Kimamine, linna piirini 30 minutiga mis on rekord. Sealt veel 20 mintsi tööle. Kõva kimamine. Maal on must nokitseja saanud. Õhtuti püüan küll ka pisut lugeda.
Loen “Kuri Karjas” Jaan Sootaki tarku ja keni artikleid. Näiteks kirjutab ta : “miks keskajal pääsesid võimule julmad kehalised karistused? Ühe põhjusena kolmest nimetab ta vanade ohverdamisrituaalide taassündi. Loomulikult pidasid kirik ja riik paganlike riituste vastu visa võitlust kuid paraku jäid sajanditevanused ohverdamiskombed rahva teadvusesse püsima. . Nii muutus küll sisu – ohverdamisest sai karistamine, kuid vorm võeti üle.”
Siinkohal peaks ütlema et nõnda saab arutada vaid tänane inimene. Ohverdajad teevad reeglina õiget asja kui nad pagendavad või hukkavad, mitte ei ohverda. Ohverdavad nad vast ainult ja alles rituaalides, ehk kunagiste tegelikohvrite rituaalsetes kordustes.
See on siis nüüd see side ohverdamise ja tänase karistamise vahel mida ma olen ammu adunud ja arvanud et see side peab olemas olema. Tavaliselt räägitakse täna viktimiseerimisest aga mitte enam ohverdamisest. Ohvri mõiste kätkeks nagu süütu kannatamise tähendust ja vast seepärast ei taha me seda tänastele kurjategijatele kohaldada? Aga on meil ju täiesti legitiimne karistusseadustik mis kurja teinud inimesed kõrvale paneb mõneks ajaks. Miks me siis ei taha sellest rääkida? Sest nemad saavad enamike inimeste meelest õigusega selle kätte mis nad on n.ö. moraalse raamatupidamise mõttes “ära teeninud”. Tasu saavad küll aga teod sageli heastatud ei saa. Sest riik kaaperdab ohvri positsiooni omale ning tasub kätte. Ja määrab inimesele ohtralt koormisi ja karistusi – aga tegelik ohver? Vahel unustatakse. Kurjategija tunneb aga ennekõike iseennast selle tasuva ohvri ehk riigi suhtes nüüd ohvrina, seda enam et kunagi ei tule kõik välja ja kunagi ei hinnata motiive küllaldaselt ja täpselt vaid ikka tegusid. Aega ja isu tal, kurjategijal siis enam tegelike ohvritega tegeleda. Riik hakkab tugevaks saanud ja tasumisvõimeliseks ohvriks. Tegelik ohver aga suunatakse ohvriabisse ja talle antakse vaid psühholoogilist abi võtmes “räägi end tühjaks ja lepi olukorraga sest ega meie ei saa ju midagi muuta”. Ta ohvriseisus ongi nii riigi poolt ära kaaperdatud.
Ja kogukonna/sugukonna tasand ei tööta. Selleks oleks vaja kogukonnakaplanaati. Oleks vaja kogukonna esindajaid ja aega ja teo tegijat ja tegelikku ohvrit ja riigi volitust osasid asju kogukonna tasandil lahendada. Uus-Meremaal on kogu noorsookuritegevus antud Restoratiivõiguse ehk taastavõiguse kätte. Heastava õiguse mitte tasuva õiguse kätte. Ja inimesed kohtuvad ja kogukond ja ohver ja kurjategija ning lepivad omavahel kokku kuidas saaks tehtut heastada. Ja nii siis tehaksegi. Ja töötab. Sest eks pea iga vald mitte ainult omad sandid ära toitma vaid ka omade pahade poistega tegelema.
Surmanuhtlust enam ei ole, seda asendab pagendamine müüri taha 30-ks aastaks. Soomes on see 15 aastat, täpselt poole vähem. Kuna inimestele on tasumine ikka olulisem kui heastamine siis võib arvata et liigleebed karistused ei lähe mitte ja ajavad ehk inimesi riigi vägivallamonopoli mitte usaldama ja oma piraatvägivalda sisse tooma. Või õnnestub ehk inimeste teadvust muuta ja heastmine ülemaks tasumisest tõsta.
Mine sa tea. Keskajal oli levinud muuseas ratastamine, mõneti sarnane ristilöömisele aga ka tulbastamine ja vaiastamine kui kõik ranged karistused. Ratastamist rakendati teeröövlite peal, neid kes ratta peal reisijaid ahistasid. Ratas aga on ka päikesemärk, nii et ehk on seal veel üks veelgi sügavam lade. Ei tea.
Ratas
Rattasse ajamine, rattale tõmbamine, nimetatud ka rattale punumiseks, oli kahtlemata üks valulikemaid piinamis-ja hukkamismeetodeid, mida Euroopas praktiseeriti.
Rattale tõmbamine oli poomise järel germaani alade kõige tavalisem hukkamismeetod alates keskajast ning ulatudes kuni 18.sajandini; Gallia ja Ladina-Euroopa aladel kasutati ratta asemel massiivseid raudvardaid ja vasaraid.
“Alasti ohver asetati väljasirutatud jäsemetega maapinnale või tapalavale ning seoti postide külge või kinnitati raudklambritega. Puust alasid asetati randmete, küünarnukkide, pahkluude, põlvede ja puusade alla. Seejärel purustas timukas terasest rattaga jäseme jäseme haaval, vältides surmavaid hoope. Ohvrist sai seeläbi, nagu kirjutab 17.sajandi saksa kroonik “suur röökiv nukk, millest paiskus verd, nukk, millel olid merekoletise haarmed, mis moodustusid toorest, limasest ja kujutust luupuruga segatud lihast”. Purustatud liikmed punuti ratta kodarate vahele ning inimene tõsteti horisontaalasendisse rahvale vaadata ning kaarnatele nokkida, kes siis lihatükkide ja silmade kallal maiustasid. Arvatavalt on tegemist kõige piinarikkama ja pikaajaliseima piinaga üldse.”
http://www.dragon.ee/index.php?src=piinamine
62% valgetest evangelikaalidest arvab tänagi et piinamine on vahel õigustatud. 44% regulaarsetest kirikuskäijatest arvab sedasama, hoolimata rassist või denominatsioonist.
Heaks küsimuseks on sealjuures kuidas piinata seda keda sa armastad? Veelgi enam, kuidas evangeliseerida seda keda sa piinad? Kuidas jagada vaimuliku elu 4 tõsiasja rattale tõmmatud inimesega?
0 Vastust to “Transfer”