik peab vastu.

Mul on krundil alles lisaks vanale suurele vahtrale veel vähemalt 12 juba reiejämedust puud. Võtan neid igal aastal vähemaks. Jätan ehk neli viis alles, ei enam. Sest muidu oleks maja varsti varjus ja peidus. Vahtrallee all on mul ka lumemarjapadrik. See on tõesti üks raske taim lahti saada ja ega vast ei aitagi muu kui tuleb kogu see kooslus lihtsalt välja kaevata. Olen temaga jõudumööda võidelnud aga “lõpliku lahenduseni” läheb veel aega. Vahtraallee majast kirdes läheb vana ahervaremeni, arvata et vana majakohani. Seal on tegelikult kahe hoone müürijäänukid veel alles. Üks on suurem ja sellest on järgi midagi mida võiks nimetada kiviaiaks. Ühest seinast on millegipärast enam kui meetri jagu püsti.  See on siis see koht kus vanasti on ussid elanud. Ühel aastal käisin ma neid seal muudkui pildistamas. Seal elas kaks rästikut. Üks oli hall ja teine tumedam pruun. Teatud kellajal võisid neid alati teatud kohast leida. Väga kohatruud loomad. Välja arvatud kevadisel jooksuajal. Või sünnitamise ajal. Sünnitavad nad rippasendis, ma pole ise näinud aga Linda on näinud ja tema räägib.

Või peaks ütlema roomamise- mitte jooksu ajal. Arvan et enam neid seal ei ela. Või mine sa tea, see on ikkagi selline magus tükk kinnisvara usside jaoks. Eelmisel aastal kui vedasin sealt ahervaremest kive peenrakõrvale selleks et peenart ääristada, leidsin kivide vahelt hoopistükkis kena pisikese kollapõskse nastiku. Naabrimees, Pärnu maantee poolne,  räägib et tema leidvat oma krundilt ka vaskusse, milles mina küll julgen kahelda. Ma arvan et need on tegelikult hoopis väikesed hallid rästikud. Ta lubas mind kord vaatama kutsuda ja seda ma nüüd siis ootangi. Ühest toonasest rästikust peaks mul kusagil ka pilt olema. Vaatame kas ma saan pildi üles või ei. Vaskusssi olen mina näinud küll aga märksa eemal, nimelt linnuse juures. Ma arvan et maa minu juures on vaskusside jaoks siiski liiga madal. Mul on jäänud mulje mis võib olla ekslik et vaskuss eelistab kõrgemat maad ja mitte sellist madalat võserikku nagu minu kandis.  Ahervareme vastas on mu ainuke pinnaveekaev. Tegin eelmisel aastal sellele kena kaane peale. Sealsamas on veel üks vana kaev, mille kook oli isegi veel alles, siis kui ma selle maja sain. Nüüd on rakked sisse langenud, muust rääkimata ja see on lihtsalt üks veeauk, mis on õnneks küll sellises kohas kus mitte keegi kunagi ei käi. Uuem kaev on raketega nagu käib. Oleks täiesti võimalik see tühjaks pumbata, ja siis minna alla ja ära puhastada ja kasutusele võtta. Natuke kaugel ta küll majast on. Mina sinna alla küll ei läheks sest ma olen natuke klaustrofoobne. Keegi kitsam mees peaks minema, ma ei tea kes. Sest see häda mul ongi et kui külmaks läheb siis võtan ma pumba välja ja maale enam ei saa sest pole enam maal veevärkki. Muidugi saaks vett ju ka kaasa võtta ja saaks nagu öeldud kaevu kasutusele võtta. Nii et seal, selles kaevus või nendes kaevudes, elavad kui mitte kollid siis tublid tegemata tööd kohe kindlasti. Koos kollidega. Kaevude juures on paar vana õunapuud ja vaarikad. See on ainuke vaarikane koht mu krundil. Ja seal läheb siis tee selle väikese tee peale mis mu kunagise sauniku juurde läheb. Ühesõnaga mu maja taga on veel üks väike maja, mida kutsutakse koha järgi Londoniks. Kahjuks ei ela enam Londonis mitte kedagi. London laguneb ehk küll seal on seegi aasta paar korda käidud . London on madala koha peal. Seal on vana palkidest ütleme et osmik ja siis uuem abihoone mida vist saunaks kutsutakse. Kui me oma maa saime siis elasid Londonis veel inimesed. Elasid ema ja poeg ja meil oli tore juttu ajada. Elasid kevadest külmani, mitte aastaringi. Londonist läbi läheb kõige otsem tee jõe äärde ja kui ma sealt kalale läksin või tulin, siis sai alati suutäie juttu ajada. Toredad inimesed olid. Ema käis alati lavkas siis kui lavka veel kaks korda nädalas mäe peal käis. Poeg nokitses niisama tööd teha. Poja kohta räägiti et ta on kõige kauem  siirdatud neeruga elav inimene Eestis. Aga siis ühel talvel murti Londonisse sisse. Ja varastati sealt igasugust kraami ära.  

järgneb

Seal maal ongi minu “väikesed asjad”. Mulle meeldib väga  et linnud on mu õue omale pesapaigaks valinud. Kahed põldvarblased sel aastal ja ühed sinitihased. Eile oli pääsukesepere traadi peal, pesast väljas aga vanemad käisid ikka ja toppisid neile ussikesi suhu. Kus nad olid jäid mul leidmata. Linnud on hommikuolendid. Kohe kui valgeks läheb on nad platsis. Päeval on ka üht teist. Hämaraloomad on ka põnevad. Õhtuti tuleb kährikupere kompostihunnikusse sööma. Kaks kutsikat ja vana kährik. Kui ma uksest välja tulen siis urahtab ema kaks korda ja kohe on plats puhas. Hämara ja pimedaloomad on ka nahkhiired kes tavatsevad täiskuuga jõe peal putukaid püüda. Kord sattusin süstaga nahkhiireparve mis oli tore. Üks põldvarblane oli teinud pesa õunapuuauku, teine eterniitplaadi all, kahekas auk redelist lugedes vasakule. Sinitihased  on teinud oma pesa aga samuti kahe õunapuuharu vahelisse õnarusse. Hommikul jood kohvi ja vaatad kuidas ema/isa muudkui sebivad. Linnupesi avastad tänu kuulmisele. Kui juba vee all allveelaevu kuulmise/heli järgi avastatakse saati siis linnupesi. Maja ees on suur vana talulaud ja sellest kahel pool on pikad pingid. Laud on vähe viltu ja lauajalgade toestamiseks on löödud mul üks põikpuu. Seda võib nimetada ka tegemata tööks. Tegemata töö varitseb sind selles paigas igal pool, ma tavaliselt ei tee sellest välja aga vahel võtavad tegemata tööd endid kokku ja hakkavad mind ühiselt ahistama või kehastuvad siis mingis rahutus unes ühtäkki kinnisvaraunenäoks või koguni halliks rästikuks. Hall rästik on kõikide mu hirmude summa ja kehastus. Kinnisvara ajab mind alati ärevile. Kui sellega muud jama ei ole siis vähemasti läkitab ta “tegemata tööd” mind ahistama. Siis teen ma reeglina ka mõne tegemata töö ära kui jälle üheskoos karjuma hakkavad. Üleeelmine suvi sai neid õite palju tehtud. Sai uued harjalauad pandud, sai redelid tehtud ja lõunakülje laudis maha võetud. Maas on ta tänini, redelist ei tea, kas julgeks mina raske mees sellele enam peale minna? Ja siis sai korstnaid püütud parandada. Korstna ja eterniitplaadi vahe sai ilusti kinni pandud mördiga aga kui mört ära kuivas siis tuli see neetud pragu jälle tagasi.

Nii et osad tegemata tööd ei lakanud vaid tulid tagasi. Ja siis käib lumi samuti veel lammutamas muid abihooneid ehk lobudikke. Vaid ühel neist on mingi tõeline väärtus ja see on ait. Muud on laudadest tehtud ja küüni katus mis oli pilbastest on juba üsna üsna läbi. See on üks tegemata töö mis karjub juba üsna kõvasti. Hiljemalt tuleva suvi tuleks sellega midagi peale hakata. Ilmselt tuleks katus maha võtta ja siis otsustada kas võtta ka küün maha või teha küünile uus katus. Lisaks küünile on veel mingi loomade sara mille külge on ehitatud garaazh. Selle garaazhiga läks minema talvel nii et tuli lumi ja vajutas garaazhi katuse sisse. See töö karjub ka üsnagi valjusti. Lisaks vajutas lumi sisse ka ühe katuse kandetala sellel kuuril mille küljes graaazh on. See karjub ka kõvesti. Selles kuuris või saras elab aga vana viljapeksumasin nimega Peko, mis on tehtud Soomes, arvata et aastal 1928. Umbes sama vana on see masin nagu ka maja. Elumaja nimelt. See masin on mul juba maha müüdud selles mõttes et olen selle eest raha kätte saanud, uus omanik pole aga masinat ära viinud. Siuke seis siis. Küüni taga on mul väike makeshift kasvuhoone, tiiphoone ilma triipudeta. Seal elavad tomatid. Tomatid on sellel aastal tublid ja neid peaks varsti hakkama süüa saama. Küüni ja aida taga on umbes 7 meetrine pöetud rohuga ala. Sinna külisin ma sel kevadel tubdli 60 seemet kõrvitsat. Taimi oli vist 35 mis ellu jäid ja nüüd on enamikul neist tublid nupud otsas. Kõrvitsaõied mis on jahus paneeritud ja praetud on päris nämmad ainult et vanemad õied lähevad mõrudeks kätte. Nii et vaata ette. Sealsamas on ka kompostihunnik kõrval. Seesama kus käivad kährikud. Varmatel aastael käisid ka siilid seal söömas. Siilidega on sel aastal kehvasti. Ilmselt on see seotud selle marutõve vastase vaktsiiniga mida on lennukitelt alla visatud ja tänu millele on kährikuid ja rebaseid väga palju saanud. Ilmselt on rebased siilid ära söönud. Õhtuti jookseb ka üks rebane aiast läbi ja vaatab ka peremees on haugi või ahvenapäid maha jätnud. Paar päeva tagasi jätsin kolm pead kell 8 õhtul ja poole tunni pärast oli juba kaks ära kadunud. Kui siis sealt küüni tagant tulla siis tuleb see osa õuest mis on maja ja küüni vahel. Seal on mu grillipada. Grillin vaid puusüte peal. Paja peal on restid. Ja siis tuleb esimene lille- ja köögiviljapeenar. Lilli haldab abikaasa, köögivilju mina osalt ka. Selle peenra pealt leiad sa herneid – kaks peenart. Ühed herned on kohe kohe valmimas. Teise peenra panin alles hiljuti maha. Lilli ma kahjuks ei oska hästi nimetada aga kindlasti on seal õlelilled, mungalilled, kressid ja veel terve hulk lilli. Ja siis on seal veel püsikuid mis tuleks küll vist varsti sealt minema kolida. Niimoodi me seal vaikselt endi poolt hallatavat loodust ümber kujundame. Põõsad kolime sealt sellelt peenralt minema ja püsikud, v.a. floksid. Flokse on nagu maaaias ikka, valgeid, roosasid ja siis veel neid topeltflokse mis on üsnagi metsikud. Seal on ka peenra kõrval vana õunapuu, mille üks haru küll kaks aastat tagasi ära murdus. Üks haru peab aga vapralt vastu. Istud siis seal õunapuu kõrval pika laua taga ja iga natukese aja tagant kukub sealt puu otsast alla toores õun. Ime siis et ei hakka mõtlema selle üle miks ta allapoole kukub ja mitte ülespoole. Ikka hakkad mõtlema muuseas ka selle peale. Õunapuu all elab ka väike ja üksik arooniapõõsas  mis tublisti marju kannab. Maja asetseb siis üsna põhja/lõuna suunal. Põhjaküljes on majal uks ja idaküljel on verandauks. Rohkem uksi ei ole. Kasutame peamiselt põhjakülje ust. Maja lääneküljel on suur ja pikk peamine lillepeenar. See peenar on tubli kaheksa kuni kümme meetrit pikk ja sealt on leida igasuguseid lilli. Vertikaalset dimensiooni annavad peenrale tokkroosid ja siis ka minu poolt sissetoodud üheksavägised. See on kaheaastane taim, esimene aasta oleks nagu meritäht sul rohu sees ja siis teisel aastal viskab tõlviku üles. Tõlvikud kasvavad kuni 3-e meetri kõrgusteks. Juuakse üheksavägise õielehe tõmmist. Ma olen seda vähe joonud ehk sel aastal proovin siis vähe rohkem. Siis on peenra otsas veel koloonia maapähkleid. 

 järgneb.

kena parasvöötme sügist pigmentvärvidega

nagu Kentuckys oktoobris

vana mees kes tahab koju lepiks vananaiste suvega küll

noored naised lähevad oma teed

nad ei hooli ja kui hoolivad siis ütleb vana mees

et tänan ei, ma tahan ära koju, viige mind sinna

oma kiiktooli verandal püüdma hääbuvaid päikesekiiri

kui mu maa ennast päikesest ära keerab

mõni vana mees tahab kooli

mõni mäkke ronima

kuula - mida su ihu sulle ütleb

ära sunni teda liiast

tuleb vast hoopis sügistorm

Jehoova asetab mu julgesti elama – kirjutab Taavet

tema kes tunde nimel julgesti kaanoneid rikkus

ja ikka puhtalt pääses

täna oleks ta vangis eluaegset kandmas

ja ma käiksin teda vaatamas ja lohutamas ja smugeldaks

ehk ta laule välja

nii nagu tehakse

Spoon Jacksoniga

ometi on kiri vorminud tast mimeetilise eeskuju

kõigile kes isiklikku pühendumust ja poeesiat enam hindavad

kui moralistlikku legalismi

kas annab ikka nii palju ühest tundest välja pigistada

kui sa midagi nähtavat vastu ei saa

kas sa leiad selle üles mille nimel sa loobud

või ongi loobumine see millele sa pühendatu nime annad?

elu rõõmudest loobuda?

ei tänan

see on vast see tunne et sa oled kõik teinud ja kõik panustanud ühele kaardile

jokkerile

või täiesti tühjale kaardile

valgele laigule kaardil ja siis sa usaldud ja loodad et see

kaart sulle ka omal kombel vastab

mistahes vastus on hea

sest sa seletad ta ikka ja ise kohaseks ära

Sina panustad aga sa laulad et Tema asetab……..

kuidas ilma rituaali ja sakramendita üldse Jumalat ära tunda

ilma Sõnata

vaid tunde põhjal – vaid pilvedes peegelduvast loojuvast päikesest?

ma ei tea

ma olen skeptiline sest ma ei taha olla ei kergeusklik ega küünik

künism oleks ehk vaid skeptitsismi järjekindlam vorm

siis küll

nõudlikum vorm juhul kui seda ajendab tõetaotlus

kui ta aga muutub tunnet väljendavaks eluviisiks

nihilismiks mateerias siis tänan ei 

kas on hirm üksnes meeleparanduseta olek nagu ütleb Thomas More Tudorites

kas ta on üldse võidetav või ületatav- ei tea vaevalt

ehk on siiski vaid leppimine

asi seegi

Ma olen palju läbi elanud ja nüüd ma arvan et olen leidnud selle mis on õnneks vajalik. Vaikne omaette maaelu, võimalusega olla kasulik inimestele kellele on kerge head teha ja kes ei ole harjunud sellega et neile head tehakse; töö ühes lootusega et sellest võib midagi kasu olla; siis puhkus, raamatud, muusika, armastus  oma ligimese vastu  – selline on mu idee õnnest. Lev Tolstoi

ja ennenäe Inno ja Irja kohvik jõudis suuremast netimeediast pantvangide vabastamise uudisega ette

- eile käisin vabaduse platsis kokku kolmel kunstinäitusel

hästi palju stiliseeritud märklaudu oli

väike ring suurema ringi keskel või siis nihutatult

pisut allpool või serva pool

see on Target’i kaubaketi logo USA-s

maakeeli nimetatakse noid vist eee rindadeks?

olid vist

neid oli hästi palju – täiesti nimetuid –  isetuid – isegi nägusid ei olnud kohati – olid vaid torsod

vaat et rümbad

millal areneb kunst torsost rümpade ja jäsemeteni

või hakkavad torsod endale hoopis nagu lohed uusi päid kasvatama

millede kaelakohti Püha Jüri on unustanud tulise tõrvikuga kõrvetamast

Püha Jüri tuleb Lasnamäelt ja läheb Tori sõjameeste mälestuskirikusse

aga ta on endale Georgi risti rindi revääri külge unustanud

tal palutakse viisakalt lahkuda

sestap hakkavadki torsod kasvama

lohegi on juba ammu kantud punasesse raamatusse

kui sa teda puutud, teeb Heiki Valner sust häbi/häbi saate

ta on suur ja tugev aga lihtsameelne

tänapäeval tule sülgamisest ei piisa ja möirgamisest ammugi mitte

siis võtavad torsod peadele näod külge

mõni võtab kaks mõni neli

need on siis kas kahe- või neljanäolised

osade nimi neist on Jaanus

siis kasvatavad nad endile jäsemed

mõned lehtivad koguni

ja hakkavad puudeks

siis riietuvad nad hästi aeglaselt ja narritav/mänglevalt

nimetaksin seda tease-dressing

juhul kui tegemist on mõõgavendade orduga

on see aga kindlasti crossdressing

crossdressitult tulevad nad kohe paganlikku maarahvast ristima

juhul kui on tegemist beezhi kastmega mille nimeks on Thousand Islands

on see aga salad dressing

kui on tegemist mitteriietumisega on see

adressing

siis olid kultuurainimesed kõrvallauas

ja oh kui kadedaks ma läksin

tõsteti raha Uue Maailma seltsimaja tarbeks

ma tahaks ka raha tõsta

tõsta RAHA kilbile ja tänada teda materiaalsete väärtuste teatud omaduste ustava vahendamise eest

raha on vaat et algaine

nagu tuli/vesi/õhk

ega vasktorud sobigi loetelusse

kas enese motiveerimiseks piisab vaid sellest et ilma motivatsioonita oled sa motivatsioonitu

kuldne kesktee on see tee mis jääb destruktiivsete äärmuste vahele

SIIS oli üks Isamaalane kes otsis prügikastidest omale tühje pudeleid

tundsin ta ära Pronksmehe aegadest

pronksmees talle enam tööd ei anna

aga sekundaarne tooraine toob leiva lauale

siis oli midagi veel aga see oleks juba hoopis teine jutt

aa ma nägin unes et kõik maailma CV-d osutusid lõpetamata nekroloogideks

mis sa tehtud saad

mis jääb tegemata

mis jääbki tegemata

mis jääbki kogemata

mitte kogemata vaid meelega

millised ihad millised ihakehastajad jäävad järgi tegemata

millised rümbad jäävad proovimata

millised torsod jäävad torisema

millised kehad ihud ja lihad?

vana sõber Pekka Viirre ütleb : Eräkamerani sai kuvan mammalsista. Eka otus!!!

http://www.facebook.com/?ref=home#!/viirre

Eka otus mutta ei selkärangaton

hea seegi

su iha ja su ihu annavad su ära

annavad su välja

mäletan vana venna Reinu heietusi ajast kui tal veel vana ei olnud:

selles elu ei saa ma valge Mercedesega sõita ja mul ei ole purjejahti – seda teen ma taevases Jeruusalemmas

hmm

naljakas

kui meie usulised unelmad on sisuliselt selle ilma unelmad mis siis?

siis need ongi selle ilma unelmad

kuna taevases Jeruusalemmas pole merd aga on elava veega jõgi siis mina lähen kohe matkale

taevase kanuuga et teada saada kuhu see jõgi siis ikkagi suubub

ja püüda tahan ma forelli

hõrku hõrnast sellest jõest

igale oma

ka mina tahaksin igal hommikul võtta pakendist uue päevasärgi

eemaldada nööpnõelad ja klambrid

igal hommikul

võtta pakendist uued sokid lõigata läbi neid ühendav niit

ja panna jahe puuvillane riie

jalga

ehk siis ehk taevases Jeruusalemmas

kui üldse kui kunagi

ei lähe inimesed (usklikud tai mitte) vananedes paremateks

neile loeb kuvand mis neist jääb ja nende töö jätkuvus ja muu ei miski

ja selle nimel võivad nad väga julmad olla

öelnud Stalin et suurimaks rõõmuks on juua klaasike veini peale oma vaenlase

purukslitsumist (nagu prussaka)

noorte meeste rivaliteet on täiesti instinktiivsel tasandil

nii nagu põlv hüppab reageerides kummihaamrikesele

Taaveti pärand on tore näide sellest kuis nn jumalamees olemine pühitseb ka tavalise risitiisa või vor-i v zakone:

“Ja sina tead ka seda, mis Joab, Seruja poeg, on teinud minule,
mis ta tegi kahele Iisraeli väepealikule, Abnerile, Neeri pojale, ja
Amaasale, Jeteri pojale, ja kuidas ta tappis nad ning valas rahuajal
sõjaverd, määrides sõjaverega oma vöö, mis tal oli puusadel, ja
jalatsid, mis tal olid jalas.
⁶Seepärast talita oma tarkust mööda ja ära lase teda hallipäisena
rahuga hauda minna!”

Pojakene aja see asi korda. Suurimaks rõõmuks vanadele meestele on näha oma sõda jätkumas. Ja see on alati ja igakord Püha sõda, ristisõda. Andres ja Pearu.

Ja vaata, su juures on Simei, Geera poeg, benjaminlane
Bahuurimist, kes sajatas mind kibeda sajatusega sel päeval, kui ma
läksin Mahanaimi; aga kui ta tuli alla Jordani äärde mulle vastu,
siis vandusin ma temale Issanda juures ja ütlesin: Ma ei surma sind
mõõgaga.
⁹Ent nüüd ära jäta teda karistamata, sest sa oled tark mees ja
tead küll, mida sa temale pead tegema, et võiksid saata ta hallpea
verisena hauda!”

Ja järgneb peatükk pealkirjaga “Saalomon kindlustab kuningavõimu” mis räägib püha hitmani: Benaja, Joojada poja tegudest kes tapab kõik need kellele Saalomon osundab.

Millise imetrikiga suudab tavaline kristlane seda lepitada näiteks või Mäejutuga? Sellist trikki ei ole olemas. On vaid võimalused a)et ta ise on vaga ja hetkel mõneti pärsitud vägivaldsusega militarist kes ootab suurt apokalüptilist verepulma. b)Või on ta siis ehk vaga hitman ise nagu Taavet või siis see Benaja. c) või ta käib Mäejutu järgi ja hülgab piiblisisese vägivalla samuti nagu ka piiblivälise ilma seda ilustamata ega püüdmata seda pühastada.

Esimest varianti legitimeeritakse reeglina traditsiooniga

ja kogukonnaga mis peab kestma jääma

mistahes hinnaga ja see juba iseenesest legitimeerib mida iganes

Taavet meenutab mulle seda Prantsumaal elavat vene ristiisa kes kirikule annetas 500 tuh dollarit. Kas ütles et” ma ei ole küll suurim lõvi elukõrbes aga ma olen Lõvi ja lõvid ei maksa kellelegi.” Thoreau sai sellesama vabaduse skvotterina elades kätte 28 USD eest ja ega ta tänagi kallim ei ole. Odavam pigem. Proovijaid ja julgejaid lihtsalt ei ole rohkem.

Tema kuningriik täna on natuke teistsugune lihtsalt. Tal pole ka kirja mis  ta nõndamoodi ära pühitseks ehkki ta ilmselt ostab ta endale biograafi.

Ja Into the Wild tuli, sellest rohepühast olen juba ammu kirjutanud. Tegelikult oli ta tundliku moraalse närviga nooruk kes pettus  oma isas sest tuli välja tolle abieluväline laps. Ja et ta vahel ema peksis. Aga isa oli muidu geenius ja miljonär NASA-s. Kurb et tast nüüd selline pilt. Aga film peegeldab hästi seda üleüldist moralistlikku ühiskonda mis USA-s on, tükkis tema pereväärtustega. Ja nooruk pettus ennekõike oma isas sest võttis ühiskondlikku moralismi surmtõsiselt nagu noorukid ikka võtavad. Euroopa on üleüldse lõdva kummiga USA-ga võrreldes. Või lõtvade traksidega. Kord reisis Vana Olav mööda USA ringi ja pidi igas turvaväravas omad dispenserid jälle alla laskma sest traksid olid tal suurte metallpannaldega pisut vanamoodsad nagu kõik vend Olavi juures. Olin selle kena stseeni tunnistajaks Lexingtoni lennujaamas kus ta toona Patrick Friday-ga oli.  Rivaalid nagu ikka nad olid. Patrick oli siuke õnneotsija, asjatundja, nagu neid USA-st ikka ümber ilma hulkumas on. Jah, selleks pole tõesti palju vaja et end kusagilEestis kasulikuks teha. Tead mõnd kiriku aadressi ja piisab et sealt väike annetus ära tuua nii kohalikele kui ka endale kui “misjonärile”. 

Siiski kehastas ta, vana Olav teatud omadusi mis on erakordsed. Ja selle koha pealt pean ma vanast Olavist väga lugu. Ta jutlused olid üleelusuurused vahel. Ja seda märgati USA-s ja tänu sellele sai ta asju teha mis olid üleelusuurused, näiteks tõsta raha selle kolaka ehitamiseks Narva mnt. Kui teie usk ei väljendu kinnisvaras, siis on see tühine, ütleb apokriiva.

Uus tuli aga ja olles ebakindel põhimõttelage väike rehkendaja  hakkas ta naiste juhendamisel end kohe minu najal või arvelt kehtestama sest ma olin nõrgim lüli hetkel. Umbes samuti nagu Anthony Soprano peale operatsiooni pidi ühele oma lähedastest meestest tublisti lõuga andma lihtsalt selleks et poisid üle käte ei läheks.  Ma ei mänginud kaasa vaid saatsin selle peale kõik pikalt. Sest see vaga retoorika mis saadab kõige tavalisemat enesekehtestamist või teisele ära tegemist ajas iiveldama. Ja saidki nad omale rehkendustehingu nagu tahtsid. Mida tellisid seda ka said. Ja nüüd on väike rehkendaja jälle tagasi. Egas midagi – edu talle. Pakkusin neile hea tahte akti võimalust juhuks kui nad ise selle peale ei tule. Sest igast konflitide lahendamise metoodikad on kirikutes reeglina hullemad märksa kui näiteks või avalikus sektoris. Aga ju siis pole head tahet lihtsalt ja siis ei saagi rohkem aidata, sry.  Kui kirik Mäejutlusega ei arvesta või ei püüa selle järgi elada ega siis vast saagi suuremat aidata.

Euroopas on ühiskondlik moraal ära erastatud ja keegi ei vehkle enam sellega tänaval, kui üldse siis ehk mõnes usuühingus. Ma tean ühte vendadepaari ühest usuühingust kellest üks siiani räägib meeste seltsis et tema on abielus ja mingites naiste ja abielurikkumise ja sexijuttudes tema ei osale. Vähe sellest ei taha ta neid kuuldagi. Igast naiste ja panemise jutte ehk seda meeste poetagust ja omaette olemise subkultuuri. Nagu naine Antohony’le ütleb et ma lähen nüüd Euroopasse ja sa võid siis teha neid asju mida mehed teevad kui neil naised ära on. 

Aga ta, too vend, on ka ainuke selline keda ma tean, kes on võrreldes üleüldiste “lõtvade traksidega” demonstratiivselt moraalne ja abielukeskne. Respect venna ees. Moraal kui vastukultuur meeldiks ehk mullegi ehkki ma vast liialt vaatleja olen ja mitte küllalt deklareerija.

Poiss Chris seal selles filmis Into the Wild tegi kah n.ö. ära omamoodi ellujäämisharjutuse aga ei tulnud seekord välja. No pole viga, ehk siis mõni teine kord, mõnes teises elus. Lisanuks Gunnar Aarma. Pole viga, ehk järgmine kord, järgmises elus õnnestub. Ma ei tea neid asju. Kas see kes mind kõrvalt vaatab olen ma ise? Ma ei tea seda. Miks peab eneseteadlikkus st enese kõrvaltvaatamise ja enesest lahutuse ja lahutamise tunne viitama “mulle endale”. Ma ei tea neid asju. Vaim, hing, ihu asju. Eskimodel on “mina” osis ka Nimi. Ehk ongi. Mulle piisab sellest küll et “mina” ehk eneseteadlikkus on oma privaatse iha ruum üleüldises ihalemises. Tööversiooniks piisab küll.

Imestasin hiljuti oma külas Linda sünnipäevalauas istudes kuidas igaüks hakkas rääkima järsku sellest mida mustlased talle öelnud on. Mul pold selle koha pealt mitte midagi öelda. Tundub et mustlased on meile eestlastele andnud  oma elustsenaariumid ette ja neid mustlaste poolt antud elusid me nüüd elamegi. Eriti kui seal midagi meeldivat on. Et heledat verd mees teeb sulle suure päranduse, näiteks. Ühes saksa sõjavangi mäletuste raamatus on samuti, pargipingil antud mustlase ennustus on teda kand juba vaat et 80 a. 

Mulle meeldiks seda rolli küll enam Olümplastele omistada, oleks nagu väärikam. Et kolm saatusejumalannat toimetavad kusagil stuudios ja muudkui määravad ja lõikavad seal inimeste elulinte ja vaatavad üle. Tulevikulinte ma mõtlen.

Ja siis  oli veel üks suur film, võimas film, sain sellest pea kohe aru, kurb vaid et saanud süvenenult vaadata. There will be blood.

Eepiline piibellikult eepiline st. elu suuri küsimusi kokkuvõttev ja kehastav. Suuri pahesid ja kirgi, peakangelane oleks nagu kultuuriheeros, kes teeb suuri asju, olgu siis halbu või häid.  Film tuleb Upton Sinclair romaanist. 20.nda sajandi algul on üks mees kes kaevab auku ja paneb siis auku metalltoru millest hakkab voolama välja naftat. Nafta on kole sõna mu meelest. Nafta tegi mehe rikkaks. Rikkus tegi mehe võimsaks. Võim tegi mehe hulluks. Amen. Võimas film, ka jutlustaja on seal, selles filmis, võimas ja kehastab seda selget metoodikat, mille kohaselt mindi inimesele pingis järgi kes oma ei olnud ja toodi ära ja tehti ta  ära. Kõik. Ehkki pärast tuleb välja see et jutlustaja oli fake. Mis tost, metoodika ikka töötas.

Võimsaid filme on harva ja vähe. Mul on nina noid ka klõpsides vahel ära tunda. Räpane Mackey oli vahepeal ka tore seriaal aga tüütuks läks. Oz ja Sopranot on elu õppefilmid. Paradigmaatilised. Filmis tulevad harvad võimsad ütted enam esile ja neid on kergem ära tunda ja meelde jätta. Mackeys on naljakaid kohti. Kus minnakse mingit maniakki läbi otsima ja uurija ütleb, “nice sperm collection over there in your fridge.”  Jah igast asju inimesed näed sa koguvad. Kes marke kes spermi.

keegi ei puhu mulle kõrva

ei puhu lõkkele

ei lõõmuta ega kustuta

seda pole, siin Tulemaal

lihtsalt tarvis

ma olen sedavõrd kõrvaline

kõrva peal istuv

kõrvikräts

olen kuulaja

elu pihitoolis

ego de absolvo

mea culpa mea maxima culpa

seda te minult ei saa

kuulge culpritid

mul on pisut liiga teistsugune taustsüsteem lihtsalt

ma ei mõista teid õigeks ega hukka

ma jätan teid rahule

teades et te ei rahune

ma viisistan mäejutu

ja jätan selle teile kõrvu helisema

muud ei olegi tarvis

sedagi ei ole tarvis

puhuti puhkevad puhkpillid taas õide

tubade suurtest lehtritest võrsuvad

diskreetsed hapude õielehtedega begooniad

mul on ükstaspuha

sul on kakstaspuha

sest sa oled dualist

mina olen monist

luhalilled luhtuvad sest luht on vee all

puhkel

mul on puhanud tunne

mis lubab aimata

puhutisi puhkemisi

olen kõrvaline

kõrvale istuma pandud

kõrvikräts

ma vaatan seda elu suurisilmi

imestan ja imetlen

igapäiste imede üle

see on tõsi et elu imeb

täiega

imeb tühjaks ja täis

näis