Sa tõlkisisd Girardi.
Palun ütle, kas pole nõnda, et hakitakse ja lõigutakse ja jäetakse Piiblist alles see mis sobib.
Vastavalt ajale. Inimesele.
Ja lõppeks: sobib kõik.
Girard mainis(loodan, et taas ei eksi), et kuskil UT-s ei räägi Jeesus enese ohverdamisest.
Aga Pühal Õhutsöömaajal ütleb ta selgesti: et see on veri mis teie eest valatakse ja ihu mis antakse.
Ja Keetsemani aias palus ta: et see karikas mööda läheks.
Ja seda Ta ütles: et hea karjane jätab oma elu lammaste eest.
Ja palju muudki.
Kui inimene usub Kolmainsusesse, siis ta usub ka seda, et ristil oli Jumal.
Ja sõimes oli Jumal.
Vastuseks: Esiti et milline piiblivaade meil on. Kui see on selline koraanlik vaade kus Piibel on paberist paavst n.ö. siis muidugi on see omaette argument et usume Piibelt. Aga piibel on väga rikas raamat ja pole ma kunagi kuulnud et keegi ükspuha kui piibliusuline jutlusteks näiteks kirjakohast:
Ps 137:9Õnnis on see, kes võtab su väikesed lapsed ja rabab nad vastu kaljut.
Nii et piibel piibliks. Mina olen selles piibli asjas luterlisel seisukohal et piibel on häll, milles magab Jeesuslapsuke või sõim. St et ma ei usu raamatu jumalikkust või igasugusest kriitikast ülalpool olekut. Otse vastupidi ma arvan et Piibli mitteohverduslik lugemine on väga oluline. Piiblis on kaks selget liini, esimene on ohverdajate liin kes otse loomulikult Jumalaga omi tegusid sanktsioneerivad ja on teine liin mis on mitteohverduslik lugemine mille kohaselt Jumala samastub ohverdatavatega ehk ohverduslikkuse ohvritega. Aabelist alates ja Jeesuse endi sõnade kohaselt.
“et teie peale tuleks kõik õige veri, mis on valatud maa peal õige Aabeli verest kuni Berekja poja Sakarja vereni, kelle te tapsite templi ja altari vahel.
et teie peale tuleks kõik õige veri, mis on valatud maa peal õige Aabeli verest kuni Berekja poja Sakarja vereni, kelle te tapsite templi ja altari vahel.”
Vastavalt sellele kirjakohale asetab Jeesus end selgesti ohverdatute suktsessiooni. Ja nõnda mina ka. Loomulikult küsib siiras otsija seda kuidas julma jumalat heaga lepitada ja just siinkoal tehakse igast imetrikke aga ei saada sellega ikka hakkama. Ja siit sünnibki silmakirjalikkus, see et pealtnäha ollakse nagu natuke hea sest Pühakiri nagu nõuab seda aga kui see kohe ei tööta siis võetakse kohe ka teised ja vähe vingemad abinõud tarvitusele, nagu kahuripaadid ja armeed ja nõnda tänini välja. Et jutlustakse kadunud pojast aga kui too poeg ukse taga kopsib siis on parasjagu muud tegemist. Otsitakse välja leping mis on pojaga tehtud siis kui ta allesminema hakkas. Vastus on elementaarne ja lihtne -julm jumal on hea ehk tegeliku jumalaga ühildamatu ja ei ole olemas sellist trikki mis neid ühitaks. Kui me aga Piibli jumalaks kuulutame siis peame me neid ühitama ehkki see võimatu on.
On vaid üks ja hea Jumal, kes on alati hea olnud ja see on inimeste julmus mis on end VT-s püüdnud Jumalaga õigustada. Ja niisama lihtne see ongi ja täna on see sama lihtne nagu toona ja 5000 a tagasi. Ja selline suhtumine tänini püüab ametkondlikku (kiriklikku) egoismi ülemaks seada kui armastuse käsku.
Vaat nii ma vastakski. Süü ja häbi jutt eile väljendas mu enda segadust kes ma alles otsin ja püüan otsi kokku viia. Mulle on see häbi kui “olemissüü” kontsept uus ja ma ei oska sellega suuremat veel peale hakata. Minu jaoks on süü nõnda kaheks jaotatud, üldiseks kollektiivseks ehk traditsiooniliseks süüks ja siis isiklikuks olemissüüks ehk häbiks. Pole veel aru saanud sellest. Mulle mu senine arusaam enam meeldis mis rääkis häbist kui kollektiivsest õiguse kandjast ja häbitundest kui selle vastu rikkumisest ja süü kui isiklik individuaalne Jumala või tema koodeksiga silmitsi seismine. Nii et uurime ja arutame alles.
Just selles mõttes ma eile kirjutasingi et kõigealt oli patt häbi selle pärast et teie/meie lõite/lõime Jumala risti. Oops, valesti läks seekord aga mis sa teed kui sa hing kogu ja kõikseeaeg ohverdad, marginaliseerid, ostrakeerid, viktimiseerid siis mõni ime et vahel ka jumal sekka satub. Kui puid raiutakse siis laastud n.ö. lendavad. Ja selles osas ei ole ju tänini midagi muutunud sest needsamad head sõnad/terminid töötavad ju täna samamoodi edasi olgu siis ilmalikus või usulises sfääris. Jeesus tuligi meile näitama seda millised me oleme et me häbi tunneks ja saaksime haaratud headuse/armastuse mimeesisest ja siis ehk…me enam ei ohverda.
Mina väidan et Pk mitteohverduslik lugemine on ainuke mis selle vastuolu pahajumala ja heajumala vahel ära lahendab ühe Heajumala kasuks
Suur osa aga eilsest jutust oli lihtsalt netileidude jagamine. Ja Vahur Afanasjev mind üles haipis mis klikkide arvu tavalisega võrreldes mitmekordseks tõstis. http://afanasjev.blogspot.com/
Aga see läheb üle. Aga ma arvan et nood astmed on paljudele põnevad, Kohlbergid, Piaget-d jt. Nii et siin tuleb tsitaate ja linkisid:
http://et.wikipedia.org/wiki/Usulise_arengu_astmed
http://video.ut.ee/usundilugu2/02usundilugu_files/Default.htm#nopreload=1
Moraaliteooria klassik Lawrence Kohlberg seostas moraalset arengut intellektuaalse arenguga ja jaotas moraalse arengu kuuele astmele. Kaht esimest astet nimetas ta eelkonventsionaalseks, teist kahte konventsionaalseks ja viiendat-kuuendat postkonventsionaalseks.
Karistuse ja karistuse vältimise mudel seostub eelkonventsionaalsusega, mis on moraalse arengu kõige madalam aste ja iseloomustab näiteks väikelapsi. Kui tegemist on täiskasvanutega, siis väga algeliste isenditega. Eelkonventsionaalne moraal on kas täielik nullmoraal, see tähendab kuuletumine vaid autoriteedile ja hirm karistuse ees, või siis naiivne, egoistlik orientatsioon: õige on see, mis rahuldab minu vajadusi. Sellesse astmesse kuuluvad veel käitumismudelid kaup kauba vastu, igasugused sobingud ja vahetused sina mulle, mina sulle stiilis jne. Mingeid kõrgemaid, üldkehtivaid kokkuleppeid ei teata ega tunnustata.
Moraalse arengu astet saab tuvastada küsides, missuguseid argumente kasutab inimene oma tegu õigustades.
Konventsionaalne moraal sätestab, et käituda tuleb nii või teisiti, sest mingid ühiskondlikud kokkulepped kehtivad igas olukorras. Samas ei analüüsita nende kokkulepete sisu, need lihtsalt kehtivad. Näiteks et makstakse makse või et peetakse lubadustest kinni. See on ka üldlevinud moraalse arengu tase. Enamik inimesi sellest kõrgemale ei tõuse ja selline arengutase tagab ühiskonna normaalse toimimise.
Postkonventsionaalne moraal toetub inimese sisemistele veendumustele, näiteks ei varasta sellise moraaliga inimene isegi siis, kui grupinorm lubab, ka äärmuslikus olukorras. Samas teadvustab inimene, et moraalinormides on olemas suhtelisus ja lepingulisuse moment.
Nüüd võiks muidugi küsida, kas ma väidan, et kogu eesti rahvas on oma arengus alles lapsekingades. Ilmselt mitte, kuid eelkonventsionaalne karistuse ja karistuse vältimise moraal näib meil mingitel põhjustel valdavat. Eesti rahva enamik on moraalselt lapsemeelne, kui viisakalt väljenduda.
0 Vastust to “Vastus La-le”