naiste tapmisest

http://www.epl.ee/artikkel/471282

http://et.wordpress.com/tag/karistamatus-sooliste-kuritegude-eest/

http://www.lux.ee/tiia/tegemised/Tiia_ettekanne.doc

Tiia ettekanne on väga hea. Ma ei ole kindel päris aga ehk olen taga elus ka kokku puutunud. 

Hea artikkel on see Päevalehe oma mis toob välja mitmedki ebakohad ja paljastab meeskeskse ilmavaate jäänukeid. Jah naisi tapetakse nii kogemata kui meelega. Hea point on see et tahtlik tapmine leiab aset vaid siis kui naine löögist sureb kui aga kukub ja kukkumisest sureb siis on “surma põhjustamine ettevaatamatuse läbi”. ON asjal muidugi ka teine pool, see et naised oma olemusliku empaatia tõttu kalduvad sageli kaassõltuvustesse ja n.ö. stockholmi sündroomi ja märtrikompleksidesse. Nendekohast vägivalda ei dokumentaarita st nad ise ei kaeba enne kui nad enam kaevata ei saagi.

tsitaat: “21 lähisuhtevägivalla vastu võitlevat ja vägivallaohvreid aitavat organisatsiooni kaebasid ajalehe Postimees Pressinõukokku. Kaebuse ajendas viis, kuidas Postimees kajastas mõrvajuhtumit Tartus, kus 57-aastane mees tappis 21-aastase naise. Ilma pikema sissejuhatuseta ja asja sisusse tungimata alustati loo käsitlust sellest, kuidas mõrvaohvrit ennast peeti kuriteo põhjustajaks.
Juba Postimehe pealkirjad „Arsti viis mõrvani kannatuse katkemine” ja „Kadi kasutas teda jõhkralt ära!” annavad lugejale suuna kätte, kuidas uudiselooga suhestuda. Edasi saame teada, et aluse selliseks arvamuseks andis neiu „taust, mis on kõike muud kui korralik”. Misjaoks keskendutakse sellises uudises ohvri isikule ja tema „paturegistrile”? Ajakirjanik peab mõistma, et sellise taustainfo edastamine paistab välja soovina anda uudise kajastusele teatud vaatenurka. Antud juhul näiteks seda, kui palju võime ohvrile kaasa tunda. Samuti, mida lugeja alusinformatsiooniga oma peas edasi teeb: “Oli pätt tüdruk, seega sai oma teenete kohaselt!”
Kahe inimese surmaga lõppenud tragöödiast kirjutati toonil, mis oli sobimatu. Kajastati rasket isikuvastast kuritegu, ilma et oleks toetutud tõenditele või kontrollitud informatsioonile. Loo põhjustest kirjutades tegeleti pigem spekulatsioonide ja fantaasiatega.

Paratamatult tekib paralleel hiljuti ühiskonda raputanud Oru mõrvajuhtumiga, kus arvatava tapja kohta sai avalikkus teada kui hea, korralik, töökas ja kaine ta oli. Vastukaaluks ebakainele ja valjuhäälsele tapetud naisele ja tema sõbrannale. Lisati, et väike laps langes ohvriks kogemata. Naise ja tema sõbranna tapmine oleks justkui põhjendatud olnud, sest mehel oli nendega raske?”

Ja veel üks tsitaat: “

Viimasel ajal kõneldakse palju vägivallast. Vägivalda püütakse jõudumööda nii-öelda salongikõlbulikuks muuta, kujutada seda elu lahutamatu osana. Elu olevat ju peaasjalikult võitlus.

Olen kuulnud vägivalda õigustavat juttu oma üllatuseks viimasel ajal ka paari mu lähimasse tutvuskonda kuuluva inimese suust, aga seda kostab muidugi Eestis laiemalt, vahest just eriti pärast aprillikuiseid Tallinna sündmusi.

Üks mu hea ja kõrgesti õpetatud sõber, aga ühtlasi ka elu ja maailma näinud perekonnainimene, keda olin pidanud seni rahumeelsuseks ise (ja kes seda kõigele vaatamata on jätkuvalt), selgitas mulle hiljaaegu, seejuures oma sügavaid sinisilmi vist pilgutamatagi, et inimesel võivat lihtsalt ühel hetkel „mõõt täis saada“ ja siis võivat ta teisele „molli anda“. Mis parata, elus kehtivat sellised „reeglid“.”

Mis on lahendus, vaadake veelkord mõned kirjed tagasi tolle vägivaldsuseta olendi pilti. Osaliselt on lahendus jah kultuuris aga kui me arvame et see ongi lahendus siis ei ole see seda mitte. Põhjus on ikkagi selles jadas jumal-mees-omand-vägivald. Vabadus, võrdsus, vendlus olla asendatud Petaini ajal jumal, kodumaa, perekonnaga. Ja perekonnaga traditsioonilisel kujul kus mees on perejumal. Kui teised teda aga sellena ei austa ega teeni no siis ongi kohe pahandus majas.

N.ö. kultuurilised ja õpitavad lahendid ei lähe asja olemuseni vaid kraabivad pisut pealispinda vaid. Õppida võib vaid seda et teatud juhtudel ei ole vägivald otstarbekas ja et see ei ole lahendite arsenali hulgas ühe tööriistana. Seda aga vist päriselt õpetada ei ole võimalik kuna see on kusagil sügaval loomuses igal inimesel ja kasvõi hädakaitseseisundis vulpsab sealt välja ikka. Kui vägivald on kõrvaldatud tööriistade või lahendite loetelust siis muutub inimene väga kaitsetuks teiste vägivalla suhtes ja väga sõltuvaks spetsiifilistest organisatsioonidest ühiskonnas, mis aga sugugi igalepoole ei jõua. Alternatiivid? Kui neid on. Vähendada ohvrigruppe on ju tore…aga, küllap leitakse uued. Aga püüda tuleb jah seda küll.

Vägivald on väga oluline piiride markeerijana. Nii isiksuse, omandi kui ka kogukonna ja selle gruppide piiride markeerija. Piirid on ju jõu ja vägivallajooned kus läheb kergesti laskmiseks. Piirid on aga ei midagi muud kui identiteedijooned. Seega on meie kogukondlik identiteet piiratud vägivallast ja vägivallajoontest.

Kahe terve ja austava inimese suhe mis oleks võimuvaba koostöö on küll võimalik aga see ei ole väga sage veel sest selliseid inimesi ei ole palju. Aga küll nad tulevad. 

Ka on olemas kalduvus et naiste puhul teatud käitumisviise tõlgendatakse enam haigustena mille eest mehi kinnimajja pannakse.    

Teemadering on suur ja avar. Koduvägivald, milledest nagu mehel ei olekski paslik rääkida. Õnneks olen ma üles kasvanud vägivallata kodus kus vaid lapsed vahel naapi said ja seda karistamiseks nimetati.

Naised on inglid seni kuni neil tiivad murtakse, siis hakkavad nad luua seljas landama.

Vastuseks Tordilõigule

“Mina ei oska Piibliraamatut küll kuidagi mitteohverduslikult lugeda,
tõesti ei kujuta ette.

Kui kõik oleksid muudkui ainult head ja kenad, siis jääksid hingepõhjaprobleemid ju kiipsmailingu taha ja inimese koguterviku lepitamine täiesti kõrvale.”

Mitteohverduslik lugemine tähendab seda et Jumal ei taha ohvrit. Ja kõik. Meie oleme tahtnud ja tahame ja meie poolt loodud verejanune Jumal, see kes on meie poolt loodud tahab verd. Jeesus ei olnud viimane ja täiuslik ohver, tänu kellele praegu ja ajutiselt Jumal ohvreid ei vaja. Ei, Jeesus oli meile meie ohverduslikkuse paljastaja.

Seega pigem ohvri lõpp. Ja see on lunastus et me näeme endid selliseina nagu me oleme. Nii nagu Peetrus Nelipühapäeval ütles, “teie lõite Jeesuse risti!” Ja me ei olnud siinkohal nagu Juudas kes tegi halba ettenähtud tööd, ei me tegime seda sest me ei saa teisiti ja teistmoodi, sest me on meie loomuses. 

Ei ole ühtegi võimalust ette kujutada Jumalat kes oleks samal ajal hea ja samal ajal ohvrilemb. Võimatu. Vastupidi Jumal samastab end algusest peale ohvritega nagu Abel. Tõsi VT on palju kirjakohti millede järgi Jumal sanktsioneerib ohvreid, õigustab ja nõuab aga see on meie endi ohverdamise legitimatsioon. Tõeline jumalik liin ehk nn. piibli punane niit  läheb läbi ohvrite ja mitte ohverdajate.

Need on Jeesuse enda sõnad: “et teie peale tuleks kõik õige veri, mis on valatud maa peal õige Aabeli verest kuni Berekja poja Sakarja vereni, kelle te tapsite templi ja altari vahel.
^{Lk 11:51}Aabeli verest kuni Sakarja vereni, kes hukati altari ja jumalakoja vahel. Jah, ma ütlen teile, see nõutakse kätte sellelt sugupõlvelt!”
 

Ja vea teeme kui endid sellest jälle välja loeme. Veelgi koletuslikum kui nagu Bonnke räägime et Hitler tegi sellegi teoks. Iga põlv mis ohverdamist õigustab kannab ka toitmisahela viimase lülina vastutust, ükspuha mis rahvusest või millal või kus.    

See on Jeesuse enda sõnul tema tegelik suktsessiooniliin millesse ta kuulub.

Noore kristlasena mõtlesin ma et kui vaid inimesed mõtleksid ohverduslikumalt et nad mõistaks Jeesuse kui viimase ohvri olulisust. Nüüd võib ehk mõelda et kui nad seda tõesti teeksid ja selles endi loomuse ära tunneks. Ja sellest tulenevalt enam ohverduslikult ei mõtleks ega toimiks. 

Vaata see on Jumala tall kes võtab ära maailma patu. Meie loeme kohe et tall Jumalale, mitte Jumala tall, mis viitab ju tegelikult hoopis sellele et ta on ohvriks meie käes. http://www.epl.ee/artikkel/471282

Hea artikkel mis viitab meie ikka veel kehtivale androtsentrilisusele ja nendele kes tagajärjel kannatavad ikka veel ja mõned lausa pöördumatult. “surma põhjustamine ettevaatamatuse läbi”, eufemism nagu “vastasuunavööndisse kalduminegi”.  

Aga lugege parem originaali kui minu küündimatuid heietusi:

http://books.google.ee/books?id=6Bl3Y5G1OjkC&pg=PA40&lpg=PA40&dq=non-sacrificial+reading&source=bl&ots=GJtR_86nJ8&sig=v0BFMOSeWM83yizeZrKTY9aj17c&hl=et&ei=Bhg2Sp3GGNLK_gbXw5DDCg&sa=X&oi=book_result&ct=result&resnum=4

Pan paniscus

Kallid lugejad, olgu nüüd palun selleks valmis et ma mõneks päevaks ära kaon. Seoses kolimisega maale kus mul hetkel netti ei ole. Kui rahakott kannatab siis ehk saan varsti neti sisse. Sest ega ma ise ka taha.

Iga komm tuleb mulle otse meilile: andrus.norak@mail.ee

Nii et kirjutage ja joonistage mulle.

Jumalatus jätab su üksi

oma vabaduse orjaks

looduse krooniks

ilma krooni ja kroonijuveelita

orjama oma vabaduse orjust

Loodus ei anna lootust

loodus on tehtu loomujärgsus

meie oleme ta teinud

tema – kelle rüpest me võrsunud oleme

olgu siis juhuslikkuse või mõtestatuse läbi

aga oleme

Ja nüüd väljavõte Edgari kirjast:

“Avalik-õiguslik ringhääling Margus Allikmaa juhtimisel ei ole ka pärast eurovalimisi midagi õppinud ega millestki aru saanud. Juhtusin eile 10. juunil nägema, kuidas käsitles Aktuaalne kaamera Anders Tsahkna juhtumit. Tean seda meest küll, ta töötas ka Tallinna linnavalitsuses kui me olime koalitsioonis Reformierakonnaga. Nüüd süüdistatakse teda mõjuvõimuga kauplemises sotsiaalministeeriumis. Tsahkna võeti kinni ja korraldati ka läbiotsimine. Kesknädal ennustas neid asju tema suhtes juba selle aasta algul, nüüd ongi teoks saanud. Aga antud juhul pole asi Tsahknas vaid pigem Aktuaalse kaamera poliitilises kallutatuses. Tsahknasse puutuv oli lükatud uudistesaates kõige tagasihoidlikumale kohale, võimalikult tahapoole. Vaikiti sellest, et tegu on väljapaistva reformierakondlasega. Kas mäletate, kuidas avalik-õiguslik ringhääling lõi trummi ja pasundas Panovi, Sepa ja muude taoliste juhtumite puhul ning loomulikult ei unustatud kordagi, et tegu on keskerakondlastega. “

Kommentaar: Ühest küljest on Edgaril muidugi õigus. Teisalt meenutab säärane loogika lastevahelist kisklemist kus iga teab seda mida teine on saanud või mida teisele on lubatud. Ja tundubki et nüüd peale Jürka lahkumist on Andruse poisid langenud rünnaku alla. Midagi pidi nende vahel juhtuma et asi nii läks. Ja nüüd ei ole Andrusel enam oma Felix Edmundovitshi. Ehk mingi kulissidetagune kokkulepe Edgari ja Jüri vahel. Ja Edgar vaatab pealt ja hõõrub käsi ja nõuab et andke neile nüüd nii nagu te meie omadele andsite. Ja kaotada pole tal ju midagi. Kui Anders näiteks või kohtus süütuks osutub siis on ta parimal juhul nagu Panov aga ikkagi hullem sest teda ju meedia algusest peale säästab. Edgar käitub nagu klassi poistehierarhias see viimane kes on eelviimaseks jäänud sest tulnud on uus viimane ja kes nüüd nõuab et andke aga hagu samuti nagu mulle kunagi. Edgar viib poliitika baasinstinstinktide tasandile. Seal on ta muidugi alati olnud. Niipalju siis. Kui ma kusagil kirjutasin et ohverdamist asendab valimine, siis on siin veel palju tegureid. On meedia, kes loob tähti ja häivtab neid kõikseeaeg ja siis veel Kapo kes peamiselt hävitab ja loob siis ehk kui ta hävitada ei suuda lihtsalt.   

Ja meie vaatame seda pealt ja elame kaasa.Mõrv kui matemaatika ülesanne nagu Kelgukoertes. Ei mingit suurt traagikat enam.

See on nüüd siis pilt mitteagressiivsest olendist. Aga tulles siit ohverdava käitumise juurde tuleb vist tõdeda et see tundub olevat omasem meestele ehkki ma päris kindel ei saa selles olla. Meeste hierarhia naiste kogukond. Oli mul selline jutt kusagil. Kirikiris vist. http://www.via.ee/content/article/naiste-uhiskond-meeste-hierarhia

Ka tänane mitteohverduslikkus tundub sobituvat  paremini vasak/feministliku agendaga. Vanameister G küll selliseid seoseid otse välja ei too sest tema jaoks ohverdamine suuresti teadvustamata on, st see on midagi mida me teeme sest see tundub meile õige olevat. Kui me seda näeme siis seda ei ole ja kui me seda ei näe siis on see seal, ütleb ta. Vasakfeminism aga rõhutab teadlikkust ohverduslikkusest ja teadlikku ühiskonna marginaalidega samastumist selleks et neid aidata ja vähendada seeläbi ühiskonna julmust ja edendada häädust.

Lisateljena võib sisse tuua aga ka patriarhaalse telje. Kui me elaksime naiste kogukonnas, st kui nemad valitseksid siis oleks kõik ilmselt üsna teisiti. Kuna naised reeglina nii hierahiliselt ei mõtle. Näiteks aga võiks võtta meie lähisugulased shimpansid ja nende alaliigi bonobod. Bonobode juures ei ole siiani täheldatud agressiivset käitumist. Seda asendab seksuaalne käitumine kui nii võib öelda.

Olen bonobodest lugenud juba ammu aga üks eilane vestlus jälle mõtted nendele viis. Ja siis on mul veel tore sõber loomaaias kes neist juba ammu vaimustus. Mina püüan erapooletult ja kiretult võtta. Shimpansid on väga patriarhaalsed ja territoorimiteadlikud ja kesksed ja meie elu ehk sotsiaalne struktuur on nendega ehk pehmelt öeldes pisut sarnane. Bonobod on aga midagi mida ehedalt inimkultuurides ei ole. Kuna inimene on mimeetline oles ja pole vist meil selliseid enklaave kus see võimalik oleks. Puhast naistevalitsust ei ole. Neil aga on, valitseb emaste grupp ja sex on suhteliselt vaba(väga vaba). Seega on ka omandisuhted ilmselt väga erinevad. Kuivõrd aga noid üldse võrrelda saab? Iga mehe laps võib olla sinu laps sest see ei ole nende poolse vabasexi tõttu kontrollitav ja igaks juhuks isased suhtuvad kõikidesse hõimu järglastesse sarnaselt hästi. Ühiskond millel on naiste grupi valitsus igal juhul väga erinevaid tagajärgi annab, see on selge.

Paljudele patriarhaalsetele imetajatele on aga omane et uus isane valitseja tapab senised kutsikad. Lõvidel on see nii ja sageli ka inimestel. Näiteks või Petlemma lapsetapp Heroodese poolt mis oli ka kaugelt võrreldav ju. Ja see et kõik teised järglased kägistati sel ööl kui üks poeg neist uueks sultaniks sai. Üsnagi omane ajaloos. Siit veel pisut arutlemist ja kaugel ei ole ka hüpoteesi püstitus et 1) inimesed peaks olema võimelised sarnaseks ühiskonnaks nagu nood bonobod. 2) ohverduslik käitumine on enam omane androtsentrilisele ilmapildile mis senini inimeste ilmas üsnagi süveräänselt valitseb.    

Meestele on aga nimelt nende hierarhilise mõtlemise tõttu pidevalt vaenlasi vaja, pidevalt ja lakkamatult nii nagu maajade jumalustele, iga päev paar südant. Sest nad jumalustest loomulikult samamoodi mõtlevad nagu iseendist. Muidu nende universum laguneb ja nad ise kiduma jäävad kui nad ei saa endid positsioneerida hierarhiates. Ja ega see eaga muutu vaid pälvimushierahiad muutuvad ja spetsifitseeruvad vaid. Ja rivaliteete ikka pärandada püütakse nagu Tões ja Õiguses. Ehkki enamjaolt ebaõnnestunult või ütleme teisiti et sotsiaalne surve on meil liiga nõrk. Kui ikka kõik nõuavad et sa pead oma vanaisa eest kätte maksma, küllap sa siis maksadki. Meil on surve nõrk.  

Vanad erudiidid näiteks tulistavad harva ja suurte mürskudega, nagu näiteks raamatutega. Ja hierahiad on veel vaid kaude tajutavad aga nad on siiski kusagil taamal seal olemas. 

Naised on sotsiaalsed, igal juhul sotsiaalsemad. Mina tundun et ka eaga enam naiste maailma poole kaldun sest seal on nagu midagi püsivamat, mulle tundub. Enam suhetele kui valitsemisele. Ja seda enam et mul selget ja ühest organisatsiooni hetkel ei ole millega ma end väga üheselt samastuksin. Ja tea kas enam tahakski. Kui oled kord ametkondlikud prillid eest võtt siis näed et täitsa hea ilus selge vaade. Inimesed on ju kõik head ja kenad ainult et üheskoos eriti meeste ja ametkondlastena nad julmaks kätte ja veidraks lähevad. Siis ei oska nagu enam nondega suuremat peale hakata. Ja seda veidram kui sinna miskit armastuse juttu veel kõrvale aetakse.

Teisisõnu on nüüd primaatide juurest leitud mingi alternatiiv, mingi võimalus mis võiks ju ehk ka inimeste maailmas….. või siis et vähemasti peaks ka inimesed teistsuguseks ühiskondlikuks korralduseks võimelised olema ehk sarnasteks nagu bonobod. Ka religioon on tegelikult oma ohverduslikul kujul üsna lootusetult ja ainuomaselt meesteasi. Eriti muidugi oma ohverdusliku lugemise kujul. Mitteohverduslik lugemine annab aga võimaluse kõigile inimestele ja kogu loodule. Selles mõttes on neil soolistel/eklesioloogilistel fundamentalistidel muidugi õigus et lase naine sauna, tahab veel lavale ka. Et see ametisse laskmine on vaid suure asja väike algus. Ja ega siin neil muud teha annagi kui pidada raskeid tõrjelahinguid ja lõpp on ikka vääramatult üks ja seesama. Kristluse inimeseloomise protsess seega jätkub ehkki kohati tundub et Rootsis juba aset leidva homopaaride õnnistamisega on see va humanismus mida kristlus kaasa on toonud ja jätkuvalt toob muutunud iseenda vastandiks. Elik absurdiks.   http://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/article.php?id=23911439

Ja see millele rõhutakse ehk truudus on üsna vastuolus bonobode vaatega. Truudus tuleb ikka kiivusest ja omanditundest ennekõike, mis minu arust on seotud traditsioonilise patriarhaalsusega. St ma arvan et Rootsi inimestel ei õnnestu sedamoodi bonobode mudelit jäljendada.    

Tundub et lääne ühiskonna areng läheb praegu bonobode suunas. Aga on palju vaeseid ja ehedalt ja animaalselt ohverduslik/patriarhaalseid hõime kes meid ilmselt varsti üle võtavad nii nagu meie kord Ameerika. Sest meie jaoks oli see ju “tühi” maa. Eks ole meiegi maa na tühjavõitu. Nende jaoks vähemalt. Ja kui bonobod kohtuvad shimpansidega, ehk kui seda jõge vahel ei oleks, siis juhtuks teadagi mis, neile näidataks tükkis nende vabaseksi ja naistevalitsusega kiiresti koht kätte. Ja sotsiaalne eksperiment lõpetataks ära. Meestele on ikka vaenlasi vaja ja kui neid enam loomariigist võtta pole ehk siis alfa kentaurilt? 

Vaid mitteohverduslik lugemine teeb asja teiseks ja sootuks erinevaks ja annab viimaks võimaluse ka senistele survatutele, keda valereligiooni nimel ahistatud on ja ikka ahistatakse. Aga sedagi suhtumist/lugemist/sotsiaalset eksperimenti vist väga pikalt viljeleda ei anna.

 http://books.google.ee/books?id=oW64qjzGv-AC&dq=bonobo&printsec=frontcover&source=bl&ots=Kk5ETex65o&sig=-PkTm6leP8t8eG8pP4DwS9ao6Ps&hl=et&ei=1KM0St2cCNyNsAa3×4y8CQ&sa=X&oi=book_result&ct=result&resnum=13

 http://images.google.ee/imgres?imgurl=http://www.bio.davidson.edu/people/vecase/Behavior/Spring2004/laird/david%2520eppstein%2520pictures/Bonobo(davideppstein).jpg&imgrefurl=http://www.bio.davidson.edu/people/vecase/Behavior/Spring2004/laird/Social%2520Organization.htm&usg=__Vumu9AQBbh6FsUXHbZe5Sbr087g=&h=672&w=448&sz=44&hl=et&start=5&um=1&tbnid=jCMctvFU_V6dnM:&tbnh=138&tbnw=92&prev=/images%3Fq%3Dbonobo%26hl%3Det%26lr%3D%26sa%3DX%26um%3D1

 

Vastus La-le

 

 

 

 

 

Ilusad inimesed

 

Vahel tunnen oma vennas

ära hoopis iseennast.

Ma ei tea kas minus vend

 tunneb ära iseend.

 

 

 

 

Vahel oma väikses ões

taban ära suure tõe.

Suguvõsa juuri vilju,

muudkui kasvab tasahilju.

Sellest vestab mulle sõsar,

suur on meie suguvõsa.

Kui ma vaatan oma isa

siis mul tuleb silma pisar.

Ta on vana väsinud,

on elu teda räsinud.

 

Aga minu kallis ema

vananagi on nii kena.

 

Sa tõlkisisd Girardi.

Palun ütle, kas pole nõnda, et hakitakse ja lõigutakse ja jäetakse Piiblist alles see mis sobib.
Vastavalt ajale. Inimesele.
Ja lõppeks: sobib kõik.

Girard mainis(loodan, et taas ei eksi), et kuskil UT-s ei räägi Jeesus enese ohverdamisest.
Aga Pühal Õhutsöömaajal ütleb ta selgesti: et see on veri mis teie eest valatakse ja ihu mis antakse.
Ja Keetsemani aias palus ta: et see karikas mööda läheks.
Ja seda Ta ütles: et hea karjane jätab oma elu lammaste eest.
Ja palju muudki.

Kui inimene usub Kolmainsusesse, siis ta usub ka seda, et ristil oli Jumal.
Ja sõimes oli Jumal.

http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=17510612&categoryID=9738762&ndate=1195779594&com=1&s=1&no=60360

Vastuseks: Esiti et milline piiblivaade meil on. Kui see on selline koraanlik vaade kus Piibel on paberist paavst n.ö. siis muidugi on see omaette argument et usume Piibelt. Aga piibel on väga rikas raamat ja pole ma kunagi kuulnud et keegi ükspuha kui piibliusuline jutlusteks näiteks kirjakohast:

^{Ps 137:9}Õnnis on see, kes võtab su väikesed lapsed ja rabab nad vastu kaljut.

Nii et piibel piibliks. Mina olen selles piibli asjas luterlisel seisukohal et piibel on häll, milles magab Jeesuslapsuke või sõim. St et ma ei usu raamatu jumalikkust või igasugusest kriitikast ülalpool olekut. Otse vastupidi ma arvan et Piibli mitteohverduslik lugemine on väga oluline. Piiblis on kaks selget liini, esimene on ohverdajate liin kes otse loomulikult Jumalaga omi tegusid sanktsioneerivad ja on teine liin mis on mitteohverduslik lugemine mille kohaselt Jumala samastub ohverdatavatega ehk ohverduslikkuse ohvritega. Aabelist alates ja Jeesuse endi sõnade kohaselt.

“et teie peale tuleks kõik õige veri, mis on valatud maa peal õige Aabeli verest kuni Berekja poja Sakarja vereni, kelle te tapsite templi ja altari vahel.
et teie peale tuleks kõik õige veri, mis on valatud maa peal õige Aabeli verest kuni Berekja poja Sakarja vereni, kelle te tapsite templi ja altari vahel.”

Vastavalt sellele kirjakohale asetab Jeesus end selgesti ohverdatute suktsessiooni. Ja nõnda mina ka. Loomulikult küsib siiras otsija seda kuidas julma jumalat heaga lepitada ja just siinkoal tehakse igast imetrikke aga ei saada sellega ikka hakkama. Ja siit sünnibki silmakirjalikkus, see et pealtnäha ollakse nagu natuke hea sest Pühakiri nagu nõuab seda aga kui see kohe ei tööta siis võetakse kohe ka teised ja vähe vingemad abinõud tarvitusele, nagu kahuripaadid ja armeed ja nõnda tänini välja. Et jutlustakse kadunud pojast aga kui too poeg ukse taga kopsib siis on parasjagu muud tegemist. Otsitakse välja leping mis on pojaga tehtud siis kui ta allesminema hakkas. Vastus on elementaarne ja lihtne  -julm jumal on hea ehk tegeliku jumalaga ühildamatu ja ei ole olemas sellist trikki mis neid ühitaks. Kui me aga Piibli jumalaks kuulutame siis peame me neid ühitama ehkki see võimatu on.

On vaid üks ja hea Jumal, kes on alati hea olnud ja see on inimeste julmus mis on end VT-s püüdnud Jumalaga õigustada. Ja niisama lihtne see ongi ja täna on see sama lihtne nagu toona ja 5000 a tagasi. Ja selline suhtumine tänini püüab ametkondlikku (kiriklikku) egoismi ülemaks seada kui armastuse käsku.    

Vaat nii ma vastakski. Süü ja häbi jutt eile väljendas mu enda segadust kes ma alles otsin ja püüan otsi kokku viia. Mulle on see häbi kui “olemissüü” kontsept uus ja ma ei oska sellega suuremat veel peale hakata. Minu jaoks on süü nõnda kaheks jaotatud, üldiseks kollektiivseks ehk traditsiooniliseks süüks ja siis isiklikuks olemissüüks ehk häbiks. Pole veel aru saanud sellest. Mulle mu senine arusaam enam meeldis mis rääkis häbist kui kollektiivsest õiguse kandjast ja häbitundest kui selle vastu rikkumisest ja süü kui isiklik individuaalne Jumala või tema koodeksiga silmitsi seismine. Nii et uurime ja arutame alles.

Just selles mõttes ma eile kirjutasingi et kõigealt oli patt häbi selle pärast et teie/meie lõite/lõime Jumala risti. Oops, valesti läks seekord aga mis sa teed kui sa hing kogu ja kõikseeaeg ohverdad, marginaliseerid, ostrakeerid, viktimiseerid siis mõni ime et vahel ka jumal sekka satub. Kui puid raiutakse siis laastud n.ö. lendavad. Ja selles osas ei ole ju tänini midagi muutunud sest needsamad head sõnad/terminid töötavad ju täna samamoodi edasi olgu siis ilmalikus või usulises sfääris. Jeesus tuligi meile näitama seda millised me oleme et me häbi tunneks ja saaksime haaratud headuse/armastuse mimeesisest ja siis ehk…me enam ei ohverda.

Mina väidan et Pk mitteohverduslik lugemine on ainuke mis selle vastuolu pahajumala ja heajumala vahel ära lahendab ühe Heajumala kasuks

Suur osa aga eilsest jutust oli lihtsalt netileidude jagamine.  Ja Vahur Afanasjev mind üles haipis mis klikkide arvu tavalisega võrreldes mitmekordseks tõstis. http://afanasjev.blogspot.com/

Aga see läheb üle. Aga ma arvan et nood astmed on paljudele põnevad, Kohlbergid, Piaget-d jt. Nii et siin tuleb tsitaate ja linkisid: 
 http://et.wikipedia.org/wiki/Usulise_arengu_astmed

http://video.ut.ee/usundilugu2/02usundilugu_files/Default.htm#nopreload=1

Moraaliteooria klassik Lawrence Kohlberg seostas moraalset arengut intellektuaalse arenguga ja jaotas moraalse arengu kuuele astmele. Kaht esimest astet nimetas ta eelkonventsionaalseks, teist kahte konventsionaalseks ja viiendat-kuuendat postkonventsionaalseks.

Karistuse ja karistuse vältimise mudel seostub eelkonventsionaalsusega, mis on moraalse arengu kõige madalam aste ja iseloomustab näiteks väikelapsi. Kui tegemist on täiskasvanutega, siis väga algeliste isenditega. Eelkonventsionaalne moraal on kas täielik nullmoraal, see tähendab kuuletumine vaid autoriteedile ja hirm karistuse ees, või siis naiivne, egoistlik orientatsioon: õige on see, mis rahuldab minu vajadusi. Sellesse astmesse kuuluvad veel käitumismudelid kaup kauba vastu, igasugused sobingud ja vahetused sina mulle, mina sulle stiilis jne. Mingeid kõrgemaid, üldkehtivaid kokkuleppeid ei teata ega tunnustata.

Moraalse arengu astet saab tuvastada küsides, missuguseid argumente kasutab inimene oma tegu õigustades.

Konventsionaalne moraal sätestab, et käituda tuleb nii või teisiti, sest mingid ühiskondlikud kokkulepped kehtivad igas olukorras. Samas ei analüüsita nende kokkulepete sisu, need lihtsalt kehtivad. Näiteks et makstakse makse või et peetakse lubadustest kinni. See on ka üldlevinud moraalse arengu tase. Enamik inimesi sellest kõrgemale ei tõuse ja selline arengutase tagab ühiskonna normaalse toimimise.

Postkonventsionaalne moraal toetub inimese sisemistele veendumustele, näiteks ei varasta sellise moraaliga inimene isegi siis, kui grupinorm lubab, ka äärmuslikus olukorras. Samas teadvustab inimene, et moraalinormides on olemas suhtelisus ja lepingulisuse moment.

Nüüd võiks muidugi küsida, kas ma väidan, et kogu eesti rahvas on oma arengus alles lapsekingades. Ilmselt mitte, kuid eelkonventsionaalne karistuse ja karistuse vältimise moraal näib meil mingitel põhjustel valdavat. Eesti rahva enamik on moraalselt lapsemeelne, kui viisakalt väljenduda.

Süüst ja häbist

Olin hiljuti koolitusel ja seal räägiti süüst ja häbist erinevalt kui olin kultuuriantropoloogias harjunud ja ise õpetanud. KA-s eristatakse ühiskondi kui süü- ja häbiühiskondi. Häbiühiskondades on suurimaks häbiks “kaotada nägu” kogukonna silmis. Süüühiskondades on aga koodeksid ja n.ö. iseseisvad mõõdupuud millede suhtes inimene end individuaalselt mõõdab. Inimene on seega kuidagi üksi ja mõõdab end isiklikult nende suhtes.

http://www.vikerkaar.ee/?page=Arhiiv&a_act=article&a_number=4607

Tegelikult on kõik ühiskonnad olnud häbiühiskonnad. Ja süü on erastatud häbi. Süü tekib siis kui inimene kui moraalne subjekt hakkab end ise ja isiklikult mõõtma jumaluse suhtes või tema koodeksi suhtes, näiteks või dekaloogi suhtes. Süü tekib siis kui hakatakse rääkima süümest mis on väga isiklik ja teiste inimestega enam suuremat ei ristu. Välja arvatud selles osas et ka teised inimesed/indiviidid on üksi sellesama koodeksi ees ja suhtes.

Tegelt oli algkristlus täiesti selgesti häbiühiskond ja sealt ka kõik muud kollektiivsed tärminid nagu jumala rahvas jms. Ja pääsemine tähendaski jumala rahva hulka pääsemist ennekõike. Ja kogu Pühakiri räägib tegelikult kollektiivsetes terminites ennekõike päästest, meieaegne inimene aga oma individualistlike prillidega tõlgib selle isiklikseks ilma et ta ise sellest arugi saaks. Näiteks või kirjakoht millest ma jutlustasin eelmisel pp-l. Matteuse 28:16-20

Ja Jeesus astus nende juurde ja kõneles neile: “Minule on
antud kõik meelevald taevas ja maa peal.
¹⁹Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad,
ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse
²⁰ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil
käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu
lõpuni.”

Minge, tehke jne jms. Kõik pöördumised on mitmuses. Ja pääste subjektid on rahvad. Neid oli aga juudi pärimuse järgi maailmas vast 70. Meie aga tõlgime kõik meied minadeks ja kõik rahvad indiviidideks ilma et me ise seda isegi märkaks. Kollektiivsest ristiusust tegi esiti individuaalse Augustinus kes hakkas häbist rääkima süü terminites ja endas urgitsema. See muutus talle tähtsamaks kui miski muu.

Sealtpeale jäi kogukonnale vaid piiride valvamise osa ja sakramentide administreerimise osa.  Ja just siinkohal ongi suured käärid siiani ja väga paljudel rahvastel. Piibli häbikeel on tegelikult süükeelde tõlkimata ja mõnede väidetel just seetõttu pääste ja lunastus ei toimi. Seda enam indiviid end üksi tunneb sest ta saab aru et ei toimi aga miks ei toimi sellest ta enam aru ei saa.

Psühholoogias aga lähenetakse häbile enam kui üldisele valeolemisele ja olemissüüle. Pärispatt? Mis on patus seda olemuslikku ja naturaalset? Mis on patus päris? Eks ta sinna jäägi see vastus sellesse et õige on see mida kogukond peab õigeks ja sina oled vale kui sa sellele ei vasta. Või siis su eksimus selles teises võtmes näiteks või 10-nda käsu vastu. See et sa oled sama pesupulbert tahtnud kui su ligimesel reklaamfilmis. Ja mitte aint taht vaid ostnud. Arieli näiteks.

Nii räägime me ka pärispatust individualistlikult. Girard räägib sellest aga sotsiaalselt ehk kui rivaliteedist ja konkurentsist ja võitlemisest ja võistlemisest. S.t. kui sotsiaalsest fenomenist. Kui G näide tugineb Eriksonile siis Augustinus räägib juba sellest rivaliteedist mis on n.ö. piimavendadel amme rinna otsas.

Häbikultuurides tähendab näokaotus ka üsna kiirelt siidinööri, või muud nii nagu hiljutine endise L-Korea presidendi  kaljult alla viskumine näitas. Siis pole enam elu. Mina olen oma näokaotusi püüdnud võtta kui eksperimente. Ja kuhugimaani on see ehk ka õnnestunud. End vaadata kui proovikivi ja komistuskaljut.

Meie poliitikud/rahvas on aga paadunud ja süüga tegeleb meil Kapo, häbi aga lihtsalt ei ole. On vaid kuri ajakirjandus ja märtripoosid ja kaljudelt keegi alla ei heida end. Eestlane ei pihi kui võimalik, sest iga peab oma süüga ise toime saama ja edasi elama. Selles on mingis mõttes ehk me tugevus ja ellujäämisstrateegia. Teisalt aga kindlasti ka meie nõrkus. 

Kristlik kuulutus toob sisse teise süütelje mis on vähe rangem kui Kapo oma. Teisalt aga kindlasti ka hajutatum. Ja vahel  see töötab. Usukogukonna sees kus valitseb naiste maailm töötab aga häbi endiselt hästi ja igast kuuljutud on ikka au sees. Ja neid ustakse sest mõeldakse ikka nii et kus suitsu seal tuld. Ja suitsu lastakse ohtralt meil. See aga hävitab positiivsed mudelid meie ühiskonnas, mis toob kaasa eetilise kriisi. Ja nii ongi . Et järgida polegi nagu enam kedagi. Vaat selline analüüs siis.

Häbi tunnuseks olla punastamine. Aga tänased noored pidada enam mitte punastama. Punastamine on järsu dissonantsi tajumine enda ja kogukonna vahel, on n.ö. vahele jäämine. Või enda alastuse häbenemine või ….? Emad õpetavad lastele häbi ja isad süüd. Aga ega see nüüd nii lihtne ka ei ole.

Häbist kui olemissüüst veel:

Süü ütleb, ma olen valesti teinud! häbi ütleb – minuga on midagi valesti

Süü ütleb ma olen teinud vea; häbi ütleb ma olen viga.

Süü ütleb – see mida sa tegid ei olnud hea; häbi ütleb ma ei kõlba kuhugile.

Bradshaw (1988).

Süü puhul on vastuseks soov lunastuse järgi, parandada tehtu, korrigeerida viga, tervendada valu

Häbi puhul on valusad tunded, depressioon, võõrandumine, kahtlus endas, üksindus, isolatsioon, paranoia, sundkäitumine jne.

Häbi on hinge haigus. See on kõige teravam enesepoolne enese kogemine, mida tuntakse sageli alanduse või argpükslikkusena või ebaõnnestumisena või siis võimetusena väljakutsega hakkama saada. Häbi tuntakse seespool kui lahutust nii iseendast kui ka teistest.” Kaufman (1996).

Kui kanname talumatut häbi on reaktsiooniks sageli vägivald jms. Meie häbi oma kehade pärast juhib meid tänu soovile blokeerida seda tunnet söömishäiretesse, anorexiasse, töönarkomaaniasse jms.

Erinevus ida ja lääne vahel tuleneb eetilisest filosoofiast. Ühiskonnad mis on rajatud Judeokristlusele kasutavad süüd selleks et inimesed töötaksid ühise hüve nimel. Enamik teisi ühiskondi kasutavad häbi. Teisisõnu on enamik lääne kultuure Kohlbergi moraalse arengu skaalal faasis 4, samal ajal kui enamik ida kultuure on faasis 3. 

 

• Häbi. Kui ma varastan ja mind tabatakse siis ma ei meeldi inimestele
• Süü. Kui ma varastan siis me ei meeldi endale

 Katoliiklus muudab süü läbi pihi häbiks kus tegusid mõõdetakse eksperdi moraalse kompassi poolt. Üldiselt muutab Kõikjalviibiva kontsept süü vaid abstraktsemaks. Lunastus pakub teed välja lõputust häbist ja süüst. 

L. Kohlberg arendas ja täpsustas Piaget’ tööd, pannes aluse kaasaegsele moraalse arengu psühholoogia alasele debatile. Kooskõlas Piaget’ga leidis ta, et lapsed kujundavad oma mõtteviisi läbi kogemuste. Samas pikendas Kohlberg ajaliselt moraalse otsustuse arengut, eristades selles 6 täiskasvanuikka ulatuvat etappi (1969) ja jaotades need omakorda kolmeks tasandiks: prekonventsionaalne, konventsionaalne ja postkonventsionaalne tasand. Läbi nende avardub indiviidi moraalne suunitlus enesekesksuselt vastastikuste huvide tunnustamise ning sotsiaalsele rühmale ja ühiskonnale omaste reeglite ja kokkulepete tähtsustamise kaudu reegliülese, universaalsetest eetikaprintsiipidest lähtuva moraalini. Kohlbergi teooria esimesed 5 etappi on leidnud kinnitust hilisemate longituud- ja kultuuridevaheliste uuringute toel. (Murray, 2002).

Tahad teada päriselt,

kuis on asjad päriselt.

Mine siis ja päri selt,

kes teab kuis on päriselt.

 

Küsi sellelt, teiste seast,

kes teab hästi – kes teab peast.

Mine siis ja päri selt

kes on ise – päriselt.

 

Küsi selle käest, kes teab,

teadmine teeb ikka head.

Kui sa tead, siis on see hea,

ei pea rohkem murdma pead.

 

Muidu oma murtud peaga,

hakkama võid saada veaga.

Segi läheb päris, mängu

jääda võid sa päris kängu.

 

Mine siis ja päri selt

kes on päris päriselt.

 

Seda teadmist ärandada,

ei saa –

saab vaid - pärandada.

http://mait.juriado.com/2008/12/09/habi-ja-suu/

samastuda ohverdajaga

http://www.mental-health-matters.com/index.php?option=com_content&view=article&id=167

http://tnk.tartu.ee/0kaassoltuvus.html

Järgmisena kaassõltuvusesest. Kindlasti.

Kui kaasohver on see keda teised toovad ja ohvriga samastavad siis juhtub ka nii et inimene ise ohvriga kaasa läheb. 23. 08, 1973 sisenesid kaks automaatidega meest Stockholmi panka.Üks neist, Jan-Erik Olsson, ütles hirmunud  panga töötajetele “Pidu on just alanud!” Nad võtsid 4 pantvangi, kolm naist ja ühe mehe ja hoidsid neid kinni järgneva 131 tunni jooksul. Nende külge kinnitati dünamiit ning neid hoiti kinni kuni vabastamiseni 28-ndal Augustil.

Peale vabastamist ilmutasid nad üllatavat sümpaatiat nende suhtes kes olid neid ähvardanud ja neid üle viie päeva kinni hoidnud. Oma intervjuudes toetasid nad endi vangistajaid ning ilmutasid hirmu oma vabastajate suhtes. Nad tundsid et pantvangistajad kaitsevad neid tegelikult politsei eest.  Üks naistest kihlus hiljem ühega pantvangistajatest ning teine lõi nende juriidiliseks kaitseks raha korjava fondi. Pantvangid olid ilmselgelt oma vangistajatega emotsionaalselt seotud. 

Sealt tuleb meile Stockoholmi sündroom, ehk emotsionaalne seotus vangistajatega: Leiab aset järgmistel juthudel

• Kuritarvitatud lapsed
• Pekstud/kuritarvitatud naised
• Sõjavangid
• Kultuste liikmed
• Intsesti ohvrid
• Pantvangi võtmise olukordades
• Koonduslaagrite vangide seas
• Kontrollivate/alandavate suhete puhul

Viimselt on selline emotsionaalne side ohvrite ellujäämisstrateegia. Kindlasti ei aita see kaasa hilisemale uurimisele. Politsei on sellega ammu silmitsi pekstud naiste puhul kes maksavad kautsjoni oma peksjate eest, keelduvad neid süüdistamast ning vahel ründavad füüsiliselt peksjate kinnivõtjaid.

Kaasnevad tunded:

• Ohvri positiivsed tunded kontrollija ning kuritarvitaja suhtes
• Negatiivsed ohvri poolsed tunded nende suhtes kes püüavad teda vabastada
• Kuritarvitaja käitumise ning motiivide toetamine
• Kuritarvitaja positiivsed tunded ohvri suhtes
• Toetav ohvripoolne käitumine ning kuritarvitaja abistamine
• Võimetus/tahtmatus kaasa aidata käitumistes mis aitaks kaasa ohvri vabastamisele

Teise pangaröövi ajal lükkasid snaiperi tabamuse saanud röövli kaks pantvangi üle akna rinnatise selleks et teda veelkord lastaks ja ta surma saaks. Nii läkski. Ka ajafaktor on kindlasti oluline.

Neli olukorra tüüpi mis toovad kaasa SS-i:

• Oht inimese füüsilisele ja psühholoogilisele ellujäämisele ning usk et kuritarvitaja võib oma ähvarduse tõeks teha(Kuritarvitaja vihjab sageli teistele kes on oma mittenõustumise eest kallilt maksnud.) 
• Kas tegelik või tajutud kuritarvijata poolne headus ohvri suhtes
• Isolatsioon muudest perspektiividest peale kuritarvitaja oma
• Võimetus olukorrast pageda

SS areneb sageli romantiliseks suhteks.

 

http://health.howstuffworks.com/stockholm-syndrome.htm/printable

Misasi on loodus

http://research.cyber.ee/~lipmaa/luule/arhiiv/RunnelH.php

Sai kord nõnda k-lt küsitud. Ei mäletagi mida ta vastas.
Loodus viitab loomisele ja loojale ja loojangule jms. Teistes keeltes on see priroda ja nature. Ehk loomus ehk olemus ehk loomusepärasus. Eesti keeles on see loodus uus sõna. Uus loom on vanemates Piiblites. Mis on loomus? Kas ülim ja ehedaim animaalsus või pigem kultuursus. Animaalsus on pigem ikka deemonlikkus. Kas pole? Siis ikkagi kultuursus. Mis aga see veel on, mõistusepärasus mis on vastand animaalsusele ehk siis aga hoopis voorusteõpetus. Selleski osas pole üksmeelt. Tähtis on pragmaatika täna.

Millepärasus on siis looduslikkus ehk loomulikkus. Looduse järgi loodupärasus loomu jälgi loomupärasus. Kas ülim autentsus, ehe teadvustama animaalsus täielik kohalolu või midagi taolist. Nimetatud olusid ikka peetakse millekski taoliseks. 

Eks loodus meid õpeta, ütleb Paulus ja räägib asjust mida loodus ei õpeta vaid kultuur. Et mehele on häbiks kanda … ja sedagi et homoseksualism on loomuvastane, ütleb ta. Viimasega oleks ehk paljud nõus aga mitte juustesse puutuvaga niivõrd. 

Loodusest saab rääkida vaid mitteloodust omades, tänasele inimesele on selleks linnakeskkond, mis küll ju ka loodus on. Aga nagu vähem. Ka linnas on linnud ja rohelus ja inimesed ja taevas kohal. Looduses on rohkem loodust ja see pole ka hää, loodus on ka rästikud ja nakatatud puugid ja marutõbised rebased ja kaanid jms. Linnainimene käibki ja õhkab et ilus, maainimene aga on pragmaatiline ja ütleb et kehv seeni pole ja ei õhka ilust.
Loodus on viimselt kõik kui me ei erista. Signe Kivi kord ütles et kultuur on Kõik. Mina ütlen et loodus on KÕIK ja ka kultuur on osa loodusest, sest kultuuris on reeglid ja looduses on ka. Loodus on suurem kontekst ja kultuur vahetum. Seadused ehk korrapärased toimimise viisid on nn. loodusseadused.
Tähtis on inimeste projekt. Mul on kohe plaan valmis selleks. Ja loodusesse ma ei page ei taha minnagi tegelikult. Sundvalik nagu enam. Otsida üles vanu sugulasi ja tuttavaid on selle projekti sisu. Sest muu ei loe kui inimesed. Nad mõistavad mind paremini kui muud olesed maailmas. Lihtsalt.Minu inimesed.

kaasohvritest

Pruugib vaid hakata kellegi asju uurima kui ajakirjanduse sõnul kõik võimalikud ja võimatud end temast ehk uurimisalusest distantseeruvad. Ühest küljest on tänases kultuuris valimised ehk rotatsioon see mis tegelikku ohverdamist asendab, teisalt aga ajakirjandus ja organid teevad selle töö ära.

Ja ridamisi neid lendab aga see ei muuda midagi sest ülalpool proovida soovijaid on ikka ja alati. Võim on kunstlikult loodud defitsiit. Tegelikult on võimu küll ja küll aga inimesed tahavad ikka pigemini teiste inimeste üle valitseda kui millegi muu näiteks looduse ÜLE. See pole nii magus ja selleski on inimeste vahelised  võitlused et kelle aed ja kodu on kauneimad. jne. Ja see Saaremaa naine kelle kunagine kauneim kodu haamri all on on näiteks. Iga ohver toob kaasa kaasohvreid või vähemasti süüdistusi ja soove seda teha.Suure lähedal olnutel on ikka rebimine omaste vahel. Keegi kes kuulutab end intellektuaaolmandi vardiaks ja kelle meelest teised seda ei ole või selleks ei kõlba.

Eriti raske on lesknaistel jms. Mõnes meestekeskses ühiskonnas pole neil peale  meeste surma enam midagi teha.

Sellistest, kaasohvritest sünnivadki puhastused nagu Stalini ajal st et tuleb pseudospetsifitseeridakogu grupp ja n.ö. kogu kasvaja välja lõigata. Demokraatlikus ühiskonnas saavad ohvrid olla vaid reeglite s.o. seaduste rikkujad, mitte teised. Või näiteks holakausti eitajad. Või Suure Isamaasõja eitajad meie idanaabri juures. Seal on ka nüüd tõekomisjonid aga ilma  lepituseta nagu LAV-s. 

Ja kaassüü mida inimesed tunnevad. Keegi kunagi tõlgendas Jeesust kui süüst aetud Betlemma lastetapu pääsemise pärast. Meie kristlased aga võtame pigem nii head kui kurja fatalistlikult või pigem nii et näe kus kaval Jumal kurjale Heroodesele/kuradile ära tegi ja Jeesuse ära päästis.  

Me ei suuda neid vanu jutte enam võtta kui inimlikke igapäevalugusid mis on mütologiseerunud ära pigemini oamndame me mingi kummalise hermeneutika mis püüab mingit suure plaani fatalismi sisse lugeda võtmes et kas Juudas oli määratud ja pidi Jeesuse ära andma või ta lihtsalt andis….jne

Võtame aga Kärbeste Jumala.

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=903

http://www.aabits.net/konspektid/karbeste_jumal.htm

Eks ole tuurid väga üles läinud,

 

Mine mine minema

siit kus ööd on pimedad

siit kus päevad hämarad

mine, vähegi kui saad

tule tule tulema

kutsub sõber Tulemaalt

kutsub see, kes läbi nägi

et sa oled põlend läbi

sul on piinlik, sul on häbi

mine mine minema

tule kohe tulema

Tulemaale tule sa

seal sa lausa tulitad

seal sa põled kahest otsast

aga sa ei saagi otsa

 

Kuidas ma sinuta kallis

argipäevas ses hallis

olen ja elan edasi

ilma sinuta – sedasi

kandes kaotuse valu

tule tagasi – palun

tule tagasi sa

tule kui vähegi – saad

 

Surm on öömaja põllul

ütles Uku

mina olen lahkel teelahkmel

üks haru pöörab Jeeriko poole

teine Arkaadiasse

jah, mul on marssalikepike põues

aga mu süda läheb haledaks

kui ma teda näen

ja ma panen talle oma marssalikepikese

talle hammaste vahele et ta omas haigushoos

oma keelt katki ei näriks

teelahkmel vaen ma väheseid järelejäänud võimalusi

kuni ei jää enam mingeid võimalusi

valin kuni pole enam valikuid

üksi ülespoole lootus

 

Julmuse teater tõmbas mu sisse ja sülitas välja sest oli leigeks läinud

ma ei taha olla ainsaks reedeks Robinsonile, kel ei ole internetti,

ei, ma võtaks kaasa oma sõbrad – esma-, teisi-, kolma-, neljapäeva, reede ja laupäeva.

andeks ei saa sest süükultuuris pole häbile osundavaid sõnu aga häbi on

ja vana kooliga inimesed veel ka punastavad

raske on leida lunastust kui süüst räägime aga häbist ikka vabaks ei saa

see oli Agustinus kes häbi esimesena ära privatiseeris

teda pole põhjust häbeneda

pole midagi häbeneda

elagu kollektiivse häbituse tähtsündmus

http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=1214&lang=est

http://paber.maaleht.ee/LEHT/2000/06/29/elu.html#4

http://lagritsaussike.blogspot.com/2008_05_01_archive.html

Usalduv inimene on ilus. Eriti inimene kes oma vaba tahtega usaldub. Ma arvan et ka Jumalale meeldib. Miks ei peaks sest ega ilusamat välja ei mõtle. Inimene kes omi rivaliteete ei päranda. Miks peaks. Aga ometi, see on eestlaslik.

Aga väsimus on suur ja kirjutada vist ei jaksa. Eks ole Jumalat teenitud ja hingatud end hingetuks. Varsti aga lähen sinna kus netti ei ole ja tea mis siis saab. Ehk leiab vahendeid ja saab neti sinna ka sisse.

Sai valimas käidud ja valitud, muidu pole pärast õigust kiruda. Ega kiruda tahakski. Ja hämmastavalt konservatiivselt valin juba 20 aastat. Ikka truuisti ühe ja sama poolt.