Jutu jätkuks

Jutu jätkuks siis niipalju et… Mõtlesin mina siin ikka selle va sotsiaalse formatsiooni peale läbi viktimisatsiooni ja kui senised arglikud näited olid kirjandusest siis ühiskondlikud näited on üliküllased.  Vaadakem või meie armast idanaabert. Või mida nad tegid siin 1940, 1941 ja 1949 ja kõik see muugi aeg. Ja tõsi oli ka see et kui ei viktimiseeritud enam ühiskondlikul tasandil siis varises kogusee asi kokku. Kui tuli Gorbatshov kes ei tahtnud enam siis läks ta ise sama teed. Esimene asi mida nõuk võim tegi oli suur kulakute viktimiseerimine ja rahva omavahel klassitunnuste alusel riidu ajamine. Ja need kes selles osalesid pidasid seda lausa vajalikuks nagu eilsest Aili Paju filmist selgus ja sealsest Georg Meri intervjuust selgesti näha oli. Seda peeti vajalikuks justnimelt sotsiaalse formatsiooni mõttes. Silmitsi suure rivaliteediga Natsi Saksaga. See on hea Vene vanasõna kehastus “peksa omasid et võõrad kardaks”. Mõnes riigis on suur esiviktimiseerija tänini kui kunagine sotsiaalse formatsiooni looja taevani tõstetud  nagu esimees Mao. Kes siis kui ühiskond juba stabiliseeruma hakkas käivitas ta suure kultuurirevolutsiooni ja varblastetapu jms. Ja püsis  nõnda lõpuni sadulas. Nagu ka Stalin kes veel nõdranagi ette valmistas suurt kaasust juudi arstide suhtes. Vanad mehed suudavad igihaljaid viktimiseerimisskeeme surmani punuda ja ära ei väsi. Mõelgem või vana doni Altobello peale Ristiisast. Ja siis tuli Puutin ja nimetas Nõuk. Liidu lagunemist suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks möödunud sajandil. See tähendab et ta tunnistas õigeks sisuliselt kõik need suured viktimisatsioonid möödunud sajandil nõuk liidus. Ja vaadakem või praegu. Ikka on vaja maju õhku lasta ja ms. et saaks ümber grupeeruda ja et oleks vaenlane kelle arvelt teised saaksid üks ja ühtne olla. Vene rahvas usub siiani süüdimatusse rivaliteedipaarikusse kui tõelisesse kangelasse ja näeb tervet oma rahvast kui sellist. Ja teadjatele jääb seal vaid iroonia ja naljategu lohutuseks. Kui kogu aeg on uus grupp keda viktimiseerida siis püsib rahvas ühtne. Ja rahvas mäletab seda milegipärast kui korra aega ja kõva kätt kusjuures kuritegevuse suhtes see ilmselt ei kehti. Siiani mäletatakse kotipoisse, kasvõi Aare Tamme mälestuste raamatus näiteks. Nii et pold siis suurt korda ühtigi aga kõik olid ühel meeles ühiste vaenlaste vastu ja inimesed mäletavad tänini et vaat kus oli ilus aeg, mida meenutada ja taga ihaldada. Ka igast suletud identiteediga kohalikud rahvuslased tegelikult soovivad segases ilmas selgeid identiteedijooni ajada ja siis on alati noid kes neist teisele poole jäävad. Usurahvas ajab samuti identiteedijooni ainult et moraalses mõttes. Avatud armastav kristlus on minu meelest see õige, mitte too mis viktimisatsiooni vajab sotsiaalseks formatsiooniks. Väikestel nagu meil on aga see eelis et ehkki ka meie vastandume nagu rahvusliku ärkamise ajal ei ole meist suurte viktimiseerijad muidu kui vaid ideoloogilisel tasandil ja meie ei saa teisi ajaloolugemisi viktimiseerida me saame vaid enda oma eest võidelda. Kui õiguse eest kogu ajaloole nagu Ilves on öelnud. Ja võtta märtripoose sest teisi ja suuri viktimiseerida me lihtsalt ei suuda ehk küll võiksime tahta ja küllap tahamegi. Aga väiksed pole reeglina teiste väikeste või omasiseste veel väiksemate suhtes reeglina paremad ühtigi. Näiteks või Läti ja liivlased….  

Aga siis leidsin saidi kus tänaseid filosoofe vaetakse.  

http://jaanusadamson.blogspot.com/2009/09/salvador-dali-poolt-1925.html

Kusjuures see pilt tõi mulle kohe meelde ühe teise nimelt selle mis on Õunapuu Olivia Meistriklassi kaane peal. Kus kõik on sarnane ainult et ajastu on teine. Just Lacan on minu meelest (nii vähe kui ma tast tean) kõige lähem Girardile. Krull on teda kenasti vaaginud oma “Millimallikas”. Aga see põhiväide et iha on teise oma. Just see. Ja vaadake ikka “iha õppetunde” ka.

http://jaanusadamson.blogspot.com/search/label/iha

http://www.tfg.tartu.ee/virtuaalkass/arvvoistlus2/too14.htm

See on Õunapuu raamat kus ta endast suurem on nagu Kivirähk on Ussisõnades endast suurema asja valmis kirjutanud. Õunapuul on veel Mõõk lisaks. Aga sry ehk oi see hoopis tagakaane pilt. Naine aknal.

Siit tueb nüüd algne teos ja siis Dali käib sinna otse oma uue tõlgendusega.

http://images.google.ee/imgres?imgurl=http://www.designboom.com/history/friedrich/fried2/04.jpg&imgrefurl=http://www.designboom.com/history/friedrich2.html&usg=__hXrfWqwKOpJtseC4VdShb21Nd9I=&h=547&w=370&sz=51&hl=et&start=73&itbs=1&tbnid=kjVvEuwzTDZcIM:&tbnh=133&tbnw=90&prev=/images%3Fq%3DCaspar%2BDavid%2BFriedrich%26gbv%3D2%26ndsp%3D20%26hl%3Det%26sa%3DN%26start%3D60

http://paber.ekspress.ee/Arhiiv/Vanad/1997/03/areen/raamat1.html

http://www.musecrack.com/pics/2008/04/Caspar_David_Friedrich_018.jpg

ja veel üks naine aknal.

http://s3.images.com/huge.63.315472.JPG

indiviid on invaliid

Eesti Riigi eest seisavad enamjaolt need kel seda riiki enam käes on. Sest eks ole riik nagu aktsiapakk ja pane sa siis stuudiosse pealegi mingid Atonenid ja kohe hakkab erituma juttu et kes see riik siis on ja et see riik oleme ju meie ise. Just nii räägib inimene kel on riigist suurem osa käes kui tavakodanikul. Tavakodanik maksab maksu ja annab hääle kui aga riik ta ootusi petab siis tuleb keegi Meelis ja hakkab talle rääkima et see on ju sinu riik ja et sina oledki riik jms. Vahe on selles et temal on lisaks muule ka hoovad mis talle kaukasse toovad sina aga oled pelk palgatööline. Osadel on riiki kordades enam kui teistel.

Indiviid pole tegelikult loodud ega tehtud indiividiks vaid üheks osaks suuremast tervikust – kogukonnast. Inimene ongi tehtud osaks kehandist, olgu selleks siis rahvas või kirik või kogukond ja veelgi parem kui seda kõike korraga. Siis võib ehk see Piibli pilt kehast tõesti täituda, ainult et see pilt iseloomustab tavaliselt väga strukturaalselt liigendunud ühiskondi ja mitte indiiviidikeskseid demokraatilisi ühiskondi. Demokraatia tähendab et igaüks võib ideaalis igaüheks saada ja et rolle saab ümber mängida sest piiratud hea kontsepti pole enam olemas. Vähemalt on võitjad need kelle jaoks seda enam olemas ei ole. Indiiviid olemise hinnaks on aga invaliid olemine sest kehand taganeb ja me olemegi indiviidid valmis. Ja kui kehandi pilt säilib siis reserveerivad paremad endale rolli ajude, silmade jm olulisemate organitena. Erilised ja kordumatud ja asendamatud on erilised inimesed. Seda surelikumad ja lõplikumad ja kordumatumad igaüks. Kui me oleme üks asendatav rakk kehandis siis pole me eriti surelikud ühtigi vaid meile on oluline kehand ja selles ja selle läbi elame me rõõmsasti edasi.

Aga täna algab advent. Jätkuvate valelootuste õhtumise aeg? On või? Jeesus on veel sündimata ja seega on kõik võimalik aga meil ei ole võimalust midagi muuta ei temas ega endis. Me oleme nagu Kreeka tragöödia kangelased kes ei saa midagi muuta. Ta kehastab jätkuvalt meie kõikide ootusi. Valelootusi ja seega lööme me ta ka sama paratamatult risti. Ja siis küsime et kelle milliseid lootusi kehastab ristilöödud kurjategija. Vastus on lihtne, mitte kellegi. Siin aga lähebki lugu kaheks kätte. Osad elavad ristilöömise üle ja läbi ja ohver saab tugevaks ja võitjaks ja kõik läheb samamoodi edasi. See on lihtsalt siuke väheke veider meetod enda kehtestamiseks, nagu märulifimis kus kangelane esialgu tublisti naapi saab aga ühel hetkel saab tal kõrini ja kõik muutub. Nii ka Jeesusega, ta tõusis üles ja nüüd oleks meie poolt tehtu ja meie senised valelootused (ma mõtlen siis selliseid lihtsaid asju nagu VT õnnistus ikka, et oleks tervist ja rikkust ja lapsi ja lapselapsi) saavad endale uue sanktsiooni ilma et me muutuma peaksime. Piisab vaid usust metafüüsilisse rehkendusse küll. Kaheks hargneb lugu, õige küll. Teine haru oleks siis see et Jeesusega toimunu paneb meid hoopis endasse vaatama ja mõistma seda et see ristilöödud kurjategija olen tegelikult mina ise tükkis oma valelootustega ja et ülestõus ei ole ristilööva minu ja minu valelootuste uus sanktsioneering. Ei,  ülestõus ongi seesama lugu, minust kui ristilööjast ja minu ohvri häälest ristil mis enam kunagi ei vaiki ega mida ei saagi enam iial vaikima sundida. Meie kristlased ei suuda endid positsioneerida ristilöömise loos. Ja ega polegi kedagi kellega endid ses loos samastada sest kõik hülgasid ta nagu Pk sedastab. Kas me saame siis öelda et meie ei oleks seda teinud. Ei saa öelda. Meile aga meeldiks kuidagi öelda et jah meie patt lõi ta risti aga mitte meie ise. Meie oleme ka selles loos aga ustavad ja tema kõrval. Kui nii siis oleks löödud meidki sinnasamasse ja mis ajast moraalsed omaõiged ikka karistusaluste kurjategijatega samastuvad. Pole ma iiales sellist asja näinud. Nii ei suudetagi endid positsioneerida aga kui tuleb siis ikkagi jüngritega ehk küll nende pattumus ja hirm oli vast suuremgi kui tavainimestel. Me oleme Jeesuse kannatusloos nagu variserid kes kaunistavad tapjate haudu aga samas ütlevad et meie nende asemel ei oleks küll sedamoodi talitanud ja just seeläbi tunnistame me iseendid nende lasteks.  Sellist positsiooni ja tegelaskuju selles loos lihtsalt ei ole. Ja nõnda tunnistame me endid endi esivanematega viktimisatsioonisuktsessioonis olevateks ja seega nende lasteks. Ehk on tänu ohvriteadlikkuse tõusule ühiskonnas siiski ikkagi midagi ka muutnud on ja olud ei ole absoluutselt paralleelsed aga üldjoontes siiski. Vaat siuke advendiaeg siis.

Aga ise jäin ma Räpinasse kalõmmiks varutud kahte viina ära jooma. Mul oli seal hea võimalus ühele isekale Tallinna neiule magus kättemaks serveerida. Nimet olid neil kaks noormeest külas, kellest üks siis mulle midagi ütles aga mina olin selleks ajaks juba alevimetslaste poolt omaks võetud mees. Ja nii me siis kogunesimegi samal õhtul nende neiude akna taha ja nõudsime Tallinna mehi välja. Nemad arvata et värisesid neiude voodi all ja pagesid hommikuse bussi peale niipea kui vähegi said. Siuke lugu siis. Aga ei peetud mind seal kahte aastatki vaid kästi ära viia. Ja viidigi mind teisele katsele põllumajandusliku elukutse omandamisel milleks oli siis Jäneda Sovhoostehnikum. Seal jäi aga põli üürikeseks ja ei kestnud vast aastatki. Küll aga sain seat endale mitmeid sõpru kellest mõni tänini tiksub. Seal oli ka tore lugu, nimelt oli mu kursusevend pannud koridori kummiku põlema. Mina olin pool ööd lugenud ja eksamiks valmistunud ja hommikul aeti mind suurte poiste poolt üles kes olid laias kaastus valmis mind kohe sealsamas ja une pealt maha lööma sest koridor ei näinud kena välja ega lõhnanud hästi. Mul kulus tublisti aega et oma süütust neile arusaadavalt vähendada. Siis tuli mingi tehnikumi juubel ja ma olin vilistlaste lauas laianud ja oligi selleks korraks kõik. Jänedal ei olnud mul selget rolli ja rollimängu nagu Räpinas. Räpinas olin ma selle ziletikammi mehe poolt selgesti defineeritud kui “pikk” ja sellisena olin ma kuulus oma naljakate ja kummaliste ütlemiste poolest. Ma olin nagu mingi müüdiline ephoor kes oli omas kategoorias ja sellisena siiski oma rolli omav ja täitev. Jänedal mul sellist rolli ei olnud. Ja nii tuligi siis töömehetee ette võtta ja lootused must põllumeest, põlist rikast, teha olid lõplikult luhtunud. Nüüd kõlbas juba mistahes aus amet. Ja nii alustasin ma oma töömeheteed transamehena Trükikoja Oktoober teisel korral. Töö oli täitsa ok ja tegelikult väga suurt osavust nõudev. Elektrikäruga siseruumides ringi sõitmine ja paberi transportimine. Töö oli huvitav ja kollektiiv oli ka päris mõnus eriti meestejutud mida suitsuruumis räägiti. Täielik ulme muuseas. Eriti mis puudutas välismaa teleprogramme. Mõletan keegi trükkal rääkis mõnuga kuidas tema oli näinud….aga hea küll. 

i

Puhkepäev

Eile sai hirmsasti sebitud ja täna on aju end puhkerezhiimile keeranud. Hakkasin millegipärast mõtlema Manifesti peale. Eks saanud Vilmsi Jüri nähtud. Kes ta ikkagi maha lasi ja miks jääb selgusetuks. Sakslased võtsid vangi aga miks soomlased siis maha lasid? Lugesin just üle manifesti Kõikidele Eestimaa rahvastele, mis on üks ütlemata kena ja rahvusromantiline dokument. 

Sea esineb müüdiline algmanner Sarmatia ja piirud löövad kahel otsal lõkendama ja Kalev jõuab koju, viimaks ometi… Ja Eesti rahvas ja orjaöö ja saatuse otsustaja ja muudki müüdilised tegelaskujud. Tee või näidend valmis.

Nüüd on see aeg käes – öeldakse dokustaadis. Aeg võtta valitsemine enda kätte.

Aga kõige enam meeldib pöördumine, algus, see et manifest kõnetab kõiki Eestimaa rahvaid.

Eks iga algus ole uus algus kõigile kes sel maal elavad ja siit tulebki küsimus et mida teha siis nende teistega kes me n.ö. tasuta kaasa saame. Ja ega enam võimalusi olegi kui kaks. Vanu arveid suure naabriga selgeks ei saagi saama hea et tulemagi saime. Ja siis jääb kaks võimalust. Üks on mingi apartheidiline variant veidi mida ajavad Tartu inimesed (rahvuslased) ja teine on siis selline lihtne – üks inimene ja üks hääl, loosung mis tuli ka LAV-st. Ja Eesti on oma kohalikel valimistel mittekodanikel valida lubamisega kahe vahel. Keskerakond on selgesti üks inimene üks hääl poliitika esindaja ehk ka sotsid. Muud aga püüavad ikka mingit apartheidi vormi elus hoida teades ise ka et pikemas perspektiivis see ei õnnestu. Õnnestub vaid ehk veel natuke aega ja mittekodanike hulk niikuinii väheneb kiiresti. Sedaviisi sai teha vaid tänu sellele moraalsele kapitalile mida okupatsiooniaeg oli and. Et sai ka ise natuke apartheidi teha, oma kunagiste kannatuste arvelt. Nüüd oleme me sellest aga tühjaks voolamas tasapisi. Moraalsest kapitaist nimelt. Ja kui me ise veel märtrikompleksides tõmbleme siis jääbki meist püsima üks ja ainuke kuvand, mis võib küll ehk tõene olla aga ometi Eesti asja ajamisele kasuks ei tule. Et me oleme väikesed aga see eest tigedad. Seda me ju olemegi. See on ikka veel selline, oma olemuselt siblings rivalry ehk laste rivaliteet. Ja ise täiskasvanuks saamise asemel oleme me võtt iseseismist kui võimalust endale vanemaid valida et saaks aga kodus oma väikese rivaliteedikesega edasi elada, “nagu kaks kärbest sõnnikuhunnikul”, nagu ütleb Tõde ja Õigus.

Mida Eesti praegu vajaks  oleks uus manifest Eestimaa rahvastele. Midagi säärast siis:

Eestimaa rahvad.

Meie eestlased oleme peale pikaajalist okupatsiooni taas omal maal peremeesteks saanud ja asunud üles ehitama Eesti riiki ja me tahame et see maa oleks koduks kõikidele rahvastele kes Eestimaa elavad. Veelgi enam, me tahame, ootame ja loodame  kõikide Eestimaal elavate rahvaste panust meie ühise kodu üles ehitamiseks. Me soovime et me kõik ennast siin ühteviisi kodus ja kodustena tunneksime. Ometi ootame me teilt mõistmist selles osas et Eestimaa on ainuke koht planeedil kus Eesti kultuur ja keel saavad õitseda ja areneda. Seega jääb Eesti keelepoliitika samaks või muutub tulevikus veelgi rangemaks. Omalt poolt tagab Eesti rahvas kõik demokraatliku riigi põhiõigused kõikidele Eestimaal alaliselt elavatele elanikele nagu kultuuriautonoomia, kohaliku ja üleriigilise õiguse valida ja olla valitud. …….      

Nüüd on see aeg käes. Võtta võim ja seda mitte kuritarvitada…

“Ennekuulmata rahvaste heitlus on Vene tsaaririigi pehastanud alustoed põhjani purustanud. Üle Sarmatia lagendiku laiutab end hävitav korralagedus, ähvardades oma alla matta kõiki rahvaid, kes endise Vene riigi piirides asuvad. Lääne poolt lähenevad Saksamaa võidukad väed, et Venemaa pärandusest omale osa nõuda ja kõige pealt just Balti mere rannamaid oma alla võtta.

Sel saatuslikul tunnil on Eesti Maapäev kui maa ja rahva seaduslik esitaja, ühemeelsele otsusele jõudes rahvavalitsuse alusel seisvate Eesti poliitiliste parteidega ja organisatsioonidega, toetades rahvaste enese määramise õiguse peale, tarvilikuks tunnistanud Eesti maa ja rahva saatuse määramiseks järgmisi otsustavaid samme astuda:

EESTIMAA

tema ajaloolistes ja etnograafilistes piirides, kuulutatakse tänasest peale

ISESEISVAKS DEMOKRATLISEKS VABARIIGIKS.

Iseseisva Eesti vabariigi piiridesse kuuluvad: Harjumaa, Läänemaa, Järvamaa, Virumaa ühes Narva linna ja tema ümbruskonnaga, Tartumaa, Võrumaa, Viljandimaa ja Pärnumaa ühes Lääne mere saartega – Saare-, Hiiu- ja Muhumaaga ja teistega, kus Eesti rahvas suures enamikus põliselt asumas. vabariigi piiride lõpulik kindlaksmääramine Lätimaa ja Vene riigi piiriäärsetes maakohtades sünnib rahvahääletamise teel, kui praegune ilmasõda lõppenud.

Eeltähendatud maakohtades on ainsamaks kõrgemaks ja korraldavaks võimuks Eesti Maapäeva poolt loodud rahvavõim Eestimaa Päästmise Komitee näol.

Kõigi naaberriikide ja rahvaste vastu tahab Eesti vabariik täielikku poliitilist erapooletust pidada, ja loodab ühtlasi kindlaste, et tema erapooletus nende poolt niisama ka täieliku erapooletusega vastatakse.

Eesti sõjavägi vähendatakse selle määrani, mis sisemise korra alalhoidmiseks tarvilik. Eesti sõjamehed, kes Vene vägedes teenivad, kutsutakse koju ja demobiliseeritakse.

Kuni Eesti Asutav Kogu, kes üleüldise, otsekohese, salajase ja proportsionaalse hääletamise põhjal kokku astub, maa valitsemise korra lõpulikult kindlaks määrab, jääb kõik valitsemise ja seaduseandmise võim Eesti Maapäeva ja selle poolt loodud Eesti Ajutise Valitsuse kätte, kes oma tegevuses järgmiste juhtmõtete järele peab käima:

1. Kõik Eesti vabariigi kodanikud, usu, rahvuse ja poliitilise ilmavaate peale vaatamata, leiavad ühtlast kaitset vabariigi seaduste ja kohtute ees.

2. Vabariigi piirides elavatele rahvuslistele vähemustele, venelastele, sakslastele, rootslastele, juutidele ja teistele kindlustatakse nende rahvuskulturilised autonomia õigused.

3. Kõik kodanikuvabadused, sõna-, trüki-, usu-, koosolekute-, ühisuste-, liitude- ja streikidevabadused, niisama isiku ja kodukolde puutumatus peavad kogu Eesti riigi piirides vääramata maksma seaduste alusel, mida valitsus viibimata peab välja töötama.

4. Ajutisele valitsusele tehtakse ülesandeks viibimata kohtuasutusi sisse seada kodanikkude julgeoleku kaitseks. Kõik poliitilised vangid tulevad otsekohe vabastada.

5. Linna- ja maakonna- ja vallaomavalitsuse asutused kutsutakse viibimata oma vägivaldselt katkestatud tööd jätkama.

6. Omavalitsuse all seisev rahvamiilits tuleb avaliku korra alalhoidmiseks otsekohe elusse kutsuda, niisama ka kodanikkude enesekaitse organisatsioonid linnades ja maal.

7. Ajutisele Valitsusele tehtakse ülesandeks viibimata seaduse-eelnõu välja töötada maaküsimuse, töölisteküsimuse, toitlusasjanduse ja rahaasjanduse küsimuste lahendamiseks laialistel demokratilistel alustel.

E e s t i ! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kulturarahvaste peres! Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinegem kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös! Meie esivanemate higi ja veri, mis selle maa eest valatud, nõuab seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks.

Su üle Jumal valvagu
Ja võtku rohkest õnnista,
Mis iial ette võtad sa,
Mu kallis isamaa!

Elagu iseseisev demokratiline Eesti vabariik!

Elagu rahvaste rahu!

EESTI MAAPÄEVA VANEMATE NÕUKOGU
24. veebr. 1918. a.

Vastuseks

“Üks sellistest postulaatidest, millest ta ei taganenud, oli, et “võitjate tunnus on andestus! See ehk ongi see ohvri tõde, mis maailma päästab?”

Võitjate ja kaotajate keeles rääkimine on iseenesest juba selline rivaliteediline. Ohvrite tõde on see tõde mis tõuseb ajaloos tänu Kristusele esile. Elik see on ennekõike Kristuse enda tõde. See on tõde ennekõike viktimiseerimisprotsessi kohta. Nii näen ma seda. Ja et ohver andestab on tore ja seda peaks ta tegemagi kasvõi omaenda sisemise tervenemise huvides. Kas ta aga ka andestab? Ei tea. Enamjaolt on see lihtsalt ehk asjade minnalaskmine, tõdemus et enam ei saa ega anna midagi muuta. Las ta siis olla peale. Andestus ei tee kedagi iseenesest veel võitjaks. Kui teeb siis vaid sisetunde mõttes ehk. Kas andestus peaks tähendama asetleidnud viktimisatsiooni heakskiitu? Ja seda kollektiivset hullust ei tohiks ka täiesti indiviidi tasandile viia. Seda ma ei arva. Ma arvan et ohvrite hääle esiletõus on enamat kui andestus saati siis heakskiit. See on suhtumise muutumine, see mis on kaasa toonud praeguse ohvriteadliku maailma, kus “märga asja” enam vähemalt ametlikul tasandil aset ei leia ja on vaid peetunud ohverdusmehhanismid mis on enneolematu areng maailma ajaloos. On vaid pagendamised, mitte tapmised. Siin on kaks võimalust. Esimene ja tavapärane on siis selline ja sellisest (ajaloolisest valekristlusest) esile tõusnud nagu ma ka varem olen kirjutanud et me võtame omaks ohvrirolli ja sellega ka, eriti märtripoosidega, kaasneva moraalse kapitali ja ootame ja loodame kunagist/tulevast tugevakssaamist. Nii nagu riik võtab kuriteo korral endale tugevaks saanud ja kättetasuva ohvri rolli. Tuleb see ehk traditsioonilisest kristlusest kus Kristus löödi risti aga siis sai tugevaks ja kunagi tasub ta kätte kui Ilmutust uskuda – siis kui veri hobuste valjasteni ulatub. Sest ta hetkeline alandus ristil oli talumatu ja paratamatu meie lunastuseks et me tema eest kord kätte tasuksime. Ja koos temaga. Umbes sarnselt vagad militandid ju arutlevad. Teine võimalus on siis see et ohver kasutab endaga aseteleidnut selleks et paljastada ohverdusmehhanismi ja paljastabki seda mis temaga tehti ja miks tehti ja paljastab seega ka seda millised need temaga seda/teist teinud inimesed tegelikult on. Et nad ei tea mida nad teevad ja pimedaina nad ehk küll väärivad andeksandi tehtu eest aga mitte küll tahtlikult pimedaks jäämise eest.

See on Kristuse ohver G-i tähenduses. Et lunastus on ennekõike tõde enese kohta selleks et sa muutuks. Mitte vaid mingi veider suur metafüüsiline rehkendus, kuhu sindki sisse rehkendatakse.  See on sügavam ja parem tee. Ma ei usu kättemaksvasse kristlusesse vaid…  Nii et andestus jah aga ka paradigma tuleks ära vahetada viktimiseerijatel ja selle koha pealt ei tohiks järele anda vaid tuleb oma asja teha ja rääkida seni kuni hingeõhk ninas. See on praeguse postmodernse maailma eelis et üks inimene olgu siis peale et ohver võib enam tõde eritada kui suured juriidilised isikud mis viktimiseerimisse langevad ikka ajuti ja mis ehk tedagi, ehk sedasama üksikisikut, viktimiseerinud on. Kui vaid on kõrvu kuulda ja silmi näha. Kui vaid kedagi huvitab? Kui saab vaid üle uudisekünnise. Ma arvan et juhi ametid ja juriidlised isikud tervikuina on üsna paratamatult seotud viktimisatsiooniga selleks et oma sootsiumit formeerida s.t. nad ei pääse sellest niikuinii. Nii et küsimus ei ole minu meelest mitte niivõrd selles mis sinuga tehti, vaid pigem selles mida sina teed kui tuleb n.ö. sinu kord oma viktimiseerijatele “langevarju pakkida”. Siis tuleb alles välja see kas sa oled andestanud selles mõttes et sa astud välja “nõiaringist” ja moraalsest raamatupidamisest või mitte.

Sellepärast ongi hea olla mittejuht kui sa endas kindel ei ole. Ja ausalt öeldes ega sul ei olegi võimalust ning parim mida sa teha saad on ühe papi poolt öeldu vastuseks minu käsimusele millega sa siis nüüd tegeled. Et püüan võimalikult vähe halba teha. Juhtimine ja poliitika taandab inimese rikkuse mingiteks baasinstinktideks reeglina ja redutseerib seega inimeseks olemist lausa talumatult. Tõeline kangelane on ju ikka rahva meeles süüdimatu rivaliteedipaarik kes ei targuta vaid teeb n.ö. teistele lihtsalt ära. Just selliseks “kangelaseks” muudab juhiamet ja sageli inimese.  Kes suure asja nimel lendavaid laaste ei loe. Ja selles mõttes on vana teadmamehe roll väga meeldiv et sa võid kõrvale astuda ja lasta süüdimatud kangelased endast mööda karjääriredelitel – otse karjääri… Sest neil ei ole kõrvu ega silmi ja nende ihunõred on kuumad ja ohtrad. See sotsiaalne formatsioon läbi viktimisatsiooni on väga rikas teema. Ja selle õpivad andekad, nagu mu kunagine klassijuhataja, instinktiivselt ja lennult ise ära sest seda keegi ei õpeta, peale minu . See on inimkooslustes vaat et lausa paratamatu.

Aga kirjandus pakub meile selle kohta ohtralt näiteid. Tiina ja Katku Villu kui kogukondliku viktimisatsiooni ohvrid.  Toots Joosep kui koolikiusu suur arhetüüp ja noor andekas viktimiseerija. Ja musketärid – 20 a hiljem on stseen kus D’Artagnan ja Porthos jälitavad Hertsog Beauforti, kes on Bastillest pagenud ja satuvad silmitsi vanade sõprade -Athose ja Aramisega. Ja siis keset võitlust tunnevad  nad üksteist ära. Stseen toimub pimedas. Ja Athos tuletab  meelde et nad ei saa omavahel võidelda sest neid ühendab kohutav kuritegu, milleks on ühine Mileedi tapmine ja seega on nad tõesti verevennad, kes on määratud igavesteks sõpradeks ja kaasosalisteks läbi selle jubeda kuriteo. Mileedi oli küll  kurat naisenahas, deemon ise, mida rõhutas eriti ta kaunidus. Teatud deemonlikkuse märgid tal siiski on nagu puuduv silmhammas… Jumalad nimelt on Indias ju täiesti inimesed näiteks, ainult et vistrikke neil ei ole. Sotsiaalne formatsioon läbi viktimisatsiooni on üldakseptitud inimkonna tõde. Sa võid olla jumal inimesena, kui sa oled veatu ja täiuslik viktimiseerija, süüdimatu kangelane, (sinustki võib saada mohhikaanlane) niikaua kui sa etteantud skeemides osaled ja seda hästi teed (kohust täidad). 

Tulles siit vabakirikute manu olen väit et vabakirik on peetunud viktimisatsioonimehhanism ainult et tavaliselt moraalsetel alustel. Nemad on moraali rünnakrühmalsed, commandosed, kellele suurte kirikute kõlbeline kõhetumus annab ohtrasti ainet rünnata seni kuni nende endi seas sarnased asjad ilmsiks tulevad. Ja paratamatult tulevad. Väga karakteerne oli eilne intervjuu heteroparaadi uue ideoloogilise juhi Dr…..-ga. Moraalsed tõed püsivad ja seisavad reeglina nende arvelt kes ei kvalifitseeru. Ja militantsed gay-d annavad ohtralt ajet usklike hajusid ridu koondada. Mõistan et antud väide tekitab segadust ja küsimusi. Ma ei näe siiani paremat lahendust kui Ühinenud Metodistide põhikirja  suur veelahe inimese olemuslike väärtuste tunnustamise ja tema teatud tegevuslike sättumuste (hukkamõistu) vahel. Moraalicommandosed võivad ju teoorias seda vahet teha aga praktikas kukub ikka ühtemoodi välja. Ja teoloogid võivad seda vahet teha aga lihtrahvas seda ei tee. See pole aga see küsimus ehkki see üks marker ikkagi on. Ja mina olen tänini sellega päri mida üks piiskop ütles : et Piibli antorpoloogia inimesi sättumuste alusel ei erista… Ja polegi enamat öelda. Mulle ka ei meeldi kui tullakse normaalsuse mõistet ümber defineerima. Kui ta on juba kord sellisena läbimistahesprotsesside välja kujunenud. Seega on see küsimus minugi jaoks lääne huku üheks markeriks kus traditsiooniline ohvrikategooria muutub iseenda vastandiks ehk ohvritravestiaks. Minu jaoks on nad lääne tolerantsi Trooja hobusteks koos islamimilitantidega. Ja lagundavad päris edukalt seda pinnast mis nad sünnitanud on. Aga mis teha, eks me saatuseks olegi siin pardigma perve pääl jalgu kõigutada ja püüda vaadata et ennast sisse ei kistaks. Ja püüda ehk üldises praeguses/tulevases viktimiseerimishulluses kedagi ära peita ja elus hoida kui annab, siis kui asjad kuumaks lähevad, olgu too siis islami militant, geyaktivist või moraalne commandos ise. Mul on sahvris üks peidik juba valmis. Ja suur meister ja õpetaja ütles ikka iseseisvusaja hakul endistele oma küla kommunistidele et öelge kui tarvis, ma peidan teid altari taha ära. Aga vaat kus, ei saagi enam oma jutuga edasi sest päevakajalist on nii palju ja et mitte sõltuvusse sattuda ma üle 1000 sõna päevas püüan mitte kirjutada. Aga mu lugu läheb edasi ja nõndasama lähen edasi ka Meistri lugu. Kui Jumal elu ja tervist annab siis räägime ehk veel.

Aga jah eile mõtlesin et tuleks oma jahimehe külge arendada ja hakata looma Nimrodi seltsi. “Vägev linnukütt nagu Nimrod”, ütleb vana Piiblitõlge. Et ehk peaks vetevallast taevalaotuse poole püüdlema hakkama?

mida me siis õieti ootame

Elult ja inimestelt. Elult ootame me ehk alguses edu ja rikkust ja hiljem ehk juba et saaks meeldivate asjadega tegeleda ja seega ehk rahulolu ennast. Ei midagi erilist niisiis. Võidelda ei viitsi enam muidu kui ehk päris asja eest. Aga kistakse ikka. Sotsiaalselt suhtluselt ootame aga ennekõike rahu st. selgeid rolle ja selgeid rollimänge. Ja usaldust ootaks ja seda isegi siis kui sa vahest ehk teise meelest eriti usaldusväärne ei olegi. Kui usaldatakse siis ei tohi petta. Kord ma pojale rääkisin et vahetati mul kummid ära ja sularaha maksmiseks mul polnudki. Miks sa siis neile raha viisid, küsis ta ja mina ütlesin et kui usaldatakse ei tohi petta. Aga kui kahtlustatakse? No praktikas ikka juhtub et siis inimene ka petab. Millele apelleerid seda sa ka saad. See ongi vorst vorsti vastu praktikas. Noored on aga alles sellises sotsiaalse eksperimenteerimise eas,  mitte olemuslikult ebaausad, seda mitte. Kui sooja on vaja siis valgusest ei piisa, paraku. Reeglina me seda ei saa mida ootame. Tõdemus seegi.

Aga vana viktimiseerija mängib kahe otsaga mängu. Kui tal õnnestub luua koalitsiooni siis on ta tõeline esiviktimisaator ja see on siis tema tähetund, millest ta viimase välja väänab. Vaadake või neid Hiiobi sõpru Piiblis, kuidas nad keerutavad ja muudkui mingist jumalast räägivad. Kui ei õnnestu siis aga võtab ta märtripoose ja kannatab süütult ja kogub moraalset kapitali paremateks päevadeks mil saaks ehk kedagi tõsimeeli viktimiseerida. Nii et enese silmis võidab ta mõlemal juhul. Ja küllap ta enese silmis ongi rohkem selline aateline ja printsipiaalne inimene üldse. Räägin ma ikka sellestsamast inspektor Javertist. Ja neist kes tema alla mahuvad oma teooria ja praktika poolest. Kust tuleb siis selline inimtüüp. Kust mina tean. Ma arvan et see on oma olemuselt säärane moraalne või(s)tluslikkus. Kunagi püüdsin kedagi kirjeldada USA inimese. So, he always pushes his envelope, tõdes too. Jah ehk ongi ta säärane ümbrikulükkaja… Küllap tuleb see sellest sisemisest ebakindlusest ikkagi et ei saada, osata ega suudeta rahul ja rahus olla inimestega enda ümber. Vaid muudkui positsioneeritakse teisi enda ja ennast teiste suhtes.  Ja avanssi ei anta vaid kui kohe ja kiiresti vorsti vorsti vastu ei saa, siis hiilib hinge ärakasutatuse tunne. Ja algab peale. Soov leida autoriteeti aga samas võimetus autoriteedile alluda. Niipea kui ta leitud tuleb teda siis lammutama ja hävitama hakata. No on selliseid inimesi meie ümber, ausalt on. Eks vast pole rolli suhted selged olnud, näiteks pole old olemuslikku autoriteeti isa näol, kes on peamine autoriteediisik meie kõigi nooruses. Ja siis otsing ja siis läbiproov et kas nüüd sina see oled või peame me otsima teist. Ja läbiproovid on karmid nii karmid et antud isikul kaob ära viimanegi tahe olla autoriteediks. Ja teine poolgi veendub seetõttu kiiresti et see pole see pole see ja jätkab otsinguid. Ainus mis ravib on ise autoriteediks saamine aga selleski rollis on inimene ebakindel kui ta enda elus selle rolli täitjat pole old. Aga kui on väga vähemad vennad siis võib see töötada küll. Kurjategijad on väga hoolitsevad ja hellad loomadega suheldes reeglina. Tony ja pardid kui üks peamine allteema Sopranodes, ehk küll Tony oma rahapakke partide maisi sisse tavatseb peita… Jah ainult vastutus kasvatab kui seda liiast on siis kibestab nii et peab parajas doosis olema. Aga kes seda ikka õieti doseerida suudab või oskab. Ja madalat enesehinnangut ravib tõesti vaid armastus aga kui teine pool seda ära ei suuda usku siis ei aita seegi.  Johannese kiri teeb selle väga puust ja väga punaseks. Kui sa ei armasta venda keda sa näed siis ei või armastada Jumalat keda sa ei näe. Ja see ongi ainuke ja parim reaalsusetest mis üldse olemas on.

Film oli Simmist ETV-s ja film oli parem kui oleks osanud arvata. Tema on meie esivaenlane praegu, absoluutselt demoniseeritud mees. Kes murdis truudust ja mitte naisele vaid pühale madonnale endale  ehk riigile ehk meie rahvuskehandile. Tea kui ta oleks USA kasuks spioneerinud siis oleks vist kõik märksa parem ja leebem. Või Läti või Soome kasuks? Väga irooniline lugu, lekitada saladusi Jesusele endale. Kes on tegelikult portugallasena esinev venelane. Siiski kumas läbi kaks selgitust mis polnud küll otseselt antud. Esiteks ikkagi kõlbeline kõhetumus, neli seaduslikku abikaasat, kas pole ikkagi nagu pisut liiast ja välismaalt toodud pornoajakirjad? Ja siis kibestumus politseiameti direktori koha pealt lahti laskmise pärast. Miks ta lahti lasti see välja ei tulnudki. Ja kõigile muudele küsimustele vastati lihtsalt et teda ei saanud kontrollida, sest ta ise oli see kes pidi teisi kontrollima…. Kui kits osutub kärneriks mis siis? Et sööb heki pügamise käigus ka enda kõhu täis? Jah aga inimesel on üks ja ainuke elu ja  kes saab nõuda et sa peaks kuus 1000st eurost loobuma selleks et oma madonnale truu olla? Võiks arutleda ka nii. Ja küünik ütleks et hea kui ostagi tahetakse. Kõige hullem kui enam keegi midagi ei taha. Ka eilses pealtnägjas olid kitsed kärneriteks sest selge see et kasupered elavad laste eest saadavast rahast ja elavad ära kui mitte öelda hästi. See pole patt. Küünik ütleks et lapsi on meeldivam pidada kui lehmi ja nende kokkuostuhind on märksa kõrgem. Ega muud olegi öelda kui et siuke traagiline lugu, lausa Romeo ja Juulia oma. Aga kuni kõik on seaduslik  siis pole hullu. Ja Üllar pidi ju niikuinii oma ametist loobuma, mis viitab sellele et kirik olgu või luteri oma, siiski eeldab vähe kitsamat moraalidiapasooni või homeostaasi kui seadusandlus seda meile ette kirjutab. Kusjuures see Inga murdis end välja ja läbi ja sealjuures nendest ainsatest akendest ja avaustest mida elu talle pakkus. Nii et hakkaja ja enda eest seisja tüdruk igati. 

Seaduslik küll… aga. Noo kuulge 30 aastat, see on ju perversne. Aga kas armastus ei lunasta? Nende endi jaoks ehk küll aga teiste jaoks enamjaolt mitte. Ja ongi meil klassikalised kaasused kus täiesti õigusega võiks inimesi hukka mõista ja ühel juhul ka mõisteti, teisel juhul ka aga kinnimajja asi ei lähe. Üllari vastused olid väga vaoshoitud ja mingis mõttes isegi väärikad. Ja siis on nüüd vaimulikud kes peavad ka Hermannis ikka inimest nägema kuna ühiskond ju näeb ja surmanuhtlust ei ole. Ja Üllaris nõndasama. Ehkki ühiskond ei pruugi näha aga vaimulik peab ikka nägema. Ehkki kristlased ja kirikki ei pruugi näha peab vaimulik ikka nägema. Ja siis veel Villu oma võitlustega pealtnägijas. See tundub aga säärane juriidilise õiguse tagaajamine olema kus sisuliselt on ta ehk tõesti süüdi aga et kas suudetakse seda viimselt ka tõestada kõikides kohtuastmetes. Tundub et presumptsioon lõppeb esimese kohtuastmega meil Eestis ära. Villu käitus aga nagu Clinton ja sügas nima, mis on üks maailma ilmsemaid valetamisele viitavaid zheste. See selleks, pole ma kohtumõistja mingi. Ka valetajas tuleb inimest näha. Olgugi et valetavat inimest. Hea küll, ütleme siis peale et lihtsalt nina sügavat inimest.

http://video.google.com/videosearch?hl=et&q=dylan+you+tube&lr=&um=1&ie=UTF-8&ei=cSwOS_3bDo3a-Qa5wbnjBg&sa=X&oi=video_result_group&ct=title&resnum=4&ved=0CBsQqwQwAw#hl=et&q=dylan+you+tube&lr=&um=1&ie=UTF-8&ei=cSwOS_3bDo3a-Qa5wbnjBg&sa=X&oi=video_result_group&ct=title&resnum=4&ved=0CBsQqwQwAw&qvid=dylan+you+tube&vid=-6727445700761909766

http://video.google.com/videosearch?hl=et&q=dylan+you+tube&lr=&um=1&ie=UTF-8&ei=cSwOS_3bDo3a-Qa5wbnjBg&sa=X&oi=video_result_group&ct=title&resnum=4&ved=0CBsQqwQwAw#hl=et&q=dylan+you+tube&lr=&um=1&ie=UTF-8&ei=cSwOS_3bDo3a-Qa5wbnjBg&sa=X&oi=video_result_group&ct=title&resnum=4&ved=0CBsQqwQwAw&qvid=dylan+you+tube&vid=5589508389453436247

http://video.google.com/videosearch?hl=et&q=dylan+you+tube&lr=&um=1&ie=UTF-8&ei=cSwOS_3bDo3a-Qa5wbnjBg&sa=X&oi=video_result_group&ct=title&resnum=4&ved=0CBsQqwQwAw#q=are+you+talking+to+me&hl=et&view=2&emb=0&qvid=Taxi&vid=6860039208452287652

Õppematerjal

Rene Girard ja vägivald – Wayne Northey

Jumala ja ligimese armastus on nagu kaks ust mis avanevad üheaegselt nii et on võimatu avada üht neist ilma teist avamata ja sulgeda üht ilma teist sulgemata –Søren Kierkegaard

Sissejuhatus

Anglikaani apologeet  C.S. Lewis kirjutas George Macdonaldile esmakordselt siis kui teadis et ta on just ületanud ühe olulise rajajoone. Umbes 10 a tagasi paluti mult ülevaadet René Girard’s “Violence and the Sacred” (1977), ja ma tundsin end seda tehes samalaadselt, ..et olen ületanud olulise rajajoone. Evangelikaalne autor Donald Dayton kirjutas sarnaselt seoses Karl Barth-i “Krikliku Dogmaatikaga” et ta ei leidnud aega isegi jalutuskäikudeks et põletada seda uut energiat. Nõnda minagi kui asusin lugema Girardi töid nime all “The Girard Reader” (1996) samal ajal kui olin koos oma poegadega lõhet püüdmas Chilliwack-i jõel.

John Howard Yoder oli kirjutanud mu eelkäijale töökohal sellest tööst mida ma olin teinud Mennonite koos keskkomiteega ja soovitas  Girard’i kirjutisi kui alust mittevägivaldseteks vastusteks kriminaalsusele. Umbes samal ajal lugesin ma ka Jacques Ellul’i raamatut, Jeesus-st ja Marx-i, ja mitteakadeemilist teoloogi, René Girard-i, kes ilmselt ei pälvi kunagi Piibli eksegeetide tähelepanu oma mitteohverdusliku- ja mittetraditsioonilise Piibli lugemise teoloogiaga. Ma olin intrigeeritud.

Ma soovin et oleksin lugenud  Girard’i teist raamatut ”Things Hidden Since the Foundation of the World” (1987), ja mitte alustanud esimesest, “Violence and the Sacred” – oma ülevaate jaoks. See teine on ainus raamat millest ma olen püüdnud ülevaadet kirjutada mida ma kunagi ei lõpetanud. Kui ma seda raamatut üle vaatan siis ma näen et olen kirja pannud palju märkusi Ma vastasin et ma ei saa adekvaatselt aru mida Girard soovib öelda. Seda tänu oma suhtelisele ignorantsusele Kreeka kirjanduse ja psühhoanalüütilise teooria kohta.

Mu kolleeg Vern Redekop-i paluti teha  Girardi materjaliga sedasama. Vern, kes on nüüd lõpetanud oma doktritöö, kirjutas essee mille ma avaldasin  “Occasional Papers” seerias mis puudutab kriminaalõiguse alast tööd. Selle pealkirjaks oli ”Patuoinad, Piibel ja kriminaalõigus: Interakstioon  René Girard-ga” (1993). See on üheks parimaks lühisissejuhatuseks Girard-i kohta. Girard ise andis sellele raamatule heakskiidu. See raamat on olnud eriti kasulik mõistmaks kriminaalõigust Girardi teooria valguses.

Ma lugesin teisigi esseid Girard-i kohta. Aeg-ajalt tundis osa minust et ma pean kõik olulise maha panema et segamatult selles töös edeneda. Olin vaimustatud lugedes ta teist peamist teost, Things Hidden Since the Foundation of the World”, teades et olen tõesti astunud üle olulisest rajajoonest. Vern Redekop hakkas külastama iga-aastaseid rahvusvahelisi kogunemisi mis tegelasid Girard’i mõtte ramifikatsioonidega. Mina osalesin esimsest korda 1990. Neid konverentse tuntakse nime all ”Vägivalla ja Religiooni kollokviumid”, ning need koondavad peamiselt õpetlasi erinevatest teadusharudest, põhiliselt küll sotsiaalteadlasi aga ka teolooge. Esitatakse uurimusi, tavaliselt ka üks või enam Girard-i enda poolt ja osaletakse õpikodades

“Milleks kõik see kära?”, võib keegi küsida. The Girard Reader-i esikaanel on tsitaat ajakirjast , Comparative Literature: “René Girard’-i töö viitab 19.nda sajandi intellektuaalsetele gigantidele nagu – Hegel, Marx, Nietzsche, Freud – neile kes tänini heidavad pikki varje. ” Girard on dialoogis enamikuga neist suurtest mõtlejatest aga kui tarvis siis annab ta tunda ka oma skalpelli teravust.

Ehkki ta ise ei võta vastu ühtki originaalsuse väidet enda kohta on ta siiski Gil Bailie sõnul: “… teinud kaasaja kõige olulisema intellektuaalse läbimurde ….”

“….Toimatamata näidend Marxi ja Freudi doktriinidest varises väsimusest kokku ja pani humanitaarid muretsema ühendavate teooriate võimalikkuse üle. Soovides ära hoida edasist kimbatust on olnud lootused tulevikuks tagasihoidlikud. Ainuke teooria mis on üldkehtiv on teooria sellise teooria puudumise kohta. See on lühidalt post-modernismi teooria. Just säärases miljöös on René Girard pakkunud välja uue teooria ja väitnud selle universaalset rakendust.

1983-nda aasta sümpoosiumi lõpul Girard’i tööde kohta, väitis filosoof Paul Dumouchel: “Alates kirjanduskriitikast ja lõpetades üldise kultuuriteooriaga, läbi religiooni rolli seletamise primitiivkultuurides ja radikaalse kristluse ümberdefineerimise on Rene Girard täielikult muutnud sotsiaalteaduste maastikku. Etnoloogia, kirikulugu, filosoofia, psühhoanalüüs, psühholoogia ja kirjanduskriitika on ühiselt mobiliseeritud selleks ülesandeks. Teoloogia, ökonoomika ja poliitteadused, ajalugu ja sotsioloogia – lühidalt kõik sotsiaalteadused, needki, mida tavatseti kutsuda moraaliteadusteks  on saanud sellest mõjustatud.”

Maailmas mis on kahtlev igasuguste universaalsuse taotluste suhtes kerkib ometi üles Girard väites et on üks ilmutuslik tõde avastada kõikides suurtes kirjandusteostes alates Shakespeare ja et teekond post-modernismi, “märgistab siiski midagi.” Ta väidab ka et see unikaalne ilmutus märgistab inimkonna vabastust ja et see on leitav Piiblis. Girard seisab vastu kõikeläbivale  “kahtluse hermeneutikale” mida rakendatakse iga traditsionaalse teksti suhtes post-modernses maailmas, mis on asustatud kultuuriliste  sükopantide poolt kes on veendunud et ainukesed õiged riided mida tänase kultuuri ”Imperaator” kannab, on nihilismi erinevad vormid. Selle asemel võtab G Andersen muinasjutu väikese poisi rolli kes hüüab : “Kungas on alasti!” Ja nood kes tähele panevad ta hüüdu näevad et meie tänene kultuur väriseb tõesti kõigeläbistava skeptitsismi külmas, eriti aga selles osas mis puudutab Kristlikku tõde. Vastupididelt post-modernsele maailmale mis on loobunud lootmast ja omaks võtnud “privatiseeritud tõe” olgu siis sekulaarse või religioosse deklareerib Girard rõõmsalt et on olemas soojad riided ja neid hoitakse Kristliku ilmutuse kapis.

Oma hiljutsises intervjuus ütleb ta “kui sa usud et kristlus on tõde, kaasa arvatud sotsiaalne tõde, siis ei jõua sa selleni seda välistades. ”[või kristlust vaikima sundides kristliku tagasihoidlikkuse nimel - see on hhull idee).Y

Sa võid näha sellise meetodi tagajärgi kõikjal meie ümber, näiteks või käimasolevates akadeemilistes väitlustes. Ta jätkab: "Piibli õpetlased räägivad tänini terminites mis välistavad või asetavad tõe sulgudesse, nad kõnelevad tänini 19-nda sajandi terminoloogias. Nad on teel samale eesmärgile millele dekonstruktorid on juba ammu jõudnud.  Kui me peame oleme nihilistid, siis ärgem lahjendagem seda veega vaid joogem seda selle kogu kanguses tükkis  Nietzsche, Heideggeri ja teiste dekonstruktoritega. Selleks et jõuda praeguse kriisi lõppu  peame me seda tervenisti kogema ja mitte kordama katseid mis on juba sada aastat tagasi ebaõnnestunud, nagu näiteks "otsing ajaloolise Jeesuse järgi"'. [Ta mõtleb siinkohal  Jesus Seminare)

Metafooriks siinkohal kultuur mis on riisutud kõikidest riietest, alasti -40 kraadise külma käes. Selline on post-modernismi reaalsus. Selline on nihilismi karikas - olematuse jook oma kogu kanguses. Selline on meie skeptilise ajastu äärmuslik hullus. Siinkohal tuleb välja tuua pretentsioon Jeesus Seminaride kohta kus inimesed väidavad et neil on uus suurepärane riietus meie kultuuri jaoks läbi spekulatiivsete Jeesuse loo rekonstruktsioonide, see aga langeb hämmastavalt ühte Griradi hüüdega: "...me ei peaks kordama katseid mis on ebaõnnestunud juba 100 aastat tagasi, nagu otsing ajaloolise Jeesuse järele'." Nende (seminaride) väitel on umbes 18% UT-s olevaid ütteid autentsed Jeesuse ütlused. 

Girard ei lepi eitamisega. Ta jätkab, pakkudes silmi mis näevad ja kõrvu mis kuulevad ja pakub Paulse sõnul: Riietumist Kristusega nii nagu me seda lahjendamata kujul Uuest Testamendist leiame.

Girard ütleb ülatoodud intervjuu lõpetuseks "Mu otsing käib risti antropoloogia järgi, mis omakorda rehabiliteeriks ortodoksse teoloogia (Williams, pp 287 & 288)." Teisel juhul kirjutab ta  "Pean tähele panema siiski et see vastus evangeelses antropoloogias ei ole mingiski osas vastuolus traditsioonilise teoloogiaga. Vastupidi, see jõustab selle praegusel ajal ohustatud usutavust (Bailie, p. xii)." Girard toob välja et "Kristluse akadeemilisus on viimane poliitkorrektne patuoinas (Hamerton-Kelly, 1994, p. xi)." Me naaseme säärase Kristluse mõistmise juurde ja Kristliku ilmutuse juurde ning läheme seda tehes läbi väljaajamisest mis on lähedane Jeesuse ristilöömisele läbi hälbi juhitud ajaloolise Jeesuse otsijate kes avastavad UT-s antisemitismi ja mitmeid teisi demütologiseeringuid." 

Milleks siis see lärm Girardi üle. Kas sa ei tunne kuidas sa oled osaline Lääne kultuuri loojangus ja kuis külm tuul su alasti ihu piitsutab?

Girard on leidnud kolmanda aastatuhande künnisel midagi mille me võime silmist lasta või endi kahjuks hüljata.Sellest siis ka see lärm. Aga vaatame nüüd pisut lähemalt mõningaid ta vaateid. Enne seda sooviksin ma aga rääkida pisut temast kui isikust.

Tuleb aga esiti hoiatada et ära looda et sulle pakutakse nüüd kohe sooje riideid, ja needki ei aita kohe hüpotermia puhul. Aeg-ajalt on tarvis ka meditsiini ja varjupaika.

Girard'i isik

René Girard sündis 1923 Avignon-s, Prantsusmaal. 1947 oli tal võimalus veeta aasta USA-s. Ta naasis Prantsusmaale. Ta esmane haridus oli ajaloolase oma ja ajaloolasena sai ta oma Ph.D. 1950. Juba oma karjääri alguses määrati ta õpetama kirjanduskursusi mis oli ta jaoks saatuslikkuks pöördeks ja tänu mille ta omandas kirjanduskriitiku maine.

Talvel 1959 pöördus Girard ristiusku. Ta kirjeldab seda intervjuus James Williams (J.W. ):

"Kui kirjutasin oma esimese raamatu viimast peatükki oli mul vaid hämar idee selle kohta mida ma teen aga kui peatükk vormus mõistsin ma et lähen läbi omaenda versioonis kogemusest mida ma teiste juures kirjeldasin. Ma olin tõmmatud kristlike elementide poolt, näiteks või Stepan Verkhovensky' lõpuheitlus ja pöördumine enne surma kristlusse. Nii ma hakkasingi lugema EV-e ja ka Piiblit tervikuna. Ja must sai kristlane.

Seda kogemust võib nimetada intellektuaal-kirjanduslikuks pöördumiseks ja see oli igati nauditav. Ma õpetasin sel ajal John Hopkinsi ülikoolis ja olin kutsutud sinna oma iganädalast kursust õpetama. Reisisin iga nädal edasi-tagasi rongiga. Ma mäletan seda poolmüstilist kogemust rongis lugedes. Aga see algne pöördumine ei toonud veel kaasa elumuutust kuni päevani mil ma avastasin et mul on melanoom otsaesisel. Läksin arsti juurde kes oli mulle ebasümpaatne ja mitteusaldusväärne. Võib-olla ta kartis et ei saa makstud. Ta eemaldas pisut kude ja avastas selles vähirakud. Selleks ajaks olin ma juba üsna hirmunud kuigi ta ütles mulle et selline vähk on eemaldatav ja see tavaliselt ei naase. Mulle kõlas see igal juhul nagu surma otsus. Kõik mida ma teadsin oli see et mul melanoom mis on halvim nahavähi vorm. Lisaks sellele oli mul paistetus otsa ees, mis hiljem küll ostusus akneks.

Nii et mu intellektuaalne pöördumine mis oli väga mugav muutus täielikult. Tagasivaates näen ma seda vähiperioodi kui ühtainust intensiivset ärevusaega kui hoiatust ja omalaadset lepitust ja nüüd muutus see mu pöördumine millekski väga tõsiseks ja esteetiline dimensioon andis maad religioossele.

Nõnda siis oli mul eriti halb periood ja see langes kokku paastuajaga 1959. Ma olin 35 aastane, olin küll teadlik Paastuajast, ehkki ma polnud kunagi olnud praktiseeriv katoliiklane. Kas doktor oli mõneti mures paistetuse üle mu laubal, nii et ta eemaldas selle. See oli suur kolmapäev enne Ülestõusmispühi. Kõik läks hästi ja vähk ei naasnud iial.

Kohe peale seda kogemust läksin ma pihile ja lasin oma lapsed ristida. Me tegime läbi ka abikaasaga läbi kirikliku laulatuse. Preester, kelle juurde ma läksin oli iirlane ja ta kultuuriline ja usuline tagapõhi jäi mulle võõraks. Tal oli ilmselt väga raske muu pöördumist mõista.

"JW: Te olete maininud et Suure Kolmapäevaga lõppeb meelparandus aeg...

"RG: See on suure nädala kõige pühama aja algus. Suurel Neljapäeval läksin ma pihile ja võtsin eukaristi. Tundsin et Jumal vabastas mind õigel ajal et omaksin tõelist Ülestõusmispühade kogemust, nii surma kui ülestõusmist."

"JW: Nii et ülestõusmisel ja pöördumisel ei ole kerge vahet teha....

"RG: Pöördumine on ülestõusmine. Aga pöördumine on objektiivsem reaalsus kui see mida mida me tavaliselt objektiivsuseks kutsume. Teadlikkus süüst on andestus krsitlikkus mõttes. Kuna mul on kalduvus kõike kuni surmani analüüsida ei oleks ma ehk uskunud omaenda pöördumist kui ma oleks selle tulemusena hakanud enam kartma kui ma sinnamaani kartsin. Esimene pöördumine oli liiga lihtne, see ei kätkenud nõudeid ega pühendumisi aga see valmistas nendeks siiski teed mille käigus ma nii emotsionaalselt kui mentaalselt olin juba valmis vastu võtma Jumala armu ja uskuma."

"JW: Su kogemus on sarnane Evangeelsele jüngriks saamisele. Hiljuti valmistades ette uurimust jüngerluse kohta, vastlesin ma judaistlike ja hinduistlike õpetlastega ja leidsin et Evangeeliumi struktuur on unikaalne: jüngrid on esiti kutsutud, siis nad taganevad ära, ja siis naasevad läbi oma teise pöördumise mida assotsieeritakse Ülestõusmisega.

RG: See on tõsi..... tegelikult ka kõikide märtrite suhtes (Williams, 1986, pp. 285 - 286)."

In 1981 hakkas ta õpetame  Stanfordi Ülikoolis, kuhu ta jäi kuni pensionile minekuni 1995.
Kaks edasist küsimust sai eelpool intervjuus tõstatatud - üks neist Kristliku usu ja teine teiste uskude kohta.  Enne kui edasi minna mõnede kontseptide juurde tuleks need ära vastata:

"JW: Mida te arvate mittekristlastest pluralistlikus ühiskonnas: kas te olete selle poolt et kõiki mittekristlasi kristlasteks pöörata?

RG: Jeesus ütles, 'Mina olen tee ja tõde ja elu" ning ta ütles oma jüngritele et nad läheksind maailma ja pööraks seda kristlusesse. Kui me sellest loobume, kas oleme me siis ikka veel kristlased? Idee, et kui me austame teisi religioone enam kui enda oma ja ka käitume vastavalt ehk poliitiliselt korrektselt fantaseerides et me nõnda loome üleilmset rahu on pettus. Kristlased peaksid kindlasti nautima vabadust levitada oma usku nii palju nagu ka kõik teised religioonid.

JW: Nii et räägite religioosse eneseväljenduse vabaduse kasuks....

RG: Loomulikult, ma arvan et kristlased kes ei taha jagada oma usku tegelikult ei usu. Religioosse türannia kartus on anakronism, valeteema mis asetab poliitkorrektsuse kõrgemaks kui tõde. Ma usun et tõde eksisteerib ja ainukeseks viisiks seda jagada on inimestega suhelda.

"JW: Küsimus mis on seotud teiste pöördumisega aga siiski sellest eemal on see et kas kristlik usk peaks mõjutama ka meie suhtumist teistesse religioonidesse ja kultuuridesse? Kas on oluline välja tuua inimese usk selleks et teha õpetlase tööd või olla mõtleja?

RG: Ma ei arva et oleks võimalik vältida usku mis on vastutav parima eest tänases maailmas. See oleks täiesti kunstlik. Ma ei arva et sa võiksid sulgudesse panna ideed või ideaali mida sa omad. Kui sa paned kõrvale midagi mis on su elus keskne, siis muutud sa iseenda varjuks ja su intelligentsus ei ole efektiivne. Ei ole olemas teadust ilma usuta. Kõik suur selles maailmas on usu tulemus. Loomulikult  võime me rääkida ka usu kenoosisest, s.t. enese tühjendamisest mimeetilisest rivaliteedist lähenedes teisele ja ka iseenda intellektuaalsele tööle. See oleks siis kenoosis altpoolt, millele vastandiks võiks seada Kristuse ülaltpoolt lähtuva kenoosise  vastavalt Filipi kirja 2. peatükile. Aga sedamööda kuidas su usk kasvab ja mida enam sa tühjendad end rivaliteedist ja eneseülendamisest, seda enam tunned sa vajadust kommunikeeruda teistega kes on samuti tõde tajunud. See on Kristluse essents. Idee Kristluse vaigistamisest kristliku alandlikkuse nimel tähendab seda et kristluse idee on muutnud iseenda vastandiks.  Või nii nagu Bernanons tavatses öelda: une idée chrétienne devenue folle.(Williams, 1996, pp. 286 & 287)."

Girard ei alustanud kristliku ilmutusega ja ei liikunud sealt edasi oma suurte kirjanduslike ja antropoloogiliste avastusteni. Ta alustas kirjanduse ja kultuuriga ja koges siis Piibli vabastavat mõju kõikide kultuuride ja aegade suhtes. Ta ütleb siiski: "peaks olema võimalik, eriti kristliku õpetlase jaoks, muuta järjekorda ja analüüsida müüte ning kultuuri Evangeeliumite vaatepunktist (Williams, p. 264).", ehk lähtudes sellest mis on mõistmise jaoks olulisem (Williams, p. 266)."

Nüüd jagan ma teiega mõningaid Girardi ideid. Ma alustan ta unikaalsest perspektiivist ehk vaatest Piiblile ehk lugedes Pühakirja lähtudes ta antropoloogiast.

Antropoloogia

Mis mind kõige enam Girardi juures hämmastas oli ta antropoloogiline rõhuasetus Kristuse ilmutuse ja Ev-de lugemisele horisontaalsel, mitte vertikaalsel tasandil. Sel viisil eristub ta Friedrich Schleiermacher-st eelmisel sajandil, kes asendas lihtsalt teoloogia antropoloogiaga ja tegi Jumala ümber inimese ja inimkultuuri hummaansuse järgi. See on alati olnud paeluvaks ettevõtmiseks läbi kogu judeo-kristliku ajaloo millega sobitub ka eelnimetatud otsing ajaloolise Jeesuse järele.

Girard kirjutab et "Kristlaste probleem on selles et nad on kaotanud kogu usalduse Pühakirja vastu, ehkki Evageeliumites sisaldub antropoloogia mis on ülem kui see mida meile sotsiaalteadused pakkuda suudavad..." Girard on juhtinud meid Evangeeliumite kõige hüljatuma dimensiooni avastamisele, sellele, mis tänu keskenemisele teoloogiale on hägustunud (Bailie, p. xii)." Nagu juba näidatud püüab Girard meile öelda et Evangeeliumite antropoloogiline mõistmine tugevdab tegelikult traditsioonilise teoloogia ohustatud usaldusväärsust. Ta ütleb intervjuus: "See mida teoloogia vajab on vastav antropoloogia. (Williams, p. 282)." Seda ta ka pakub tunnistades "pühadele kord antud usku"(Juuda 1:3)."

Kui läheneda Piiblile läbi antropoloogiliste läätsede tuuakse tekstide juurde terve hulk uusi küsimusi ja selle tulemusena saame me ka enneolematuid vastuseid. Kogu Evangeeliumite sisu on Girardi jaoks laiend Jeesuse sõnadest "silmad mis näevad ja kõrvad mis kuulevad". Meie vägivallale orienteeritud läätsed saavad selle läbi kõrvaldatud ja takistused nägemiselt võetakse ära. Antropoloogia kui teadus sündis judeokristlikus traditsioonis mis õpetas ennekõike astuma väljas poole kultuuri selleks et küsitleda "demütologiseerimist" ja eriti vägivalda kõikides kultuurides. Gil Bailie ütleb: "Antropoloogiat on õigusega tunnustatud kui Lääne tsivilisatsiooni kokkuvõtvat teadust.  Antropoloogia võib selgitada paljusid asju aga ta peab tunnustama oma võlga piibelliku traditsiooni ees või muidu ta ei suuda iseend selgitada.  Antropoloogia on lihtsalt teadus kultuuri uurimisest inimeste poolt  kes enam päriselt ühte kultuuri ära ei mahu ja Paulus nii nagu ka Heebrea prohvetid enne teda olid esimesteks antropoloogideks. (p. 38)."

Vastavalt Girard-le, õpetas just kristlik ilmutus kõigepealt "demütoloogliseerimist". "Müüt" on ta sõnul "narratiiv mis on keskenenud (vägivaldsele)  patuoina toomise sündmusele"  (Williams, p. 294)." - see on narratiiv mille legitimatsioon kõikides kultuurides on tühjaks tehtud unikaalselt Jeesuse loo kaudu. Ilma Krsitliku ilmutuseta, nagu G õpetab, oleks olemas vaid see versioon mis alati õigustab vägivalda patuoinaste ja ohvrite suhtes.  Sest vägivald on iga kultuuri aluseks, on selleks algblokiks millest kõik kultuurid on tõusnud.

Nii et kui Pühakirja tekstidele lähenetakse antropoloogiliselt mida tegid prohvetid ja viimselt Jeesus ise, siis hakkab see vägivallaõigustus Evangeeliumi valgel aurustuma. Girard kirjutab: "Kindlasti ei usu ma et piibel annaks meile retsepti poliitikaks et vägivallast pääseda ja muuta maailm utoopiaks. Pigem avab Piibel teatud tõed vägivalla kohta mida siis lugejad võivad kasutada nõnda kuidas nad soovivad. Nii et on võimalik seegi  et Piibel võib teha teatud inimesed vägivaldsemateks...........

"Heebrea Pühakirjas on olemas dünaamika mis liigub ohvrite rehabilitatsiooni suunas aga see ei ole nii selge. Pigemini on see protsess mis liigub.. võitlus, milles on tagasilööke ja ja edasitormamisi.  Ma näen Evangeeliume kui selle dünaamika kõrgpunkti ja seega on need olulised tekstid ka tänase kultuurilises murrangus oleva modernse maailma jaoks. (Hamerton-Kelly, ed., p. 141)."

Nii et Kristlik ilmutus annab atropoloogiale maad ja kui Piiblile lähenetakse sellest (antropoloogilisest) perspektiivsist on võimalik teha teatud tähelepanuväärseid avastusi inimeste olukorra ja vabastamise kohta. 

Girard's kolm suurt avastust

Nagu näidatud ei lähenenud G Piiblile antropoloogiliselt  seni kuni ta avastas kaks nendest  "kolmest momendist" mis väljenduvad ta enda mõtlemises ja kirjutistes: Mimeetiline iha; ja patuoina mehhanism.

Mimeetiline iha

Robert Hamerton-Kelly selgitab Girardi, "Iha on mimeetiline selles mõttes et see jäljendab iha, see kopeerib teise iha teatud objekti järgi ja mitte üksnes välist vormi teise inimese teost. (1994, p. 132)." Kui kaks maimikut on ümbritsetud leludest, siis on üks rahul, seni kuni teatud lelu on teisest puutumata kui aga teine selle haarab muutub olukord. See demonstreerib iha mille üles äratab teise iha ja siis läheb "põrguks". Kui me mõistame põrgut piibellikus mõttes siis on see "mina" mis on pöördunud sissepoole, ilma armastava  pöördumiseta Jumala ja inimkonna poole.  Kui vägivald vallandub siis on see alati tulemiks sellest nakkavast ihast mille autoriks on Saatan.

Jakobus toob selle täpselt välja: "...igaüht kiusab ta enese himu, ahvatledes ja peibutades.
¹⁵Kui seejärel himu on viljastunud, toob ta ilmale patu, aga
täideviidud patt sünnitab surma. (Jakoobuse 1:14-15).

" Mimeetiline iha on amokijooks mis tuleneb Saatanast kes on "mimeetilise rivaliteedi (imitatsiooni) derivaat, mimeesise looja mis tekitab süüdistusi ja vägivalda. (Williams, p. 293)." Nagu Jeesus ise ütles : "Teie olete oma isast kuradist ning tahate teha oma isa himude
järgi. Tema on mõrtsukas algusest peale, ta ei püsinud tões,
sest temas ei ole tõde. Kui ta räägib valet, siis ta räägib enda oma,
sest ta on valetaja ja vale isa.
 (Johannese 8:44)." Sama Kreekakeelset sõna (epithumia) on kasutatud mõlemates tekstides "iha"(himu) kohta.

Girard mõistab iha kui viimselt matafüüsilist: iha soovib olla teine, see kes toimib kui mudel aga samas ka kui takistus. "Siin peitub ka allikas [ Girard-i] huviks fastsinatsiooni, hüpnoosi, idolaatria, kaksiksideme, ja possessiooni suhtes.  (Williams, p. 290).” Nagu üks interpreteerija seda selgitab : “Kaksiksideme kogemus leiab siis aset kui mudel/takistus on nii valdav et subjekt ei koge enam eristust enda ja mudel/vahendaja vahel. ” Ta jätkab: “Äärmuslikud alternatiivid sellest on suitsiid või mudel/takistuse mõrvamine. Teisteks võimalusteks on skisofreenia, pagemine uude identiteeti või vabanemine läbi armastuse ja andestuse.”

Ta lõpetab: “Viimane mainitutest oleks siis hea või pöörduv (konversiooniline) mimeesis (Williams, p. 290).” Mimeetiline iha ei ole olemuselt halb või destruktiivne, pigem tähendab see vahendit misläbi me saame avatud Jumala ja teiste inimeste suhtes. Sama autor selgitab” kui see aga muutub personaalsuse fundamentaalseks muutjaks läbi Jumala imiteerimise Kristuses, siis võib selle kohta kasutada terminit  “konversiooniline ehk pöörduv mimeesis”. (Williams, p. 291).” Klassikaline tekst selle kohta on  Efesose 5:1 & 2: “Võtke nüüd Jumal eeskujuks nagu armastatud lapsed,
²ja käige armastuses, nõnda nagu Kristus meid on armastanud ja on
iseenese loovutanud meie eest anniks ja ohvriks, magusaks lõhnaks Jumalale.”

Pisut erinevalt väljendades: Iha enese järgi on leitav teiste heaolus mis ongi elu mis “kehastab andestust” vastvalt Gregory Jones-le (1995), see on see süüme mille Jeesus võib inimeses avastada ja nagu Ema Teresa seda väljendas on see olemas ka kõige häirivama moonde all – alati igaühes. Hea mimeetiline iha on vägivalla viimaseks antitoodiks. Jumala armastuse testiks on armastus ligimese vastu.”Armastus” Uues Testamendis on konkreetne tegu mida tehakse ilma piiranguteta oma ligimesele et teha teda sõbraks. See on nagu juba eelnevalt öeldud riietumine Kristusega s.t. riietumine ainsa riietusega mis peab vastu meie kultuuri talvetormile ja ka kõikide kultuuride tormidele.”

Girard-i jaoks on hea mimeesis iha Jumala järgi Kristuses mis kuulutab lõppu mistahes legitimeeritud vägivallale olgu siis riigi või kogukonna poolt patuoinaste suhtes aga ka lõppu kogu vägivallale mida seadus ette näeb ja võimaldab. “Õiglane sõda” ja”õiglane hukkamine” on seega otseses vastuolus Jumala fundamentaalse ilmutusega Kristuses. Need on oma olemuselt patuoinamehhanismi jäädvustused, millele Jeesus selgesti vastu astus. Girardi sõnul: “Mitte armastada oma venda ja ta tappa on üks ja seesama. Iga eitus milleni üks eitus viib on nii nagu me näidanud oleme liikumine pagendamise ja mõrva suunas. Selle kõige aluseks on fundamentaalne inimolukord milles mimeetiline rivaliteet juhib meid destruktiivsuse eskalatsiooni suunas. …. Tappa tähendab surra, surra tähendab tappa – sest mõlema taga on seesama kurjaga kurjale vastamise tsükkel mille raames kõik tasumised aset leiavad. Mitte armastada tähendab surra ja kuna see tähendab tapmist…..siis on sõna otseses mõttes tõsi see et meid paneb muretsema paarikute konfrontatsioon, millele vastanduvad sõnad… “kes oma elu tahab päästa see kaotab selle”, nagu Jeesus ütles. Oma venna tapmine tähendab suremist saatuslikkus mittemõistmises selle teise inimese ja iseenda kohta (ja peaks lisama ka et Jumala kohta) . Kes on nõus oma elu kaotama hoiab selle alal igaveseks eluks sest ta mitte ainult ei ole tapja vaid ka tema üksi teab armastuse täiust (Things Hidden since the Foundation of the World…, 1987, pp. 213 – 215).”

Vastavalt Girard-le , suri Jeesus kuna ta andis järgi legitimeeritud vägivallale. See on tegelikult otseses vastuolus ja seega ka otseseks antiteesiks Õiglase Sõja teooriale.

Patuoina mehhanism

Teatud iroonia tõuseb G teisest suurest avastusest milleks on “patuoina mehhanism”. Iroonia seiseneb selles et ristiusk oli algselt rajatud Jumala ilmutusele Kristuses ehk täiesti mittevägivaldsele mimeesisele mis kesksnes Kristusele ja seega tähendas ka Kristluse sümbol, milleks on rist, täielikku vägivalla eitamist. Traditsiooniline risti ja lunastuse tõlgendus aga vägivalda ei eita.

 Kuna Jumal andis korralduse Kristus hukata, vähemalt väidab seda domineeriv teoloogia, alates Pühast Anselmist 11-ndal sajandil – siis Kristus,  ei ole seega mitte üksnes mudeliks viimselt vägivaldsest kättemaksust vaenlastele aga samuti ka vägivalla erinevatest astmetest kõigi suhtes kes literaalselt või asenduslikult osalevad Au Issanda ristilöömises – selles hukkamises mille Jumala ise sanktsioneeris. 

Bailie ütleb: “Lunastusdoktriini kõige tuntum vorm räägib vihasest Jumalast kes nõuab et ohver maksaks oma verega inimeste pattude eest ja sedagi et Jumal võttis inimese kuju selleks et lunastada ja tasuda patu eest iseendale ehk Jumalale. See on mõistetav doktriin arvesse võttes kultilist ja religioosset varakristluse tagapõhja. See doktriin ei ole mitte ainult loogiliselt ebajärjekindel vaid see on küündimatu ka moraalselt ja teoloogliselt.

Ülalpool äratoodu on see mida tavaliselt nimetatakse “satisfikatsiooni teooriaks” lunastuse kohta, mis peegeldas 11-nda sajandi feodaalkultuuri kus isand nõudis vägivaldset “rahuldust” oma pärisorjadelt nende poolt sooritatud kuritegude eest.  Girard anatemiseerib läbi kõigi oma kirjutiste sellist suhtumist ja mitmed teisedki intrpreteerijad kritiseerivad sellist “valu müstikat” mis lubab lunastust neile kes maksavad verega. Juhuslikult on just see teooria sisse juhatanud Lääne kultuuri dominantse vormi ehk “kättetasuva õiguse” mis on omakorda kaasa toonud palju piina tänase päeva kriminaalkurjategijatele.

Teine oluline moment  “patuoina mehhanismi juures” viis lõpule G-i mimeetilise teooria. Patuoinastamine on iidne viis vabaneda vägivallast mida mimeesis kaasa toob läbi mitteteadliku ühise ohvri vastu pöördumise. Holakaust oli otseselt suunatud juutide vastu Saksamaala teise Ilmasõja ajal ja see on selgeks näiteks sajanditevanusest Kristlikust praktikast mida on produtseerinud “satisfikatsiooniteaooria” lunastuse kohta. 

Girard mõistab kõikide kultuuride sündi, kaasa arvatud Kristlust ja kristlikku kultuur, kui tõusnuid sellest ühtsusest mis on kogukonnas saavutatud ohvri või ohvrite patuoinastamise tagajärjel. Rituaalid, keelud ja müüt on dominantsed kõikides kultuurides ja need tõusevad sellestsamast korratud tegevusest milleks on ohverdusmehhanism mis on mõeldud rahu taastamiseks. Kultilised riitused üle terve maailma arhailistes religoonides ja patuoina interperetatsionid kristluseski demonstreerivad sedasama fenomeni; kriminaalsüsteem sekulaarses ühiskonnas toimib sarnaselt “patuoina mehhanismile” (Redekop, 1993, pp. 32ff) – ehk küll seda seost algselt Girardi poolt ära ei tuntud (1977, pp. 22 & 23).

“Patuoina mehhanism” on patuoinastamise printsiip mis töötab ebateadlikult meie kultuuris ja ühiskonnas. (Williams, p. 294).” Tavaliselt näiteks naasen ma töölt murelikuna mimeetilise konflikti üle oma kolleegiga.  Ma karjun oma laste peale. Mu naine küsib mult õrnalt et kas mul oli järjekordselt rakse päev Sami-ga? Ja ma mõistan järsku oma vägivaldust oma laste suhtes kui ebateadlikku patuoinamehhanismi. Ja kui ma olen selle suhtes tundlik siis ma lakkan karjumast ja palun vabandust.”

Gil Bailie toob parema näite 1989 tabatud aasta sarimõrvar  Theodore Bundy hukkamisest, samal ajal kui sajad inimesed olid laagris selle Florida vangla juures meeleolus mida üks reporter nimetas Mardi Graslikuks. Sama reporter kirjeldas antud sündmust kui brutaalset tegu mida tehti tsivilisatsiooni nimel. Bailie reflekteerub ja kommenteerib: “On raske mõelda välja veelgi täpsemat kokkuvõtet käesolevas juhtumis aset leidva antropoloogilise dünaamika kohta. Brutaalne tegu, mida teahakse tsivilisatsiooni nimel, välja ajamine või hukkamine, mis toob kaasa sotsiaalse harmoonia.  Siis, kui kõik muud õigustused kättemaksu kohta langevad ära jääb alles fakt: brutaalne tegu tsivilisatsiooni nimel. Kui, meie, inimesed saame lõpuks moraalselt koormatud sellise brutaalsuse poolt, siis peame me oma kultuuri endi jaoks uuesti välja mõtlema. Just sedasama nägi ja ütles ka Nietzche aimamisi. Sedasama tajus Paulus siis kui ta deklaareeris et vana maailmakord on mööda läinud.

Ja just see ongi Evangeeliumi suur ettevõtmine: taasluua kultuur kooskõlas Rahuriigiga.

⁶Siis elab hunt tallega üheskoos
ja panter lesib kitsekese kõrval;
vasikas, noor lõvi ja nuumveis on üheskoos
ning pisike poiss ajab neid.
⁷Lehm ja karu käivad karjamaal,
nende pojad lesivad üheskoos,
ja lõvi sööb õlgi nagu veis.
⁸Imik mängib rästiku uru juures
ja võõrutatu sirutab käe mürkmao koopasse.
⁹Ei tehta paha ega kahju kogu mu pühal mäel,
sest maa on täis Issanda tundmist -
otsekui veed katavad merepõhja. (Jesaja 11:6-9).”

See, mida Girard peab raskeimaks aspektiks ta soovis mõista kristlust viisil “et patuoinastamine ei mängiks olulist osa Evangeeliumites, samal ajal kui sel on hiiglaslik osa müütides mis ongi sellest sündinud.  Girard ütleb, “…Kristlik tunnistus on tunnistus Jumalast kes end ilmutab kui peamine patuoinas selleks et vabastada inimkond. Nüüd pöörab ta traditsioonilise doktriini lunastusest pea peale ja avaldab patuoinamehhanismi kui osa mõrvarlikust valest millele tuginevad kõik kultuurid ja millest Jeesuse Sõnum vabastab.

Piibel kui demütologiseerija

Girard selgitab seda intervjuus “kolmas suur element minu jaoks avastada leidis aset siis kui ma hakkasin nägema Piibli unikaalsust, eriti kristlike tekstide unikaalsust, patuoina teooria valguses. Mimeetiline representatsioon kannatusloos oli lahenduseks Evangeeliumi ja arhailiste kultuuride suhte küsimusele. Ev-s on meil ilmutus mehhanismist mis alateadlikult meie kultuuri üle domineerib (Williams, p. 263).”

Girard pakub välja et selleks et avastada tuleb järjekord keerata vastupidiseks ja kristlased peaksid lähtuma piiblist oma suhtumises müüti ja kultuuri. Walter Wink oma triloogias ”Powers” ja eriti ”Engaging the Powers” (kus ta muuseas pühendab terve peatüki G.le ) toob ära sellekohase illustratsiooni. Wink alustab: “Vägivald on meie ajastu eetos. See on modernse maailma vaimuseks. Vägivald on nii edukas müüdina just seetõttu et see ei tundu müüdiline. Vägivald tundub lihtsalt olevat asjade loomuseks. See on see mis lihtsalt töötab. Kogu Girardi töö on väljakutseks sellele, mida ta kutsub “müüdiks lunastavast vägivallast” mis domineerib maailma enam kui ükski teine müüt.

Piibli tekst vägivalla kohta mis ootas avastamist ja eitamist Heebrea Pühakirjas jõuab tipule Jeesuses kes paljastas kogu vägivalla ja kõik “domineerivad süsteemid” kui kasutada siinkohal Winki terminit.

Iroonia on aga selles et EV-d ise on tänapäeval rünnaku alla sattunud ja muutunud patuoinastamise ja demoniseerimise ohvriteks.  Neid nähakse täielikus vastuolus tegelikkusega kui antisemitismi-, rõhuva patriarhaalsuse, vägivalla alliktekste. Weddig Fricke, näiteks väidab et ilma igasuguse usulise kallutatuseta vaadeldes on “Jeesus keda portreteerib Kirik ja ja kantslid mitmete omaduste poolest otsustavalt erinev sellest Jeesusest kes kerkib esile ajaloolistest ürikutest nii palju kui nende põhjal on võimalik väita. See demonstreerib tähelepanuväärset usku “mõistuslike tõdede” (Lessing) hädavajalikkusesse mida ta rakendab Ev-le. Ta ei näe aga peidetud patuoina dünaamikat tükkis oma naiivse usuga  ajaloolisesse metodoloogiasse mida ta rakendab Uuele Testamendile “objektiivse” ajaloolise uuringu huvides. Nii väidab ta et  “Ajalugu õpetab seda kui kergesti saab naiivne usk degenereeruda fanatismiks ja tagakiusuks. Siis aga jätkab ta oma raamatupikkust uurimust demonstreerides ise tähelepanuväärset fanaatilisust ja tagakiusu Uue Testamendi tekstide suhtes. Sarnaselt demonstreerib ka Amerika Episkopaalne piiskop John Spong oma kirjutistes talumatust kristliku fundamentalismi suhtes. “Me jätkame tagakiusu,” ütleb Girard, “ainult et meie maailmas kiusatakse taga tagakiusu vastase võitluse sildi all ja just seda me nimetamegi propagandaks. Meil on meie endi patuoinad aga millegipärast on nendeks alati inimesed kes teevad patuoinaid ja see toob kaasa selle et otseselt kedagi just nagu enam taga ei kiusata.”

 Girard: “Võtta Ev-e tõsiselt on äärmiselt raske. See on raske kuna see on nii lihtne. Kõik seesama mis Jeesusega aset leidis, leidis aset ka sellekohaste ilmutuslike tekstide endiga. Evangeeliumi tekstide patuoinastamine on ilmselt olnud vajalik ja mitte üksnes vabandatav faas millest me läbi läheme. See on tänamatuse vormiks Jumala suhtes ja me võiks julgesti öelda Jeesuse endi sõnadega: “⁷Häda maailmale ahvatluste pärast! On küll paratamatu, et
kiusatused tulevad. Kuid häda sellele inimesele, kelle kaudu
kiusatus tuleb!
 (Matt 18:7).

Sest see ongi osalemine vägivallas millele kogu kultuur on rajatud, vägivallale mis esiti lõi risti Au Issanda ja mis nüüd püüab kinni katta omi mõrvu püüdes ära ajada ja maha salata sedasama teksti mis õpetab inimkonnale et selline mõrvamine ja vägivald on valed.

Girard lisab: “Poliitiline korrektsus on hea senikaua kuni me jõuame teadlikkuseni viktimisatsioonist ja viktimisatsiooni mehhanismidest. Praegu paraku aga toetab see teadlikkus rünnakuid kristlusele ja kristluse tekstidele mis on inspiratsiooni allikaks ka tänasele murele ohvrite kohta. (Williams, p. 265).” See on loomulikult viimselt võrreldav koeraga kes hammustab kätt mis teda toidab. Kas te näete seda varjatud patuoina dünaamikat siia peidetuna? Just seetõttu küsis Jeesus jätkuvalt “Kas teie silmad näevad?”

Mul on sõpru ja sugulasi kes on lahkunud kirikust pikka aega tagasi ja sellega seoses hakanud patuoinastama traditsioonilist ortodoksiat kuna nad ei ole aru saanud ega näinud vägivalda oma suhtumises ja seda et nende endi tundliku suhtumise  ja traditsioonilise ortodoksia patuoinastamise taustal on tõde mis tuleb traditsioonilistest Evangeeliumitest, seesama tõde mis piibli sõnul inimese vabaks teeb.

 Tõe allikaks on seesama tõsiasi et Jumala riskib kannatlikult sellega et kirik, usutunnistus ja kaanon saavad patuoinastatud nagu mitte miski muu akadeemilises maailmas või ühiskonnas laiemalt. Mõned mu sõbrad ja sugulased on püütud poliitilise korrektsuse võrkudesse mis ei lase neil öelda midagi geyde elustiili, feminismi või abordi pooldamise jms. kohta, küll aga lubab see neil vabalt kritiseerida traditsioonilist kristlust ning mitte märgata samal ajal nende endi mittetolerantsi ja eelarvamusi. 

Girard näeb ette uute ideoloogiate jätkuvat esilekerkimist mis pakuvad endid jätkuvalt välja parematena kui Evangeelium mida nad rutiinselt demoniseerivad. Marxism oli möödaniku näiteks, praeguse aja “tegijateks” on selles osas radikaalne feminism ja eelmainitud liikumised. Tulevad paljud ja iroonia on selles et need kõik on inspireeritud ohvritundliku Jeesuse loo poolt. Nii Girard kommenteeribki: ”Kõik modernse maailma ekstsessid on kristliku tõe moonutused. Ta jätkab: Ainsaks vaheks on see et meie nartsissistlik kultuur mis on intensiivselt mimeetiline ja rivaliteetne on Kritluse deviatsioon ja karikatuur mitte aga selle kehastus.  (Williams, p. 279).”

Bailie võtab selle järgnevalt kokku: “Matteuse Ev-i Jeesus ei öelnud et suurimaks käsusõnaks on uskuda Jumalat ja armastada inimkonda. Ta ei öelnud et me peakisme teineteise suhtes olema kenad kuna Jumala tahab et me selliselt käituksime. Ta ütles esimene ja olulisim on armastada Jumalat. See siin on üks kõige kulunumaid teoorjaid maailmas ehk küll paar kolm korda elu jooksul selle tüütav tuttavus kaob ja inimene tunneb korraks Jeesuskesksuse mõõdetamatut sügavust ja nendesamade Jeesuse sõnad kesksust mis murravad patu ja surma haarde – armastage Jumalat. Osalt on asjad nii “t’änu” romantilisele ideele inimlikust heatahtlikkusest ja osalt “tänu” ratsionalistlikule Valgustusaja vaimule “tänu” millele on tänane maailm hakanud uskuma et suudab täita käsuõpetuse teist käsku, ilma et peaks end samas esimese käsuga vaevama. Meie, kaasaegsed inimesed, oleme hakanud uskuma iseendisse, kogu sellesese hüüdmisesse ja tulistamisesse mida me kogu aeg endi ümber kuuleme kui tõestust sellesama eneseusu kokkulangemise kohta. Kui me vajaksime epitaafi, siis pakuks seda meile Girard:

‘Tegelikkuses ei suuda ükski puhtalt intellektuaalne protsess ega kogemus mis on puhtalt filosoofiline oma isuloomu poolest, pakkuda meile mitte kõige väiksematki võitu mimeetilise iha ja sellega kaasnevate viktimiseerivate hulluste üle. Intellektualisatsioon võib saavutada vaid asendamist või kohavahetust ja läbi nende pakkuda indiviididele ehk võidu saavutamise tunnet. Tegelikult ei leia aga aset mitte vähimatki progressi selles osas. Mis puudutab aga viktimiseerimise hullust siis sellest saab vabaneda vaid kõige intiimsemal tasemel aset leidnud kogemuse läbi. (Girard, Things Hidden since the Foundation of the World…, 1987, p. 399]’ (p. 272)”.

Kokkuvõte

Mitmeski mõttes on Girardi pojekt laiend 1. Korintose 1:1:18-31-le.

¹⁸Jah, sõna ristist on narrus neile, kes hukkuvad, aga meile,
kes päästetakse, on see Jumala vägi,
¹⁹sest kirjutatud on:

“Ma hävitan tarkade tarkuse
ja teen olematuks mõistlike mõistuse.”

²⁰Kus on tark? Kus on õpetlane? Kus on selle ajastu arutleja?
Kas mitte Jumal pole teinud maailma tarkuse narruseks?
²¹Kuna maailm Jumala tarkuses ei tundnud
Jumalat ära tarkuse abil, siis oli Jumalale meelepärane päästa selle
narri
kuulutuse kaudu need, kes usuvad.
²²Sest juudid nõuavad tunnustähti ja kreeklased otsivad
tarkust,
²³meie aga kuulutame ristilöödud Kristust, kes on juutidele
ärrituseks ja paganaile narruseks,
²⁴ent neile, kes on kutsutud, olgu juutidele või
kreeklastele, on ta Kristus, Jumala vägi ja Jumala tarkus.
²⁵Sest Jumala narrus on inimestest targem ja Jumala nõtrus
inimestest tugevam.

²⁶Vaadake, vennad, iseendid, millistena te olete
kutsutud: mitte palju tarku inimeste meelest, mitte palju vägevaid,
mitte palju kõrgest soost.
²⁷Kuid Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada
tarku, ja Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada
tugevaid.
²⁸Jumal on valinud need, kes maailma meelest on alamast soost ja
halvakspandud, need, kes midagi ei ole, et teha tühiseks need, kes
midagi on,
²⁹et ükski inimene ei kiitleks Jumala ees.
³⁰Aga teie olete tema tõttu Kristuses Jeesuses, kes on
saanud meile tarkuseks Jumalalt ning õiguseks ja pühitsuseks ja
lunastuseks,
³¹et läheks täide, nagu on kirjutatud: “Kes tahab kiidelda,
kiidelgu Issanda üle!”

See kirjakoht omakorda eelnes kahele suurele  veelahkmele kristlikul ajastul, milleks olid Konstantiunuse pööre ja Valgustusaeg. Esimesel juhul võttis kirik oma aresenali vägivalla kui oma modus operandi, liikudes nõnda verdjälestavast kirikust, (ecclesia abhorret hoc signo vinceres) kirikuks ehk selle märgi (risti/labarum) all võitvaks kirikuks. Teisisõnu asendus ohvrina võitja olemine võiduga läbi viktimisatsiooni. Kirik hakas aktseptima nagu Lessing seda ütles seda et “ajalooliste tõdede teede kõrval jooksevad inetud kraavid”. 

Silmitsi kultuuriga mis ei olnud võimeline võtma vastu Kristust kui tõde esitab Girard Jeesust Kristust kui Jumala Tarkust kes on ainsana võimeline vabastama meid patuoinastava kultuuri vägivaldseist paelust. Silmitsi maailmaga ning kristliku traditsiooniga mis on üdini verine, seab ta alternatiiviks Kristuse tee. Girard esitab Jeesust kui komistuskivi (Greek, skandalon – eeskuju/takistus Girard’i arusaamises), esitab teda kui ainsana seda teadvat ja paljastavat et vägivald on viimane võimalus ning seeläbi on teda lõpututes tagakiusudes korduvalt risti löödud.  Omada Kristust sellises kontekstis tähendab tõesti Jeesuse avastamist kui “elu” avastamist kellega koos on meile ka kõike muud ohrasti pakutud (Johannes 10:10 ja14:6).”

Ehk mõistate nüüd seda tänutunnet mida ma tahan kuuldavale tuua seoses  Chilliwack’i jõe ja Tänupüha nädalalõpu eest!

Ma ei suuda lõpetada paremini muidu kui välja tuues tsitaate viimasest paarist Gil Bailie’i töö paragrahvist: “Alguses ei olnud mul kavatsustki lõpetada sellise konfessionaalse noodiga.  See on aga lõppenud sel viisil kuna kirjutis on tõmmanud mind üha sügavamale ja sügavamale kristliku ilmutuse müstilisse sügavikku ja oleks rumal püüda ette panna maski või teeselda nagu oleks see kuidagi teisiti. Me ei pea kandma oma väliseid usutunnuseid ega pea ka endid segaselt väljendama. Seda raamatut kirjutades olen ma kasvanud veelgi teadlikkumaks sellest kui suur on mu intellektuaalne võlg Rene Girardi ees. Veelgi olulisem on siiski see et ma olen hakanud teatud maani mõistma tema töö olulisust mille kohta on öelnud Andrew McKenna et “see on osa ristilöömise narratiivi suurest pärandist”.  Seda on edasi antud läbi selle näite aga ka paljude teiste töö ja mõtete. Nüüd usun ma et see pärand on lõpmatu allikas kust keeb välja moraalset ja usulist tõde ning selle garanteerijaks on intellektuaalne selgus. 

Tänulikuna selle inspiratsiooni ja sõpruse eest tahan ma anda viimase sõna Rene Girardile kes võtab selle kõige paremini kokku:

‘Lisaks kogu valestimõistmisele ja muule…on ohvrite tõe esiletulek suurim ja ajaloo kõige õnnelikum mis inimajaloos on aset leidnud.” R.G.

viktimisatsioon kui sotsiaalse formatsiooni alus

Ma arvan et paljudki käituvad sarnaselt toonase õpetajaga, nad õpivad n.ö. lennult et kellegi (õigusega) viktimiseerimine annab eelduse ise viktimisreeijate nimismeheks hakata ja nõnda ja sel viisil pälvida respekti. Mitte üksi respekti vaid juhiks võimaldab saada. Ja kui juba juht oled siis selleks jääda. Kui ise ei tee, siis tehakse sulle. Ikka tuleb seda aeg-ajalt teha et juhina püsida. Sarnaseid skeeme on maailm täis. Toome igaks juhuks näite Oz-st ehk seriaalist kus uus vanglaülem apelleeris samuti olemasolevale struktuurile ja sai häid tagajärgi aga millaski tuleb ikka viga sisse ja siis lähevad viinamarjad hapuks kätte. Et see olemasolev struktuur läheb liiga markantsesse vastuollu seadusega millest juht peab ideaalis juhinduma. Ja siis leiab endine juht end peagi ise “kardinate” tagant. Sedagi on juhtunud ja mitte ainult  seriaalides.

Lisaks tuleb vaadata noid madalama astme mehi nagu Antti toona kes sinu arvelt tahavad oma positsiooni tõsta. Neid kes selga löövad. Ja lisaks on veel hulkuvad ehk rändrüütlid, need kes käivad täiesti isikliku initsiatiivi ja õiguse ja põhimõtte nimel igaks juhuks kivi peos ringi ja otsivad lihtsalt olukordi kus saaks hetke ära kasutada ja võitlusse sekkuda. Öelda välja oma nn. “ekspertarvamus”. Ja teised on sageli veel tänulikud peale. Et tuli eiteakust aga tegi “musta töö” ära. Nagu seatapja naaberkülast. Pühkis pussi puhtaks, kulistas viina sisse ja läinud ta oligi.

Need on Metsiku Lääne ja Ida kangelased, kes filmis küll peale musta töö ära tegemist loojangusse ratsutavad nagu Clint aga tegelikkuses jäävad kohale ja naudivad mõnda aega siiski ka oma võitluse vilju. Ja siis juba minema, miks mitte kui igavaks läheb… ja ongi nad jälle läinud. Need on nn. harrastusprokurörid, kelle parim eeskuju on inspektor Javert Hugo Hüljatutest. Tema oli küll pro, mitte hobiprokurör. Inimene kes usub küll ehk õigusesse aga mitte inimeste muutumisvõimesse ega armastusse. Ideena võivad nad ju armastusse küll uskuda, miks mitte. Need on need kes püüavad alati näidata et nende meelest on inimene hullem kui ta tundub, nemad on nn. silmakirja vastased, kes peavad teise olgu ta või 100 x pöördunud vahepeal, ometi kuiva ja karmi seaduse ja kohtukulli ette vedama. Neil on oma arvamus ja kui nendega kaasa ei tulda siis püüavad nad alati uusi inimesi juurde tuua ja konfliktiringi laiendada, ehk siis……. Nemad usuvad Piibli tõde et ei saa panter muuta omi tähne ega etioopia mees oma nahka st nad samastavad bioloogilise antuse moraalsega. Kui see  Piiblisalm tõde oleks siis poleks mingit pöördumist võimalikki praktiseerida. See on Piibli elutõde aga UT usub inimeste võimesse muutuda ja mitte vaid 1 x nagu vabakiriklikus praktikas. Vaid võimesse paremaks muutuda ja appeleerib heale inimeses ja usub inimesse et tas paremat välja tuua. Igaühest tuleb head kui heale apelleerida. Ja halba siis kui sa tema võimesse head eritada ei usu ega appelleeri. Nii lihtne see vast ongi. Need on siis inimsuhte küünikud. Meenub kunagine raadiopalvus kus preester ütles et humanitaarabi on Jumala kohtu hakatus siin maa peal. Elutõena ehk tõsi nagu pantri juttki aga kristlise tõena ei mitte. Tegelikult ei tohi inimesi kiusata ja me kõik oleme ilmselt hullemad kui me näime aga karjase rolliks on tuua inimestes paremat välja mitte neid kurjale avatleda või välja tuua seda et nad tegelt hullemad on. Me saame üksteisele olla vaid armuastjad või komistuskivid – rohkem võimalusi ei ole. Olla õiguse nimel komistuseks on kuratlik.  Aga see selleks.

Suhtemõtlemine peab jõudma tulemiteni. Vaatan mina mõnd inimest eriti naisterahvast ja tõden et küll on suhtehuvi aga tõdemusteni ei jõuta. Muudkui tallutakse märkidel, sümbolitel ja lõpmetel aga ei ühtegi tervendavat tõdemust, ei ühtegi lõpuni mõeldud mõtet ega lõpuni aretatud analüüsi. Säherdsed me oleme.  Huvi on aga on ka hala kõrvale et ei saa aru jms. Tegelt on kõik nii lihtne – appelleeri heale ja hea tuleb esile. Kui inimene väga katki on siis ootab ta reetmist ega usu heasse, ei suuda ära usku. Siis peab hea end enne tema jaoks tõestama. Aga muidu küll. Aga kes esimesena jäksaks? Igaüks jäksab head eritada kui sellele apelleeritakse aga kui mitte…mis siis? Siin tulebki vahe vahele minu jaoks moraalse kangelase ja tavainimese vahel. Ja tõdemus et kristlus jätkuvalt toodab moraalseid kangelasi, eriti ordudes. Eriti ordudes individuaaltasandil. Moraalne kangelane on minu jaoks see kes kõrgematel tavaliselt kristlikel motiividel astub välja nõiutud (teo ja kättemaksu) ringist ja moraalse raamatupidamise tulpadest. Vabakirikutes ja muidu protestantide killas on tavaline sekulaarne suhtedünaamika ja seda nii kogukondliku viktimiseerimise alal kui ka isiklikul tasandil. Mis ei välista individuaalseid kangelasi, sugugi mitte, aga nende väärtust minu jaoks vähendab siiski see et nad kollektiivseid viktimiseeringuid peavad vähemalt vaikides kaasa tegema või möönma. Isegi kui nad indiviididena sellega ei nõustu. Ordudes on nad kuidagi rohkem omaette ja kollektiivsed viktimiseeringud lähevad nagu enam indiviidist mööda. Suisa suhteseestunuid on vabakirikutes ja küllap igast kirkutes ja seda juba küüslauguga ei ravi, siin on sageli arsti vaja.

Järgmine kool oli Hiiumaal. See oli kummaline kooslus, vaat et üsna rivaliteedivaba, vähemalt meie klassi kuus poissi said kõik hästi läbi ja mingit otsest rivaliteeti nagu ei olnudki. Viimaks olid ju kõik ühe kandi poisid ja teadsid 11 iidamast aadamast. V.a. mina. Olen ise veel mõelnud et viimati oli seal üks põhjus veel ja et selleks võis olla ühe poisi epilepsia kes meie klassis käis. Tema oli looduslik tõveohver ja kõik püüdsid ehk teda aidata ja tundsid talle omamoodi kaasagi. Tema ise aga püüdis enam kui teised igal alal, rohkem juua jms. Ja ilmselt hävitas seeläbi veelgi oma tervist. Igal juhul oli see ilus inimkooslus ja kui nagistamist oligi siis oli see teiste klasside poistega ja mitte omavahel. Kuidagi väga kindlad olid nood mehed seal omas identiteedis. Ja nii me kõik seal oma kolmele klassiõele esinesime üheskoos.

Siis tuli aga Räpina ja see oli juba tõeline Metsik Kagu või misiganes. Räpinas oli ringe mitmeid, olid kursuse enda probleemid ja lisaks veel lakkamatu sõda alevipoistega. Ja loomulikult vanemate kursuste poistega, kes küll nii hullud ei olnud kui aleviposid. Pigem ehk olid nad juba selleks ajaks nendega kuigivõrd kokku sulanud. Nii hullu inimkooslust pole minu elus teist olnud. Ja mõtlen ma siinjuures ennekõike ikkagi alevipoiste kampa. Kohe alguses hakkas peale enne kui kursuses endas sai midagi formeeruda olid meil juba esimesed kaotused. Esimestel päevadel kohe. Alevi poisid tegid ühika ukse kõrvale tule jõid veini ja pommisid. Kusjuures vanemad tehnikumi poisid ei aidanud mitte meid vaid käisid ka omakorda pommimas. Olime kahe tule vahel. Ja ega sealt muidu minema saa kui tuleb kiiresti luua sotsiaalseid võrgustikke. Kaotused olid meil selles mõttes et mitmed poisid meie kursuselt läksid kohe varsti minema. Põhjusel või teisel. Elasime ühikatubades kus käisid omakorda mitmesugused “naljad”. Näiteks tõsteti magava venna voodi neljale taburetile ja siis tõmmati need neli ühe ropsuga alt ära. Siuke vähe järsk ärkamine siis. Pirn visati õhtul ketsiga katki ja oligi kõik. Otseselt vist peksa ma ei saanud aga pinge oli kogu aeg üleval. Sotsiaalset võrgustikku sai luua vaid alevi poistega koos juues. Ja otse loomulikult tegin ma seda ohtrasti. Lisaks veel tüdrukud nii tehnikumi omad kui alevi omad. Meie seltsisime enam aleviplikadega. Ei tea miks. Kursusel oli meil üks moraalne liider kes kõikidele ziletikammiga soengud tegi. Et authority through grooming? Üldiselt läks asi aga kohati väga hulluks ja oli ka mitmeid protsesse ja vanglakaristusi. Üks tehnikumi poiss avas pommijate pihta isetehtud püssist tule ja haavas üht raskelt. Näiteks. Elu oli julm ja kõrgemat seadust nagu eriti ei olnudki. Ometi tuli ka selles koosluses ellu jääda. Ja saigi jäädud. Pidin ühe alevitüdrukuga käimise eest ühale alevipoisile kalõmmi maksma, milleks oli kaks viina. Kuna ta täpselt kohale ei jõudnud siis jõime need senikaua ise ära. Millest olla pahandus tulnud aga seda mina enam ei mäleta. Tagantjärgi tarkusega tundub see oligi antud olus parim lahend. Ärkasin elusa ja tervena. Ja kalõmmi ka enam ei küsitud. Ja tüdruk läks niikuinii oma teed. Seal juhtuski siis see et mind viidi ümberkasvamiseks Tartu haiglasse kus minuga nädal aega mingeid katseid tehti. Mõnda aega see ju aitas aga siis läks kõik sarnaselt edasi. 

Aga olen hakanud Okudzavat üle kuulama. Ja siiani on hea küll. Tema isik, siuke väike lihtrahvalik ja kühmus, vaat et lausa lüürikpoeedi võrdkuju. Ja laulud, nii lüürilised et………

http://www.youtube.com/watch?v=DTRNY5OHN8M&NR=1

http://www.youtube.com/watch?v=4LYsogHGLRc

http://www.youtube.com/watch?v=zkCkj90SBvE&feature=related

Silt vasakul all nurgas

Pildi sisse satub ikka ka silte aga sildid on mul sellised emotsionaalsed ja mittepüsivad. Mittejäädavad. Mitteigavesed. Istun mina siis kirikus ja kuulan ja mõtlen et mis keel see küll selline on mida ma kuulen. Ja välja mõtlesin et see on arhailine kogukondlik võimukeel mida ma kuulen. Jah just seesama keel on see. Kogukonda enam muud ei ole kui moraalset ja sedagi vaid soovunelmais aga siiski ka need kes ei ole selle kogukonna sees ja liikmed kuulavad ja mängivad kaasa. Ju see on neile siis mingil viisil oluline. Eks kõik käigi ju kuuluvuse ja /või mittekuuluvuse ümber. Ühes filmis öeldi et vaata ette kui nii edasi läheb siis sa sured veel üksi. Priimägi ütles mingis intervjuus et eks kõik käi selle nimel et üksi surema ei peaks. Tea kas ta nüüd nii oluline ka on? Kas ei sure me üksi niiehknaa. Aga ei, hulgakesi pole surragi hirmus nagu  öeldakse eriti otsestes konfrontatsioonides kus adrenaliinilaks on nii kõrge et valugi ei tunne ja surm on siis ehk vaid väike üllatus. Ohoo oops, kas tõesti. Ja kõik. Tavaolukorras kogutakse aga sugulased ümber ja jagatakse õpetussõnu ja õnnistusi. Ja öeldakse ajaloolisi ütteid. Rohkem valgust näiteks. Meie individuaalsuse hinnaks ongi meie surelikkus. Meie elamise hinnaks. Religioon aga seob meid jälle kogukonda tagasi ja lunastab meid viimselt meie individuaalsusest, kui mitte siin siis sealpool ometi. Siinpoolgi aga selle hinna maksavad teised, väljaarvatud.

See siin on nüüd siis see mida võiks nimetada filosoofia lohutuseks. Või religiooni. Pigem siiski filosoofia. Kas pole filosoofia täna pigem privatiseeritud religioon. See religioon mis moraalsetest identiteedijoontest enam suuremat ei hooli. Muidu mõtlemisest aga küll. Religioon on aga mäng kogukonnaga ja kui totemismis oli tootem see mis kogukonda sidustas, siis hiljem Jumal ja tänagi nõnda et jumal aga jumal mis seob kogukonna ühte läbi moraalsete identiteedijoonte ja ühistegevuste ehk rituaalide. Tegelikult on need üks ja seesama. Rituaalis osalemine tähendabki selle omaksvõttu ja jaatust. Ja ka selle taga oleva ideoloogia omaksvõttu. Ja kas ei tähendagi surm algkeeles mitte lahutust. Lahutus ongi surm juba siinsamas maa peal, saati siis mujal. Seega on surm ja surelikkus lahutamatult seotud ka ohverdusmehhanismiga läbi viktimisatsiooni. Mis on oma olemuselt ju ei midagi muud kui lahutamise ja väljaarvamise mehhanism. Iga kord kui kogukond kedagi välja ja ära ajab siis kinnitab ta ühtlasi ka enda ustavust viktimiseerimise aluseks olevatele postulaatidele. Kord K küsis et mis vahe on ohverdamisel ja õigusemõistmisel? Ei olegi muud vahet kui sõna ja termini vahe. Olemuselt ei ole vahet. Objektiivset õigust ei olegi muud olemas kui kogukondlik õigus. Ja ongi kõik. Ja seda me nimetamegi jumalikuks või riiklikuks või kiriklikuks näiteks. Et õige asja nimel täie õigusega vastavalt põhikirjale jms.

Pidin jah oma vanas kirikus ühe Iisraeli soo kadunud lambaga kokku saama, tuli aga välja et sain kokku kahega. Oleks isu teha intervjuusid nendega kes on läinud või sunnitud olnud minema. Tahaks välja tuua just selle millest ei räägita. Millest pole sünnis rääkida. Nimelt selle vastuolu ideaalis armastamise ja reaalis viktimiseerimise vahel mida nii paljud kogenud on. Et armastame küll aga ainult seni kuni sa meiega koos teisi viktimiseerid õige asja nimel. Või nimetagem seda siis vabakiriklikus spiritualiteedis pealegi “ühe korra fenomeniks”. I say it only once. You are forgiven. Kadunud poja fenomen on see. Et korra saad sa vaid tulla, ei enam. Siis on teoorias kõik veel hästi aga usaldust enam ei ole. Ja miski ei tööta enam sest siis pole sa enam patune vaid juba reetur. Sest pöördumise mall näeb ette reeglina ühte võimalikult kontrastset pöördumist, mitte enam. Muidu läheb pilt hägusaks. Ja kui keegi Charlie Brown hakkab rääkima  oma pornosõltuvusest kristlasena siis äratab ta reeglina vaid võõristust. Välja arvatud muidugi siis kui ta laviini vallandab ja ka kõik muud Charlie Brownid koguduses ka oma pornosõltuvuse üles tunnistavad. Siis on see aga juba ärkamine. See töötab mehhanismina sarnaselt variseride kiviviskamisele. Kõikidel on kivid ja kui esimene viskab siis viskavad ka teised. Aga kui valesti viskab siis visatakse teda ennast. See on seega reeglina selline kahe otsaga mäng. 

Aga mingem siis tagasi vana aja lugude juurde. Oot kuhu me jäime. Ja millest me räägime. Püüdsin heietada enda kogemusist rivaliteedi ja viktimisatsiooni alal. Mille alal siis veel? Intellektuaalse eneseleidmise? Armastuse ja soojuse? Intellekt allub ihunõredele ja pole seega määrav. Armstus ja soojus allub nõndasama ihunõredele. Nii et ega muud huvitavat jäägi. Mustamäelt siis 21-sse. Pidin seal avalikus häbipostis seisma direktor Tiki ukse taga. Mul oli iga tunni käitumise alane hindamisvihik ja iga halvem hinne seal tähendas seismist Tiki ukse taga teatud aeg. Uues koolis hakati mind nagu ikka kohe otsast proovima. Proovijate eesotsas ei olnud vaieldamatu liider Tõnu Sepp, sest tema oli klass omaette, vaid pigem mu praegune hea sõber arhitekt Enn. Tema püüdis korraldada mulle mingit kollektiivset viktimiseerimist, peale tunde. Mida nägi pealt mu isa autojuht kes istus autos maja ees ja kes selle muidugi mu emale ära rääkis. Mulle midagi kahju teha ei suudetud sest olin endalegi üllatavalt vapper ja sirgeselgne. Keegi väike alatu Antti lõi mind selja tagant koolikotiga selga, ja jooksis ära mispeale mina teda taskus hoitud kiviga osavalt selga tabasin. Enn ise aga vist niisama tõukles. Kui ma õieti mäletan. Mingit löömat igatahes ei olnud. Tavaline noorte meeste kukepoks n.ö. hierarhia paikasätitamiseks. Mina sain aga endale tänu autojuhile kaebupunni tiitli juurde ja nõnda hoolimata sellest et füüsiliselt asi välja ei tulnud tuli vaimselt asi ikka välja. Leidsin endale siiski mõne hea sõbra ja seda üsna kiiresti. Mul on ilmselt sama viga mis president Ilvesel. Olen arhitektilt küsinud et milles siis asi oli? Tema aga pimedana nagu inimesed üldiselt on kollektiivsete viktimiseerimiste suhtes mille nimismees ta toona oli, ei osanud miskit muud öelda kui seda et ma mõjusin lihtsalt ülbelt. Mis on ilmselt tõsi. Klass oli aga võimas ja hierarhia esiots väga paigas. Ka sõber Andres oli füüsiliselt ja ehk ka vaimselt kõvem mees kui ma ise. Ometi tuli mul siis veel osaleda vähemalt korra ka suures koridorikakluses ehk avalikus arveteõienduses sellesama Anttiga kes toona mulle selga lõi. Ehk oli mul aga vimm sellest ajast veel sees? Antti oli nimelt parandamatu valevorst ja lisaks veel Soumi orientatsiooniga. Ta rääkis lakkamatult Soumi inimestest teadmata sedagi kuis seda sõna õieti kirjutada. Aeg oli säärane et nägi Soome TV-d ja hakkasid tekkima esimesed kodusoomlased. Ehitati Viru hotelli nimelt. Kord kui Antti rääkis ühe hingetõmbega et neil on uues korteris mingid sarved seina peal ja järgmises lauses et võtmeidki pole veel käes ja kui lisaks veel valetas et tal läks kord pliiti peal vesi nii kuumaks et auru sisse pandud tikk süttis ei pidanud ma vastu ja tegin vist mingit lolli nalja, mispeale ta mulle kohe virutas. Ja siis tuligi suur koridorikaklus mille ma kõigi kriteeriumite järgi võitsin. Kohe tekkis mu ümber ka väike fännklubi ja hooldustiim. Aga kuna ma loomu poolest sõjakas ei old siis sinnapaika see jäigi. Ei hakanud ma oma 4-ndast kohast klassihierahias ettepoole pürgima. Pealegi ei olnud esimene koht tänu Sepa Tõnule absoluutselt kättesaadav. Tõnu autoriteet rajanes aga lisaks varaküpsusele ja kangelastegudele naiste vallas veel ka muusikale ja seda andi pole mul kunagi olnud.  Oma sõbra Andresega varastasime aga millegipärast Gogoli saunast saunanaise koti ära. Lihtsalt lusti pärast. Sellest tuli aga suurem jama ja meie neurootiline klassijuhataja kuulutas sellepeale välja meie kahe Andrese ja Andruse vastase boikoti. Mis on üsnagi huvitav pedagoogiline lähenemine. Õpetaja kui viktimisatsiooni rakendaja. Eks olnud see tallegi vahendiks oma autoriteedi kehtestamiseks ja meie kaks olime siis mugavalt ja õigusega patuoinaiks. Sellega koos käisid rituaalsed saia ja apelsini kinkimised kuna just nimetatud esemed olid olnud saunanaise kotis. Üldse tugines meie toona noor naisõpetaja kohalikele autorioteetidele ja kui ta ikka korda tahtis siis pani ta just Sepa Tõnu korra järgi valvama ja korra eest vastutama. Mis on jällegi huvitav pedagoogiline lähenemine. Üldiselt oli meie toonane õpetaja neurootik ja meie klass talle esimeseks klassiks ilmselt liiast. Nii ta siis õppiski tuginema olemasolevatele kogukondlikele autoriteetidele, nii nagu mõnigi peale teda. Ja kasutas ka ise rõõmuga esiviktimiseerija rolli selleks et endale autoteeti võita. Seekord siis meie kahe arvelt. Ega seal enam kui kaks võimalust olegi. Kas püüda introdutseerida välist korda või tugineda juba olemasolevale ja väljakujunenule. Tema tabas aga kiiresti ära selle mida talle Insitituudis polnud õpetatud ja kasutas klassi sotsiaalseks formatsiooniks ära viktimiseerimismehhanismi. Müts maha.

jah laulu kha:

http://www.youtube.com/watch?v=VdF0kv7VBfg

Forellipüügist Eestis III

 Lantide osas veel niipalju et minu lemmikuteks on hõbedased täppidega, Mepps 2 nagu öeldud. Ja kui ahvenale lähed siis ei pea vahetama kui suuremat haugi tahad siis peaks küll.

Suuruse juurde me juba jõudsime ja öelgu naised mida tahes, suurus siiski loeb. Mina loen omi rekordeid mitmes kategoorias. Arvu, suuruse ja üldmassi osas. Vahel lisan sinna juurde veel ka võtud ja minema pääsemised. Üldiselt eelistan kalale minna korralikult ette valmistanuna. Olen aga läinud ka kahe landiga ja ilma kotita aga tabanud sealjuures ometi ära õige ilma ja tagasi tulles viit täpilist kuuseoksas järele vedanud. Nii et sisetunne ehk naiselik intuitsioon on samuti oluline. Üldiselt tundub forelli puhul kehtivat lihtne reegel et mida hullem ilm seda parem võtt. Suvel on kala lihtne püüda. Vaatad kus ta vee peal toimetab ja sinna viskadki. Talvel aga vee peal reeglina ei toimetata.

Ka ole valmis selleks et tuleb kohe nagu visad, eriti tõsi on see forelli suhtes kui oled vaikselt jõe äärde hiilinud. Esimese viskega. Kord üks sõber oli liiast võtnud ja siis teine kommenteeris et näed kus õige kalamees, roomab jõe äärde.

 

Legendid

Legende on mitmeid ja mulle need üldiselt meeldivad. Me loome neid ka ise. Legendid ongi suuline pärimus, see mis kalarahva seas veel vägagi elab ja kirjalikust pärimusest vast veelgi olulisem on. Sest kalapüük on dünaamiline värk ja mingeid 2000 aastaseid Pühakirju ses osas kehtestada ei anna. Suuline pärimus ongi dünaamiline. 

On aga ka igast valelegende, eriti külarahva seas, nii et neid uskuda ei maksa. Nimelt arvasin ja uskusin ma ise ka kaua et forelli sa käega kätte ei saa. Aga saab ikka. Pole viga. Sõbral jäi mul küll ükskord vaid alumine lõualuu konksu otsa. Mina ei saanud kord juba kaldal enam lanti lõualuust kätte ja sinna üks haru siis jäigi. Kohalikke ei tasu niisiis puht kuulata, sest ega nad tühjad tea. Lihtne reegel – tegija teab. Mulle ütlesid kohalikud kord et ega siin enam forelli ole, nüüd lõhuti kopratammid ära ja kala pani allavoolu minema. Ei pand ta midagi, alles oli. Üks legend on ka see et forellijões teisi ei ela. Ikka elab, olen oma jõe alamjooksul ka haugi saanud ja kõige tihedamalt forellialalt ka ahvenat. Kindlasti on seal ka võldast ja kes teab keda veel. Üldiselt aga täpiline ruulib siiski.

Seadus ja süüme.

Seadused on rasked ja rõhuvad. Ja tundub et mitte inimeste poolt tehtud. Kui ongi inimeste poolt tehtud,  siis kindlasti mitte inimestele. Aga õnneks on meil ka sisemine seadus ehk süüme olemas. Minu põhimõtteks on et võrguga ma ei püüa. Ega elektri ega dünamiidiga. Mina nagu öeldud püüan pöörlevaga. Nii et lähtun sellest et seadus mind teenib mitte vastupidi ja et süüme puhas oleks. See on aga väga vaieldav küsimus ja üldiselt ma austan neid kes puhtad ja selged legalistid ehk seadusemehed on. Mind juriidika ei huvita ja seetõttu  järgin ma süümet. Ega vist olegi suurt enamat öelda selle kohta.

Kokkuvõttes on forellipüük hädavajalik selleks et inimeseks, veelgi enam meheks, jääda.

Aamen

Forellipüügist Eestis II

Omaette küsimuseks on forellipüük ja alkohol. Üldiselt ja üheselt võib öelda et nood kaks omavahel hästi kokku ei sobi. Ega kala landi järgi su promille ära ei loe, seda mitte, ainult et su landikadu kasvab hüppeliselt jms. Suureneb tõenäosus vette kukkuda jms. Nii et kui siis pudel õlut enne minekut. Kui kusagil on aga footcamp või baaslaager siis saab loomulikult seal aeg-ajalt ja õhtuti tankida.

Forellipüük ja suitsud. Suitsud tuleb kuivas hoida juhul kui on tegemist suitsumehega. Muud miskit. Forellipüük ja kohvi, hea mõnus termosetäis kulub küll marjaks ära kaasa võtta. Mina seda ei tee sest olen korduvalt, eriti talvel selili oma seljakoti peale kukkunud ja kardan et termos läheks siis katki. Kord unustasin pooliku kohvi auto katusele ja kui tagasi tulin oli see mõnusasti ära külmunud. Need on aga pisiasjad. Mina söön hommikul kõhu täis ja lähen siis. Kohviga ei maksa liialdada, ühest kruusist on hommikul küll. Muidu hakkad veel rapsima.

Vana jõgi

On selline laul. Kõige olulisem ongi see millest me alustasime. Jõe leidmine. Mina lähen siis kui ma saaki tahan ikka tuttavatesse kohtadesse. Muidugi võib vabalt ka n.ö. matkakalastada. Vahel ongi seda põnev teha. Mina väidan et Tallinna ümbruses raadiusega kuni 60 km on forellijõgesid küllaga. Ometi läks mul tublisti aega enne kui ma sain otsa peale ja endale päris oma jõe leidsin. Nagu öeldud alustasin Valgejõelt. Valgejõe vooruseks võib öelda et sealne liigirikkus on muljetavaldav. Sõber sai seal kord kolm kala, harjuse, haugi ja forelli. Sõber on aga erinevalt minust kõhna ja vool on seal päris tugev. Nii et kord hakkas vool teda seal ära viima kust mina kerge vaevaga läbi sain. Mis oli nii traagiline kui koomiline korraga. Valgejõgi oli aga ainult algus. Üsna pea leidsin ma puhtjuhuslikult oma jõe üles. See toimus nii et sõitsin autoga ja mul oli pöörlevaga spinning auto taga ja kord pidasin siis ühe silla juures kinni ja viskasin ja kohe otsa ta tuligi. Nõnda on mul umbes kolmes kohas sama jõe peal veel juhtunud. Et võtab kohe silla alt. Ka sama jõe ülejäänud kahe sillaga oli sarnaseid kogemusi. Eriti aga viimase ehk kolmanda sillaga. Teise silla juurde läksid siit st. Kalale.ee-st saadud info põhjal. Ja seal hakkas siis vähe suuremaid tulema. Kolmas sild oli aga vapustus. Oli kena august ja pidasin seal esimest korda auto kinni ja parkisin silla kõrvale “taskusse”. Viskasin sillast ülesvoolu ja sain kohe kena mõõdulise purika. Ja siis sealtsamast veel ühe. Kallak on seal järsk ja rapsimist oli palju ning ka tamiil läks katki aga ikkagi sain need kätte. Hakkasin korraks uskuma ühe koha maagiasse aga järgmistel kordadel see koht pettis siis aga pool aastat hiljem jälle sama tulemus. Ja seda seni kuni sel suvel pimedas mul seal elu kala käest ära läks. Mis mul juba sõna otseses mõttes käes oli aga ikkagi läks ära. Õnneks läks sel suvel nii et sain veel kolmel korral oma elu kalad kätte, st veelgi suuremad.

Olen täpilist saanud ja Jõelähtme jõest kohe Jägala joa juurest ja Vasalemmast  ja Vääna ja Keila jõest ja Ahjast. Ja siis muidugi oma jõgi. Läksin järgmine kord juba teadlikult järgi selle va esimese silla juurde ja  midagi sain ka aga saagid jäid nappideks. Jõgi oli õige aga koht mitte eriti. Teatmeteos Eesti jõed tähistab kala suurust eri jõe kohtades vastava +-ga. Hakkasin sama jõge siis siit sealt kammima ja leidsin mõned paremad paigad. Õnneks läheb tee sellest jõest nagu öeldud kolm korda üle. Siiski on mul praeguseks veel arvata et 20 km  selle jõe kallast läbi käimata. Ja seegi 20 km kehtib vaid teatud lõigu suhtes. Ka olen ma püügilõike teadlikult vahetanud lähtudes muudest kriteeriumitest. Nagu näiteks lähtudes seentest ja parkimisvõimalustest. Nimelt on häid soomustindiku kohti leida selle jõe kallastelt. Lisaks veel kuldmamplid jms. Kui saagihimu väiksem ja uudishimu suurem siis võib võtta eesmärgiks lihtsalt uue jõeäärse lõigu läbimine. Et teaks ja oleks tehtud. Nii et tuleb leida oma jõgi ja eelistatavalt inimtühi. Mina ei ole aastate jooksul kalamehena veel kordagi mingit elavat inspektorit kohanud, sest mina käin kohtades kus inimesed reeglina ei käi. 

Floora ja fauna. Veetaimedest ma eriti ei jaga küll aga hoian ma silmad lahti lindude osas. Tihaseid on palju sügiseti ja millaski tulevad, siis kui külmaks läheb, vesipapid siia “suvitama”. Sabatihaseid on palju. Üsna oluline on aga puudekooslus jõe ääres. Tavaliset on need lepad, kuused ja kased. Kuusk on kõige usaldusväärsem osas mis puudutab kinni hoidmist. Ka kasel pole viga. Lepp on aga reetlik ja kalamees peab enne lepale toetumist alati ka üles vaatama et veenduda kas antud lepp on kuivanud või mitte. Eksituse hind on üsna karm, nimelt olen kord kaldalt tänu murdunud lepatüvele seliti vette kukkunud ja tookord mu prillid jõe põhja jäidki. Lisaks sain veel kolmeks murdunud tüve ühe osaga vastu nägu. Nagu öeldud oli mul riietus adekvaatne, kahlamispüksid ja kinnine nahkjopp, nii et vesi tuli sisse vaid käistest. Sest käisetrukid olid lahti. Tegu oli üsna õnneliku õnnetusega. Nii et vaadata tuleb üles ja alla. Tavaliselt enne alla ja siis üles. Ja seda muidugi mitte üksnes jalaasteks vaid ka selle kindlaks tegemiseks palju sa viskeks hoogu saad võtta. Minu praktika ütleb et sageli aitab ruumi rohkendamiseks lihtsalt kükitamisest.

Mida teha aga siis kui vise siiski ebaõnnestub. Ja lant lendab puuoksa või teise kaldasse. Kui lant kõigub üle oksa siis tõmban ta üsna oksa ligi ja püüan siis järsu rabakuga üle oksa tõmmata. Kui lant jääb põhja kinni siis tuleb vastassuunas tõmmata ja vahel piisab sellestki. Muuseas sedasama oskab ka forell ise hästi teha, niipea kui ta jõuõla leiab tõmbab ta lanti vastassuunas ja reeglina pääseb. Varustusest me juba rääkisime aga kahv jäi rääkimata. Mina kahva ei pruugi ja enam ei taha ka. Tülinaks on ta. Uskusin kaua et forelli sa pihku ei saa. Tõsi ta on forell pole haug ja kätt sa talle lõpusesse ei saa. Nii et ainuke võimalus on saada ta kuidagi ninaga kaldasse või vastu kahlamispükse ja ikka turjast kinni. Kui hetkeks vaikseks jääb siis kohe kinni. Ja siis kõrgele kaldale minema. Esimese 40+ forelli sain kenasti väiksesse ojasse ja siis turjast kinni. Püüdsin neid iga hinna eest varem tamiilist välja sikutada aga paar korda jäin tänu sellele kalast ilma. Ka tookord pimedas, millest rääkisin. Ei enam. Nüüd kaalun siis kala mis otsas ja otsustan et kas kaldale või järgi. Ja ega rohkem võimalusi ei olegi. Ega mul suurt millegagi edvistada olegi. On ehk hetkel nii tükki 3 40 cm + kala saanud ja ise olen endaga üsna rahul.

Aga rapsimise vastu üks väike validool siis:

http://video.google.com/videosearch?hl=et&q=you+tube+s%C3%B5pruse+puiestee&lr=&um=1&ie=UTF-8&ei=8iQKS_2BM4LW-QaTurzGDQ&sa=X&oi=video_result_group&ct=title&resnum=1&ved=0CBEQqwQwAA#hl=et&q=you+tube+s%C3%B5pruse+puiestee&lr=&um=1&ie=UTF-8&ei=8iQKS_2BM4LW-QaTurzGDQ&sa=X&oi=video_result_group&ct=title&resnum=1&ved=0CBEQqwQwAA&start=10&view=2&qvid=you+tube+s%C3%B5pruse+puiestee&vid=4206092775799996165