resigneerunud mehed hääbuvad udusesse ehasse
neil kõigil on Humprey Bogarti tolmumantel seljas ja sigarett alahuulele kleepunud
neil ei ole enam lootust
ei ole väljakutset
nad on omadega sees
nad on endast väljas
nad ei tea miks, ehkki nad teavad – kuidas
natuke erutab veel vaid omasuguste selts
ja tuimendav poetagune kange õlu
paras hernekastmiseks
ei bingo ega viking anna enam võitu
need on lihtsalt teised numbrid
Olümpose jumalad
kelle kired on väsimatud
heidavad selliste meeste üle nalja
need ei ole enam eestiaegsed mehed
need on eestiaegsete meeste veneaegsed pojad
kellelt on nende ajalugu röövitud
liialt kultuurikatkestusi
nad kantakse lihtsalt lavalt minema
ja kõik
stsenaristid ei anna neile enam osi
nende kirg on kuhtunud
nad võivad küll veel uudistada
aga nende endi uudiseväärtus on ammendunud
künnist nad enam ei ületa
ecce homo
kas ristil saab olla võitja
+
ei
ristil saab ristil olla
kõik muu on vaid interpretatsioon
inimene ristil on olm ja
tõsiasi
kala ei võta
kus on see armastus – nii suur
et jälle jaksaks
ajaks end puusavalust hoolimata püsti
ja teeks ära kohustuslikud 12 sammu
mõned kohustuslikud riitused
mis tost et transsubstantatsiooni enam alati aset ei leia
protsess ise on ilus
kes annaks tagasi lootuse lootusetule juhtumile
kus on need leeprahaiged
kellega end võrrelda
kus on isa Damien
kus on see vihkamine
nii suur – et vaevuks taas puusalt mõõka tõmbama
kus on see õpetaja
kelle sõnad uurenduvad südamesse ja süümesse
kus
üks oli aga ta oli ammu
teine oli aga tema oli ka ammu
nüüd on nüüd
tägä
0 Vastust to “”