keegi ei puhu mu sisse

keegi ei puhu mulle kõrva

ei puhu lõkkele

ei lõõmuta ega kustuta

seda pole, siin Tulemaal

lihtsalt tarvis

ma olen sedavõrd kõrvaline

kõrva peal istuv

kõrvikräts

olen kuulaja

elu pihitoolis

ego de absolvo

mea culpa mea maxima culpa

seda te minult ei saa

kuulge culpritid

mul on pisut liiga teistsugune taustsüsteem lihtsalt

ma ei mõista teid õigeks ega hukka

ma jätan teid rahule

teades et te ei rahune

ma viisistan mäejutu

ja jätan selle teile kõrvu helisema

muud ei olegi tarvis

sedagi ei ole tarvis

puhuti puhkevad puhkpillid taas õide

tubade suurtest lehtritest võrsuvad

diskreetsed hapude õielehtedega begooniad

mul on ükstaspuha

sul on kakstaspuha

sest sa oled dualist

mina olen monist

luhalilled luhtuvad sest luht on vee all

puhkel

mul on puhanud tunne

mis lubab aimata

puhutisi puhkemisi

olen kõrvaline

kõrvale istuma pandud

kõrvikräts

ma vaatan seda elu suurisilmi

imestan ja imetlen

igapäiste imede üle

see on tõsi et elu imeb

täiega

imeb tühjaks ja täis

näis