Mäejuttu

Eilsele lisaks et Restoratiivõigus vajab et leiaks aset toimlemine rohujuuretasandil et inimesed saaksid tõesti lepitatud ja rahutegemise ringid ka rahu teeksid. Ilma selleta on see üks võõrsõnaline raammõiste mis sobib hästi selleks et koolitada ja projekte kirjutada aga kui ei ole inimesi ja nende lugusid siis ei ole tegelt suurt nagu mitte midagi. Eile oli Brideshead revisited elik käisin vist üle 4o-e aasta oma tädipojaga oma nooreea suure eeskujuga kalal. Miks ta eeskuju oli? Sest temaga oli ikka ja alati huvitav. Kalal käia ja rattaga aja peale sõita ja krossirada teha. Ta oli väga võistluslik ja mis noorele mehele siis veel huvitav on. Kui ta machomees on. On ka neid kes pole ja kes valivad väga rafineeritud võistlemisala. Duellirelvadeks matemaatika ülesanded näiteks. Või kes keskenevad suhetele nagu naised enamjaolt. Kohe algusest peale. Mina alles nüüd hakkan suhete olulisust mõistma ja teistmoodi kui naised. 

 Ja nüüd oli ka väga tore. Ja kala sai ka. Eriti see et sain öelda ühe haugi kohta et ta ei jõudnud mulle otsa, võta ta nüüd ise välja. Ja võttiski kohe järgmise viskega.

Ja käsin ka oma sugulasel külas kes 84 vana ja tore on vaadata selliseid inimesi kes on jõudnud faasi mil nad tahavad ainult ja üksnes anda. Ja hoolimata oma vaesusest, sellest et peale kommunaalide maksmist jääb järgi vaid “suitsuraha”. Ja milline eetika, millised ütlemised. Vanainimestega tuleb suhelda sest neid ei ole enam kauaks ja nad tahavad öelda ja neil on mida öelda. “Et töö käte sisse kasvaks. Ma olen otsustanud et ma ei räägi kunagi midagi sellist mis konflikti võimendaks.” jne jms. Kuulasin kõrvad kikkis. Ja milline kaastunne ja häädus. Ja kurbus olla ainuke kui kõik lähedased on juba läinud. Ka kohvikuklubi 8-st naisest on neli praegu surmahaigustega heitlemas. Siuke elu on. Rubriigis “kirjad maalt” tuleb öelda et täna tuleb paberkrohvi tegemise kursus. Eks ma siis vast hakkagi paberkrohvijaks.

Aga mäejutu juurde:

Kõigepealt siis kontrastiprintsiip kes Jeesus võtab viimased ja asetab nad läbi enda esimesteks või vähemasti ütleb et selleks nad saavad.

³“Õndsad on need, kes on vaimus vaesed,
sest nende päralt on taevariik.

 Tegelikult peaks olema: “õndsad on VAIMUS vaesed”, see tähendab, et need, kes ei pea maiseid rikkusi oluliseks ning on oma vaimsuses materiaalse maailma suhtes vähenõudlikud (vaesed), ongi õndsad. See on vana, pesueht budistlik põhimõte.

parim seletus on aga see http://www.eestikirik.ee/node/881

Kui rumal on tarkade tarkus,
kui vähe on rikastel vara
Kui madal on uhkete kõrkus
Kui tuhm on kuulsuse sära
Kui petlik on väline hiilgus
Kui nukker on käratsev rõõm
Kui väike on võimsate suurus
Kui külm on ihalev lõõm.

http://www.ekklesia.ee/parnuimmaanuel/Joosep/Keda%20kiidetakse.htm

⁴Õndsad on kurvad,
sest neid lohutatakse.

Jeesuses

 
⁵Õndsad on tasased,
sest nemad pärivad maa.

See on testament, tarkus mis ühtib Eesti omaga – keskmised koju tulevad, esimesed heidetakse tagumised tapetakse. Tasasus on kindlasti omadus mida ennastkehtestav kaasaeg ei väärtusta. Kus kõik on juhid ja juhitavaid nagu ei olegi. Tasased vaatasid lääne väikelinna tänaval kardina varjust seda kuidas esimesed üksteise sisse auke lasid. Ja sigisid ja elasid edasi. Nagu hiinlased. Ja viimaks võidavad nad hulgaga. Või võiksid võita aga ka nende hulgast tõusevad esimesed kes omavahel sõdivad. Nii toimub pidev rotatsioon  kus pidevalt heidetakse ja tapetakse neid kes küllalt tasased ei ole. Ah soo ma ka pärisin maa. Kas nüüd oma tasaduse tõttu, vast mitte pigem siis ehk avanssina et tasaseks saaksin. Maa sai juba tasaseks, tromb võttis metsa maha. Et see pahanduseks ja komistuseks ja ihaldusväärseks asjaks ei oleks teistele. Vaid mulle üksi, tasane maa tasasele inimesele. Jah ja ehk oligi nii mõtlen ma nüüd. Sest paremad palad pärisid teised kes nii tasased pold. Eluasemed pärivad väljapaistvad ja tasased pärivad maa, sest kuidagi piinlik oleks neid päris ilma jätta. Midagi tuleks neilegi anda, no anname siis maa. Riisipõld aga rajage ise, teie tasased.

Teisel pildil on jutt et teadaolevalt on ilmaruumis 71 maa sarnast planeeti ja tasased pole neist veel ühtegi pärinud? Kas on nii?

⁶Õndsad on need, kellel on nälg ja janu õiguse järele,
sest nemad saavad küllaga.

Saavad nad jeee ja kui saavadki siis millal. USA on loosung justice now, mida mustad skandeerivad. Õigus ei läbe oodata ja nulltolerantsi põhimõtteks ongi mitte karmus vaid kiirus ja vahenditus millega iga väärtegu saab naksti karistatud ja töötab mis kole. Maa peal on aga tegemist lootusetu ja igavese vastuoluga armu ja õiguse vahel. Kui armu Jumalale jätame ja inimeste vallas õigust nõuame siis pole ka õige sest Jeesus ütles et ka meie armulised oleksime. Kas vaid iseendi rahu pärast? Nii õpetas Viilmaa ja tabas õrna  kohta meie psühhes küll. Ka uugabuuga rahvas annab preventiivselt ja koguseeaeg kõigile andeks. Rääkisin ühe tundjaga kes oli end käte pealepanemisele mingis laagris allutanud. Küsisin et kas sa ei kartnud et sa sealt midagi halba saad? Ta vastu et ei sest ma andsin koguaeg andeks ja kui oleks tahetudki midagi halba teha siis tuleb see siis kui ma olen andestanud tahtjale halvana tagasi. See meenutab ka minu ja HK andeksandmis võistlust. Kus mina ütlin et kui ta tuleb ja palub andeks ja käe sirutab siis milles asi – andeks annan. Tema vastu et annab kohe ja palumata kõik andeks. Ja tegigi mulle ära. Nüüd olengi ma andeksantu ja pole midagi enam viiksuda. Aga kui tema nüüd, mulle tingmusteta andeksandnu, tuleks ja käe sirutaks ja ütleks et anna andeks – ikka annaksin. Ausalt.

Õigus ja arm lähevad elus vastakutti. Vanem poeg ja noorem ja pole midagi parata. Lähevad ja on. Ja eks aitaks rahuring siin mis lähtuks armuga tembitud õigusest ja kummunikeerumisest seni kuni on kokkuleppele jõutud.

 
⁷Õndsad on halastajad,
sest nende peale halastatakse.
⁸Õndsad on puhtad südamelt,
sest nemad näevad Jumalat.

Südamepuhtus on minu jaoks intentsiooni singulaarsus kui raskelt öelda ja see on mulle väga raske olnud, lausa olemusvõõras. Olen öeld et jagan end tihastele talvetoiduks. Ikka olen ma ahminud mida olen saanud sest olen ablas ja ahne old. Aga nüüd hakkab tulema ehk aeglaselt.

⁹Õndsad on rahutegijad,
sest neid hüütakse Jumala lasteks.

Rahutegemise õppetunni sain omalt sugulaselt eile. “Ei räägi kunagi midagi mis rivaliteeti lõõmutaks“. Rahutegemine on võitlus reeglitest väljakasvanud rivaliteedi vastu aga miks mitte ka reeglitatud rivaliteedi vastu. Rahutegemine ongi viimselt võitlus positiivse armastusest lähtuva rivaliteedi eest selle rivaliteedi eest mis tavalise rivaliteedi/konkurentsi/võitlemise/võistlemise tühjaks teeb ja asendab kristuse sarnane olemise ja üksteisest ettejõudmisega Rm 12:10 “Vennaarmastuses olge üksteise vastu hellad, vastastikuses austuses jõudke üksteisest ette!”

¹⁰Õndsad on need, keda õiguse pärast taga kiusatakse,
sest nende päralt on taevariik.

Jeesus valib selles mäejutu alguses välja oma rahva, oma sihtgrupi ja selleks võtab ta sotsiaalselt viimased ja ütleb sisuliselt et minu läbi ja minus olete te nüüd esimesed. Ta sääb iseend kaalukeeleks ja veelahkmeks. Ja sellel erilisel valikul on ka paratamatu pahupool, milleks on tagakius ja mittemõist.
¹¹Õndsad olete teie, kui teid minu pärast laimatakse ja
taga kiusatakse ja teist valega kõiksugust kurja räägitakse.
¹²Olge rõõmsad ja hõisake, sest teie palk on suur taevas!
Just samamoodi on taga kiusatud ka prohveteid enne teid.
¹³Teie olete maa sool. Aga kui sool läheb läägeks, millega
saab siis teha seda soolaseks? Ei see kõlba enam millekski muuks
kui visata inimeste jalgade tallata.

Aga lisaks paneb ta neile ka vastutuse koorma. Kui keegi võtaks täna kodutud ja annaks neile sellise meelevalla ja autoriteedi ja vastutuse mis siis saaks? Nelipühi kirik siin aastaid tagasi tegi nõnda et oli koosolek ja peale seda pöördunuist valiti kohe ära ja välja  pastor, juhatuse esimees ja laekur/raamatupidaja. Ja kõik – tehti kogudusi n.ö. frantsiisi alusel. Nagu McDonald. Et ostsid kaubamärgi – nelipühakirik. Ja kummaline kummaline kuigivõrd see ka töötas ehk küll ilmselt aja möödudes ehk pooled väsisid ja kes hakkas jooma ja kes mida tegema. Aga tehti mingid 80 kogudust naksti valmis. Ja Karismaatiline osaduskirik teeb tänini nõnda. Võtab suvalise teivasjaama ja kui metropoliit sealt läbi läheb siis kogudus tast ka maha jääb. Sest ka tema teeb pilliroost kalju. Ta usub väikesesse inimesse ja annab talle suure ülesande ja väljakutse.

 Ja seda annaks isegi praegu teha kui tegijaid oleks. Aga mingi aja möödudes nad hakkasid ka tehtut edasi tegema ja loobusid oma ekspansiivsusest. Ei oleks ehk pidanud. Võimalik et paljud need nn. pastorid kibestusid sest tajusid ka ise endi instrumentaliseeritust. Mulle on nad ise rääkinud. Liiga suur vastutus ja kõlavad tiitlid ilma palgata. Aga osalt see töötas, võeti tavalised vürtspoodnikud ja tehti noist pastorid. Seda võib veel teha. See hariduse nõudmine jms on väga ränk sõel. Ma tahan lihtsalt öelda et ka nii saab ja minu meelest on see mäejutu vaimuga kooskõlas küll.

¹⁴Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on
mäe otsas.
¹⁵Ega süüdata ka lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale,
nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele.
¹⁶Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid
tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas.

Siinkohal lõpeb sotsiaalne vastandumine ära ja algab ajalooline vastandumine. Inimesed on valitud ja nüüd põrgatab Jeesus neid vastu senist religiooni ja vastu senist hermeneutikat. Luues oma uue Piibliseletamise  koolkonna.

¹⁷Ärge arvake, et ma olen tulnud Seadust või Prohveteid
tühistama. Ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma.
¹⁸Tõesti, ma ütlen teile, ükski täpp ja ükski kriips ei kao
Seadusest seni, kuni taevas ja maa püsivad, kuni kõik, mis
sündima peab, on sündinud.
¹⁹Seda, kes iganes nendest käskudest ka kõige pisema
tühistab ja teisi sedasama tegema õpetab, hüütakse kõige
pisemaks taevariigis. Kes aga selle järgi teeb ja õpetab, seda
hüütakse suureks taevariigis.

²⁰Sest ma ütlen teile: Kui teie õigus ei ole märksa suurem
kui kirjatundjate ja variseride oma, siis te ei saa taevariiki!

Ja see ta siis just ongi. Parem õigus, mitte samas mõõtkavas vaid ikka selles uues Jeesuse omas. Uued inimesed teevad seda paremini ja õigemini ja täidavad Moosese sõna erinevalt senistest vaimsetest autoriteetidest kelleks olid variserid/saduserid.

Kommunikatsioon

Kommunikeerume siin vaikselt. Piibel on täna hommikul maas selles mõttes et ei avane. Jah, kuidas vahendada jumala sõna läbi mesilase infotantsu, lõhna, kontuuride, helide või tegude? Milles siis on lunastus kas Jumala teos või Jumala osunduses inimeste teole, et vaadake te lõite mind risti?

Vaadake kuhu te oma ohverduslikkuse ja kurjuse ja omatehtud religiooniga nüüd viimaks jõudnud olete. Hmm. Ma ei tea. Igal juhul parem kui steptants ja peeretamine. Üldiselt tundub mulle et lõhnakommunikatsioon on üks kõige kindlamaid looduses. Lõhnaga on ehk ka raskem valetada kui muidu. Lõhn on seesama asi mis asi ON, ainult et hajusamas ja lahjemas kontsentratsioonis. Kui aga asi nägemise peale läheb siis on valetamine vaat et harjumuspärane kogu looduses. Lilleõied mängivad kärbseid ja ööliblikad esitavad suuri silmi oma tiibadel.

Inimmaailma näivustest rääkimata. Naised teevad hommikuti näo pähe ja mehed kaotavad “oma näo” ja kobavad mõõga või siidinööri järgi. Seetõttu on nägemine suht/koht ebakindel kommunikeerumisviis ja seda tuleb kombineerida teistega. Maitske ja vaadake et Jehoova on hea. Nähke ja kuulake. Kuulmine on vibratsiooni tajumine ja sellegagi pole nii lihtne valetada nagu nägemisega. Minu koer aga kõigepealt kukub haukuma sest ta näeb midagi aga siis tunneb ära kui lõhna tunneb. Või häält kuuleb. Maitsmine on ka hea kindel.  Üldiselt ehk on v.a. palderjan ja isased kassid kes saavad petta. Emast pole ehk küll tema lõhn on.

Rääkimata kollasest mustade triipudega või oranzist, mis hoiatab? Või varjavärvusest. Vanasti olid sõdurid kõik mimikris nüüd komoflaashis. Kas rist on varje või hoiatus? Ja siis veel need muud märgid. Nagu näiteks ristimärk, billboard selline, inimene peal. Teistele hoiatuseks püstitati sääraseid Jumal aga pööras selle püstitajatele hoiatuseks. Vaadake mis te teete. Ja seda puha religiooni nimel Jumala risti lööte. Kommunikeerub küll. Ja kaasosalisi oli ja on palju. Egas Peetrus asjata öeld et teie lõite Jumala risti.

Siis aga pööratakase asi endisesse ohverdusliku  lugemise võtmesse tagasi. Ja kõik läheb edasi nagu VT aegadel. Kõik läheb edasi samamoodi ainult et kristlises vormingus. Vargad varastavad, litsid löövad litsi ainult et kristlises vormingus. Jah see märk, rist, on üks võimas märk. Aga mida temagi ütleks ilma loota seal juures, ilma narratiivita. Ja sõna on võimas nii kuulduna kui ka kirjutatuna.  Ja mäejutt on võimas. See mis täna ei avane.

Olge armulised sest mina olen armuline. Armuga segatud õigust vajab ilm. Ja taastavõigus ehk restoratiivõigus ei ole muud kui armuga tembitud õigus, see õigus mis rajaneb osapoolte kokkuleppel. Ei rajane mitte tugevaks saanud ohvri, ehk kättemaksja ehk tasuja ehk riigi, õigusele mis nüüd omakorda kurjategijast ohvri teeb ja tal ennast ohvrina tunda laseb. Ja tegelik ohver tunneb end sedavõrd veelgi hüljatumana. Kurjategijal aga ei ole ta enam meeleski, sest tema üeab nüüd enda elu eest sõdima. Ja nii ei lähe asi tagasi lepituse suunas vaid edasi ja ohvrist üha kaugemale. Riigilt tuleb see kaaperdatud kurjategu jälle kogukonna kätte tagasi saada. Ja siis istuda ringis ümber laua ja rääkida asjad selgeks seni kuni kuni kokkulepe on saavutatud. Ja kogukond peab seda siis ka jõustama. See on restoratiivõigus. Kipub ta muutuma selliseks laiaks kõiketähendavaks raammõisteks. Ja väga tugevad printsiibid peavad seal taga olema. Tegelejates. Ma kahtlen kas minus on. Võtmes, kõige enam vajavad halastust need kes ise ei halasta ja inimesena kohtlemist vajavad enim nood kes seda ise ei tee ega pälvi. Ma ei ole lõpuni kindel palju seda minus on. Mul elab natuke ikka veel Jumalat ja õigusemõistjat ja kättemaksjat ja karistajat ja õiguse taganõudjat ja sildistajat. Ja seda enam mida enam miski mind lähedalt puudutab. Printsiibina küll on hüvitav/taastav õigus parem kui karistav õigus. Aga nagu praktika näitab muutub inimene vahel sedavõrd mitteinimeseks et teda ei saa inimeste sekka lasta. Need kes vägivallast oma firmamärgi teevad nagu või nood USA Wotanistid.  Kes tahavadki pälvida vaid hirmu ja seda respekti mis läbi hirmu käib ja ainult selle pärast tapavad ja vägivallatsevad. Neid ei saa kuidagi mingigi süsteemi ohvritena käsitleda. Ei. Kui siis vaid ehk kuhugi maani. Kusagilt maalt aga enam mitte. Ja ümber kasvatada mingi lahja humanistliku lahusega neid peitsides ei anna mitte. 

Eile oli jälle film “kaklusklubi”, kahjuks jäi vaatamine pooleli sest une-Mati segas. Aga seesama iva seal, läbi eheda animaalsuse inimeseks saamine. Vabanemine läbi loomastumise, see tundub meestele väga omane olema. Autentsuse eetika. Ehk ongi seda vaja. Ehk saavad naised sellesama tunde sexis ja sünnitamises kätte? Ja lõpuks jookseb süsteem kinni sest hakatakse kurja tegema. Alternatiivkultuur muutub kurjuseks. Nii nagu selleski filmis kus presidendimaskides mehed panku röövisid. Sa oled kurja teinud, sina oled tapnud, sinu pärast on tapetud ja selle pärast peab nüüd siin, inimeste ilmas, tulema ka karistus. Ja selle koha peal lõppeb mäng ja alternatiivsus ära. Asjad saavad jälle ainult ühte pidi.

Hüvitada/taastada saab vaid materiaalseid väärtusi ja ehk suhteid aga elusid mitte. Ja siinkohal jääb jäme ots lähedaste ja omaste kätte. Kui nemad tahavad siis saab ka taastamatut hüvitada neile ehk küll mitte neile ja neid keda enam ei ole.

Umbes siinkohal ma hetkel olen. Liiga liberaalseks/vasakpoolseks kah ei saa muutuda sest elu siis ise ränga korrektuuri teeb. Aga parem olla liiga hea kui liiga karm. Headuseks peetu osutub aga sageli sellekssamaks näivuseks millest alustasime juttu, lahjaks humistlikuks seguks millega meil meeldib elu ja inimesi üle peitsida et koi sisse ei tuleks. Sellel pole aga kannatamisvalmiduse tagatist. Tundub et tagatise annabki kas teistele kannatuste valmistamine või siis ise kannatamine. See singulaarsus mis tuleb läbi vere ja valu ja surma. See ükspidisus. Inimene on nii tehtud et ta vast teisiti ei saagi. Ja seda üheskoos tehes ehk kedagi ohverdades annab see tegijatele sünge pidulikkuse tunde, vabastava kogemuse. Ehk?

Enda kohta ei tea. Eks ole minagi kunagi noorena oma vihal vabalt voolata last ja korra elus ka sõna otseses mõttes peksnud. Ja see oli just seesama vabanemise tunne. Ehe animaalsus, autentne eetika.

Miski ei ole aga ehk hiljem nii lähedalt korda läinud et oleks või peaks või tuleks samamoodi. Ja nii jäävadki õhtumaalased vägivallale võõraks ja väga hellaks ja haavatavaks. Ja seda kasutavad varmalt ära igasugused privaat ja piraatvägivalla viljelejad et inimene vaid oma spetsialiseerunud organisatsioonidele loodavad. Ja seega jääb praegu ka siin kõik mõnusa jutuvestmise tasemele.

Siinkohal me hetkel oleme. Forellil pole ammu käinud, nüüd aitab. Nüüd tuleb minna. Jess.

Kaks paagitäit

Kirjad maalt. Olen tõstnud on päevaratsiooni kahe mootorsaagipaagitäieni päevas. Ja kõht kaob ja keha musklistub vaikselt. Maal vaadatakse ja pannakse tähele. Kas tegid täna teise paagitäie veel küsib naaber ja seda üksi hääle järgi. Sa ei saa varjule jääda nagu PK ütleb. Elu on avalik.

Dialoog kirurgiga:

Tere

Tere, miks te siin olete.

Mina…eee siin kõhu peal….

aaa, no need võtame sügisel ära kui soovite naks ja valmis, saate kohe koju

mina, aga siis on veel et gatsroenteroloog saatis

mis teil siis veel on?

mina – eee, ega keegi ei tea ja perearst ei oska ka öelda..

aga mida te sööte?

mina eee, eile oli vist frikadellisupp

arst – frikadellid on solk, te teate ju mida sinna sisse pannakse

mina, et mida

arst - solki,

nii et vaadake mida te sööte.

aga alkohol?

alkohol on solk, seda kõlbab vaid peale määrida.

nii et ei tilkagi

über natürlich

kõht on teil suur ja nabasong väike

kas peaks vastupidi?

oo ei

kas peaksin alla võtma

über natürlich

nii et vaadake noormees kui noorelt surra tahate siis palun aga sel juhul ärge arste tülitage

vaatas üle prillide ja saatis mu kabinetist välja

kõik geniaalne on imelihtne jäi tõdemuseks

Miks peaks Jumalal olema ohvrit vaja? See on hea küsimus mida esitada Ohverdusliku lugemise esindajatele ja kuulata siis mida nad selle peale kostavad. Miks te Jumala tallest talle jumalale teete? Ega olegi kosta muud kui sedasama – usun sest on absurdne jms. Mida absurdsem seda usutavam – nii või? On olemas tendents mõtlemine välja lülitada kui usuasjaks läheb. Ja traditsioon kannab ju niigi, kas pole? Öelgu siis Pk mis tahes. See on for granted n.ö. Nagu ma kord küsisin et kus Kristus on ja vastuseks sain et ilma temata ei saa midagi teha. Küsisin Petseri kloostris ühelt mungalt kes seletas mingi fresko juures? Kus Kristus on?

Aga siiski miks peaks Jumalal olema ohvrit vaja olgu siis esimest või viimast? Ega olegi. Nii lihtne vastus. Ja ongi lihtne vastus. Jumal on otsustanud kommunikeeruda meiega läbi oma Poja, kelle me risti lõime. Meie vastu kõneleb me endi tegu, rist. Kõneleb meie ohverduslikkusest. Miks selline kommunikatsioonivorm? Miks mitte steptants ja peeretamine? Mnjah. Miks ohver? Seda peame endilt küsima, ei teistelt. See, mis tegime avas me silmad selle suhtes millised me oleme ja pani ehk mõned tahtma teistsugune olla. Enamik inimesi aga on nüüd vabad ja päästetud ja reeglistatud rivaliteedi järgijad, eriti moraaliküsimustes ja teiste üle otsustajad mis jätkuvalt nende enesehinnagut kehutab ja õigeolemisele tuult tiiba annab ja tundub et neile piisab sellest küll. Ja mõtlevad ohverduslikult edasi Annase ja Kaifase võtmes – parem on kui hukub üks inimene kui terve rahvas. Lihtne inimlik loogika ju. Liiga vähe liiga väike on selline kristlus, see polegi kristlus see mingi naljanumber anakronism Jeesuse õpetusest. Aga eks pandagi kristlus tähendama ja rääkima midas iganes, küsige või identiteedivabrikantidelt kirevates rüüdes. See termin tuli mulle ühe kiriku pühitsemisel kus hulka kirevaid pappe koos oli. Et miks mitte kamoflaas, miks mimikri? Seda sellepärast et neil pole midagi varjata, vastupidi, rünnakuvärvus sellepärast et nad ongi ründavad, nad on identiteedivabrikandid, identiteediloojad, tegijad kes on kristuse õpetuse seganud rahvusluse ja ajalooga ning teinud sellest kena rahvuslise identiteedi valmis mis ei kohku tagasi ka pomme, mürske ja lennukeid ja sõjalaevu õnnistamast. Vaat see on absurdum. Igavene jumal on pisut omast igavesusest laenanud ka oma rahvale ja nõnda nad siis seal kahekesi taaruvad.

Eesti ajaloolugemisega läheb aga üha huvitavamaks sest nüüd on kahe okupatsiooni ja kahe genotsiidi õpetuse vastu asutunud ka juudid sest nende meelest hägustab see holakausti. Eks tekita see segadust eesti fundamentaalkristlaste seas kes siiani ikka mõlemat nii eesti rahvuslased kui Iisraeli sõjajõule pöidlahoidjad olid. Ja mu oma õemees küsib et miks selline natsisümbol Tallinna linnas? Ja seleta siis et oli Eesti autasu juba enne natse jms. Väikerahva traagika et pole omi sümboleid, on vaid võõrad mis hiljem ka pahadeks muutuvad. Ja oli ka leegionäride lõkmetel, seesama võõras rist. Kus nüüd maausulised on, miks nemad identiteeti ja sümboleid ei pruuli. Omamaiseid. Pole.

Jutlustasin eelmine pühapäev  ja lugesin taas mäejuttu ja jälle pani küsima et mis jutt see selline on? Jeesuse sõnad on jube radikaalsed ja ei tohi lasta isegi kirikul mitte neid tavavõtmesse keerata ja teha need täidetavateks. Kirik on sõna vardjas ja kuulutaja, mitte sedavõrd tõlkija ja tõlgendaja minu jaoks. Niisiis Mäejutt – kas püüdmatu eetiline ideaal või tulevase taevariigi eetika või misasi? Sotsiaalselt rakendamatu aga seda enam – mis siis? Juba õndsakskiitmised keeravad kõik traditsioonilised hierahiad pea peale. Jeesus tuleb ja võtab viimased ja luuserid ja teeb neist omad ning asetab nad omas alternatiivhierahias esimesteks. 

³“Õndsad on need, kes on vaimus vaesed,
sest nende päralt on taevariik.
⁴Õndsad on kurvad,
sest neid lohutatakse.
⁵Õndsad on tasased,
sest nemad pärivad maa.
⁶Õndsad on need, kellel on nälg ja janu õiguse järele,
sest nemad saavad küllaga.
⁷Õndsad on halastajad,
sest nende peale halastatakse.
⁸Õndsad on puhtad südamelt,
sest nemad näevad Jumalat.
⁹Õndsad on rahutegijad,
sest neid hüütakse Jumala lasteks.
¹⁰Õndsad on need, keda õiguse pärast taga kiusatakse,
sest nende päralt on taevariik.

Juba see algus keerab kõik pea peale ja pakub nagu mingit teist ja erinevat õigust ja rahu jms. Rahutegijad on minu jaoks mitte reeglistatud rivaliteedi järgi elajad, vaid need kes järgivad positiivset mimeesist mitte ei õpi üksteiselt üksteise üle trumpamist. Käisid meil inimesed koeraga külas. Ja koerakesed olid sünkroonis, pissisid ja kakasid ka korraga või siis täpsemalt öeldes, üksteise järgi. Mida me maimikult ootame, tubli reeglistud rivaliteetides kaasalööjat, enda eest seisjat ja teistele ära tegijat. Siis vast temast tubli mees tuleb, selline kelle üle ema uhke on, isast rääkimata. Kui isa just mingiks tolstoilaseks ei hakka. Aga viimati hakkab sest tema loeb PK niimoodi ja see võimas õpetus lummab teda. Ja ta tahaks proovida. Kas poldki see Lev kes ütles et keegi ei ole kunagi proovinud Mäejutu järgi elada. Karta on.
 

Seletaks mulle keegi ära – miks Jumalale ohver aga keegi ei vasta. Nõnda siis ütlen ise et ei millekski.

teodiike

Kui Jumal on kõikväeline ja armastav siis miks lubab ta kurjust? Siin tuleks ehk vahet teha mis ja millist kurjust. Mis on kurjus? Inimesed jäävad alla ja vahele ja ilmselt pole see kurjus. Inimesed libastuvad n.ö. gravitatsioonil ja sõidavad autoga vastu puud. Ka see ei ole otseselt mingi kurjus. Ka mandrite liikumised ja tsunamid ei ole kurjus. Ehk küll inimesed pihta ja kannatada saavad. Tõeline kurjus on ikkagi ja saabki olla vaid ja üksnes sotsiaalne ehk kogukondlik. Survamine, ahistamine, viktimiseerimine jms jne. Aga võtame Hiiobi ja tema sõprade arutlused, seal on kõik traditsioonilised ja traditsiooniliselt valed ja ebapädevad vastused teodiikele ammu ära toodud. Aga vaieldamatult on Hiiobit tabanud hädad ja haigused, millele nüüd tahetakse  nonde prokuröride poolt lisada ka sotsiaalse ohvri seisus. Nii neid valitigi ja valitaksegi, ikka vaeseidlapsi ja leski ja võõramaalasi, neid kes liiga hullud või hellad. Hulludega on vähe teine asi, nemad ja igast urodiivõid usti sageli ja mitmetes kogukondades ka mingil salaviisil Jumalale ehk ligemal olevaiks, nii et niisama lihtne see ka ei olnud. Just nemad pidid vahel lapsesuuna ka välja ütlema midagi ja sageli ka vallandajateks olema.  

Aga häiritud kogukond pöörab tänases ilmas eriti varmalt võõramaalaste poole, see on tõsi küll, või lesknaise poole. Millegipärast meenub mulle lese tapmine ja surm Kazantsakise Zorbases.

Aga Hiiobile saab küll süüdistus esitatud aga needki prokurörid on pisut blondid, nagu sageli ka Eestis ja Hiiob ei lepi lese elatisrahaga vaid võitleb varmalt vastu kuni ta saab endale taevase advokaadi ja võidab protsessi. Sest ta advokaadi argumendid on võimsad, Kus olite teie prokurörid siis kui mina tegin leviaatani?

Sotsiaalne kurjus ründab teise lainena siis kui loodusõnnetused, vaenlased, haigused on oma ettevalmistava turmtule lõpetanud, siis tuleb Sl Õhtulehe korrespondent kohe järgi või teatis  maksuametist. See on tegelik kurjus, ohvrimehhanism, inimeste kalduvus rünnata neid kes ei suuda kätte maksta. Ja need natsid on praegu meil siin Eestis ka täiesti olemas. Tõeline kurjus on sotsiaalne kurjus. Miks Jumal seda lubab? Kuidas saaks ta seda keelata? Ta saab avada meie silmi ohverdusmehhanismi suhtes ja teha seda et meiegi samastume koos Jumalaga ohvritega ja mitte ohverdajatega. Ja seda ta teebki aga kas ka meie teeme? Nõnda ei saa me kurjust Jumala probleemiks teha. See on meie probleem.  Meile vaid meeldib seda kellegi teise kaela ajada või siis kuri ära müstifitseerida. Nagu üks õde ütles et kellegi maja all olla rästik elanud et küll see pidi kuri inimene olema.

Sest kusagilt jääb õigeks ka argument et kurjus on meie vabaduse hinnaks. Vabadust kitsamalt võttes aga ei ole sest me oleme mimeetiliselt determineeritud ja vabadus on parimal juhil seega ehk meie teadmatus sellest. Selle vastu pakub aga G rohtu, pakub illuminatsiooni meie sotsiaalse näo ehk sotsiaalse kurjuse ehk kalduvuse suhtes ohvrimehhanismile. Et me seda ei teeks. Tean et on vabastav tunne ajuti loomaks muutuda, tean. Olen ise loom olnud ja kes ei oleks. Ja olen ise ajuti tänagi loom. Ja siinkohal variseb põrmu eksistentsalisitide “autentsuse eetika”. Absol põrmu. Sest autentsus ei tule enese kohalolu või reflektsiooni läbi või täiega praeguses hetkes olemise läbi. Ei see tuleb läbi animaalsuse. Nii et tõeline kurjus on sotsiaalne kurjus. On muidugi individuaalset kurjust ja ühiskonna reeglite rikkumist aga seegi on mingi jäljenduse tulemus, on, nagu ma olen öelnud väikese vinnaga kausaalsuse tulemus versus ühiskondliku ja suure vinnaga kausaalsus. Väike hea teisisõnu verus suurema heaga, ongi kurjus. On muidugi otsest isikuvastast vägivalda. On paljutki. On arusaam et vägivald on legitiimne lahendus probleemidele. On arusaama et vägivald on legitiiimne vaid äärmuslikus olukorras. Ja küllap ongi. Mina ei ole pedagoog sest ma ei usu inimese lõputusse ümberkasvamisvõimesse. Mus elab liialt ka moralisti ja õiguse nõudjat et uskuda alati inimeste vahelise leppimise võimalikusse. St teoorias ma usun, ma pean uskuma ja mulle meeldib uskuda aga praktikas väsib inimene ära. On hea uskuda kui asi sind otse ei puuduta aga raske siis kui nad sul parasjagu kaelas on.

Teodiike niisiis saab lahendet seeläbi et Jumal paljastab meile meie tegeliku pale ja samastub ise ohvriga. Ja kurjust ei maksa ära metafüseerida. Pole tarvis talle sõrgu ja sarvi. Kurjus elab meis endis kes me kõik rivaliteetides sekka lööme ja seda enam elab kurjus meie kogukondades mis kõik omavahel võitlevad/võistlevad. Ja muud kurjust ei ole. Metafüüsilist kurjust ei ole olemas. Sa ei pea kuradisse uskuma. Tema kohta on kõik öeldud, ta langeb alati välguna maha omast olematust metafüüsikast, alati seal ja sinna kus inimesed sõdima asuvad ja tema kaevab vendade peale, tema on rivaliteedilõõmutaja kes põhjustab sinu pimestatust oma rivaalist nii et sa muud ei näe. Headus seevastu on positiiivne kohesioon, positiivne jäljendus, armastuse jäljendus. Seda on ikka ja alati rivaliteedi ühikute sees aga kuidas oleks võimalik rivaliteediühikute ülene headus ja armastus. Selline moraalne autoriteet on vaid vähestel, Mandelal, Tutult, M.L. Kingil, Gandhil ja ehk mõnel veel. Neil kes on rahunõudjad ja seega ka Jumala lapsed. Aga neid on vähe. Isegi kristlus keeratakse oma pakendisse ja õigustatakse seda kirikumehelikkusega jms. keeratakse moralistlikku pakendisse ja hakatakse selle alusel taas viktimiseerimma. Sest praegused seadused ei luba kahjuks kividega surnuks visata ju. Kus on rahunõudjad Jumala lapsed? Kurat seda teab jah ja just tema teabki, sest kes on rivalititeetidesse  tõmmatud ongi tal pihus.

Kuidas mõtelda

Mõtelda saab mitut moodi. Kõige enne õpime me emotsionaalselt mõtlema ja ega see kuhugi hiljemgi ära kao. Eile oli uudis et laps oskab koera näost juba imikuna aru saada et on ta kuri või hea parasjagu. Eks ikka võitlemise ja sugutamise asjus me vast nii mõtle. Ehkki siin tuleb mängu ratsionaalsus. Kes võitleb  külma närviga see võidab. Kes püüab püüda külma närviga see võibki saada kätte.

Üldiselt lisaks öeldule mõeldakse aga kas kastides või võtmetes. Et meil on kas kastikomplekt või võtmekomplekt. Kastides mõtlejat kimbutab alati see et kaste on liiast ja püüab nende arvu viia miinimumini kartes aga alati piiri tõmmata hädavajalike ja mitte nii hädavajalike kastide vahel. Mitmed tublid ilmikteoloogid on kastides mõtlejad. St et ega nad muidu ei oskagi. Inimesel on usuline aje mis teda ajab, see on paljudel ja see sunnib ka ratsionaliseerima tehtava üle. Ja siis suubub see ind ratsionaalsesse mõrda ja jääbki sõnusse ekslema. Ehk on õpetatust vähe mõtleb ajega inimene ja õpib. Ja midagi nagu saab aga see pole see. Ja nõnda õpib ta veel ja edasi. Ajet jääb ka ehk vähemaks sest mõtlemine sunnib veelgi edasi mõtlema ja otsa sel ei tulegi. Ja osav mõtleja jääbki mõtlejaks ja hakkab kirjutajaks ja ehk ongi see siis tema missioon. Kaste ei saa kunagi paika päriselt ja neid tõstetakse lõputult ringi. Ja jäädaksegi tõstma. Ja nad ei sobitu  nii nagu püramiidi blokid nii et noa tera ka vahele ei mahu. Kastides mõtlev inimene peab oma aje kuhugi juhtima. Nõnda siis kas ratsionaalsesse reflektsiooni või siis mingisse õpetuse harusse. Mul on tuttav kes on arvamusel et kõik muu on hea, ainult 3 ainsus on vale. Ja see salateadmine talle jõudu annab et tegelikult on neid seal vähem kui kolm nagu teised arvavad.

Või lahenduse projekteerime tulevikku ja ärkamisse. Ja ootame mis saab aga ei saa mitte midagi, kõik läheb samamoodi edasi, litsid löövad litsi ja vargad varastavad jaaa, nagu Brecht ütles. Ja midagi ei muutu. Või siis hakkame Iisraeli armastama ja püüame nende kultuuri sisse sulanduda. Aga ega nad meid tükkis meie valeprohvetiga taha mis sest et see prohvet juut oli. Ja neile meeldib küll et sa nende militaarpoliitikat heaks kiidad aga see on ka kõik. Ja neilegi teeb nalja et Eesti fundamentalist/kristlane ennemini ortodoksse juudiga ühise keele leiab kui araablasest kristlasega aga see on minu jaoks enam kurb kui naljakas. Või siis hakkame teiste üle moraalses otsustamises ja maailma jätkuva hikkamineku üle soigumises endile lohutst otsima.

Aga on võimalik mõelda ka võtmetes. Mina olen võtmetes mõtleja sest mulle on antud võtmete meelevald. Jah mulle meeldivad reduktsioonilised printsiibid, absol meeldivad. Võtmed avavad aga kastid paigutavad. Selles ongi vahe. Üks korrastab ja teine avab. Näiteks või G teooria on avav. Avastus ja leiutis. Selles ongi vahe et üks apelleerib uuele paradigmale ja teine teeb tehnilisi trikke vana paradigma sees.

Võib läheneda veel muidugi ka induktiiv/deduktiiv võtmes mõtlemisele. Üksikust üldisele ja vastupidi. Minu arust on aga paradigma vahetuse või mittevahetamise küsimus kriitiline ka selles lähenemises. Kas üksikutest tuleb uut informatsiooni  mis ei paigutu olemasolevasse paradigmasse või ei.

Aga elu tähtküsimustes usaldame me ikka sõnastamata/teadvustamata lõhnataju ja sisemisi ajesid ning ihasid mis on kõige otsesemalt seotud turvatunde ja identiteedi säilitamisele silmitsi preturbatsioonide ehk häiritustega. Ja püüame viimaks omi ideniteeditükikesi isegi üle surmaläve upitada.

Kirjad maalt

Pole viga, lendame, ütles üks vene koolipoiss mulle kord lennukis teel Frankfurdi poole. Pole viga, lendame. Tahaks Ruitlase raamatut Naine lugeda aga arvata võib et ta esialgu kallis on. Tema Kroonu oli väga mõnus lugemine ja üldse mulle ta väga istub. Tahaks ka hea raamatu kirjutada aga ei tea kuidas. Keegi ei ütle ka. Üldiselt on mulle soovitatud ilusama kirjandusega pensionipõlveni ära kannatada. Püüame siis pealegi.

Eile said külamhed kokku. Külamehed olid rahutud ja käisid koos. Mõtlen siin omi naabried ja veel ühte meest. Veel üks mees oli rahutu ja tal oli igav ja ta tuli mu üht naabrit vaatama. Vist tõi midagi natuke kaasa ka. Peale selle tulid kaks naabrit minu manu ja sai aetud meestejuttu, töö ja ehitusejuttu. Ja õhtune kohustuslik paagitäis sai Stihliga ära saetud. Ühel naabril on hetkel parem periood, kuivem ma mõtlen aga karta on et see võib üle minna. Üldiselt aga aitavad inimesed siin üksteist ja tunnevad kaasa ja kannavad hoolt, nii natuke muidugi sest eks iga mehe  uhkus nõua et ta ise hakkama saaks. Minu maja ehitaja, vana Jaan, oli suureline mees ja keegi ei saa siiani aru mille pärast pidi ta tegema 2,85-d laed. Nii kõrget ruumi ei suuda keegi ära kütta. Aga eks ta rehitarest tulnud ja tüdind oli kummargil käimast ja silmi kissitamast ja taht külarahvale näidata et vaadake mis mul nüüd on. Eks külaühiskonnas töödanud ikka see naabrite ja kogukonnasisene rivaliteet. Ja tegi uhke maja, tüüpprojekti järgi küll. Toonase.

Mittekuivemal perioodil on aga nii et kimab too hea mees 7 km poe poole ja kui mina masina kinni pean ja küsin kuhu sa lähed siis ütleb tema et ma käin metsas juurikaid otsimas sest neist saab jube ilusaid kompositsioone teha. Nii ütleb ta tavaliselt minnes. Kui ta aga juba tagasi sõidab siis tuleb ette ka harjutust rattaga selle igas neljas võimalikus faasis: Mees rattal; mees ratta kõrval; mees hülgab ratta; mees magab koos rattaga. Ükskord oli selle asemel aga harjutus käruga, mida me terve perega pealt olime sunnitud vaatama ja mis oli kohutavalt koomiline aga natuke kurb ka. Aga kõik ikka selleks et otsida neid imelisi juurikaid metsas millest saab nii kauneid kompositsioone valmistada. Sest ilumeel ei ole inimeses lakanud. Teine naaber on mul tubli Oru Pearu moodi mees, mees kes mõtleb natuke teistmoodi ja kellel iga asja jaoks on erinevad lahendused kui tavalisel maamehel. Väga kõva töömurdja. Ja vaatan mina ise üks maameestest neid teisi maamehi ja mõistan misasi on kulaklus ja miks neid küüditada oli vaja. Kulak on peremees ja kulaklus on kodanikuühiskond maal. Ja kui  inimene on peremees ja omanik siis on ka riik tugev. Riigi aluseks on peremehed ja omanikud, mitte niivõrd üürilised ja palgalised. Naaber ei  saa aga kartulipõldu teha sest kasvab mingi punanutt ta maa peal ja ametnikud kardavad et kartuli põld punanutti segama hakkab. Meie maad on aga hästi hoitud, lausa hoiuala on meie maade peal. Sildidki väljas ja puha, nii et ise hoiad ja sindki hoitakse. Riik on seal maal enamjaolt siuke elusegaja, mitte aitaja, ma mõtlen valla tasandil. Vald müüd terve valla Ragn Sellsile seljataga maha ja siis tuli arve, tühisõidu eest prügivedamisel. Inetu lugu, kodanikuühiskond tähendab ikka seda minu arust et kodanikud teevad lepingud mitte vallad. Aga nii ta on. Jõuad sa sõdida.

Ja siis kolis Opel meile. Üks kutsa, kelle lapsed kohe omaks võtsid. Nii me siis vaikselt seal elame. Eile hakkasin mõtlema et mis tõugu oli see Charlie kellega koos Steinbeck läbi Ameerika sõitis ja arvasin et vast labrador aga täpselt ei mäleta. Aga Opel on väike ja madalajalgne kutsa. Väga meeldiv kuts on.

Mis te arvate

et mulle meeldib iga päev ärgata roidununa, ihu piimhapet tulvil. Eile vähemalt tööd ei teinud vaid sai kanuutatud/kalatatud. Ja võttis nagu kevadisel võtuajal st. kogu aeg võttis. Kokku ehk sõber sai 10 haugi ja lasi kõik tagasi, mina ehk 7-8 haugi, kellest kolm alles jätsin ja kaks ahunat. Just sellisel vihmasel õhtul on kala aktiivne. Marsruut Russalu-Lümandu.http://kaart.otsing.delfi.ee/index.php?id=1&bbox=521445.947265625,6541481.2890625,521844.384765625,6541829.921875&type=2

Aga mis on saanud suurtest haugidest ei tea. Kas saarmas sööb ära? Ei tea kus nad on. Mis puutub uude inimesse siis temalt ei eeldata muud kui et ta ei valetaks, varastaks ega rikuks abielu. Ja usuks.  See on tore aga liiga vähe tahate. Kristlane olek tähendab niisiis ei miskit muud kui reeglitejärgset rivaliteeti? Ei, Kristuse esituses see seda ei tähendanud. Tema õpetuses teise põse keeramisest. Reeglitejärgne rivaliteet sellises konfliktis viiks paratamatult duellini mis on samuti kenasti reeglitejärgne. Või siis ehk ärapanemiseni mingis muus võtmes. Tänasel ajal eriti kui kahe mehe rivaali otsene reeglitejärgne konfrontatsioon ei ole reeglina enam teostatav vaid päädib tavaliselt mingi kaasusega kus maksab see kes esimesena kaebab. Sel on eelis.

Või siis pöördub inimene ajakirjanduse poole. Või siis Inno ja Irja blogi poole. Nemad seal võtavad ajada hea meelega “väikese inimese” asja ja annavad talle häääle. Vähe sellest, tundub mulle ajuti et nad ise sümpatiseeruvad kah meeleldi eriti nendega kes nende poole pöörduvad. See on lihtne eetika ja lihtne reegel, sellel on ikka õigus kes esimesena sinu poole pöördub. .

Vend Edgargi on sellest aru saanud. Aga uus loom tähendab, peab tähendama minu arvates rivaliteedilist elu armastuses, armstuse võtmes, mitte omaõiguse lõputu tagajamise võtmes. Armastuse rivaliteeti. Vaat sellist kristlust tahan ma näha ja elada ja praktiseerida ja just selles mõttes otsin ma armastust ega jäta enne kui olen selle leidnud.  Ärge leppige vähemaga.

G ütles Freudi kohta et tal oli muus osas õigus nii algmõrva osas kui ka seksuaalsuse osas, aga seksuaalsus on vaid viimane kattevari mille varjus inimese vägivaldsus end varjab. Ja ta ei seostanud neid muidu kui oma kuulsa kompleksi võtmes. Et algmõrv/isamõrv oli midagi nii jubedat et sellest sündis tabu. Aga Olüposlased omas kiusakas tahtes lasevad inimest teadmatusest seda ikka korrata mida ta teha ei tohi. Oidipus. Juutidel isatapu lugu ei ole. See oli neil mõeldamatu, nad olid veelgi patriarhaalsemad kui kreeklased. Poja tunnetest kadunud poja loos, suurt ei miskit, ehk vaid mõned ratsionaalsed ütted. “Keskenes endasse, paremad mõtted sai”. Ikka isa tundeelu on normatiivne ja määrav.

Ja sellest ta, F läbi ei  näinud. Seksuaalsus ei ole ju lihtsalt seksuaalsus vaid see on otsene rivaliteedi väljendus kes kelle võtab ja kellel keda võtta laseb. See ei ole kunagi olnud kahe inimese asi ehkki see täna seda enam on kui kunagi varem, siin Läänes. Ikka enesehinnagu järgi endale kaaslasi valitakse. Moodustatakse rivateediühikuid millede sees elab ehk armastus. Mida enam seal sees armastust on seda edukam on ühik rivaliteedis. Armstust hoitakse teadupärast kiivuse amforades.

Võetakse teist ise hierarhias olles ja teistki seal tajudes. Ehkki küll seda vast eriti ei tajuta täna enam. Ikka sellise võtad kes kas sind siis pisut kehutaks püüdlema edasi rivaliteedi ilmas. Et perekond kui rivaliteediühik oleks ergas ja võitluslik. Või siis võtad just sellise kellega sa saaksid end lõdvaks lasta ega peaks püüdlema. Aga elukaaslased on paratamatult ja enamjaolt meie innustajad edasipüüdlemisele ja paremale võitlemisele. Ja meie nende. Mille/võitlemise tagumises otsas on ikka ja alati vägivald ja surm. Siis kui reeglid enam ei päde vaid asi tõsiseks läheb. Vaat sellist uut looma tahaks näha ja tahaks olla kes on sellest aru saanud ja sedaviisi kristlane olla püüab ja elada et armastuse rivaliteedis edasi püüdleb. Kasvõi kogu perega.  Ei saa olla õigete põhimõtetega kuri ja vindus inimene üks kristlane, see ei ole võimalik. Ei saa nii et PK sõnul ” peksad poisse ja tüdrukuid” ja siis hakkad õpetama et mis ja kuidas. Ei saa kaitsta ka ametkondlikku egoismi ega demoniseerida teisi inimesi.  

Ja andestada tuleb, see on õige. Tingimusteta just. Ja võidelda selles kelle andestus on enam tingimusteta võrreldes teise andestusega kus end siiski nagu peidaks mingi tingimuse pooltoon. Võimas on see rivalititeet selle üle kelle andestus on enam tingimusteta. Ütlen mina - ma annan sulle andeks kui sa tuled ja palud – tema vastu et mina annan kohe nüüd ja praegu andeks ja sa ei peagi tulema ega paluma. Vaat nii see peakski käima. Just. Teine peksab su n.ö. teise põsega su läbi. Tegelikult ma arvan et andestus on isiklik ja intiimne asi ja seda peaks tegema alati vaid kahe inimese vahetul kohtumisel. Muidu lihtsalt ei tööta, ma arvan. Ja jäävad igast agad. Jääb kõik vaid sümboolsete zhestide tasandile mis ei ole sugugi vähetähtsad iseenesest. Nagu või mina oma ametkonnaga. Pisut ilusaid väljendeid ja kõik aga miski ei saa enam endiseks. Ei mingit pitsersõrmust, ega kingi ega rüüd ega pidu. Ehh, miks peab see tülikas kadunud poja jutt üldse seal Piiblis olema. Seda ei järgita ju mitte kunagi. Ikka ohkab keegi väsinult laua ääres kus kadunud poja kaasust vaagitakse “oh see on raske juhtum”. Sest ise ollakse kurjuse dzinnid pudelist välja lasknud ja siis jäädakse ka ise nende ohvriks. Ja saabki teha vaid sümboolseid zeste ja mitte midagi enamat.

 Ikka võtab kogukond/ametkond otsustamise oma kätte ja las kiri jääbki raamatusse . Mis aga näitab veelkord milline vägi neil lugudel on. Need lood kui nende järgi ei elata kaebavad meie peale. Jeesuse lood. Ametkond ei saa elada Jeesuse sõnade järgi. Aga ta saab sõna edasi kanda ja sõna hoida. Ja kas selle hinnaks ongi siis see et ametkond peab minema ametkondade põrgusse? Ja kui nii mis saab siis indiviidest kes ametkonna moodustavad? Ei tea, siinkohal läheb keeruliseks.

See andestamise jutt meenutab mulle  aga millegipärast kahe inimese intiimsuse kirjeldust mingis romaanis kus naine ütleb et ma tean oma mehest kõike, isegi seda kuidas ta… haiseb. Ja siis tuleb mingi matslik kirjanduskriitik ja ütleb selle peale et minu naise … haiseb küll erinevalt olenevalt paljudest asjaoludest. Lõi ilusal stseenil ja kujundil jalad alt see kriitikunäru. Aga siiski milline professionaalsuse vahe. Üks andestab siis…. kui – aga teine paneb kohe ja preventiivselt sellise andestuse laksu kehtima et häbene silmad peast.

Aga headus ja armastus peaksid lihtsad olema ja neis ei saa eriti eksida, vaeste ja lasknaiste eest hoolitsemises ma mõtlen kui meenutada Jakoobuse kirja.

Kõige enam vajavat aga andestust nood kes ise ei andesta.

Kokkuvõtlikult: Ilma rivaliteediküsimust lahendamata ei ole mingigi UusLoodu/loom võimalikki. Uus loodu/loom kui reeglitejärgse rivaliteedi järgija on uue loodu/looma karrikatuur.

Ungelo tare

See on ilus lugu linnuhuvilisest linnapildistajast kes Lappi omale neeme ostab ja sinna tare/maja   ehitab. Mitte mökki sest tal on mökkiviha. Mökki viitab suvitamisele. Just seda Yrjo Kokko tegelikult teeb ehk küll ta tuleb varakevadel ja jääb kauaks, lahkub koos lindudega. Siiski ta pigem elab ja teenib ja uurib ja pildistab ja teeb pärast oma suvedest raamatu.

http://fi.wikipedia.org/wiki/Yrj%C3%B6_Kokko

http://www.kiiltomato.net/?rcat=Tietokirjallisuus&rid=739

Siuke mees  oli, muhe ja mõnus mees. Mees tundis oma tare hinge sest ehk küll ta pold seda ise ehitanud vaid oli lasknud selle ehitada. Ja need kes ta ümber elavad on ka säärased soojad ja mõnusad inimesed. Soome kirjandus oma parimal moel.  Oma parimal moel on Soome  kirjandus võimas. Jan Blomstedt või näiteks. Eesti keeles on temast kirjutanud vast Joel Sang http://openlibrary.org/a/OL279642A/Jan-Blomstedt

http://www.finst.ee/KirjandusKriitika.htm

Aga vaadale või ise. Tema Shame and Quilt on võimas uurimus. Tema Salamets ja Kosmopoeetika on aga nii kerged ja sädelavad vaimupitsilised raamatud et Eestis ma sellist esseistikat ei teagi. http://www.sirp.ee/archive/2002/05.04.02/Kirjand/kirjand1-3.html

http://www.hs.fi/kirjat/artikkeli/Ep%C3%A4ilij%C3%A4nk%C3%A4sikirjaJan+Blomstedt+etsii+uuttaretoriikkaa+vanhankreikkalaisen+viisauden+jatkoksi/HS20031117SI1KU02nza

http://images.google.ee/imgres?imgurl=http://www.kiiltomato.net/uploaded/sibeliuksenpyora.jpg&imgrefurl=http://www.kiiltomato.net/%3Frcat%3DKotimainen%2Bproosa%26rid%3D1119&usg=__4aL5R-Sz1VmZbnBxCttf1eFLkZQ=&h=158&w=100&sz=10&hl=et&start=20&um=1&tbnid=ayeNVcZ9I7kCtM:&tbnh=97&tbnw=61&prev=/images%3Fq%3Djan%2Bblomstedt%26ndsp%3D21%26hl%3Det%26lr%3D%26sa%3DN%26um%3D1

Ja kui juba Soome vendade kiitmiseks läks siis Erkki Toivaneni raamatud on ülimõnusad. Tema uurimus aga Kanali kahelt kaldalt ehk Inglismaast/Prantsusmaast on lausa briljantne. Nii siis tagasi Kokko juurde. Mees kes tunneb oma tare hinge, mees kes tahab vähemalt pool aastat elada põhjas selleks et osa saada päriselust ja siis ülejäänud poole aastast selle üle kirjutades ja pilte sättides reflekteerida. Mõnus elu. Siuke mees.

Mul oli ka eile hea tunne sest algas töö kandekonstruktsioonide alal ja üks maja sein sai paljaks võetud. Järjekord on korstnad, katus, seinad, aknad. Ja natuke siia sinna. Maja on nüüd ühest küljest paljas nagu riieteta inimene, maja on häbeduse paljastanud, omad nõrgad kohad ja neid tas on. Selles seinas on kaks kõdunend kohta mis tulevad ära parandada ja siis katta sellesama rohesinise plaadiga millega kaetud maju Eestimaa täis on. Tuuletõkkeplaadiga. Olen näinud kuidas see töö tehakse ära ühe päevaga ja maja riietatakse uuesti aga olen näinud ka maju mis seisavad paar aastat oma rohesinises aluspesus enne kui üleriided jälle selga saavad. Maja lahtiriietamine tähendab vastutust, seda vastutust et sa ta jälle riidesse tagasi ka saad pandud. Et sa võtad vastutuse suure ja võima asja üle milleks on maja/ kodu, et sa mõistad oma maja hinge ja hoolitsed oma maja eest.

Seda teeb mu tubli naaber, seda tööd, mina vaid kiibitsen ja teen õhtusi harjutusi mootorsaega Stihl. Mis on vastikult raske saag. Ühe paagitäie püüan ikka õhtul ära saagida. Mäletan Oprah saadet kus ta ihudoktor demonstreerib ühte Costa Rica vanameest kes on 99 aastat vana ja muudkui müttab aias tööd teha. Võtab tal pluusi ära, palub võtta, ja siis demonstreerib vana lihaseid ja imestab et mehel on lihased. Ja seda tänu matsheetaga igapäisele rohuniitmisele viljapuuaiast. Võib arvata et peale seda ilmus USA aeroobikataevasse uus harjutus, või tantsumäng, mitte me lähme rukkist lõikama, vaid vanamees raius puuaviljaaias rohtu ja sajad naised muusika taktis teevad ehk imiteerivad matseetaga rohu lõikamist. Mina pakuks Oprah shõusse välja õhtuse harjutuse mootorsaega Stihl. Või siis selle mulaashiga ja oleksin ise nõus muidugi vastava tasu eest juhatama muusikataktis saemulaashiga töösimulatsiooni. Ka mul on lihased, mõelge ise 50-nene mees kel on lihased ja kui mult küsiutakse et milles on mu vitaalsuse ja pikaealisuse saladus siis vihjan ma mootorsaele Stihl, (olles loomulikult enne saefimaga lepingu sõlminud) et seal, selles saes, ongi mu musklid peidus. Saag ise on aga raske ja vastik ja võtab vasaku käe krampi. Nõrgem mees seda tööd ei tee ja tea kaua isegi ja ohtlik on see töö ka.

Nii et tahaks mõista oma kodu hinge ja võtta sinna veel elajaid juurde kellele see ka koduks oleks siis omal ka lihtsam ja rahulikum olla kui vastutus suurem. Et ei põgene ära ehk.

Võtan päikest; päike võtab mind

kuni pruunid on mu selg ja rind.

Päikesele ennast annan

päikenegi mul end annab

riideid seljas ma ei kanna

soe on, miks neid selga panna?

Suvepäevadeks ma kuumiks

valmis olen et saaks  pruuniks.

Päike pruuniks must ei saa,

nagu oli, nii jääb ta.

Aga mina pruuniks muutun

siis kui päike musse puutub.

Ma ei saa end võrrelda

päikesega – suur on ta

ja meid kõiki pruunistab.

 

Pärnu rannas 18.07.2009

Uuus nädal

Väljataguseid ei viitsi lugedagi enam. Minul on aga õhtused harjutused mootorsaega ja töö töö töö. See mis tegi ahvist inimese ja inimesest hobuse. Töösmorgasbord on tõesti laialdane. Tahan  teen puid, saen lõhun, kas matseetaga või sae või kirvega. Tahan ronin katusele ja töötan seal. Tahan kõpitsen abihoone kallal, laon laudist või mida iganes ja seda jätkub ju vähemalt 50 ks aastaks.

Ostsin Märjamaa raamatukogust Ungelo Tare 2 krooni maksis. See üks  noist raamatuist mis kunagi on hästi istunud. Raamat kui maja elulugu, maja mis majutab oma tegijaid ja olijaid ja elajaid. Eile istusin äikesega üksi kodus ja lugesin kunagisi ema luuletusi. Oli ta selline naivistlik nagu Liiv aga anne oli vaieldamatult olemas, kirjutas vaid vähe. Muidu oleks veel kes teab mis…? Tulnud või olnud.

Ärkan väikese roidumuse ja piimhappega ihus. Ja nii juba mõnda aega. Pärnu rannas sai käidud. Oli päike ja puha, pruuniks tegi. Ja roidunult pole isu kirjutada, nagu täna. Ehk päeva peale klaarib ära.

 Eile oli film kus üks ütles peale pattur/mõrtsukpaari elektrifitseerimist. Silm, silma, hammas hamba vastu? Teine vastas etneil ei olnud küllalt silmi ja hambaid oma tegude eest tasumiseks. Esimene aga kehva tunne on sellegi poolest.

Uuest inimesest

Kristlus on siiani ebaõnnestunud sest ei ole õnnestunud luua seda va uut ja päästetud inimest. Paraku. Pole õnnestunud sest ei ole püütud ja pole õpetatud ja ei osatagi seda teha ega tahta. Uus loom, uus loodu – kus sa oled? Tõsi, sõnu pruugitakse aga sisuliselt uut looma ei ole. Seesama vana inimene vaid end ajuti ehk uueks nimetab ja peab. Või ütleme siis parem nii et sõnus on aga tegelikkuses ei ole, või et tegelikkuses on see uus loom liiga vana moodi selleks et õigustada uueks nimetamist. Kas kristlus on ebaõnnestunud? Loll küsimus eks. Vaata või ise millist rolli mängib tänini Euroopa ja P- ja Lõuna Ameerika, loomulikult ei ole. Kristlus vallandas indiviidi ja indiviid see jube elukas sai hakata end teostama suhteliselt vabalt ja nüüd on see va indiviid juba väga suuri asju korda saatnud. Aga see on vana loom mitte uus. Õhtumaa versus kollektiivsed häbikultuurid mujal maailmas, eriti Aasias. Nad on tublid massitoodangus aga leiutamises mitte eriti, sest indiviid on siiani seal ahistatum kui Õhtumaal. Ja ühiskondlikud struktuurid jäigemad. Nii et kui mõõta jõu ja eduga siis oh ei. Väga õnnestunud. Aga ebaõnnestunud on kristlus sellesama va uue looma loomisel.  Tal on küll õnnestunud kogu Õhtumaa olemine omasse vormi valada ja saada ja sedagi teatud hinnaga. Selle hinnaga et uuest loomast on sisuliselt loobutud. On sotsid ja muud vasakliberaalid kes tänini ahistatud indiviidi asja ajavad ehk küll see on iseenda vastandiks muutnud asi juba. Need pole enam sedavõrd kristlased ehkki ärkamised täna leiavad aset just siis kui kristlus asub survatuid radikaalselt aitama ja päästma. Olgu või Lõuna -Aafrikas või M-Luter King. Näiteks kui kirik Eestis asuks  venelaste õiguste eest võitlema siis võiks siin ehk ka ärkamine tulla. Aga meiue eestlaste rahvuslik tunne on tugevam kui kristlik ja sestap ei saa nõndamoodi mitte kunagi ega kuidagi sündida. V.a. vähesed erandid võtmes Isa Aavo ja Peeteli kirik.

Kui aga nishisättumus tahab näiteks ümber defineerida kogu normaalsuse mõistet, siis tahab ta liiast ja siis tahab ta hävitada kogu süsteemi mille osaks ta ise on.

Silmakiri  on selle edu hinnaks. See et õhtumaa ei oska enam religioosselt kuri olla ega võidelda. Vaid üksnes sekulaarselt. Religioon ripub ikka kaasas nagu tavaks aga ta ei määra ega defineeri enam midagi. Ta on pigem sanitariks kui väejuhiks. Religioosselt võidelda  ei luba ega lase Kristuse õpetus. No mitte kuidagi ega kunagi ei lase ega lasegi laskma. Ja sestap tuleb  teiste religioossete võitlejatega võitlemiseks oma religioon kõrvale panna või taandada ta lihtsalt indiviidi tasandile. Näiteks või islamistidega, nemad saavad usu nimel kuri olemisega väga edukalt hakkama. Poliitiliselt korraktne õhtumaalane aga ei räägi usust midagi vaid räägib poliitilisest võitlemisest ja rahu tagamisest jms. St ta ei räägi kõige tähtsamast sest ta ei saa ega oska ise sellega enam ühiskondlikul tasandil midagi peale hakata, selle va usuga. Usk on ilmavaade millesse suubuvad mingilt tasandilt alates kõik muud vaated. Aga seda indiviidi tasandil. Ühiskondlikul  tasandil on ta enamjaolt hüljatud sest sellega ei osta miskit peale hakata lihtsalt ja ei ole poliitkorrektne sellest rääkidagi. 

Tulemuseks on inimese lagunemine, fragmentatsioon, skisofreenia. Sest ka indiviidi tasandil ei saa hästi kristuse nimel kuri olla. Aga peab, missioon käsib. Kuhimaani on eristamine ja kompartmentaliseerimine ju hääd ja annavad märku peenusest. Versus jämedus ehk eristamatus ehk suutmatus asju liigitada sest liike ju pole või ei tunta. Ka fundamentalist läheb kahe peamise kategooriaga maailma liigitama. Olgu neiks siis õige/vale või hea/paha, kasulik/kahjulik; religioosseks eripäraks on vast kuri/hea.

Aga tagasi uue looma juurde. Uus loom oli Jeesuse sõnul Jumalariigi loom, selle riigi loom kus headus elab ja armastuse mimesis jms. Kus ei valitse tsentrifugaalsed jõud vaid tsentripetaalsed. Kus on armastuse koherents. Selles ollakse ebaõnnestunud, sest parimalgi juhul  tähendab kristlik eluviis täna reeglistatud rivaliteedi järgimist ehk seaduskuulekat elu mitte uut seadust. Uus seadus ei tähenda aga vana legalistliku seaduse järgset kuulekust. Ei, uus seadus tähendab armastuse mimeesist, seda et me ei ole aetud enam rivaliteedist. Kui siis ehk vaid sellest ühest “vastatikkuses austuses ja armastuses üksteisest ette jõudmises”. Ehk tagurpidisest mimeesisest ehk headuse mimeesisest. Nii palju siis uuest loomast. Või nii vähe.

Keegi olla nägemuses näinud et vana inimene pressib kaasa, läheb uus inimene uksest, vana inimene tahab et teda ees lastaks, läheb uus inimene tuppa, vana inimene istub juba laua taga  ja sööb. Vaat nii on lood pahasti on lood. Ehk polnudki toda uut seal sellel kel vana ees sebis kõikseaeg? Uus inimene on tehtud ehk vaid seksuaalmoraali mõttes uueks ja puhtaks ja asi seegi aga ta on jäetud vanade rivaliteetide kätte. Võitlejate kätte kes tedagi võitlema sunnivad sest see on selle maailma viis. Ja nende kätte kes väikest aga väga võitluslikku iisraeli imetlevad ja eduteoloogide kätte kes tavalise argivõitlemise ehk konkurentsi ehk egoistliku kasutahte ära kristianiseerivad ja sellest oma firmamärgi teevad. Ei ole Kristuse loomusele võõramat õpetust kui eduteoloogia. 

Vana inimene maetakse küll ristimises maha aga milline too uus olema peaks seda ei teata tahtagi. Kui siis ehk selline kes on aus ega abielu riku. Aga muidu, mine vend võitle nii kuis suudad. Kick them ass, nagu öeldakse. Pane anna tee ära sest Jumal armastab julgeid ja ehk ta su just selleks valinud. Nii saab ehk kalvinist mõelda aga ei teine.

Ega siis see et vana maetud saab ei taga et kohe uus platsis  on. Ei, ta, see va vana kaevab end sealt välja ja müttab edasi, riietub veel selle va uuega ja hakkab end uuena esitlemagi. Teeb nimekaardid ka kui tarvis. Oh ta tunneb igast trikke ja teeb.

Vaatan mina külamehi jalgratastega ja jõuab järeldusele et on neli peamist faasi. Kõigepealt külamees sõidab rattaga, on n.ö. ratta seljas ja haldab ja valitseb ratast. Teine faas on see et külamehel on ratas käe kõrval ja ühiselt üksteist toetades minnaks siis kuhu tarvis. Siis tuleb faas kus külamees hülgab ratta, jätab teeperve ja roomab üksi edasi sest tema ei suuda enam mõlema eest vastutada. Ja siis on veel neljas viimane faas, kus külamees ei rooma ka mitte enam edasi vaid magab koos rattaga kõrvuti, vahel isegi ratas tekiks peal. Vaat siukseid vaatlusi ma seal maal teen.  Aga mu töökoha parkla kõrvasesse majanishi on inimene elama kolinud. Igal hommikul on ta seal. Ma tahaks taga suhelda aga ma lõhnu ei talu ja ei saa. Ja tal on kärbsed ümber.