“Mina ei oska Piibliraamatut küll kuidagi mitteohverduslikult lugeda,
tõesti ei kujuta ette.
Kui kõik oleksid muudkui ainult head ja kenad, siis jääksid hingepõhjaprobleemid ju kiipsmailingu taha ja inimese koguterviku lepitamine täiesti kõrvale.”
Mitteohverduslik lugemine tähendab seda et Jumal ei taha ohvrit. Ja kõik. Meie oleme tahtnud ja tahame ja meie poolt loodud verejanune Jumal, see kes on meie poolt loodud tahab verd. Jeesus ei olnud viimane ja täiuslik ohver, tänu kellele praegu ja ajutiselt Jumal ohvreid ei vaja. Ei, Jeesus oli meile meie ohverduslikkuse paljastaja.
Seega pigem ohvri lõpp. Ja see on lunastus et me näeme endid selliseina nagu me oleme. Nii nagu Peetrus Nelipühapäeval ütles, “teie lõite Jeesuse risti!” Ja me ei olnud siinkohal nagu Juudas kes tegi halba ettenähtud tööd, ei me tegime seda sest me ei saa teisiti ja teistmoodi, sest me on meie loomuses.
Ei ole ühtegi võimalust ette kujutada Jumalat kes oleks samal ajal hea ja samal ajal ohvrilemb. Võimatu. Vastupidi Jumal samastab end algusest peale ohvritega nagu Abel. Tõsi VT on palju kirjakohti millede järgi Jumal sanktsioneerib ohvreid, õigustab ja nõuab aga see on meie endi ohverdamise legitimatsioon. Tõeline jumalik liin ehk nn. piibli punane niit läheb läbi ohvrite ja mitte ohverdajate.
Need on Jeesuse enda sõnad: “et teie peale tuleks kõik õige veri, mis on valatud maa peal õige Aabeli verest kuni Berekja poja Sakarja vereni, kelle te tapsite templi ja altari vahel.
Lk 11:51Aabeli verest kuni Sakarja vereni, kes hukati altari ja jumalakoja vahel. Jah, ma ütlen teile, see nõutakse kätte sellelt sugupõlvelt!”
Ja vea teeme kui endid sellest jälle välja loeme. Veelgi koletuslikum kui nagu Bonnke räägime et Hitler tegi sellegi teoks. Iga põlv mis ohverdamist õigustab kannab ka toitmisahela viimase lülina vastutust, ükspuha mis rahvusest või millal või kus.
See on Jeesuse enda sõnul tema tegelik suktsessiooniliin millesse ta kuulub.
Noore kristlasena mõtlesin ma et kui vaid inimesed mõtleksid ohverduslikumalt et nad mõistaks Jeesuse kui viimase ohvri olulisust. Nüüd võib ehk mõelda et kui nad seda tõesti teeksid ja selles endi loomuse ära tunneks. Ja sellest tulenevalt enam ohverduslikult ei mõtleks ega toimiks.
Vaata see on Jumala tall kes võtab ära maailma patu. Meie loeme kohe et tall Jumalale, mitte Jumala tall, mis viitab ju tegelikult hoopis sellele et ta on ohvriks meie käes. http://www.epl.ee/artikkel/471282
Hea artikkel mis viitab meie ikka veel kehtivale androtsentrilisusele ja nendele kes tagajärjel kannatavad ikka veel ja mõned lausa pöördumatult. “surma põhjustamine ettevaatamatuse läbi”, eufemism nagu “vastasuunavööndisse kalduminegi”.
Aga lugege parem originaali kui minu küündimatuid heietusi:
http://books.google.ee/books?id=6Bl3Y5G1OjkC&pg=PA40&lpg=PA40&dq=non-sacrificial+reading&source=bl&ots=GJtR_86nJ8&sig=v0BFMOSeWM83yizeZrKTY9aj17c&hl=et&ei=Bhg2Sp3GGNLK_gbXw5DDCg&sa=X&oi=book_result&ct=result&resnum=4
0 Vastust to “Vastuseks Tordilõigule”