Musketärid

“Noil aegadel olid paanikahood sagedased. Senjöörid sõdisid üksteisega, kuningas oli sõjajalal kardinaliga, hispaanlased aga omakorda kuningaga. Peale nende varjatud või nähtavate  salajaste või avalike sõdade olid veel vargad, kerjused, hugenotid, hundid ja lakeid kes sõdisid kõigiga. Alati haarasid linnakodanikud relvad varaste, huntide ja lakeide vastu, sageli senjööride ja hugenottide vastu, mõnikord kuninga vastu kuid mitte iialgi kardinali ega hispaanlaste vastu.”

Tegemist on üleni vale raamatuga. Kolme asemele on neli ja muskettidest naljalt pauku ei tehta. Pigem ikka mõõga keerutamine ja üksteisele teravate rauast pulkadega aukude sisse komposteerimine. Louis Xiii varustas oma ihukaitseväe esimesena muskettidega.

 Vaat nii, lava on seatud ja sellesse rivaliteetide metsa ratsutab oma veinivärvi vammuses sisse gaskoonlane apelsinivärvi hobusel. Hobune on tal pigem mimikri kui kamoflaash, pigem rünnaku kui varjevärvusega. Mõned sajandid hiljem ratsutab ühes teises teoses Pariisi üks teine provintslane Eugene de Rastignac. Mõlemad asuvad maailma vallutama ja maailm, see on Pariis. Ometi ei hüppa gaskoonalne lihtsalt sisse, ei ta teab täpselt kuhu ta läheb sest teda on saatnud teele ta isa ja tal on põues võimas kaaskiri De Trevillele. Ometi peab ta selleski musketäride rivaliteediühikus end tõestama ja see toimub Dumasi teoses nagu kõik mängleva ja noorusliku kerguse ja kiirusega. Noored mehed on lavale tulnud, noored lõvid ja nad nõuavad häälekalt oma osa, nüüd ja otsekohe, toeks tervaotsalised rauast pulgad ja terad. Nad ei kõhkle inimesi nendega torkamast kui nad ei saa seda nad soovivad, hoolimata isegi sellest kui mõni selle tagajärjel sureb..

Aga enne seda leiab aset eelkonflikt ja et D’Artagnani lähteseisundit veelgi raskemaks teha, ka kaaskirja varastamine.  Nii tormavad kõik osalejad selles peaaegu et kõikide sõjas kõikide vastu (v.a. kardinal ja hispaanlased)  Vabamöldri kõrtsi suunas. Tormavad kõik üheskoos et vaadata ilmaimet oranshi hobust kelle seljas istub uus tegija, pärija Kalkuttast, mees raudse randme ja põlveõndlaga. Isa on talle ühe ja selge eeskuju seadnud härra de Treville, mehe kes nüüd juba küpses eas teenid 10 000 eküüd aastas.

Kui Don Quiote pidas iga tuuleveskit hiiglaseks ja lambakarja  armeeks siis gaskoonlane pidas iga naeratust solvamiseks ja iga pilku väljakutseks lk. 10 Sellest tuleneski et ta hoidis Tarbesis-t kuni Meung-ini kätt alati rusikas ja haaras mõõgapideme järgi kümme korda päevas.

Nii tuleb ta otsekui karikatuur või kehastunud liialdus selleski rivaliteedist ja võitlemisest küllastunud ajas. Mees otsekui Lemek VT-s kes verme pärast tapab nooruki ja tehtu seitsmekordselt kätte maksab. Kui tal ei oleks oma refentsgruppi siis jäänuks ta eluaeg ilmselt üsnagi lühikeseks. Ja kohe tulebki võimalus…. lk 13. Autor nimetab teda ka kohemaid ja sündmustest ette rutates tulevaseks de Treville võistlejaks.Esimene võitlus lõppeb halvasti aga eksib see kes arvab et nii jääbki. Ei, seda suurem kontrast tulevaste võitudega. De Treville paneb nooruki kohe proovile öeldes, “Ma pean väga lugu kardinalist ja austan sügavalt tema tegusid.  Sellele proovile vastas D’Artagnan et talle loeb vaid suure uue eeskuju hinnang ja isiklik soosing.

Kaaskirjale ühes ja kaasas ka isa õpetussõnad “Ära alistu kellelegi peale kardinali või kuninga. Võitle igal võimalikul juhul”. jne.

Gaskoonlast on otsesõnu autori poolt võrreldud Cervatese kangelasega. Selle asemel et end musketäride seas kehtestada õnnestub tal esiti kõigi kolme oma uue iidoliga  duellile minna. Kusjuures kahel juhul kolmest on gaskoonlane juba algusest peale neist moraalselt üle. Athosega läheb ta duellile vaid valu pärast mida ta otsajooks põhjustas. Porthosele mantlissejooks paljastab aga viimase kuldse mõõgalindi härjanahkse pahupoole, seega viimase edevuse ja tühisuse. Aramis on aga pillanud armukese poolt kingitud taskurätiku ja varjab seda juteldes ühe teise isandaga kes end armukese paarilseks peab, oma saapa all. D’Artagnan kisub selle välja ja sellest piisab duelliks küll. Aga gaskoonlane on rüütellik mis tähendab seda et ta ülejäänute ees sellepärast vabandust palub et neil teda ilmselt tappa ei õnnestu kuna esimene s.o. Athos teeb selle ilmselt ise ära.  Aga õnneks tulevad kaardiväelased ja tahavad neid kõiki lubamatu duelli pidamise pärast arreteerida. Siinkohal leiavad vaprad seaduserikkujad aga lausa imelise kergusega ühise keele ja juba hetk hiljem on vaenlased üheskoos ühise ja uue vaenlase vastu astumas. Nii peabki Athose käe, täpsemalt küll nende kahe koostöös D’Artagnaniga üks neist kaardiväelastest oma elu jätma selleks et kolmest musketärist neli saaks….Athos lõikab tal kõri läbi ja hetk tagasi olnud kahest vaenlasest on sedamaid parimad sõbrad ja verevennad saanud. Verevendlus ju seda tähendabki et koos kedagi teist või teisi tapetakse. Nende kahe tiimwöök tuleb kaardiväelase tapmisel hästi välja. Athose primaat on ilmne  ja sama ilmne on ka see et ta nüüdsest seda D’Artagnaniga jagab. Sealt edasi tuleb aga taas Treville ja kuningas ise.

Selle väikse plaani üle on aga kuningas kellele ilmselt meeldib et teda õiglaseks nimetakse ja kes järgemööda de Treville ja kardinali tükkis nende meestega üksteise vastu välja mängib. Kuningas mängib kokku seaduserikkujatega. 

See on ta ainus lõbu sest raamat rõhutab korduvalt et kuningas igavaleb lakkamatult ja kaebab vanade heade jahitavade lakkamise üle. Kui asendusohvreid napib ja nendekohased rituaalid roostetavad, naaseb kuningas rõõmuga inimeste juurde kes end tema vihje peale rõõmuga on valmis laskma surnuks pista. Nii tulebki ta ebaõnnestunud põdrajahilt ja teda leevendab vaid see et ta musketärid on kaardiväelastele ära teinud. Ja noomib neid isalikult no kuulge poisid, seitse meest kahe päevaga kas ei ole seda siiski pisut liiga palju? Kaardiväelased on duellide vastu ja sõdivad nende vastu aga tegelik rivaliteedi ja kisklemise õhutaja on kuningas ise kes neid kahte kooslust lakkamatult üksteise vastu ajab.

 See selleks. On nüüd kaks ei kõik kolm päeva käidud. Siuke lihtne moralistlik sõnum on, mis apelleerib inimese süümele ja näitab ka et see Jumala tahe pole et sa pattu teed. Seksuaalne patt kõlab läbi ja kindlasti haarab see enamikke inimesi. Aga nagu keegi ütles juba Väljatagustes pannakse ühe lausega sama koorem mõrtsukile ja vabaabielus elajale. Aga eks osad tahavad ikka paremad olla kui teised. 

 Ja siin polegi midagi rääki et kas meeldis või meeldind. Iga asi mis inimeste elu puhtamaks ja paremaks teeb on hea ka siis kui ei meeldi. Vaat nii.

Täna armas vend ütles et tema Jumala katedraalis/looduses käib seda kuulamas kuis Jumalat kiites linnud laulavad. Ma ütlesin siis et mul ka akna taga laksus üks aga siis leidis omale emase ja vait jäi. Et miks lindude paaritusrivaliteeti kui Jumala kiitust võetakse aga inimeste oma mitte? Ei tea ega saa aru ma sellest.

Jätku eilsele

Selle teksti kõrvale võime me panna teised mis räägivad sellet et Jumal on vastutav haiguste ja katastroofide eest milles süütud inimesed hukuvad. Jumalat ei saa selles süüdistada nagu ei saa teda süüdistada ka konfliktides ega muuski mida inimesed ise korda saadavad. Ev-d röövivad Jumalalt  tema ühe kõige olulisema rolli primitiivsetes religioonides, nimelt selle arusaama et kõike polariseerides ei õnnestu olla meister ja valitseda inimsuhete üle.

⁴³Te olete kuulnud, et on öeldud: Armasta oma ligimest ja
vihka oma vaenlast!
⁴⁴Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage
nende eest, kes teid taga kiusavad,
⁴⁵et te saaksite oma taevase Isa lasteks – tema laseb ju
oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada
õigete ja ülekohtuste peale!

EV-i tekstid ohverdamise kohta  on igal juhul kaugemad ja segasemed kui ohverdamise kontsept VT-s. Vähemasti on Jumal siin huvitatud niipalju inimestest et saada vihastatud nende patu pärast üle. Mulle tundub et antud kirjakoht räägib meile üsnagi mittepassiivsest Jumalast.

Igal juhul ei kohta me ükskõikset Jumalat Ev-s.Jumal keda siin presenteeritakse tahad end tuntavaks teha kui see kes püüab kuidagi kaitsta seda mida Jeesus neile pakub. See on keskne teema mida ikka ja jälle korratakse – Jeesus jutlustamas lepitust Jumalaga mis võib aset leida ilma tingimusteta   ning vahepealsete ohvriteta, üksnes läbi Kuningriigi reeglite järgimise. See lepitus võimaldab Jumalal ennast avaldada sellisena nagu ta on ja seda esmakordselt inimkonna ajaloos. Nii ei oma inimkond anam alust rajada suhet vereohvritele ja naeruväärsetele lugudele vägivaldsest jumalast mis annab ajet tervele suurele ringile mütoloogilistele kultuuriformatsioonidelde.

Ma arvan et selline lugemine toob kaasa murrangu mis on suurem kui see mille tõi kaasa modernne ateism mis esmakordselt tõi välja ohverdusmehhanismi aga mille tühi skeptitsism religiooni suhtes muutus tegelikult uueks kattelooriks et hoida ohverdusmehhanismi nähtamatuna. Kontrastina sellele sisaldab EV-e tekst ilmset ilmutust kõikide religioonide allika ehk ohverdusmehhanismi suhtes ning see ilmutus leiab aset tänu mittevägivaldsele jumalusele Isale ja Jeesus Kristusele sest see ilmutus on tihedas seoses nende kahe omavahelise suhtega nende ühise iseloomu ja mõttega mida on korratud mitmeid kordi Johannese poolt. Nimelt et Jeesus on seesama mis Isa ja mitte üksnes Tee vaid ka kogu Tõde ja Elu. Tõesti nõnda näevad need kes on Jeesust näinud ka Isa ennast.

Kas Isa ja Jeesuse vahel eksisteerib mingi pakt või kokkulepe?

Sellise mõtte vastu on ilmselgesti Johannese Ev milledes on tõde mis on elulise tähtsusega

¹⁵Ma ei nimeta teid enam orjadeks, sest ori ei tea, mida ta isand
teeb. Teid olen ma nimetanud sõpradeks, sest teile olen ma andnud
teada kõik, mida ma olen kuulnud oma Isalt.

Mitteohverduslik lugemine tõstatab probleeme. Kas te peate vajalikuks jagada Ev-te tekste ohverduslikeks ja mitteohverduslikeks?

Kindlasti mitte. Ma näitan kuidas kõike saab kerge vaevaga mahutada mitteohverdusliku lugemise alla. Me peame mõistma et apokalüptiline vägivald mida on ette kuulutatud Ev-e poolt ei oma jumalikku algupära. Ev-s tuuakse see vägivald alati n.ö. koju inimeste ja mitte Jumala poolt.Mis paneb lugeja mõtlema et see on ikka veel seesama VT vihane Jumal. On fakt et enamik Ilmutuseraamatu joontest ja piltidest on võetud VT tekstidest. Need kujundid jäävad relevantseteks kuna need kirjeldavad mimeetilisi ja ohverduslikke kriise. Me leiame täpselt samasuguse kriisi struktuuri Ev-s aga seekord ei ole see enam Jumal kes katkestab vägivalla või ka selle initsieerib. Nõnda on meil pikk “inimeste linna” dekompositsioon milles orientiiri kaotanud inimkond kohtub omavehlises kaootilises konfrontatsioonis.

Kõik viited VT-e kannavad liidet (nagu) mis teeb selgeks et tegemist on müütiliste laenudega.

Ja just nõnda nagu sündis Noa päevil, nii on ka Inimese Poja päevil:
²⁷nad sõid, jõid, võtsid naisi ja läksid mehele selle päevani,
mil Noa läks laeva ja tuli veeuputus ning hävitas nad kõik.
²⁸Nõndasamuti ka, nagu oli Loti päevil: nad sõid, jõid, ostsid,
müüsid, istutasid, ehitasid hooneid,
²⁹aga sel päeval, mil Lott lahkus Soodomast, sadas taevast tuld
ja väävlit ning hävitas nad kõik.
³⁰Otse niisamuti on sel päeval, mil Inimese Poeg ilmub.
 

Reflektsioon ehk minu autori Andruse (igihaljad)

 lood.Sõidame meie koos ameerika isadega minu vanas Opelis ja paremalt tuleb suur punane veoauto mida ma ei näe ja sõidab umbes 10 cm kaguselt suure hooga mööda. Eddie ütleb, “Andrus does not mind red trucks!”

Lähevad kaks USA isa mööda Narva mnt. mina saatjaks. Üks koer on tee ääres ja teine püüab talle edutult selga ronida. “Kas sa tead mida see emane koer talle ütles?”, küsib üks. “Jah, ta ütles et ei kallis, mitte täna, mul pea valutab!”, vastas teine.

Aga täna sai krusaadil käidud.

Evangeeliumi tekstide mitteohverduslikust lugemisest

Ev.d räägivad ohvritest vaid selleks et neid eitada ja teha kehtetuks nende mistahes kehtivust. Jeesus vastandab variseride ritualismile Hoosea mitteohverdusliku tsitaadi – Matt 9:13. Teine kirjakoht Matt 5:23-24 on enamat kui eetiline nõuanne, see asetab ohvri eemale, kõrvale ja avaldab selle tõelise tähenduse.

Ev-s ei ole midagi mis viitaks sellele et Jeesuse surm oleks ohver, ükspuha millist definitsiooni me ka sellele ohvrile ei püüaks anda. Mitte üheski kohas Ev-s ei ole Jeesuse surma defineeritud kui ohvrit. Kindlasti on kannatust meile esitatud Ev-s kui päästet toovad tegu aga siiski mitte kui ohvrit.

Kui te olete mu arutluskäiku siiani jälginud siis saate aru et Ev-e ohverduslik lugemine on siiani varjanud midagi mida PK vahendab oma kõige selgemal moel ja selleks on inimkonna vägivaldsus ja ohverduslikkus. Teisalt just tänu ohverduslikule lugemisele on kristlus eksisteerinud tänini kõik need sajandid; st et ka meie kultuur on eksisteerinud  sarnaselt teistega ja on alguse saanud sestsamast algmehhanismist. Selle mõistmiseks pakuvad ajet needsamad mütoloogilised tekstid ise. Vaid tänu  mitteohverduslikule lugemisele võin ma selgitada Evangeeliumite sisemist kontseptsiooni ja nende funktsioneerimist ajaloos ning eriti neidsamu aspekte mis on vastuolus evangeeliumi vaimuga. Hüljates kannatuse ohverdusliku selgituse leiame me lihtsama otsesema ja koherentsema tähenduse mis võimaldab meil integreerida kõiki Evangeeliumite teemasid ühtseks tervikuks.

Peab ütlema et  miski mida Pühakiri meile otseselt Jumala kohta ütleb ei ühti selle vältimatult ohverdusliku järelmiga mida me saame lugedes Heebrea kirja. Sellest mööda vaatamine toob kaasa üksnes absurdi. Jumal tunneb kohustust maksta kätte oma teotatud au eest mida on haavanud inimkonna patt. Mitte üksi ohvrit ei vaja Jumal vaid ta nõuab ohvrit kes oleks talle endale kõige kallim ja armsam – omaenda poega. Pole kahtlustki et selline arutlusliin on kõige enam kaasa aidanud Kristluse diskrediteerimisele hea tahtega inimeste seas tänases maailmas. Ükspuha kui vastuvõetav see ka keskaegsele inimesele ei oleks olnud on see meile siiski talumatuks muutnud ja on ka tänasele maailmale peamiseks komistuskiviks mis on tervenisti üsnagi ohvrivaenulik ehkki see halvakspanu on jäänud pikituks ohverduslike elementidega mida mitte keegi ei  ei ole suutnud sealt välja noppida.

Kui me jääme kirjakohtude juurde mis räägivad Isast ja Pojast siis ei näe me seal midagi mis viitaks vägivallale. Vastupidi me oleme seal silmitsi Jumalaga, kellel on võõras mistahes vägivalla vorm. Sünoptilised Ev-d heidavad ära kontsepti kättemaksuhimulisest Jumalast, kontseptisooni mille me leiame Vanast Testamendist. Seda tehes täidavad EV-d VT enda ettekuulutust.

Järgnev on sellekohane baastekst Matt 5:43-45

 

Reflektsioon: Miks on tänane maailm ohvrivaenulik. Sest ta armastab võitjaid ja rõhutab individualismi ning seetõttu on igasugune asenduskannatuse mõiste talle vaat et talumatu. Igaüks on see kes ta parasjagu tahab olla ja kellena ta end välja mängib. Kogu moraalne raamatupidamine on individualistlik ja sedagi vaid kaotajatele. Tsitaat Roomast – keegi ütleb Caesarile – et kas ei ole see hybris. Caesar jah seda küll, siis kui ma kaotan, mitte muidu. Kaotajate raamatupidamisele tehakse väga põhjalik audit. Võitjad pääsevad kergemini – esialgu. Või siis viiakse raamatu pidamine nii suurde a la Karma plaani et ta muutub taas absurdiks. Jeesus on Karma valitseja – ütles keegi hiljuti.

See kõrgem matemaatika mille kohaselt Jumal on ise samaaegselt nii ohver, ohverdaja, ohverdatav, kohtunik, advokaat, prokurörist on ta end vaid pisut distantseerinud aga siiski natuke nagu liiga laetud. Rollikonflikti oht on ilmne. Nii on mulle küll alati tundunud. See meenutab ka pisut tänast õigeksmõistmist mille kohaselt riik võtab endale õiglaselt kättemaksva ohvri rolli kuna tema seadusi on rikutud. Ja otsene ohver jääb selle ohvri rolli võtnu suhtes sageli veelkord ohvriks. Või siit hea küsimus et kelleks ta siis jääb? Teda saadetakse toetama “ohvriabi” inimesed aga otseses õigusemõistmises on ta kannatanu/tunnistaja ennekõike. Ja mõni ime sest riik on meie Jumal.   Alternatiiviks oleks vastutustundeline kogukond kes kannaks hoolt et otsese ohvri vajadused saaksid ennekõike rahuldatud ja seejärel vahetu kogukonna omad ja alles siis ka riigi vajadused. Seega tulevad ka kuriteod n.ö. privatiseerida või viia tagasi esiti kõige madalamale tasandile, just selle garandiks peaks olema riik ja tal peavad olema selleks partnerid kogukondade näol.  Ta ei peaks kaaperdama väärtegu. Siin on ilmne paralleel. Jumalale ohverdas Jumal Jumala. Nii ta peaks olema klassikalise teoloogia järgi. Ja inimene vaatab seda pealt …ja usub.   Ehk siiski midagi pisut otsesemat. Üldse tundub olevat tendents inimest välja jätta. Ka pääste on 100 jumalast ja uskumine ei ole tegu. Pälvimus on ette nähtud vaid vastusena Jumala poolt tehtule ja tänulikkuse osutamisena. Ehk siiski mida otsesemalt inimesega seotut? Kasvõi niigi palju et inimene /inimesed said Jumala oma vaba tahte läbi risti löödud ja saavad jätkuvalt ohvreid toodud ja sugugi mitte halvemini kui toona. (ei ma ei viita endale – ausõna). Seegi oli klassikalises teoloogias kõik ette nähtud ja määratud ja inimesed vast parimalgi juhul vaid suure stsenaariumi väikesed täideviijad.

Inimese osa minimiseerimine viitab aga vaid ühele – institutsiooni osa maksimiseerimsele.

Aga ma ei ole kunagi tõsimeeli arvanud et lunastuse matemaatika nii keeruline peaks olema. Kuna mul matemaatika oli alates 5st klassist 2 siis ei saa ma sellisest lihtsalt aru. Esiti usuelus  küll mulle tundus et probleem on pigem selles et me enam ohverdsulikult ei mõtle. Täna arvan ma sarnaselt G-ga et probleem on pigem selles et me ikka veel liialt ohverduslikult mõtleme.

Aga lootuse festival: Tee otsus. Otsus töötab vahel päris hästi kui sa sellele kindlaks jääd ja sul on ka kogukond mis sind vastutavana hoiab. Hommikune meeste palvegrupp näiteks.  

http://www.youtube.com/watch?v=Ak8VXw-9NBQ

Looduskaitsest

Teab seda iga Mikk ja Mann,

on loodus looduskaitse all.

Kes see on kes loodust kaitseb,

valvab kõige üle, vaikselt?

Nagu vahimees ta valvab,

üle iga, hea ja halva?

Kaitseb kurja mürgist ussi,

kitsekest kes aasal lustib?

Valvab ka su enda üle,

vahel tundub – hoiab süles.

Oled harv ja kaitset vajad,

kogu oma elu aja.

Ei tea iga Mikk ja Mall

et ta on looduskaitse all.

Kes see kõige üle vaikselt,

valvab ja on ikka kaitsel?

tervitades karuinimesi

kui sa ei loe seda blogi siis sind ei ole olemas

tule söö kõht korralikult täis

revolutsioon koeratoidus

Kui sa ei ole viiekümneselt ametnikuks saanud

siis täna Jumalat ja tõmba vett

sest siis sa vast enam ei saagi

selles vanuses ei tasu enam saada

pigem võiks olla

võiks juba valmis olla

ja teisi teenida

võib olla olla

mina kui lootusetu juhtum

klassifitseeriti või kvalifitseeriti hmm

ümber

vähese lootusega juhtumiks

kuna  suutsin jälle armastada  ja vihata

eelistaksin armastada aga ega see kerge ole

 ei arva

enam suurt midagi hea et niigi on

hea et seegi on

selles mitteolemises

misasi?

pealispindne pinnapealsus

paepealsel peapealsel

jalgpeasel peajalgsel

tripoodidest on poed tühjaks ostetud

enne suurt rünnakut

Meggido ligi ehitatakse juba rekvisiite

küllap ehk needki rekvireeritakse

Ehini intellektuaalomand

näpati ära

Makabeidest vasarlaste poolt

kondoomi kapseldati

kõhus Kolumbiasse smugeldati

vahele pole jäädud

pole

näppe mööda näppe mööda

nipet näpet nipet näpet

meelepett ja linnupett

petetud linnud hagevad küll

aga ei suuda riigilõivu ära maksta

sellest ka siis see elu jätkuvus…

valguse jaotuvus maailmaruumis

ja need kosmilised konvulsioonid

Edgari

suur

pealinna

pett

pettis pealinna välja – kas pole see kelmus

aga süüdimatult ja mis tal üle jäi

kas sina ei oleks?

Tortilla Flati elanik

või oli see  Coney Island?

või mistahes vananev Ferlinghetti

mesä

pisut pastisshhi

 

muud miskid

http://www.youtube.com/watch?v=lKCblAJtzgE

http://www.youtube.com/watch?v=pE_8WK3tBuE&feature=related

http://www.youtube.com/watch?v=Vgec1sXIaiw&feature=related

A Vast Confusion

Long long I lay in the sands Sounds of trains in the surf in subways of the sea And an even greater undersound of a vast confusion in the universe a rumbling and a roaring as of some enormous creature turning under sea and earth a billion sotto voices murmuring a vast muttering a swelling stuttering in ocean’s speakers world’s voice-box heard with ear to sand a shocked echoing a shocking shouting of all life’s voices lost in night And the tape of it someow running backwards now through the Moog Synthesizer of time Chaos unscrambled back to the first harmonies And the first lightLawrence Ferlinghetti

Ohvri valikust Vanas-Kreekas

 

See on pilt maajadest, nende vananevad jumalad vajasid elus püsimisesks imeainet mis on inimveres.

Vana kreeka ohvrirituaalidest teame me tänu Hipponax-le Kolophonist. Ta soovib et ta vaenlastesse suhtutaks kui pharmakoi -sse või patuoinastesse.

“See tähendab et neid toidetaks viigidega, kaerakookidega, juustuga ning siis kui tuleb karm ilm löödaks neid genitaalidesse meriurgiinia sibulaga.” Kahjuks ei olnud see ainsaks kannatuseks mida neil tuli taluda.

Tzetzes, kes tsiteerib Hipponaxi lisab et seejärel patuoinas põletati toorel puul ja ta tuhk heideti merre.

 Kas valiti patuoinaks?

Tavaliselt mõni madalama klassi liige, vaene, madalat päritolu, see keda ta loomu pärast halvasti koheldi, kurjategija või see keda peeti inetuks. Eesti mütoloogias on eelistatavamaks ohvriks vaenelaps. Ühiseks nimetajaks oli see et need kõik kuulusid Kreeka ühiskonna äärealadele. Enamjaolt madalamale servale aga mitte ainult, ohverdati ka kuningaid. 

“Teades et nad ei saa viimselt ka oma nahka päästa kohtlesid poliste elanikud patuoinast väga aupaklikult.” Mis on veider ja tänapäevane  motivatsiooni viide. Minu hüpoteesiks on ehk et ohvreid tuligi võtta ühiskonna mõlemalt äärelt, vähe sellest, ohver neid ääri märgistas ja nõnda kogukonda ühte siduski. Prints ja kerjus, mõlemad olid ohvrid ja vahel vahetati osad ära. Kerjusest sai kuningas ja vastupidi….

Iamboulose nimelises armastusromaanis olid patuoinasteks võõramaalased, müüdis Ateena Thargelia-st noored mehed.

Kas vabatahtlikud sobisid?

Massilias ohverdas patuoinas vabatahtlikult iseennast, samuti nagu Origines Jeesusest räägib.

Inimesed teesklesid et ohver läks ise altaritrepist üles ja nad isegi küsisid ta nõusoleku kohta.

Loomaohvri puhul oli oluline et ta pead raputaks. Miks? Kui ohvriloom ei raputanud oma pead, siis valati ta pea peale piima või veini et ta seda teeks.

Sageli teeseldi et antud loom on kuritegusid korda saatnud. Siin on minu arvates juttu ikkagi juba asendusohvritest. Materjal ei tee, ei suuda teha vahet ja eristada.  

Ohvrid olid marginaalid ühiskonna mõlematest otstest.

On andmeid ka otse vastupidisest, sellest et valiti kõige kauneidmad neiud, meie mõistes vaat et missivõistluse võitjad.

Siinkohal on tore reflekteerida tänastest avaliku elu tegelastest. Nemadki on juba n.ö. earmarked, kasvõi ajakirjanduse eetikakoodeksis, selleks et neid ajakirjanduslikul (arbor infeliksil) ära põletada ja enne otse loomulikult neid selle va meriurgiilia (loe Kroonika SL õhtuleht ja I&I blogiga) sibulaga kubemesse peksta.

Roomas ja Kreekas tehti vahet viljapuude ja mitteviljapuude vahel(vastavalt arbor felix and arbor infelix)

Mittekasulikud ehk mitteviljapuud ei olnud söödava viljaga.

Ohver sai pekstud hulga arbor infelix (paralleel palmipuudepühadega) okstega ja siis reetur poodi ja põletati.  Seda tehti väljaspoolt linna.

Väljaspool linnamüüri

Kellegi polisest välja saatmine oli tõsine asi. Mõneti ehk võrreldav tänase “persona non grataks” kuulutamisega. Linnast juhtis ohvri välja protsessioon ehk prytaneion kusjuures ohver pidi tegema võimalikult palju peatusi enne kui ta linnast välja sai. Ikka selleks et võimalikult palju häda ja viletsust endaga kaasa viia. Flöödid mängisid üht erilist viisi ‘metsviigipuu laulu.’

Igat liiki väljajamiseks oli oma linnas oma värav.

Patuoinas aeti üle piiri ja vahel tehti seda kividega loopides. Peale ära ajamist ei tohtinud keegi tagasi vaadata.

Kas nad tapeti?

Ovidiuse sõnul nad tapeti, Callimachus väidab aga et mitte.

Millal see juhtus?

Patuoina rituaal leidis aset kuuendal Thargelioni kuu päeval.

Samal päeval mil Kreeklased tähistasid Trooja langemise aastapäeva, võitu Maratoni väljal ja Dairuse löömist Alexandri poolt. Seega Vana-Kreeka võidupühal kui nii võib öelda.

Vanas Roomas ütles ohvrit toov inimene jumalale, “Kasvagu sa selle ohvri läbi.” Sellise ohvri idee ei olnud valu, kannatus võu surm. Pigem anti elu tagais jumalate maailmale et nad jätkuvalt annaks inimmaailmale elu.

Arvestades kultuuridifusiooniga oleks ka Jeesuse lugu väärt sellesama loetu pilguga uuesti üle käia? Liialt palju juhuslikke paralleele tundub olevat?

Reflektsioon: Kas ohver lunastab? Girard arvab ? et lunastus ehk asenduskannatus käib ühte jalga ohverdusliku lugemisega. Mis viib kogu traditsioonilise lunastuskontsepti ümberhindamisele. Lunastab küll aga ehk pigem nägema oma vägivaldust ja ohverduslikkust.

Kuulates surevate uskkondade viimaseid konvulsioone tunnen tüdimust. Lõpeks kuhtub see uskmatusse ja vasakpoolsesse agendasse ja sel pole enam usuga midagi pistmist ja ongi….Toomaspauli sõnul kristline projekt lõpetatud. Minu piir läheb homoseksualistidele abielu lubamist mööda. Olen selle omale piiriks valinud ise ja täiesti vabatahtlikult.

Aga see et asjad praegu ümber pööratakse on tõsi küll nagu üks kommentaator eile arvas, Enn. Nimelt viktimiseeritakse traditsioonilisi viktimiseerijaid. See aeg on käes küll. Ja traditsiooniline fundamentalistlik (olgu siis eklesioloogiliselt fundamentalistlik või dogmaatiliselt või liturgiliselt) mis reeglina ka moralistlik on – kristlus on turmtule all küll.

See pole ka ehk enam see maailm milles ma elada tahaks. Ütleme et emotsionaalselt olen ma pigem traditsionalist, emotsionaalne traditsionalist keda fundamentalistid kõikseeaeg liberaalide kilda ajavad oma kividega viskamisega. Ja minu endi seast välja pseudospetsifitseerimisega.

Ma võin aru saada ja möönda küll et geisid viktimiseeritakse ja teada et nii pole ilus aga ma ei suuda neile, nende militantsele agendale kaasa tunda ja kõik. Ja miks peaks? Nägemine, arutlemine ja möönmine ei tähenda et peab nõus olema ja alla andma. Neile õiguse andma. Ei. See on Girardi sõnul keelemäng, see abielu sõna neile kohaldamine.

Pigemini kui ma enam elavat usku mujal ei leia siis hakkan moslemiks. See on vast nali, ei hakka aga mõne koha pealt on nad ausamad. Eile oli tõsilool põhinev film Soome kanalilt ühest (anglikaani?) preestrist kes oma kirikus kahte kurdi varjas. Ja viimaks, peale piiskopi käsu saamist et ta peab politsei kirikusse laskma karjub ta et mis kasu on kirikust kui tal ei lubata head teha? Jah liiga radikaalselt head teha ei lubata, sest see on kogukondliku egoismiga mis peab omakorda arvestama suurema kogukonna (riigi) egoismiga vastuolus. Lootusetus vastuolus kui sa püüad Jeesuse sõnu liig tõsiselt võtta. See vaene preester, oleks väärt see kaasus tõsiselt välja kaevata ja lähemalt uurida, pani selle peale ameti maha ja hakkas vabatahtlikuks sotsiaaltöötajaks. Loodetavasti saab ta nüüd selles ametis enam ja puhtama süümega ja kristlasena head teha võrreldes ajaga mil ta preester oli. 

Väga paradigmaatiline film minu jaoks oli see. Sellist olukorda võib kerge vaevaga ette kujutada kustahes Lääneilmas. Ka meil Eestis ja seda ei peagi muuseas ette kujutama. See olukord ongi see milles me igapäiselt elame.

Selline olukord annab paremini kui mistahes muu edasi seda absurdset silmakirjalikkust mis meil Läänes on ikka enamjaolt valitsenud. Et kõigepealt heaga ja kui seda kohe vastu ei võeta siis surma ja kurjaga ja siis ehk jälle pisut heaga. Selles mõttes on Islam omas praktikas ausam ja ehedam. Kristlus aga räägib absoluutsest headusest aga ei ole seda enamjaolt kunagi praktiseerida suutnud v.a. Jeesus ja teised ohvrid ehk need kes on sellelesamale kurjusele alla jäänud. Ja siinkohal teeb ohverduslik lugemise selle vea sisse et räägib Jeesusest kui võitjast inimlikus tähenduses. Et ta nagu ei jäänudki kurjusele alla vaid et see oli mingi suur jumalik metafüüsiline trikk millest lihtne inimene arugi ei tohi saad vaid targad peavad talle selle ära seletama ja siiski ei saa ta ka ikkagi aru kuis kuri jumal saab samaegselt olla hea jumal. Ei Jeesus löödi risti meie kurjuse poolt ja lüükase iga päev uuesti. Ilma metafüüsiliste trikkideta, lihtsalt ja harjumuspäraselt. See on selle maailma igapäevane leib mida Jumala ei anna aga mida ise võetakse.

Õnneks on inimesel ka selline asi nagu intuitsioon. 

 Ja jälle tuleb siin sisse Pühakirja ohverduslik lugemine mis jätab alati ässa (loe ohverdamise ja vägivalla ja surma) igaks juhuks käisesse alles. Ja ei kõhkle seda vajadusel kasutamast eriti siis kui püha organisatsioon seda nõuab või vähemasti eeldab. Seega peab tõsikristlane mingil hetkel tõesti oma kirkust vähemasti distantseeruma. Ma ei mõtle vormiliselt – ei. Seda enam kui näed millist upsakat ametkondlikkust see sageli tulvil on.

Fundamentalistlised moralistid on tülikad tõesti ja see on ebameeldiv kogemus tõesti kui nad sulle hõlma hakkavad. Miks nad tahavad olla jesuiitlikud intrigaanid kes seljataga susivad – ei saa mina sellest aru. Neil ei saa olla põhjendust muud kui seesama ohverduslik lugemine, oma püha organisatsiooni nimel tuleb ikka varmalt kurja teha. Jess! ma küll kardan et see Jumala ees ei päde aga mis neil sellest.

Kusjuures neil ei ole positiivset agendat mis Jumala ees maksaks aga see neid ei peata. Selle koha pealt on neist kahju.Ühes tundsin isegi näo järgi ühe Hiiobi “sõbra” ära. Jehuu või mis ta nimi nüüd oli?

Kas ohverdad printsiibi animaalsuse nimel või oma animaalsuse printsiibi nimel? Hea küsimus, muuseas.

See on seesama film

http://www.cduniverse.com/productinfo.asp?pid=7477670

http://www.committeefilmsonline.co.uk/more_clips.html

The Refuge is a tale of asylum sought but not found for three Iraqi Kurds in London.  Two of the men find sanctuary in a church.  Several themes are threaded through the story:  the near impossibility of cross-cultural trust, the legalism of the immigration system which defeats the intent to give asylum, the Kurds’ expectations of power in the person of the priest, the priest’s competing allegiances - moral, legal, his vow of obedience to his church, his duty to serve his parishioners and his given word to the Kurdish men; prayers to God by both Christian and Muslim and the bitter anger and disillusionment when the sanctuary is broken. The justice with mercy we seek in the world, the justice with mercy God desires for the world is entangled with the rigidities of our own cultures and our own selves.  Our God defers to our cultural wills, often saying “no” to our personal prayers.  Is God saying, “Think bigger.  Not the single save this time, but the communal solution”?  Persons are not redeemed in a moment but over a lifetime.  Cultures are not redeemed in a lifetime but over many  generations.  Righting wrongs in the world requires a dedicated community committed to justice.   

Rezghar ja Saman on nende kurdi meeste nimed. Vaadata saab osaliselt siin:

http://www.newswire.ca/en/releases/mmnr/tvo/nov2007/#refuge

Naised meeste hierarhias ehk nokkimise järjekorrast

Käesolev postitus kasvas käest ära

Väärib märkimist et naisi – inimesteks loe “meesteks” reeglina ei initsieeritud. See kõik tuli märksa hiljem kui üldse. Mõelgem või sellele millal naised valimisõiguse said. Ikka naisteks initsieeriti neid. Ka paljude religioonide lakkamist (sekulariseerumist) ja allakäiku mõõdetakse just sellega et initsieerimatud said hakata seni vaid meeste pärisosaks olnule ligi saama. Näiteks või teatrietendustel käima. Koos nendega kaotas teater mõnede hüpoteeside järgi oma sakraalse/tragöödia iseloomu ja degradeerus esiti draamaks ning viimaks ka lastele ligipääsetavaks komöödiaks.  

Domineerimishierahia (DH) väljendab indiviidide organiseeritust olukorras kus võitlus resursside eest võiks muidu juhtida agressioonini.  Nii viib nokkimiskord sidusama kanakarjani, kukest rääkimata. Katsetes on selgunud et iga kana mäletab täpselt oma suhet vähemalt 28 ülejäänu suhtes ja kui ta mõneks ajaks karjast eemaldada siis ei unune see järjekord mitte. 

DH-d on reeglina despootlikud ehk lineaarsed. See tähendab et üks indiviid domineerib kõiki alluvad. Ja allub kõigile neile kes temast ülalpool. Nii alustab noor shimpans oma pikka karjääri sellega et hakkab juba puberteedieas karja emastele kohta kätte näitama. See tee läbitud, püüab ta sedasama ka isaste hierahias. Ja jõuab … siis kuhu ta jõuab. Inimeste maailmas on karjäärivõimalusi ja hierarhiaredeleid mitmeid, põhimõte on aga sarnane. Sinu CV-d, diplomid, panga väljavõtted ning tuludeklaratsioonid näitavad ära kaugele sa oled jõudnud ja mida võib su kätte uues hierarhias usaldada – mida mitte. Vähemalt formaalselt karjääriredelil soolist vahet ei tehta. Sisulist aga küll. Kui meeste mõtlemist iseloomustabki peamiselt mõtlemine hierarhilistes terminites, siis naistele on pigem omane mõtlemine perekondlikes terminites. (Veri on paksem kui vesi) Nii on nad ehk altimad ka töökohtades omi kolleege kas siis pereliikmeteks või ”meesteks” jagama ja vastavalt sellele ka käituma. Ühest küljest naiste osalemine meeste hierarhiates meeste omavahelist heitlemist ehk pehmendab, teisalt  tundub mulle aga et hoopis intensiivistab, sest naisvaatlejate/osalejate kohalolu on juba aegade algusest mehi märksa innukamalt omavahel võitlema ajendanud kui nad ehk muidu vaevuks.  Ühest küljest naised muidugi võitluses ressursside eest osalevad ja seda reeglina oma laste nimel. Teisalt on nad aga ka ise ressurssiks kelle nimel ja kellele mehed oma võitlemistega esinevad.

Kui aga naistel õnnestub kogu kogukonda/töökollektiivi pehmemate väärtuste alusel “perekonnaks” ümber kujundada siis muutub olukord osadele meestele talumatuks. Sellest hetkest tundub et teatud oludes võib tekkida meeste ühisrind ja soov kusagil mujal uuesti ja otsast alustada. Sest mehel hakkab vaevutajutava hierahiaga kogukonnas lihtsalt hästi tööd tehes igav ning tekivad eksistentsiaalsed küsimused “miks” ja “kas üldse”.

DH-d esinevad enamikel sotsiaalsetel olenditel. DH -d tõusevad esile indiviidide füüsilistest erinevustest lähenemisel ressurssidele aga neid mõjutab ka grupisisene interaktsioon.

Shimpanside (eranditeta) ja inimeste seas (eranditega) on kõrgeimal seisev meesooost DH esindaja ka kogukonna kõrgemalseisevaks isikuks. Isegi kõige enam võrdsust hindavates kogukondades on nii et mida kõrgemale sa lähed seda harvamini sa naissoost isikuid kohtad. 

Üheks ilmseks põhjuseks on testosteroon. Kui varases kasvujärgus on loomulik et emad ka poisslaste eest hoolt kannavad siis tähendab poiste initsiatsiooniriitus loodusrahvaste seas lisaks muule ka seda et poisid võetakse lihtsalt naiste käest ära. Meeste initsatsioon on reeglina seotud vägivalladegudega selleks et end hierarhiasse sobituvana/mehena, tõestada. Arenenumates kultuurides asendavad vägivallategusid üha enam pädevused, või(s)-tlemine ja konkurents.

Näiteks on USA senatis on 14 % naisi. Piiblis on 8251 soolist terminit. Naise kohta käib neist 1590, mehe kohta  6661. Seega on kõikidest soolistest sõnadest 80.7% meestele viitavad ja 19.3% naistele. Seega on Piibel raamat mis räägib peamiselt meestest ja meestele.  Soolisi nimesid kandavatest raamatutest Piiblis on vaid 2 n.ö. naiste raamatut – Rutti ja Estri ehk 5%.

Ehk heidab eelnev valgust ka ikka veel vohavale misogüüniale Eesti kirikutes. Meespapid ei soovi lihtsalt  oma nokkimisjärjekorda kaotada ja uues pehmemate väärtustega organisatsioonis osaleda, ehkki teisalt peaks kirik ehk just selleks kohaks olemagi kust pehmemad väärtused ühiskonnas alguse saavad. Kui kristluse firmamärgiks muutub  sotsiaalne tagurlus võib kindel olla et ka teoloogias on asjad paigast ära. Seda muidugi juhul kui teoloogia ei tähendagi religoosset tagurluse vormi. Kui seni tundus säärane suhtumine lootusetu sotsiaalse ummikteena siis peale Lätis alustatud Luteri ja Katoliku kiriku ühinemiskõnelusi võib arvata et sarnane lahendus siinsetelegi naistevihkajatele pigem valgusena tunneli otsas terendab.

Tulles nüüd Giradi omandavate versus süüdistavate zhestide juurde, tuleb hinnata kõigepealt säärase patuoina toomiseni viinud algstseeni võimalikkust. Kui aga DH juba iseenesest määrab tarbimisjärjekorra kuidas saab siis leida aset olukord kus see ei tööta ja peaks käivituma “patuoinamehhanism”? Siiski on säärane olukord nagu ajaloost näha üsna tavapärane. DH töötab hästi suhtelise stabiilsuse ja rassursside tavapärase jätkuvuse aegadel. Ilmselt on üheks mimeetiline kriisi vallandavaks võimaluseks ka mitme rivaliteetse grupi samaaegne lähenemine ressurssile.

Just praegune kriisiaeg keerab segi DH loomuliku järjekorra. Kui töötute hulk tööjõust on 10% ringis siis on märksa tõenäosem mistahes patuoinamehhanismi käivitumine  võrreldes näiteks või olukorrga kus töötuid on 2%. Ressurss on napiks jäänud ja tavapärane nokkimisjärjekord ei tööta hästi sest nokitavat on vähe. Nõnda on kriis loomas meil siin ja praegu olukorda kus DH võib kaotada vähemalt osaliselt oma usaldusväärsuse. Just sellises, kriisiolukorras hakkab tööle patuoinastamisprotsess ja tekib terav vajadus uute patuoinastamise järele. Omandavat zhesti asendava süüdistava zhesti teeb meie tänastes oludes ära ajakirjandus ja vähemal määral alternatiivajakirjandus. Alternatiivajakirjandus süüdistab lihtsalt neid kes tavapäraselt ise teisi süüdistavad. 

Juudid ei ole mitte ainsaks grupiks keda on traditsiooniliselt patuoinastatud. Üheks heaks näiteks on kurikuulus Itaalia anarhistide kaasus – Nicola Sacco and Bartolomeo Vanzetti, kes arreteeriti Bostoni ligidal 1920 ja neid süüdistati kingatehase direktori ja valvuri röövimises ja tapmistes. Ja seda selle taustal et peale Esimest Ilmasõda naases koju 4,5 sõdurit kes kõik vajasid tööd. Tänased “kuumad” ohvrigrupid on juudid, vabamüürlased, Opus Dei jt. religioossed, etinilised ja sugulisele orientatsioonile rajanevad  grupid.

Patuoinastamine muutub sageli tähtsaks osaks konfliktist. Niipea kui patuoinastavad on tajunud neid positiivseid tundeid mida see toojates tekitab on nad vägagi vastumeelsed sellest loobuma. Patuoinad pakuvad varmalt lahendusi mistahes hädadele. Seega ei maksa arvata et toojad sellest iial vabatahtlikult loobuks. Seda enam et nad nii Jeesuse kui ka G-i sõnul “ei tea mida nad teevad”.  Patuoinastele omakorda jäävad vaid vähesed võimalused – pageda, assimileeruda või vastu sõdida. 

Patuoina valikule ei ole meil täna mahti pühenduda. Niipalju vaid et Patuoinas peab kuuluma erinevasse liiki võrreldes ohverdajatega. Kust läheb piir, selle määrab Ericssoni termin pseudospetsifikatsioon, protsess mille läbi seni ühtsest rahvus- või kogukonnakehandist eraldatakse üks kindel subkultuur, inimgrupp või indiviid. Näiteks või juudid hitlerlikul Saksamaal. On loomulik et religioosses kogukonnas pseudospetsifikeeritakse ohver kellele on omased moraalsed lapsused või siis vale sugu (loe naine) või sõnakuulmatus kehtiva hierarhia suhtes. Ja otse loomulikult on “parimaks” lahendiks “patune ja sõnakuulmatu naine”. Meenutagem siinkohal vastavat lugu Johannese Evangeeliumist………. ja mingem vaikselt ära koju, nagu variserid toona.

viited

http://www.beyondintractability.org/essay/scapegoating/

http://www.adl.org/education/911/911_6_8.asp

http://www.ceunet.ceu.hu/jewishstudies/yb03/12pok.pdf

http://www.via.ee/content/article/naiste-uhiskond-meeste-hierarhia

http://paber.ekspress.ee/viewdoc/5B8C9E2F2379C21DC2256E6D0033FCA8

http://www.hds.harvard.edu/news/bulletin_mag/articles/35-23_cavanaugh.html

http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=101

Uue hermeneutika poole

Pilk poes ütleb mida. Inimene laob lindile, 2 pakki suitsu, kassikonservi ja koeratoitu, ühe liitrise tetrapakis veini ja seda reedel. Ja läheb koju. Ja loen ma seda nagu CV-d. Ja saan nii palju teada nagu iialgi ei tahaks teada saada.Ütle mulle mida sa ostad ja ma ütlen sulle kes sa oled ja palju sa palka saad. Aga tööd ei ole mul sulle ikkagi anda ja kui sa sääraseid asju ostad siis sa seda vast ei vajagi.

See selleks, mitte sellest ei tahtnud ma teile täna rääkida.

http://books.google.ee/books?id=PXkFTAV5tWEC&pg=PA229&lpg=PA229&dq=sacrificial+reading+of+the+Bible&source=bl&ots=3ul3euXMom&sig=Jei8SyEUqADVaRo-dxvXd0DLpeE&hl=et&ei=CygaSundIcuEsAaN_NiRAg&sa=X&oi=book_result&ct=result&resnum=5#PPA224,M1

http://girardianlectionary.net/index.html

See on link Girardi raamatule. Kohale kus juttu mitteohverduslikust Piibli lugemisest (tõlgendamisest). Probleem selles ongi et kristlased peavad hakkama saama võimatuga - nad peavad ühitama VT ja UT. Mis paraku on võimatu. Ja nii sünnivadki säärased hermeneutilised trikid mis teeksid au isegi Jürgen Veberile.

Selleks et teisi õpetades või ise jutlustades teha võimatut ja säilitada mingisugustki loogilist koherentsi ning kuidagimoodigi ühitada julm ohvreid nõudev jumal armastava Jumalaga kes ütleb otsesõnu et ma vajan halastust, mitte ohvrit.

Keegi peab välja ütlema selle et kuningas on alasti ja et ühitamatut ei saa ega anna ühitada. Juudid saavad sest väga hästi aru, miks mitte kristlased, eriti need kes ise tahavad ka juudid olla.

Ja ega seal palju võimalusi ei ole. On tegelikult vaid üks võimalus ja selleks on see et terve UT keeratakse VT võtmesse või siis hakatakse rõhutama küll armastuse külge aga seda vaid omas väikeses sektis või kogukonnas ja vaenlased jäävad sel juhul kogukonnast välja poole. Või rahvusest, nagu ortodoksias. Igal juhul aga säärase lugemise juures ilma vaenlasteta ei saa ega tohi.

Või käsiteldakse seda ühitamatust kui teodiike küsimust mille eest ära hiilitakse mitut moodi. Üks kõige paremaid viise on Lootuse Teoloogia abil või siis ehk Protsessiteoloogia abil. Mida ma tahan öelda on see et ei saa ühitada ühitamatut. Vaid ainsaks lahenduse viisiks ongi Piibli mitteohverduslik lugemine ehk korraga ei saa olla õigus lintsival kogukonnal kes seda Jumala nimel teeb ja ohvril. See ei ole lihtsalt võimalik.

Enamus kristlasi jääb aga n.ö. riimveelisteks st kui kõik on hästi siis ollakse UT inimene aga kui läheb halvasti või ollakse konfliktis siis meenuvad ka VT kirjakohad “õnnis on mees kes võtab ta väikesed lapsed ja rabab need vastu kaljut!” Liiatigi annab ka UT osalt vähemasti ajet sääraseks suhtumiseks. Natuke ehk Paulus, enam Heebrea kiri ja kõige enam Ilmutuse raamat. Need raamatud kukuvad osalt UT-s tagasi VT hermeneutikasse. Eriti Ilmutuse raamat ja Heebrea. Paulus ehk sedavõrd vaid kuivõrd ta pidi juudikristlastega kompromisse tegema Timoteuse pärast ja Jeruusalemma kontsiili ajal.

Milline eetiline segadus sellest küll tuleb ja tõuseb, milline õhkamine ja lootus et vast Jumal sellest siis ehk päästab. Ei, inimeste endi loodud skisofreeniast Jumal ei päästa või teisisõnu ta on juba päästnud aga selle akseptimist takistab suhe Piiblisse mis on selline “paberist paavstilik!” Ometi on just aupaklik suhe PK  ja selle alalhoid teinud võimalikuks ka selle uue hermeneutika sünni.

Veelgi enam ma väidan et see ilmne misogüünia (naistevihkamine) mis paljusid Eesti pappegi iseloomustab tugineb just nimelt säärasele ohverduslikule hermeneutikale. Olles vaieldamatult selle üheks indikaatoriks. Elik tagasi katokirikusse mis ei ole midagi otsesõnu ümber hinnanud, ei ristisõdu ega muud säärast ja mis ei saagi seda teha.

Aga ilmselt ongi see nüüd minu missiooniks sellist hermeneutikat maale tuua sest ma olen ise mõelnud ohverduslikult ja seda ka parasjagu tunda saanud…. Nüüd on vist siis sellega siis korras. Minuga ei juhtu midagi kui ma end alandan ametkondlik/ohverdusliku mõtteviisi esindajate ees. See on mu hingele hea ja mine sa tea vahest ehk mõni neistki hakkab oma hinge ja taevsaamise eest enam hoolt kondma kui ametkondliku egoismi eest mida ta esindab. 

Et hakkame siis aga vaikselt peale olles oma kristlise missiooni leidnud. See on kahe osaline – ohverdusliku lugemise tagajärgede välja toomine ja mitteohverdusliku hermeneutika propageerimine. Ehk tuleb siis ka noor ja tugev mees ja võtab mult asja millaski üle.

Tuleb siis kadunud poeb koju

ei kippu ega kõppu

koputab – vaikus

hakkab Isa peenrast herneid sööma

tuleb viimaks vanem vend

ja võtab ta “pihile”

kõigepealt herneste pärast

teeb töölepingu ja üüri- ja kõik muud lepingud

ka kindlustuse – igaks juhuks n.ö.

kui lepingud tehtud siis tuleb ka “isa” tagakambrist välja

ja rõõmustab et tere poeg

ära pane pahaks ma annaks sulle küll

kõik tagasi ka pärandiosa aga mis teha see su vend

on kõik juba omale saanud

ja olgem ausad eks sa ole ise ikka süüdi ka

ja peale seda mida sa oled korda saatnud

oleks ehk liiast eeldada mingit osa kinnisvarast

või pitsersõrmust

sellele poeg oleks tulnud n.ö. varem mõelda

ja ega sa sealt kaugelt maalt ometi mingit paha haigust kaasa toonud

seagrippi tai jotain tällaista?

ma loodan et  ega sa ometi nii rumal ei olnud et sa midagi  säärast oleksid

eeldanud

eeee – 

jah aga peaasi et sa nüüd jälle “päästetud” oled

ja hingega pääsed

aga tööd on meil sulle küll

nii kiltri kui ka kupja oma

ja elama paneme su eeeee

lakka

sobib?

vaat siuke dialoog

http://growmercy.org/2006/09/03/resacrilizing/

Tahan öelda et ilmalik ohverdav mõtteviis tugineb sageli ehk küll ei pruugi tugineda religioossele ohverduslikule hermeneutikale. Eriti rahvuslik/religioosses mõtlemises.

“On radikaalne vahe Piibli ohverduslikul lugemisel ja mitteohverduslikul lugemisel. Vahe Jumalal kes vahel kasutab ohvreid (ja tegi isegi sellekohaseid ettekirjutusi) ja Jumalal kel ei ole ohvritega mitte midagi tegemist ja seda vahe on tõesti raske mõista neil kes on omaks võtnud traditsionaalse karistav/asendava lepituse doktriini. Sellest loobumine on võrreldav Kopernikuse revolutsiooniga.”

Girardi antropoloogia pähklikoores I-VI

Ülevaade Girardi antropoloogiast – parafraas/tõlge

Inimolemusest aru saamine, kas pole see mitte antropoloogia sisu? Ma pakun välja et just niimoodi võib kirjanduskriitik saada kasvavalt haaratud antropoloogiast. Girardi esimene peamine töö käivitas antropoloogilise projekti mis algas uurides Cervantest, Stendhali, Flauberti, Prousti, ja Dostojevskit kes Girardi meelest said sügavuti inimloomusest aru. See töö avaldati 1961 (in French)pealkirja all Pettus, Iha ja Romaan ning see juhatas sisse peamise Girardi idee: et kõige sügavamad autorid näevad inimiha manifesteerumas triangulaarses struktuuris ja seda tänu selle mimeetilisele ehk matkivale iseloomule. Romantiline kirjandus ja vähemal määral ka fiktsioonaalne arusaam näeb inimiha kui lineaarset, lihtsalt kui teise inimese  poolt ihaldatava objekti ihaldamist. Girard pakub välja et iha mimeetilisus lisab juurde veel terve dimensiooni 1) iha (kehastava isiku)  ja 2)  objekti  3) ning ihaleva persooni enda. See vaade on võrreldav Newtoni revolutsiooniga füüsikas mis muutis kogu meie arusaamist nendest jõududest mis juhivad füüsiliste objektide liikumist. Gravitatsioon ei peitu mitte ühes üksikus objektis vaid see on jõud mis valitseb objektide liikumist ning mida tuleb tajuda mitte kui üksikobjektides elavana. Nõnda elab ka inimiha inimestevahelistes suhetes. Sina ja mina püüame omad ihad üksteiselt kinni. Ihad on, nii nagu reklaamifirmad seda hästi teavad, nakkavad. Ja seda teavad vägagi hästi ka kirjanduse autorid – Dostojevki ja Shakespeare olles nende esirinnas Girardi meelest.

Inimiha mõistmine mimeetilisena juhatab sügavama arusaamani inimkonfliktidest, kannatustest ja vägivallast. Kuna me püüame omad ihad üksteiselt oleme me seotud ka nendesamade objektide külge mis viib meid ka konfliktideni nendesamade objektide pärast juhul kui ei leia aset vägivalla vältimise protsessi seeläbi et mõni rivaliteeti haaratud inimene annab järele ja laseb teisel selle saada.

Võrdsus võistlejate seas ihalevate objektide pärast kaldub omama negatiivset mõju kuna sel juhul on ka väiksem tõenäosus et me arvame kellegi võrdse endi seast välja. Just selline olukord leiab aset õdede/vendade rivaliteedi ja seebiooperi intriigide puhul. Aga kui me tajume kedagi endist kõrgemana või ehk väljaspool meie vahetut inimsuhete sfääri siis oleme me seda varmamad teda välja arvama nende võrdsete seast kes taotlevad sedasama objekti ja laskma just temal seda saada. Tajutud ebavõrdsus aitab hoida rahu ehk küll tegelikkuses peaksid needsamad ebavõrdsust tajuvad olema võrdsed.  Nõnda juhib iha triangulaarsus inimkannatusteni – kui me tajume endid võrdseina, mida me Jumala lastena peaksimegi ju üldiselt olema, siis langeme me kadedusse ja konflikti taodeldavate objektide suhtes. Kui me tajume ebavõrdsust endi seas ehk küll ebaõiglast ebavõrdsust, saame me võimu ja teatud hulga rahu rõhumise hinnaga mis leiab aset ühe grupi rõhumise läbi teise üle nii nagu me seda inimajaloos näeme.

Oma esimeses raamatus juhatas Girard sisse ka arusaama “metafüüsilisest ihast” ehk inimkannatuse tipust. See on iha mille fookus muutub jätkuvalt füüsiliselt objektilt mille nimel võitlus käib, eemale rivaliteetse suhte mudeli (rivaali) enda suunas. Mudel muutub sellise iha käigus su takistuseks ja rivaaliks. Või defineerivad rivaliteedid teise isiku elu selle määrani et ta saab täielikult fikseeritud ühele objektile või teisisõnu – oma rivaalist lummatud. See mida me peaksime siinkohal mõistma, eriti aga viimasel juhul, on see et ihaldatav objekt ei ole enam haiguse põhjuseks. Ta on pigem selle põhjustajaks. Probleemi juur on suhe mis on rivaliteeti kinni jäänud. Girard pakub oma hilisemates töödes välja et see ongi see mida Jeesus mõtles Uue Testamendi ühe peamise termini skandaloni ehk komistuskivi all.

Ka Budism on õigel teel, nähes inimiha kui elu keskset kannatust. Kuid kas ei ole budistlik vaade ihale siiski lineaarne ning kas ei näe see seda kui pelka inimese iha mingi objekti järele? Nii nähakse seal iha kui viga ning ainsaks ravimiks on iha salgamine või selle ohverdamine. Vastavalt budistlikule filosoofiale peame me õppima inimihade maailma endi taha maha jätma.

Girardi iha analüüs teisalt ei näe probleemi mitte ihas endas. Kuna inimiha on mimeetiline ning eeldab mudelit on probleemi olemus ja ka ravi eeskuju järgivas suhtes. Eeldusel et meil oleks oma iha jaoks õige mudel võiksime me potentsiaalselt kannatustest pääseda. Probleem alates esimesest mehest ja naisest on selles et me oleme valinud järgida oma kaasinimeste ihasid selle asmel et järgida oma Loojat kelle näo järgi me oleme tehtud, mis juhib meid pidevasse paradiisist langemisse. Jumala iha järgimine oma loodu järele on ainuke iha mille järgimine võib meid kannatustest säästa.

Mõelgem nüüd Kolmainsusliku usu ja Jumala päästeohvri peale. Pojal oli vaja tulla inimihhu selleks et modelleerida meie jaoks Jumala Isa iha, iha mis on agape armastus selle maailma vastu ja mis läks nõnda kaugele et saatis oma Poja meid päästma. Püha Vaim ongi see Jumalik iha mis on antud edasi igale usuinimesele kes valib Poja kui enda iha mudeli. Aga selle pääste iseloom haarab enamat kui meie langemist rikutud ihasse. Meiepoolne teise iha modelleerimine on vaid meie languse alguseks. Meie unikaalselt inimlik vastus sellest tulenevale konfliktile teeb selle languse täielikuks. Ühesõnaga võib meie lahendust kirjeldada kui ohvrit. Me peame olema algusest peale selged selle sõna “ohver” kasutamise kohta sest selle sõna tähendust tänases keelepruugis on drastiliselt muutnud risti konseptsioon.  Ohver on täna lühidalt versioon eneseandmisest. Selle sõna algne tähendus viitab kellegi teise või asendaja ohverdamisele enese eest või siis terve kogukonna eest.

Ohvri loogika Girardi analüüsi keeles kaasab katset ära hoida profaanse vägivalla laiemaid esinemisi läbi väikeste dooside püha vägivalla. Aga ohver ei vabasta meid mitte kunagi päriselt vägivallast. Vanas Kreekas oli ohver tuntud kui pharmakon (millest on tulnud sõna farmaatsia) mis tähendab mürki mis teatud doosides võib tähendab ka ravimit.

Budism on taas selles osas instruktiivne. Ma möönan et kasutasin kavatsuslikult sõna “ohver” kui ma eespool püüdsin kirjeldada budistlikku vastust kannatustele mis on ihast põhjustatud. Ma ütlesin – me ohverdame iha enda. Ja see budistlik lahendus oligi religioosseks alternatiiviks ohvri algsele vormile, nimelt vereohvrile.  Lühidalt on budism minu vaatepunktist lähtudes sisemine ohverdamise vorm millega on asendatud ohverdamise väline vorm. Aga me peame küsima kas see tõesti parandab olukorda kui me näeme et me ohverdame loodud olendeina ühe essentsiaalse aspekti ihalevate olendeina oma inimeseks olemisest. Kas ei tähenda see täielik vägivallaiha salgamine ka mitte vähemat inimeseks olemist?

Ohvri mõistmine viib meid antropolooglises ajas tagasi meie alguseni inimestena. Miks on nii et kui me läheme küllalt tagasi siis me näeme et kõik iidsed inimkultuurid praktiseerisid üldiselt mingis vormis rituaalset vereohvrit ja reeglina oli selleks inimohver. Girard on julgenud viia meid tagasi nende alguste juurde ja pakkuda vastust. Liiatigi viitab ta sellisele antropoloogiale kui generatiivsele.  Teisisõnu pakub ta välja näidata meile seda kuidas inimkultuur on loodud minnes selleks tagasi hominisatsiooni punktini ehk punktini milles meie eelinimeselikud eellased said inimesteks.

Loomulikult on see julge asi ette võtta. See on sarnane Darwini hüpoteesiga evolutsiooni kohta austusega selle fakti suhtes et enamik otsest tõendusmaterjali on juba ammu lakanud.  Alles olev arheoloogiline materjal on lünklik. Kust siis alata? Taas, inimtekstidega, püüdes dekodeerida seda ohvriloogikat mis peitub kogu inimkultuuri keskmes, seda loogikat mida reflekteerib meie tekstide süvasisu.

See kõlab tõesti natuke nagu Lévi-Straussi strukturalism, aga lugeja näeb õige pea ka erinevust. Kui Levi-Straussi strukturalism otsib süvastruktuuri selleks et minna tagasi keele allikateni, siis Girard otsib sealt tegelikke elavaid hominisatsiooni elemente. Girardi lähenemise eeliseks on tema generatiivne vaatepunkt, miski mis on juba oma olemuselt unikaalselt inimlik, Levi-Straussil on selleks aga keele alguspunkt. Meie eelinimeselikud eellased ei omanud veel keelt. Hominisatsiooni küsimus kaasab sedagi kuidas neist olendeist said inimesed ja selleks vastuseks on – et läbi keele omamine. Keegi ei saa anda vastust sellele küsimusele postuleerides sügavate keelestruktuuride järsku esile kerkimist olendite juures kes ei olnud veel inimesed.

Girard alustas mütoloogiliste tekstidega ja eriti selliste töödega mis tegelesid mütoloogiaga ning vähemalt osaliselt neid ka dekodeerisid. Oma Violence and the Sacred (Vägivald ja Püha),  avaldatud 1972, alustas Girard Sophoklese näidendiga Oidipus ja  Euripidese näidendiga Dionysusest,  Bacchae. Sophokles sai eriti lähedale selle nägemisele mida meie peame nägema antropoloogias: süütuse nägemisele selle juures kellest meie teeme patuoina.

Draama Oidipus tiirleb selle küsimuse ümber kas kuningas on tegelikult süüdi selles et Teebat tabas katk. Lõpus annab Sophokles järele antropoloogilisele survele ja tunnistab Oidipuse süüdi. Patuoinas saab karistatud ja pagendatud.

Millele siis Sophokles Oidipuses nii lähedale jõuab? Sellele et müütides kõneletakse lähtudes patuoina suhtes ühise vägivalla toimepanijate vaatepunktist ja see vaatepunkt nõuab ohvri süü tunnistamist. Millise suure antropoloogilise alguse see omakorda dekodeerib? Selle, et inimkogukond ise ongi rajatud sellistele üksmeelse vägivalla tegudele patuoinastatud ohvrite suhtes.

Just siinkohal läheme me kogu tee tagasi inimalguse juurde mida Girard kutsub “algstseeniks”. Me peame aga meeles pidama mitte vaid meie inimeellasi vaid ka neid eelinimesi kes ei ole veel astunuid üle selle läve mis neist inimesed teeks. Me peame siduma oma loomeellased (millega Levi-Strauss hakkama ei saa) millegiga mis on  nende juures üldine ja mis viimselt aitas neil seda läve ületada.

Selleks seoseks mida Girard välja pakub on mimeetiline iha. Loomadki imiteerivad ükstest ja neil tundub näivalt olevat loomupärane vägivalla delegeerimise süsteem mis takistab selle lõpmatult eskaleerimist ihaldatavate objektide ümber. Loomades tundub olevat seega naturaalne mehhanism mis aitab hoida vägivalda eskaleerimast. See mehhanism väljendub tavaliselt domineerimishierarhias. Kõrgemate imetajate sotsiaalsetes gruppides võitlevad isased oma isaste gruppides ja emased emaste omades sageli kuid see viib väga harva kellegi hukkumiseni. Nad võitlevad seni kuni üks neist kehtestab oma domineerimise, seni, kuni on saavutatud ebavõrdsuse punkt ja selle tagajärjel luuakse range grupisisene hierarhia mida järgitakse karjas seni kuni tuleb esile uus väljakutsuja. Normaalse igapäevase grupi funktsioneerimise puhul on ihaldatavad asjad omandatud vastavalt domineerimise järjekorrale hierarhias.

Situatsioon milles Girard näeb meie eelinimestest eellasi olevat on eskaleeruva vägivaldse konflikti situatsioon. Me kasutame sageli sõna “ahv” selleks et rääkida ahvimisest ehk imiteerivast käitumisest aga Aristoteles oli korrektne pannes tähele seda et inimesed ahvivad enam kui ahvid. Me oleme kõige imiteerivamad olendid. (Poetics 4.2). Üheks põhjuseks et eelinimesed said suuremad ajud ja enama intelligentsuse oligi kasv mimeetikas. Teiseks põhjuseks oli aga domineeriva hierarhia rahu alahoidmise sõsteemi efektiivsuse murenemise algus.Kivi või kaika kasutamine võis teha väiksemad loomad suurematega võrdseiks. Ja võitlemine domineerimise eest muutus seega salakavalamaks ja saatuslikkumaks (sageli surmaga lõppevaks).  Ilma loomulike vägivallapärssimis mehhanismideta oleks meie inimeellased selles Thomas Hobbsi hüpoteetilises kõikide sõjas kõikide vastu välja surnud.

Üheks võimaluseks on seegi et üks teine “loomulik mehhanism” on asunud senise domineeriva hierarhia süsteemi asemele.  See uus mehhanism hakkas meid inimestena defineerima ja eristas meid loomariigist meie kultuuri poolest  ning hoidis meid meie kogukondades suhtelise rahu seisundis. Girardi hüpoteesiks on et see uus vana asemele asunud mehhanism oli “ohverdusmehhanism” või “patuoina mehhanism”.  Girardi teooria ei ole siinkohal mitte üksnes brilliantne vaid ka elegantne ning asetab  mimeetika taas kõige keskele. Meie inimeellaste jaoks kellel ei olnud veel keelt, eksisteeris ometi omandavate zhestide kultuur. Objekti suunas tehti haaravaid liigutusi mis põhjustasid eskaleeruva vägivalla jätkuvaid tsükleid mis viisid sageli apokalüptilise kõikide vägivallani kõikide vastu mis ähvardas kogukonda hävitada.  Aga oli ka üks teine, imiteeriv zhest mis muutis kogu olukorra ja selleks oli süüdistava zhesti imitatsioon.  Omandava zhesti kasutamine kõikide poolt vallandas vägivalla laviini aga süüdistava zhesti imitatsioon kõikide poolt omas vastupidist mõju – rahu saabub välgulöögina selle ühe arvelt keda süüdistakse. See, üksmeel, miinus üks, toob kaasa suure solidaarsuse enamiku seas mis on vähemuse või siis ehk ühe vastu.  Süüdistatu tapetakse kiiresti või pagendatakse mis võrdub tapmisega sest üksinda ei saanud meie eellased reeglina ellu jääda.

Aga ärahoidvat hierahilist vältimist on siiski mingis vormis tarvis sest juba järgmine omandav zhest võib kogu protsessi uuesti käivitada. Millele see hierarhia aga tugineb ajal mil nood inimese eellased on saamas unikaalselt inimlikeks?

Jumalusel ja religiooni sünnil kõlab vastuseks. Ohver kes oli tapetud või pagendatud sai ebaõiglaselt süüdistatud, suuremal määral kui oleks olnud tema aus osa tekkinud kaoses.  Teisisõnu omas ta näivalt üleinimlikke võimeid kaose tekitamiseks. Aga nüüd kui uuesti ühendatud inimgrupp seisab ümber endi poolt tapetud ohvri laiba siis on seal see naiivne ettekujutus et just see inimene oligi enam süüdi kui oleks olnud ta tegelik osa ja nõndama on ka ta osa uues ja taastatud rahus mis hetkel kehtib, ebaproportsionaalselt suur.  See on maagiline rahu selles mõttes et surnud ohvri keha ümbritseb sõna otseses mõttes religioosne aupaklikkus. Kogu sündmuse naiivne interpretatsioon näitas meile et kogukonda külastas jumalus kes külvas esiti kaost ja tõi siis omakorda kaasa ka maagilise rahu.

Girard pakub välja et see “algstseen” on esinenud tuhandeid ehk milioneid kordi viimaste aastatuhandete jooksul ning andnud graduaalselt ajet kõigele sellele mida nimetatakse inimkultuuriks. Mille südames on religioon. Meie paljud valejumalad on kerkinud esile meie primitiivsetest kogemustest patuoinastatud ohvritega kes külastasid meid tuues esiti kaasa kaost ja siis korra, sellesama korra millest pärineb kogu meie tänane sotsiaalne korraldus mis on jumalate poolt korraldatud, valejumalate poolt kes jagavad nii õnnistusi kui ka needusi, nii karistusi kui ka tasusid. See on kindlasti hierarhiline kord aga see on nüüd juurdunud unikaalselt inimlikus kogemuses ehk Püha kogemuses, see tähendab jumalikku sanktsioneeringut mille teadvustamata väljenduseks oli ”kollektiivne tapmine(mõrv)”.

Religioon mis keskeneb “pühale” on see mis meid teistest loomadest eristab. See on loomulik mehhanism mis asendab hierahiate domineerimise, sanktsioneeritud vägivalla mehhanism mis pakub vägivalda lahendiks ja mis loob korra silmitsi ähvardava kaose ja profaanse vägivallaga. 

Keel on sündinud sellest elulisest eristusest püha ja profaanse vahel mida väidab Durkheim juba aastaid enne Girardi, mis on inimolendite kõige tähtsamaks eristuseks ehk selleks millest pärinevad kõik muud eristused.  Aga Girard teab et veel enne keele sündi eksisteeris – religioosne rituaal. Kõige primitiivsemad ja iidsemad relgioossed rituaalid on vereohvrid kuna neis leiab aset kollektiivse mõrva taasesitus  mis on kogu inimkultuuri aluseks. Me peame tegema sedasama ikka ja uuesti selleks et jumalaid rahustada. Girardi hüpotees on ainuke mis vastab ära “miks” küsimuse keset kogu seda uskumatut suguharureligioonide kirevust ja tema sõnul on nende ühiseks nimetajaks rituaalne ohverdus.

Keel sünnib mitte vaid väljendamaks neis elulistes rituaalides püha ja ebapüha, vaid ka selleks et ebateadlikkult jätkuvalt varjata selle kõige tegelikku loomust.  Müüdi keel sünnib selleks et rääkida meile lugusid kaosest ja rahust ja  teeb seda lähtudes viktimiseeriva kogukonna perspektiivist, delegeerides vastutuse vägivalla eest jumalatele. Kui aga keegi loeb saadaolevaid tekste sellesama hüpoteesi valgusel siis võib olla dekodeeritava ainese hulk uskumatult suur.

Paljugi on inimkultuuri arengus aset leidnud viimasel paarituhandel aastal alates suguharukogukondadest. Me oleme nüüd isegi sekulariseenud (desakraliseerinud) sanktsioneeritud vägivalla aluse ehk seaduse.  Aga Girardi pakub välja et süüdistamise loogika ja ohver on jäänud siiani selle keskmesse mis on ehe inimlik kultuur.

Just nüüd jõuame me teise olulise dimensioonini Girardi töös milleks on reflektsioon kristliku lektsionaariumi üle.  Oma esimeses kahes raamatus fokusseerub G peamiselt kirjanduslikele tekstidele ja mütoloogilistele tekstidele ning pakub välja antropoloogilise teooria millel on suur selgituslik jõud akadeemilisele kogukonnale. Oma kolmandas suuremas töös pöördub G veel ühe kirjandusliku teksti kategooria poole mis on skandaalne (pidage meeles selle sõna kohta varem öeldut) ja nendeks on JudeoKristlikud Pühakirjad. Isegi ta raamatu pealkiri on võetud PK-st, Maailma Loomisest Salajas Hoitud Asjad  Things Hidden Since the Foundation of the World (Matt. 13:35).

Siinkohal tuleb G kapist välja ja pakub välja teesi mis ei ole üksnes julge ja loov oma haardelt vaid see antropoloogia on jumalikult ilmutatud läbi Jeesuse Kristuse Evangeeliumi.Ta valis sellise pealkirija sest see on osa G teooriast et need asjad on varjul hoitud maailma loomisest ja meie kultuurid oleksidki sellisteks jäänud kui Jumal ei oleks viimaks vahele seganud ja neid meile ilmutanud. Muidu oleks meil jätkuvalt silmad mis ei näe ja kõrvad mis ei kuule.Js. 6:9-10; Mark 4:12 and par.).

Juba varem ütlesime et kolmainsuslik usk on Jumala pääste vormiks alates meie langusest ja probleemidest mida on põhjustanud meie iha triangulaarne vorm. Me oleme olnud lõksu püütud mõjustama üksteise ihasid alates esimesest Aadamast ja sealt edasi kuni teise Aadamani kes oli täiesti uus ja saadetud meile selleks et modelleerida seda kuidas me peaksime elama Looja armastuses, s.t. teine Aadam on edukas seal kus meie ebaõnnestume oma kuulekuses endi Looja armstavale ihale. Aga Poja inkarnatsioon tõi välja veelgi surmavama ja püsivama antropoloogilise reaalsuse – et kultuurid mis põlvnevad üksteisest põhinevad  surmaval ohvriloogika. Sest Poeg tuli sellesse maailma ja tõi Jumala pääste, tõi armastava kuulekuse Isale mis kätkes endasse ka üleandmist meie masinlikule ohvritoomisele.Poeg sai Jumala Talleks, kes tapeti alates maailma loomisest et tema ülestõusmises kinkida tingimusteta andestust et Ta võiks avada lõpuks meie silmad ja kõrvad meie patu loomusele, patule mida ta surm ristil andestab.  Ma püüan ütelda seda et pattude andestus avaldab meile samaaegselt ka seda. Aga see on isegi heldem ja hämmastavam arvan ma: rist andestab meie patu nii et see hakkab meile kõigepealt avalduma. Meil ei ole lootustki muidu näha midagi nii tumedat endi kohta kui meile seda esiti ei andestataks. See ongi n.ö. päruspatt, patt mis läheb tagasi algusesse mis on loonud needsamad kultuurid mis on meid vorminud. Jeesuses Kristuses on meil ohver kelle Jumal muudab eneseohvriks, see on elu eneseohverduses ja armastavas teenimises mis on kultuuri rajav sündmus ja mida muidu tuntakse kui “Jumala Riiki”.

On nii palju hämmastavaid asju mis algavad nüüd hämmastava selgusega lahti rulluma – näiteks või Saatan-süüdistaja, selle maailma valitsev printsiip kes on vastand Parakleedile (Pühale Vaimule Johannese Evangeeliumis), mis on Kreekakeelne sõna mis tähistab advokaati. Aga ma pean tooma välja varsti ka muu – või ma ei õigusta oma tiitlit – Girard pähklikoores.

Enne lõpetamist tahangi ma adresseerida mõnda peamist kriitikat Girardi töö suhtes mis viib meid tagasi sinna kust me algasime selle arutlusega. Selleks on tema vastumeelsus akseptida moderset ja postmodernset tõe relativismi. Üldine reaktsioon Girardi julgetele tõdedele väidab et need olevat imperialistlikud. Need puudutavad neid keeli meie Lääne hingedes mis panevad meid häbenema oma imperialistlikku tõe pealesurumist, mis iseloomustab suuremat osa meie kristlikust ajaloost. Me ei saa salata fakti et kristlased väidavad omavat universaalset tõde mis on meie imperialistlike kultuuride kätes ja millega on õigustatud igasuguseid imperialistlikke vägivallavorme teiste kultuuride inimeste suhtes.

Küsimus on selles kas me laseme või mitte oma häbil korda saata veel üht vägivaldset välja ajamist – Tõe enese välja ajamist? Kas me laseme oma patu tõttu panna tõe ühele pulgale selle kuritarvitusega? Kas me viskame välja lapse koos pesuveega? Kas universaalse tõe eksistents tähendab ilm tingimatta imperialistlikku vägivalda? Kas me peaksimegi leppima üksnes relatiivse tõega? Vastus neile küsimustele peitub tões endas. Tões mille keskmes on rist misläbi see tõde ise on haavatav meie vägivalla suhtes selle asemel et olla selle vägivalla esile kutsujaks.

Selles väga olulises asjas tahaksin ma anda viimase sõna Girardile. Maailma Algusest Salajas Hoitud Asjade teises osas demonstreerib Girard “mitteohverduslikku” Evangeeiumitele lähenemist mis teeb selgeks selle et Ohver ristil oli põhjustatud meie vajadusest vägivaldse ohverdamise järele mida meie projekteerime kui Jumalikku vajadust.  Meie oleme need kes läbi valeiidolite nõuame ohvrit, mitte Jumal.  Järgmine osa näitab seda kuidas ajalooline kristlus on tagasi langenud ohverduslikku Evangeeliumite lugemisse selleks et veelkord õigustada oma vägivaldsust. Nii järeldab ta teise osa lõpus kus ta tõmbab dramaatilise eristuse Vägivalla sõna ja Johannese Logose vahele. Johannese proloog Joh.1:1-18 on sellest kuidas esimene püüab alati teist välja suruda. Ma jätan lugeja esitades talle universaalse tõe  mis ei ole imperialistlik.  Girard kirjutab:

Johannese logos on võõras igasugusele vägivallale. Ja see on seega alati ära aetud ja puuduv logos millel ei ole kunagi olnud otsest ja määravat mõju inimkultuurile. Need kultuurid on rajatud Herakleitoslikule Logosele, vägivalla ja väljajamise logosele, mis siis kui seda ei tunnustata võib luua alusele igasugusele kultuurile. Johanneslik logos avab meile tõe vägivalla kohta lastes ise ennast ära ajada. Ennekõike aga püüab Johannese proloog viidata kannatusele. Laiemalt võttes tähendab Logose mitte vastu võtmine ja selle inimeste poolne ära ajamine  seda et me paljastame ühe kõige peamise inimühiskonna printsiibi.. ja selle nägemine tuleb Logoselt endalt. Kristluses aetakse see veelkord välja ohverdusliku Evangeeliumite lugemise poolt mis omakorda võrdub vägivaldse  Logose naasmisega. Samal ajal on Logos siiski protsessis et end ilmutada läbi selle et see kannatab ära sellegi et see taas kinni kaetakse ja ei lasta tal ennast ilmutada.

Armastuse Logos ei hakka vastu see lubab alati enda väljaajamist vägivalla Logose poolt. Aga see ära ajamine on avaldatud üha ilmsemalt ja ilmsemalt ja sellesama protsessi läbi saab avalikuks ka vägivalla Logos mis ei saa muidu eksisteeridagi kui üksnes välja ajades tõelist Logost ja sellest ühel või teisel viisil toitudes. (Things Hidden, pp. 271, 274)

Jumala armu, halastust ja rahu teile Jumalalt meie Isalt ja meie Issandalt Jeesuselt Kristuselt.

Paul Nuechterlein

Vastus k-le

Pole viga, küll ma ootan.

Kopernikus ja Galilei kah ootasid

aga peate te nüüd rahva järgi ootama

rahvas on siukses faasis et ohverdab ohverdamist paljastavat mehhanismi ennast s.t. kirikut ja religiooni ennast parasjagu

või siis vähemasti ohverdab vägivalda ja ohverdamist paljastavat religiooni – kristlust -  teise avalikult vägivaldse ja ohverdava religiooni nimel

seda ühelt poolt ja eetiline ja tõe alane relativism ja kristluse ründamine tolerantsi ja poliitkorrektsusega teisalt, mida tapab sama efektiivselt  

nii et rahva peale ei maksa loota

raffa hääl on ebajumala hääl mis tapab jumala silmagi pilgutamata nagu praktika näitab 

raffas tapab ja ohverdab silma pilgutamata muudkui edasi

ka religioosne raffas muuseas

ka kristlik rahvas mis on tagasi langenud ohverduslikku Piibli lugemisse ja tõlgendusse ja kes neist ei oleks va. nood kes midagi alateadlikkult aduvad, õnneks on ka noid.

vaid inidiviid on eetiline suverään, vähemalt enam on ta seda – vaid see kes keeldub raffas olemast.

raffas on rohutirtsuparv mis hüppab üle terve maakera ja sööb ta iga kord uue tehnoloogiaga uuesti paljaks
aga kuna maailm fragmenteerub siis toob see kaasa uued dünaamikad

st lõdvad uued kooslused ehk emotsionaalsed hõimud vast ei ohverda tõesti enam vaid üksnes “vaikivad surnuks” ja marginaliseerivad aga sel juhul on nad ise ka ehk marginaalsed ja toituvad teistest kes ohverdavad st lõtv ja emotsionaalne kooslus saab eksisteerida vaid teiste tõsisemate arvelt

raffas kipub nüüd uues ja religioonita olus ikka tagasi algkaose poole et sellest võiks sündida uus kord 

ja jälle korduks kõik, korduks uuesti anarhia matt porjadka
aga oikumeeni äärel istudes võib vaadata mõlemale poole
see on tõsi
aga didaktika on mul nõrk- tean
tõlkest rääkimata

mõtlen ikka neist õunapuudest mis suurperel olid tellingutest läbi kasvanud

küllap oli peremees noor ja lootusrikas, ehk isegi uusrikas siis kui ta need tellingud tegi ja õunapuu istutas

aga lootus- ja uusrikkus sai otsa ja vanarikas ei tulnud ka appi

küll aga tuli lapserikkus ja uusvaevus

ja muud vaegused

ja isa rõõmustas vaid vaade oma lastele kes said nüüd

tellingutelt õunu noppida

ja siis tulid vaesed heategijad

ehk filantroobid

ja nägid et oioioi

õunapuu on tellingutest läbi kasvanud

kae hullu

nii vaesed teised

ja nad hakkasid sellest rääkima

ja raha kogunes vaikselt

ja nõnda saab ehk pere varsti omale uue kodu

kus esiti ei ole

ei tellinguid ega õunapuid

aga hea niigi

voot sulle siis hermeneutilisi näpuharjutusi

Mõtlen ikka testaator Endli saksa mundrile mis jäigi ühe Pärnu hotelli toolileenile. Tea mis sellest nüüd on saanud? Mees läks mundri seest minema. Miks naistele meeldivad mundris mehed? Mulle ehk mundris kartulid? Tea kas needki. Aga mehed ja mundrid lähevad vahel lahku. Nii nagu kuldmehel Tõnismel kes sai seal vaid viivuks olla. Oli vaid munder ilma meheta sees.

aga Endel läks oh kui kaugele ära ja võttis naise ja oli kullassepp ja kui ta jälle tagasi tuli ei olnud mundrit enam kusagilt võtta. Küll aga pani Endel endale mesinikumaski pähe et sääsed ei sööks. Aga sellega pidi vaeva nägema kui tahtsid õhtul viskit võtta aga muud pold viga midagi.Voot siuke mees oli Endel, kes veel väga kalale oleks tahtnud minna aga ei jõudnud ja ei aidanud minagi teda selles. Mees kes kuivatas liha ja ütles et Eestis ei osata kusagil veiseliha valmistada. Ma ei kahtlegi selles et tal oli õigus.

Tore inimene.

Briti tuhkatriinutööstus

Susan Boyle, Paul Potts and others. Meie talendijaht nigu ei küüni. Või pole meil tõesti selliseid talente? Kus on meie külageeniused ja tuhkamot? Mu ligimene mu mõrvar, on ühe filmi nimi Ruandast. Ligimene võiks öelda, naaber, lähedane. Mis teha siis kui ligimene on tapja. Seda juhtub sageli.

See kes su ligi on. Ja kusagilt hakkab ligimese ümber peale ju ka see vastutuse tsoon. Pk sedastab et ära käändu kõrvale sellest kes sult küsib? Olen püüdnud seda järgida. Paljud aga küsida ei saa ega suuda enam. Lebavad lihtsalt kusagil lossi taga või samaaria teel. Ja siis tuleb leviit ja preester ja nad väldivad vastutuse tsooni sisenemast sest nad lähtuvad kõrgematest ajedest ja seadustest ja määrangutest ja ennekõike lähtuvad nad kollekiivsest egoismist. Kui miski inimesi põrgu viib siis see vast kindlasti seda teeb. Aga siis tuleb samaarlane ja ta süda läheb haledaks.. Minu meelest asi selles ongi selles loos et kaks esimest olid ametkondlased aga samaarlane oli indiviid, võõramaalane nagu ta oli võis ta endale seda lubada, olla indiviid ja lähtuda oma haledast südamest. 

Või siis kadunud Poja lugu. Isa jooksis  vastu, üsna ebaväärikas tegu. Ma olen ka püüdnud tagasi tulla. Luule on tagasitulek … vana sõpruse poolest, luule on lahusolek enda paremast poolest… Ei julgegi enam astu, keegi vastu ei tule, uksed aknad kinni… ei tea mis teha. Nii ma siis seisangi uksel ja teologiseerin ja jäängi seda tegema ja kirjutama ja kirjutama, SEST muud ma ei oska ja ega ma sedagi oska aga ma olen vähemalt emotsionaalne ja spontaanne.

On igast seise elus. Taavet kirjutas lauludes oma elu tähetunnist, sellest kuidas ta läks Jehoova kotta protsessiooni juhtides ja seaduselaeka ees tantsides…. aga selliseid tunde on vähe ja harva. Ja juba lausid tast keelpillil õllejoojad nagu ta ütleb. Mnjaa.

Kellestki räägiti et ta olla nii vaene et õunapuud olla tellinguist läbi kasvanud. See pani mõtlema tõesti et mida see tähendab. Ja ei mõeldki välja.