aeg maha

Võtsin aja maha, vabandan lugejate ees.  Kiire oli saate ehk aru. Kõva andmine – noh. Üritused jms. Üldiselt olin ma siis…paar aastat tagasi uut ametit otsides ikkagi väga naiivne. Arvasin et muudes rivaliteediajadades on mingeid tühikuid kuhu mul end kerge mahutada ja ehk isegi kus mind oodatakse. Ja viimaks ju oodatigi aga………

Rivaliteet loob defitsiiti mitte ainult ei võitle selle pärast. “Mina kivi kuningas”, ja kohe muutub tavaline kivi väga oluliseks, millekski mille pärast võidelda. Üheks huvitavaks ressurssiks on  “naine” aga ma pole veel asju läbi mõeld et sellest pikemalt rääkida. Eile Oprah’s ütles üks mees – mida mehed tahavad – toetust, lojaalsust ja “küpsist”. Aga naine meeste jaoks on ikkagi ressurss ja seal toimib seesama “kivikuninga” printsiip. Et tahetakse oma ligimese oma või siis sedasama keda ligimene tahab. Kui ressurssil endal on ka kahtlusi et valik ei olnud ehk kõige parem siis hakkab ta ise ka tõmblema. Või on enesehinnang nii maas et……… Üldiselt valitakse elukaaslusi enesehinnangu järgi. Kas samal tasemel olevat või vähe kõrgemat et n.ö. motiveeriks. Sellest dekaloogi ajast on aga asjad palju muutnud. Siis oli naine vallasvara, teise mehe oma ja kõik. Ja abielurikkumine oli teise mehe vallasvara kahjustamine. Nüüd ei ole enam keegi nagu kellegi oma ja sestap käivadki asjad nö. mõlemasse väravasse. Kui mõlemad on enamvähem rahul siis ongi rahu. Vahel juhtub ka siis et “sinilind” lendab mööda ja tekitab mingi pöörise aga seegi läheb mööda. Ja siis on terve hulk ressurssi kes tahavad endale metafüüsilist meest. Loovat meest. See võib olla ka pelk huvi mis kuhugile ei jõua. Carmela Tony naine kiibitseb kord preestriga aga siis Tony capo Furioga. Preestriga saab asi ümber siis kui ta talle toitu toob ja märkab et sõbranna sedasama teeb. Lõpuks kaalub aga laste tulevik ja turvalisus kõik muu üles. Ja nii ongi.

Sellepärast ongi oksjonid sellised üldiselt väga efektiivsed müümise kohad. Et mimeesisele rajatud. Kui huvi on. Ja kui ei ole siis ei ole. Siis seda asja järelikult ei väärtustata ja kõik. Inimene on mimeetiline oles. Vaata või mis saab siis kui sa seltskonnas haigutad. Olin hiljuti teenistusel kus kaks inimest pani altari suunas minema ja nemad tõesti pididki seda tegema aga kolmas nende vahel hakkas ka minema ja läkski altari ette välja enne kui aru sai et antud hetkel on kava olulisem kui mimesis. Eriti liikumine aktiviseerib mimeesise. Eriti kisjatel. Näitab ennast ja hüüab kaasikus kase tagant ahoi ja jookseb ära. Ja jookseb järele.

Aga nüüd on vist varsti jälle aeg uue õppematerjali järele, muidu jääb siuke päevakajaline jutt lahjaks.

Mis siis veel, akrediteerimised käivad ja karta on et mõni meie 5st teoloogiakoolist ei saa asja tehtud. Millest ei olegi väga kurb sest eks neid vähe palju ole. Omal ajal sai võideldud ja valuletud aga nüüd, kui nii siis nii. Seekord on Eesti komisjon ja arvata oli et kohe kui Luukas linnaste juurde lasta siis läheb pruulimiseks lahti. Ta on puhas “puhta platsi” mees nagu Martki, ehk enamgi. Tegelt see puhta platsi loogika enam ei tööta. Nüüd on jälle rahvaste sõprus kätte jõudnud ainult et Sõpruse puiesteelt on asi kolinud mütoloogilise Fedjuninski sängi lähistele, sinna kus ujuvad Edgari poolt karjääri lastud karpkalad. Sõprus kampaania korras, kas ei pane va Nõlvak siinkohal puusse? Koostegemine on ju tore. Mulle meeldib teatud asju vast enam üksi siiski teha. Aga kui ajaloolugemised on sedavõrd erinevad siis ei saa mingitki sisulist integratsiooni olla. Kui üks järele ei anna. Ja ma arvan et selle koha pealt annab keskerakond järele. Ja loobub viimselt võimu nimel ükspuha millest. Poliitika muudab inimesed võimumaniakkideks eriti siis kui nad võimul on ja armastavad seal olla. Ja selle nimel tuleb ilmselt tõesti ka paljust loobuda. Karta on et Kesk muutub ajapikku nn. viiendaks kolonniks Eestis. Ja muudab vaesed inimesed kerjusteks ja prostituutideks kes 500 eest endid rõõmuga mha müüvad. 

Kivirähk on ”tuulenuusutaja”  sõna pruukima hakanud. Grossil on “nina tuule järgi seadja”. Kui aga juba surnd inime nii ütleb teise veel varem surnu kohta siis nii jääbki. Tema käsi jääb peale. See siis näide ajalookirjutamisest. Liivlaste ajalugu läbi liivi silmade me enam ei kuule nii et rahvastega on sarnselt.

Integreeruda saab vaid võtmes et keskeneme tänasele ja unustame eilse ja et las eilse suhtes usub igaüks seda mida ta tahab. Eks ole ju nähtud oikumeeniat kirikute vahel ja ega seegi saa muidu olla kui et dogmaatika tuleb unustada ja keskeneda teenimisele ehk diakooniale. Nüüd siis Tallinna linnavalitsus tahab sedasama teha. Riia uus linnapea midagi taolist juba räägib. Ajaloo ühine mõistmine on aga identiteedile väga oluline, eluliselt oluline, element. Ilma meie ajaloolugemist jagamata ei ole mingit integratsiooni, ei ole meie endi identiteetigi, muust rääkimata. Niikaua kuni me olemas oleme tuleb ka rääkida oma ajaloost. Väikse ohvri väikesest ajaloost mida suure ajaloo suured ohvrid alla tahavad neelata. Muidu oleme liivlased valmis, ka neist võib rääki Läti ajaloo kontekstis aga võib rääkida nende endi ajaloolugemisest ja nägemisest. Inimesed surevad ära kes vahetult osalesid aga nende järglased võitlevad neidsamu võitlusi edasi. Ja see ei lakkagi. Vaadake või tänast uudist Grünevaldi lahingu interpreteerimisest. Jäävadki vaenlased  vaenlasteks. Üldiselt on aga ühiskonnas leplikud meeleolud levimas ja küllap on see pronksiööde järelmõju. Mul pole suuremat selle vastu. Keski võtmes integratsiooni on aga ehk mu jaoks vähe liiast.

Nüüd  on meil paneelmajade linnapea. Täpsem oleks öelda et korrusmajade linnapea ja linnavalitsus. Tallinna võikski kaheks jagada, paneelmajade ja eramajade Tallinnaks. Paneelmajades ei ole sisuliselt mingit maamaksu ja mis neil viga puid istutada ja karpkaladega koos intergreeruda. Eramajade Tallinn aga sellist linnavalitsust ei taha.

Eile sai looduse hulgutud, metsaoja kanuuga on ikka tegemata sest kalal tuleb käia kuni kala on ja võtab. Ehk tuleva nädal siis. Ei pidanud üle 4 tunni vastu tühja kõhu ja landikao tõttu. Aga muidu kala elas ja töötas ja võttis. Ja eile jõudsin veel kinno ka.