kogukond

Kogukond algab minust

 

Oli meie idanaabritel kord selline laul „o tsjom natshinajetsa rodina?“ (millest algab kodumaa?) Kodumaa on maa kus on su kodu. Aga isegi sellises väikeses riigis nagu Eesti on kodumaa enamjaolt suur ja hoomamatu. Jah kodumaa algab piiridest, keelest ja sümbolitest ja ka kodumaa vastu on meil oma kohustused. Nii kätkeb see sõna meile olulisi ja meie identiteeti konstitueerivaid elemente. Nii on kodumaa suur raammõiste. Kui ma aga tahame meid liigutavat ja meile tõeliselt olulist tõesti lähemalt vaadelda siis peame ka väiksemale tasandile keskenema. Veelgi enam kodumaa ja riik on mitmegi arutluskäigu jaoks liialt suured ja hoomamatud mõisted.

 

Sageli tuleks aga pigemini rõhutada kohalikumat, väiksemat ja vahetumat keskkonda mis veelgi otsesemalt meie kodu ümbritseb, ütleme siis pealegi et kogukonda. Nii võikski kodumaa olla kogukondade kogu ja kodu. See vahetum kontekst algab peale sust endast, su perest ja seejärel su naabrist, inimesest kes on ligi, ligimesest. Just sellise termini tõi meie keelde kunagine Piiblitõlge ja Jeesus lisas sinna veel ühe loo juurde selgitamaks seda kes meie ligimene on. See on lugu halastaja samaarlasest, lugu võõramaalasest kes Juudamaal omi asju ajas. Ühel päeval näeb ta pekstud ja röövitud juuti teeveeres lebamas ja ta süda läheb haledaks ning ta aitab teda igati ning päästab viimase elu. Just enne seda on samast paigast kaks juudi vaimulikku läbi läinud ja õnnetu ohvri aitamata jätnud. Jeesuse sõnul on röövimise ohvri ligimene see kes tema peale halastas. See lugu kõlbab ka täna meie kontekstis kasutada. Ligimene teisele inimesele on see kes märkab, näeb, paneb tähele, tunneb südamevalu ja aitab. Kui see vaid niimoodi oleks. Ja isegi siis kui oleks on iga kogukond siiski omaette üksus ja hoolimata kogukonna sees valitsevast ükspuha kui suurest sidususest ja armastusest on kogukond viimaks ikkagi ka rivaliteediühik võitluses mistahes teiste kogukondadega alati  nappivate ressursside pärast. See selleks. Samuti ei määra ükski seadus ega saagi määrata lõpuni ära seda kuhu maani ulatub kogukondlik piir ja vastutus. Mõnedes asjades tundub et riik on kogukonnalt ära röövinud asjad ja probleemid mis võimaldaksid kogukonnal end kogukonnana tunda ja pannud ta riigi suhtes pigem vaese kerjuse ja sõltlase rolli. Oli kunagi ütlus et iga vald peab oma sandid ise ära toitma. Kui vallad tagasi tulid küsinudki keegi et tea kas nüüd tulevad ka vallasandid tagasi? Lisaks santidele on aga igas vallas ka omad pahad poisid. Ja ega ole vallal või kogukonnal eriti võimalust ka nendega tegeleda. Riik võtab nad vallalt ära ja paneb kinnimajja. Nii on vald selline kummaline ja vahepealne administratiiv- üksus mis omad probleemid suurele riigile ära annab, aga ühes nendega annab sageli ära ka vastutuse ja kogukonnaks olemise tunde.

 

Juba vähemalt neliteist aastat jookseb meie teleriekraanidel Austraalia kogupereseriaal Home and Alone (kodus ja üksinda) ehk kodus ja võõrsil. Olgu peale et film ja fiktsioon aga isegi sellisena peegeldab see fiktsioon seda kogukonna tunnet mis sealmaal valitseb ja millest meie veel oh kui kaugel ära oleme. Mõelgem siinkohal paralleeli mõttes kasvõi meie Õnne 13-e peale. Üheks põhjuseks miks kogukond ja sellega vältimatult ühte jalga käiv kodanikuühiskond meil veel nõrguke ja lapsekingades on kahtlemata see et eestiaegseid ühistuid ei kuulutatud peale taasiseseisvumist õigusjärglasteks. Nii tõugati meie taastärkav külaühiskond taas individualismi ja riigiloomise eelsesse anarhiasse. Õnneks hakatakse sellest aga nüüd juba tasapisi välja jõudma. Üheks kogukonna tekke märgiks ja sümptomiks on kahtlemata naabri Valve. Sa ei tunne teda? Mine ja saa tuttavaks. Tema on juba ammu kohal ja teeb oma naabrivalvet aastaid teadmata seda isegi täpselt mida ta teeb. Ole nagu Valve, anna sellele vorm mida sa niikuinii südame sunnil juba teed.