Süüst ja häbist

Olin hiljuti koolitusel ja seal räägiti süüst ja häbist erinevalt kui olin kultuuriantropoloogias harjunud ja ise õpetanud. KA-s eristatakse ühiskondi kui süü- ja häbiühiskondi. Häbiühiskondades on suurimaks häbiks “kaotada nägu” kogukonna silmis. Süüühiskondades on aga koodeksid ja n.ö. iseseisvad mõõdupuud millede suhtes inimene end individuaalselt mõõdab. Inimene on seega kuidagi üksi ja mõõdab end isiklikult nende suhtes.

http://www.vikerkaar.ee/?page=Arhiiv&a_act=article&a_number=4607

Tegelikult on kõik ühiskonnad olnud häbiühiskonnad. Ja süü on erastatud häbi. Süü tekib siis kui inimene kui moraalne subjekt hakkab end ise ja isiklikult mõõtma jumaluse suhtes või tema koodeksi suhtes, näiteks või dekaloogi suhtes. Süü tekib siis kui hakatakse rääkima süümest mis on väga isiklik ja teiste inimestega enam suuremat ei ristu. Välja arvatud selles osas et ka teised inimesed/indiviidid on üksi sellesama koodeksi ees ja suhtes.

Tegelt oli algkristlus täiesti selgesti häbiühiskond ja sealt ka kõik muud kollektiivsed tärminid nagu jumala rahvas jms. Ja pääsemine tähendaski jumala rahva hulka pääsemist ennekõike. Ja kogu Pühakiri räägib tegelikult kollektiivsetes terminites ennekõike päästest, meieaegne inimene aga oma individualistlike prillidega tõlgib selle isiklikseks ilma et ta ise sellest arugi saaks. Näiteks või kirjakoht millest ma jutlustasin eelmisel pp-l. Matteuse 28:16-20

Ja Jeesus astus nende juurde ja kõneles neile: “Minule on
antud kõik meelevald taevas ja maa peal.
¹⁹Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad,
ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse
²⁰ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil
käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu
lõpuni.”

Minge, tehke jne jms. Kõik pöördumised on mitmuses. Ja pääste subjektid on rahvad. Neid oli aga juudi pärimuse järgi maailmas vast 70. Meie aga tõlgime kõik meied minadeks ja kõik rahvad indiviidideks ilma et me ise seda isegi märkaks. Kollektiivsest ristiusust tegi esiti individuaalse Augustinus kes hakkas häbist rääkima süü terminites ja endas urgitsema. See muutus talle tähtsamaks kui miski muu.

Sealtpeale jäi kogukonnale vaid piiride valvamise osa ja sakramentide administreerimise osa.  Ja just siinkohal ongi suured käärid siiani ja väga paljudel rahvastel. Piibli häbikeel on tegelikult süükeelde tõlkimata ja mõnede väidetel just seetõttu pääste ja lunastus ei toimi. Seda enam indiviid end üksi tunneb sest ta saab aru et ei toimi aga miks ei toimi sellest ta enam aru ei saa.

Psühholoogias aga lähenetakse häbile enam kui üldisele valeolemisele ja olemissüüle. Pärispatt? Mis on patus seda olemuslikku ja naturaalset? Mis on patus päris? Eks ta sinna jäägi see vastus sellesse et õige on see mida kogukond peab õigeks ja sina oled vale kui sa sellele ei vasta. Või siis su eksimus selles teises võtmes näiteks või 10-nda käsu vastu. See et sa oled sama pesupulbert tahtnud kui su ligimesel reklaamfilmis. Ja mitte aint taht vaid ostnud. Arieli näiteks.

Nii räägime me ka pärispatust individualistlikult. Girard räägib sellest aga sotsiaalselt ehk kui rivaliteedist ja konkurentsist ja võitlemisest ja võistlemisest. S.t. kui sotsiaalsest fenomenist. Kui G näide tugineb Eriksonile siis Augustinus räägib juba sellest rivaliteedist mis on n.ö. piimavendadel amme rinna otsas.

Häbikultuurides tähendab näokaotus ka üsna kiirelt siidinööri, või muud nii nagu hiljutine endise L-Korea presidendi  kaljult alla viskumine näitas. Siis pole enam elu. Mina olen oma näokaotusi püüdnud võtta kui eksperimente. Ja kuhugimaani on see ehk ka õnnestunud. End vaadata kui proovikivi ja komistuskaljut.

Meie poliitikud/rahvas on aga paadunud ja süüga tegeleb meil Kapo, häbi aga lihtsalt ei ole. On vaid kuri ajakirjandus ja märtripoosid ja kaljudelt keegi alla ei heida end. Eestlane ei pihi kui võimalik, sest iga peab oma süüga ise toime saama ja edasi elama. Selles on mingis mõttes ehk me tugevus ja ellujäämisstrateegia. Teisalt aga kindlasti ka meie nõrkus. 

Kristlik kuulutus toob sisse teise süütelje mis on vähe rangem kui Kapo oma. Teisalt aga kindlasti ka hajutatum. Ja vahel  see töötab. Usukogukonna sees kus valitseb naiste maailm töötab aga häbi endiselt hästi ja igast kuuljutud on ikka au sees. Ja neid ustakse sest mõeldakse ikka nii et kus suitsu seal tuld. Ja suitsu lastakse ohtralt meil. See aga hävitab positiivsed mudelid meie ühiskonnas, mis toob kaasa eetilise kriisi. Ja nii ongi . Et järgida polegi nagu enam kedagi. Vaat selline analüüs siis.

Häbi tunnuseks olla punastamine. Aga tänased noored pidada enam mitte punastama. Punastamine on järsu dissonantsi tajumine enda ja kogukonna vahel, on n.ö. vahele jäämine. Või enda alastuse häbenemine või ….? Emad õpetavad lastele häbi ja isad süüd. Aga ega see nüüd nii lihtne ka ei ole.

Häbist kui olemissüüst veel:

Süü ütleb, ma olen valesti teinud! häbi ütleb – minuga on midagi valesti

Süü ütleb ma olen teinud vea; häbi ütleb ma olen viga.

Süü ütleb – see mida sa tegid ei olnud hea; häbi ütleb ma ei kõlba kuhugile.

Bradshaw (1988).

Süü puhul on vastuseks soov lunastuse järgi, parandada tehtu, korrigeerida viga, tervendada valu

Häbi puhul on valusad tunded, depressioon, võõrandumine, kahtlus endas, üksindus, isolatsioon, paranoia, sundkäitumine jne.

Häbi on hinge haigus. See on kõige teravam enesepoolne enese kogemine, mida tuntakse sageli alanduse või argpükslikkusena või ebaõnnestumisena või siis võimetusena väljakutsega hakkama saada. Häbi tuntakse seespool kui lahutust nii iseendast kui ka teistest.” Kaufman (1996).

Kui kanname talumatut häbi on reaktsiooniks sageli vägivald jms. Meie häbi oma kehade pärast juhib meid tänu soovile blokeerida seda tunnet söömishäiretesse, anorexiasse, töönarkomaaniasse jms.

Erinevus ida ja lääne vahel tuleneb eetilisest filosoofiast. Ühiskonnad mis on rajatud Judeokristlusele kasutavad süüd selleks et inimesed töötaksid ühise hüve nimel. Enamik teisi ühiskondi kasutavad häbi. Teisisõnu on enamik lääne kultuure Kohlbergi moraalse arengu skaalal faasis 4, samal ajal kui enamik ida kultuure on faasis 3. 

 

• Häbi. Kui ma varastan ja mind tabatakse siis ma ei meeldi inimestele
• Süü. Kui ma varastan siis me ei meeldi endale

 Katoliiklus muudab süü läbi pihi häbiks kus tegusid mõõdetakse eksperdi moraalse kompassi poolt. Üldiselt muutab Kõikjalviibiva kontsept süü vaid abstraktsemaks. Lunastus pakub teed välja lõputust häbist ja süüst. 

L. Kohlberg arendas ja täpsustas Piaget’ tööd, pannes aluse kaasaegsele moraalse arengu psühholoogia alasele debatile. Kooskõlas Piaget’ga leidis ta, et lapsed kujundavad oma mõtteviisi läbi kogemuste. Samas pikendas Kohlberg ajaliselt moraalse otsustuse arengut, eristades selles 6 täiskasvanuikka ulatuvat etappi (1969) ja jaotades need omakorda kolmeks tasandiks: prekonventsionaalne, konventsionaalne ja postkonventsionaalne tasand. Läbi nende avardub indiviidi moraalne suunitlus enesekesksuselt vastastikuste huvide tunnustamise ning sotsiaalsele rühmale ja ühiskonnale omaste reeglite ja kokkulepete tähtsustamise kaudu reegliülese, universaalsetest eetikaprintsiipidest lähtuva moraalini. Kohlbergi teooria esimesed 5 etappi on leidnud kinnitust hilisemate longituud- ja kultuuridevaheliste uuringute toel. (Murray, 2002).

Tahad teada päriselt,

kuis on asjad päriselt.

Mine siis ja päri selt,

kes teab kuis on päriselt.

 

Küsi sellelt, teiste seast,

kes teab hästi – kes teab peast.

Mine siis ja päri selt

kes on ise – päriselt.

 

Küsi selle käest, kes teab,

teadmine teeb ikka head.

Kui sa tead, siis on see hea,

ei pea rohkem murdma pead.

 

Muidu oma murtud peaga,

hakkama võid saada veaga.

Segi läheb päris, mängu

jääda võid sa päris kängu.

 

Mine siis ja päri selt

kes on päris päriselt.

 

Seda teadmist ärandada,

ei saa –

saab vaid - pärandada.

http://mait.juriado.com/2008/12/09/habi-ja-suu/