Olen sõltumatu religioonivaatleja kui lubate, armulised prouad. Mis teha kui ärritab aga ega mulgi valikuid ole. Mõte kihised ja käärib ja nõuab väljapääsu. Akadeemilise hariduse jaoks olen ma rumal ja kraadid on kõhnad. Pole ka seda ambitsiooni enam mis sunniks aga öelda tahaks nagu ikkagi.
Liberaalid on vastandmeeste arvates need kes ei usu keda kuraditki. Aga usuvad ikka, ainult ehk armastavad rohkem. Iga inimene nimetab religioonimaastikul liberaaliks seda kes tema meelest temast midagi vähem usub. Kas sa usud et vaal neelas alla Joona? Indikatiivne küsimus või siis see kas päike seisis Joosua ajal? Võid vastata ei või ja ja sellest ei sõltu mitte midagi muud kui et sind määratletakse ja sildistatakse ära.
Obama on vaieldamatu liberaal, sama selgelt nagu Bush oli konservatiiv. Bushiga võrreldes on ta muidugi sangen hyvä. Obama on kohe asunud küsimuse kallale nagu homoseksualismi dekriminaliseerimine mis on vägagi indikatiivne. Samuti nõutakse juba et kõik arstid peavad aborti tegema, süümest hoolimata. See on minu meelest selliste liberaalmessiate fenomen. Et nad loovad esiti kaose ja lagundavad sotsiaalset struktuuri ning siis kui ühiskond taas stabiliseerub siis kirjutavad selle enda arvele. Mina ei ole Obama poolt. Samuti on tolerantsi diktatuurid tavaliselt hullemad kui muud diktatuurid. Nõnda ka see. Kuna mul pole muud tribüüni siis kirjutan sellest siin. Obama olen seda juba varem arvanud sobiks hästi oma liberaalse äratusjutlustaja imidziga antikristuseks. Aga kuna sisimas on antikristuse ootajad rassistid siis peab ka nende suur vaenlane ilmselt valgem olema kui Obama. Muidu aga läheks küll. Väga hästi. Ja järsku ongi?
Liberaalid lähtuvad hoolivate lapsevanemate mudelist. Need kes rõhutavad armastust ja mitte sedavõrd identiteeti. Pääsi et laps ise õnnelik on, olgu ta siis või – misjonär.
http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=249
Kui need mõlemad oleks ühe usuliikumise sees oleks vast isegi hästi aga protestantismis ei ole see mitte nõnda. “Kiriku ülesanne on edendada armastust ja tolerantsi ühiskonnas” Lennart Meri.
Liberaalid peaks olema madalaima ühisnimetaja otsijad religioonis. Need kes väärtustavad teenimist ja mitte targutamist ehk.
Siinkohal tuleb kohustuslik lugemine http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=95
Termini ajaloost
14.–15. sajandil tähendas ‘liberaal’ Prantsusmaal ja Itaalias vaba inimest, kellel pole senjööri.
Aga tagasi sektide manu.
Sekt (ladina sõnast secta), mis on mõnest denominatsioonist (suuremast ja vanemast usundist) lahku löönud. Sekti õpetuses ja rituaalides on palju ühist usundiga, millest ta lahku lõi, kuid teatud õpetusepunktides on erinevusi.
Sektide eraldumine usundite küljest on olnud aegade vältel tavaline nähtus. Sekti peamine tunnus on juhikultus, kes vahendab “Jumala armu”. Sektis on ainult kaks võimalust: alluda manipulatsioonidele või lahkuda.
Põhilised tunnused sektile:
-autoritaarne juhtimine
-100%ne lojaalsusnõue
-ülelihtustatud maailmapilt
-sanktsioonid “reeglite” rikkumise eest
-ajupesule omased mõjutusvahendid
- kultuurimperialism või vastupidiselt rõhutatud omamaisus ja kolklus
võiks veel lisada et
- viited ürgilmutuse täidumisele või vahetule apokalüpsisele saavad just sektis kuju.
Nii aga mis ma teistest, vaata ennekõike iseennast öeldakse. Nii vaatangi.
Juhtimine – jah on.
Autoritaarsus – kah on.
Sanktsioonid – olen maitsta saanud. MMMMõnus.
Mõjutusvahendid on – kambakas ma ütleks on selle nimi. Ja lähisugulased.
Must-valge maailmapilt – on.
Kultimp – on vägagi on.
Intellektuaalil aga sektilaadses usukoosluses kohta pole, see peaks nüüd küll juba siililegi selge olema.
Aja vahenditusega on kehva. Ei ole äratust ega õiget kampaaniatki käimas. Tuleb paluda uut aega.
Viimane punkt kultimp või kolklus kehtib eriti n.ö. agraarprohvetite puhul nagi Tolstoi, Gandhi jt. Selle lisasin ma ise juurde. Need kes kehastavad ja püüavad praktiseerida mingit vana mudelit ja endist paradigmat aga sageli sellise eetilise jõuga et see on väga veenev. Selliseid jooni on sageli ka Eesti agraarprohveteil, nagu Mang, Salum, Bärg jt.
Nii et lisaksin siia juurde veel selle koloniaalse aspekti. Nii nagu Eesti “misjonärid” käivad hante “pööramas” niisama on nad ise siin Eestis sageli lääne kohapealseks käepikenduseks. Pööravad ilma Jeesuse moodi kohapeal inkarneerumata. Samuti ja samasuguseks nagu nad sageli ise pööratud on. Ilma keelt õppimata, oskamata, mõistmata seda kultuuri kus nad käivad. Sellist asja nagu “short time mission trip” ei ole olemas. On ehk religioosne turism. Ja sageli muudetakse need enda sarnasteks nagu öeldud. Nagu me ise oleme kupjad/kiltrid/aidamehed lääne organisatsioonide, juhtide ja valitsejate suhtes sest sageli me palk ja elatis sellest sõltuvad, samuti teeme me siis ka neile keda me n.ö. misjoneerime. Muudame nad endi suhtes samasugusteks. Abi ja almuste palujaiks. Kui kirik ei ole omamaine st. isefinantseeruv siis ei tohiks ta ka nn. misjoniga tegeleda.
Muidu ei tule hästi välja. Misjonärid peaks olema omamaised. Muidu tuleb ikka pisut ristisõdimise moodi välja. Teiste vahenditega küll. Olin kord Helsinki lennujaamas ja sattusin istuma meeste kõrvale kes ootasid Bangoki lennukit. Ja võite ise arvata millest nad seal rääkisid? Ja neid tundus et oli üle poole lennukitäiest. Ja no ütleme et nende seas oli ka üks misjonär. Et seksituristide sekka oli eksinud üks misjonär. Miks ta oleks pidanud siis sinna lendama üldse? Kas ei oleks ta pidanud alustama omamaistest seksturistidest selle asemel et minna nende ohvreid pöörama? Meie aga suhtume niimoodi et tuleks tal sel õnnetul misjonäril minna ikkagi teise lennukiga kus oleks vähe parem seltskond peal.
Muidu on nii et üks lööb ja teine puhub peale. Ja nii ta on ju käinudki. Misjonärid tulid enne ja viinakaupmehed järgi. Ja pööratud muutuvad automaatselt kõige madalamaks kihiks uues valge mehe kogukonnas. Nii on paraku läinud ka motiloonidega keda Olssen toob vastupidiseks näiteks oma raamatus Bruchko. Lugege. Olgu aga järsku on need valged misjonärid lihtsalt naiivsed ja süüdimatud. Nii kurjas maailmas nagu me elame ei ole meil õigust olla naiivne ega süüdimatu. Sellega ma ise ka ennast vahel lohutan kui nende peale mõtlen kes mind ära ajasid aga olgu peale. Säärane naiivsus on sageli kuritegelik ja kuritegelikkus ise. Sest nõnda aetakse ka Jeesus minema sest ei maksa arvata et Ta kui ta tuleb on ta meie pühitsusõpetuse järgi juba kõrgeimale astmele jõudnud ja järgib meie uskkonna tavasid ja sisekorda. Et ta tuleb piiskopilillas. Ei tule. Sauaga – ei. Ei kui ta tuleb siis tulebki ta vabamana kui meie. Ja meie ajame ta ära sest me ei saa teisiti. Sest ta on liiga vaba meie jaoks. Mõtlen hirmuga et järsku tuleb ta liberaalina ja mina ka..? Mine sa tea. Ja rahaga aborigeenidest totalitaarset sekti tegema ei tule ta kohe kindlasti. Aga me ei luba tal niimoodi tulla. Tulgu ikka täpselt nii nagu Paulus kirjutab et me ära tunneks. Aga kuidas Paulus kirjutab? Ja saatku kutsed ka enne välja millel on allservas “Répondez s’il vous plaît”.
Kuidas teile tundub? Kindlasti ei peaks too võimalik misjonär alustama omamaistest seksturistidest sest meie elame ju pluralistlikus ühiskonnas, kus inimestel on õigus oma vaadetele. Tore. Aga usulist pluralismi me omal maal vähemalt mööname millegipärast mitte teistel maadel. Nii ongi maailm täis inimesi kes tulevad oma rahadega teistesse riikidesse et oma kodusest pluralismiharust mõnel vähem arenenud maal raha toel vormida vägagi tolitaarne ühik ja üksus, olgu ta või kirik siis. See ongi tänane kultuurimperialism, mida sageli sarnane misjonitöö tähendab ja soodustab.
Jah ja kurb tõdemus on seegi et kui sa fundamentalist ei ole võid sa kultuurimperialist või kubjas/kilter/aidamees ikkagi olla. Ja sageli ka oled, sest tõesti, tõesti kes maksab see tellib ka muusika. Ja see on matuselaul kellelegi sageli.
http://www.misjon.ee/index.php
Sõna secta, millest sõna “sekt” pärineb, tähendas algselt mõtte- ja eluviisi ning tuleneb sõnast sequor ‘järgin’, mitte sõnast seco ‘lõikan’, nagu tavaliselt arvatakse. Sõna secta oli kreeka sõna haírēsis ‘valik, mõtteviis’ tõlkevaste.
Antiikajal nimetati sektideks filosoofilisi ja usulisi rühmitusi ning sellel sõnal puudus negatiivne kõrvaltähendus. Ka esimesi kristlasi kui juutluse suunda nimetati neutraalses mõttes natsareenide sektiks.
Paulus kasutab oma kirjades sõna haírēsis kogudusesiseste lõhede tähistamiseks (näiteks 1Ko 1:10: Ma kutsun teid üles, vennad, meie Issanda Jeesuse Kristuse pärast, et te kõik räägiksite ühtviisi ja et teie seas ei oleks lõhesid, vaid et te oleksite ühte liidetud samas meeles ja samas nõus. Ta taunib lõhesid kui niisuguseid, andmata eelistust mingile kindlale suunale.
Algristikoguduses hakati sõna haírēsis üha enam kasutama kõrvalekallete kohta üksteisega osadusühtsuses olevate kristlike koguduste ühisest õpetusest. 4. sajandil hakkas kirik seda sõna kasutama ‘eksiõpetuse’ tähenduses.
Keskaegse katoliku kirikus oli selles tähenduses käibel sõna secta. Näiteks luterlasi nimetati secta lutherana ning katoliku kirik on veel 20. sajandilgi nimetanud protestantlikke kirikuid sektideks.
Sotsioloogias nimetatakse sektiks usulist rühmitust, millel on ümbritseva ühiskonnaga pingeline vahekord, kuid mille uskumused on selle ühiskonna seisukohast enam-vähen traditsioonilised. (Kui ka uskumused on uudsed, siis räägitakse kultusest.) Sektid selles sotsioloogilises mõttes on tavaliselt konservatiivsed ning taotlevad religiooni puhtuse taastamist.
Tavakeeles mõeldakse sekti all väikest usulist rühmitust, mis on kõneleja arvates ühiskonnale ohtlik.