Kogukonnast

Mis on meie hõimluse aluseks? Veresugulus. Hingesugulus. Huvide sarnasus. Ühine usk. Üks lugu jms. jne. Hea oleks kui neid komponente oleks ohtralt ühes siis on ka tugevam sidusus. Kogukond on jäetud riigi fookusest välja omapäi toimetama ja organiseeruma. Õige jada olekski selline kogukond, ühiskond, riik. Meil ajavad aga inidiviidid riigiga otse asju, mis viib selleni et indiviidid on haavatavad ja ei suuda oma õiguste eest seista. Maadlen minagi siin ühe monopoliga.

Eestiaegseid ühistuid ei kuulutatud õigusjärglasteks, millega lõhuti võimalused uute kogukondade kergeks taastekkeks ja lükati maal uute kogukondade teke kaugele kaugele.  Alles nüüd hakkab tasapisi siin-seal midagi taas tekkima. Kogukonna teke on Eesti jaoks võtmeküsimus. Kodanikuühiskonna jaoks ja tekkeks. See on peamine küsimus. Alustame või Naabri Valvest. See on kogukonna kaitse küsimus mis on igati oluline. Ei ole see eestlane nii suur indiviid ühtigi. Keegi ei ole ega saagi olla.  See on müüt. Igaüks tahab silma vaadata ja käest kinni hoida.

 Arvan et Eesti elu edendamiseks on kõige olulisem igasuguste kogukondade teke, näiteks või miks mitte laenu- ja hoiuühistute teke maal. See ei eelda midagi muud kui usaldust ja just seetõttu see nii raske ongi. Kogudused on sealjuures väga olulised. Miks ei võiks nad olla muu ühistegevuse taimelavaks kust head algatused alguse saavad? Miks mitte. Vabalt võiks. Sealjuures tulekski ühendada n.ö. ideoloogiline ja majanduslik külg. See lisab sidusust. Religioon lisab armastust. Evolutsiooniõpetust ma ei väärtusta sest see teeb inimesed küünilisteks.

Parem tõde on see tõde mis inimesi  sidusavamateks ja armastavamateks teeb. `Ja hea on andeks paluda. Andeks. Andeks andmine on vaba ja suveräänse inimese privileeg. Andeks palumine veelgi enam. Andeks saab anda annina, ei muidu, andeksandmise anniga ja annina. Ja kui sa ise oled anni saanud siis saad ka anni anda. Kui sul and on.

Minu sisemises tervenemises on peamiseks olnud probleem et ma ei ole osanud ja ega suutnud uskuda ära headust ja armastust teiste poolt enda vastu. Ja kuna ma pole seda suutnud uskuda -  selle juured on ilmselt sügaval lapsepõlves, ega ma teagi täpselt milles, siis olen teatud hetkil kui olen sisimas arvanud et nüüd peaks see nende limiit läbi hakkama saama hakanud ise irratsionaalselt ja lõhkuvalt käituma. Kodu oli mul terve ja kena nii et ma ei taha et sinna mingi vari langeks.  Sellest ka läheduse kartus ja seda suurem igatsus. Ja sellest on suured jamad tulnud. See on minu poolne külg. Arvan et sääraseid ja sarnaseid inimesi on palju ja ehk saan ma neile enda tunnistusega siinkohal pisut abiks olla.

Olen seda aeglaselt õppinud aga usun et olen viimaks õppinud. Et ma olen armastust väärt. Oma abikaasa ja laste jt poolt.

Täna mõtlesin neile kellele oleks kõige raskem andestada ja otsustasin et mis seals ikka. Teeme ära. Õnnistame. Suurelt ja südamest.

Millegipärast väärtustatakse stabiilsust. Mina ei väärtustaks. Elagu ebastabiilsus isekuses ja kurjuses. Elagu ebastabiilsus mis viib stabiilsusele headuses ja andestuses. Ikka käib hinge pime öö enne kui tuleb õnnistus Jumala pühadel.

Olla positiivne on raske

Palju raskem kui on olla kriitiline või negatiivne või oma õigust taga ajada. See ei ole lihtne. Üldiselt vajab Eesti inimene abi. Olgu see siis eneseabi või olgu see siis religioosne eneseabi. Ütleme siis peale et lähenemine religioonile lähtudes selle funktsionaalsest poolest. T’änane inimene vajab kogukonda. Ta on üksi jäänud, väga üksi. Leia endale hõim, olgu see siis või emotsionaalne hõim kui sa kogudust ei leia. Parem on kui sa leiad koguduse. Sellel on omad ohud mille kohta ei saa samuti vaikida. Omaõigus ja kohtumõist, mis sageli käib ühte jalga omaenda õigeolemise tundega. Veelgi hullem on demoniseerimine, millest olen eespool kirjutanud. Suhtumine kus inimene pannakse ühte patta kuradi ja deemonitega. Nii ei tohi see olla. Inimesi tuleb armastada ja mida vähem nad ise seda teinud on seda rohkem tuleks. Kahjuks ei saa kogudused sageli sellega hakkama, millest on väga kahju. Aga kogudus sa omale leia. See teeb head.

See on identiteet kui sul kogudus on. See aitab elada. See annab energiat ja annab tuge. Riik ei peaks rahastama mitte rivaliteedi võitlusühikuid erakondi vaid kolmanda sektori inimkooslusi et inimesi kokku aidata. Siis on kõigil lihtsam. Siis saab ühiskond tugevamaks ja kui ühiskond saab siis saab ka riik. Nii arvan mina. Kogukond peaks olema armstuse kogukond, see koht kus iga päeva alustataks korintose kirja 13-nda peatüki ehk armastuse ülemlauluga ja kus inimesed läheks hommikuti välja lootes et armastus nad leidlikeks teeb head tegema. Kas pole?

Kui sul pole kogudust kas siis ei peaks ühe tegema või looma. Ja kui palju inimesi on kes on koguduste poolt maha kantud kuna elud on keerulised aga koguduste lahendid liiga ühesed ja lihtsad. Arvan et lahendused peaksid olema sama keerulised kui elu ise. Ja siis ehk oleks ka vähem inimesi kes hammasrataste vahele jääks. Mul on kahju neist inimestest, Jaanusest, ja Tannarist ja Toivost jt. jt. Ma tahaks neid aidata kui saaksin. Elule annab mõtte elu paremaks tegemine ja seda isegi siis kui see evolutsiooni seisukohast mõtetu võib tunduda. Annaks jumal et ma nii targaks ei saaks et see mulle mõtetu ei tunduks. Ikka tasub, ikka tuleb , ikka saab. Teeme ära.

kevadehääled

Kuldnokad laulavad, täna on tõeliselt kevadine ja pajutudud on juba suured.

Oprah-d vaadates läks tuju heaks siis aga lõppes Oprah ära ja tulid Vabariigi kodanikud ja Okupatsioonid Talvikuga ja siis ma mõtlesin et olen vähe väsinud sellest asjast et meie ohvrit ja meile tehtud ülekohut ei mõisteta jne. Mitte et meil õigus ei ole, mitte seda, pigem seda et kus on me positiivne programm? Miks ei võiks me olla väike avatud ja helge riik. Ega see kerge oleks kui oma ajalugugi ei lasta kirjutada. Aga kui prooviks olla nagu näiteks mingi Singapur, väike aga tubli. Minevikutaak on kole raske aga kanda. Õnneks saab indiviidina püüelda positiivsusele.

Opras ja mõtle ikka USA muinasjuttu perele kingitakse maja. See ongi USA oma parimas versioonis, helged ja head inimesed, lapsemeelsed ehk aga head siiski. Tahaks ise ka veel helgust anda ja aidata.

 Ja nüüd need Soome kvislingud kah veel. Oh jah. Tulekski endasse tõmbuda ja lähiringi ja kogukonda ja püüda positiivsuseraasukesi. Õde mul käib ikka Lilleorus, pidi tore olema.

Aga sellest hetkes elamisest ei oskagi täna enam nagu suuremat öelda. Lihtsalt nii on hea elada, hetkes. Täiega. Olen hinge puhastanud, andeks palunud ja andnud ja ka on täitsa hää.

Tõehetke naisest on südamest kahju. Väga kahju et ta rahata jäi. Õnnistust talle. Päikest.

Jälle lumi

Õnnestus mul ka eilne kanne ära kaotada aga pole viga. Ka tänane kadus ära. Jutt oli hetkes elamisest. Täie teadlikkusega igas hetkes ilma ajamängudeta mis meile inimestena nii omased on ja enesepettuseta. Ja tulevikku veeretamiseta, selle veeretamisega mis tuleks nüüd ja kohe ära teha.  Elada present kontiinuses. Kevadine lumi pole suurem asi. Aga hea et lumi on siis oskad lumeta aega enam hinnata. Eile oli sünna. Pold vigagi.

Diagnostika

Diagnostika on peen kunst. Õnnestus minulgi täna tegeleda protseduuriga mida rahvasuus nimetatakse “mõõga neelamiseks”. Oli see vast kogemus. Tugev, terav kogemus, aga eks kõik ole suuremaltjaolt inimesel siin kõrvade vahel. Teisel katsel õnnestus meetrijahu voolikut ihusse introdutseerida ja ihu sundida sellega umbes minutiks leppima.

Hea uudis oli et haavandeid ja kasvajaid ei tuvastatud. Oli vähe muid ja kergemaid asju, mis siis taas meie surelikkusele viitavad nagu viitab iga haigus. Nõndasama nagu iga tervenemine viitab meie ülestõusmisele ja Kristuse ülestõusmise väele. Probleem aga ongi kõrvade vahel. Teadmatus tekitab koshmaare lisaks uinuvale mõistusele. Nii hakkasin minagi siin mõnda aega tagasi oma ihuga tõsisemalt tegelema. Eks ole aeg kah juba ja iga ka juba sealmail. Ei old isu ega tahtmist kirjutada mitmeid päevi. Mõtlesingi vahepeal et hakkaks haikudega piirduma. Või no hea küll tankadega siis.  

Ja see mõtlemine seal enne teadmatuses tükkis oma koshmaaridega lagundab su enesekindluse vaaba ja teeb su väga hellaks ja andestavaks. Nii sain minagi klatitud siin vanu asju ja mõeld et Jumal nendega minu poolest olgu neil nüüd viimaks rahu. Kas elujõud ja tervis peavad end tingimata väljendama just võitlemises ja teise liha taga ajamises nagu ta meeste elus sageli on? Ehk saab ka teisisti, teistmoodi ja paremini, saab head tehes ja fokuseerudes inimestele kes on ligi ja armsad. Elada on siiski hea, isegi võlgade ja haigustega ning eks ole elu enam kui toidus ja ihu enam kui riie, nagu Jeesus ütles. Need elu kvaliteedist (rahast)sõltuvusse panejad on lurjused kes reeglina ei tea isegi mida nad teevad ja kokku jampsivad. Ja ega nad vaid enda kohta nii räägi, nad jätavad omad lapsedki saamata sellesama kvaliteedi pärast.  Ma ei tea oma elukvaliteeti ratastoolis ja kõnevõimetuna aga mul ei ole õigust oma praeguse mätta otsast väita et mul seda siis ei ole. See oleks rumal ja kuritegelik. Selle pean ma siis ära õppima kui ma kunagi ehk nõnda olen ja kui tarvis siis ehk õpingi.  Elu kvaliteeti ei saa ega tohi segi ajada harjumuste- ega harjumuspärasustega, ka mitte harjumuspärase sotsiaalse seisundi või elatustasemega. Ei, inimene omab erinevat elukvaliteeti erinevates harjumustes ja oludes ja ühe olu kavaliteet ei pruugi olla teisest väiksem. Vaid erinev. Küll aga on inimesel kes elab puhast ja enesega kooskõlas olevat elu kõrgem elukvaliteet kui ehk sel kes töötab hommikust õhtani ja elab omas ihus nagu üüriline.  Ja kui oledki üüriline siis oled sundüüriline ja tee oma olu selleks ajaks võimalikult heaks ja mõnusaks.

Vahel ongi hea et meid välja kistakse/lükatakse sealt kus me liiga ära harjunud oleme. Elu ei sõltu kvaliteedist vaid kvaliteet elust.

Elukvaliteet on aga ärgata, vaadata päiksest, liikuda, laulda, kala püüda, matkata jms. See ei ole rahas isegi kaudselt mitte. Mida ütles Diogenes Aleksander Suurele kui viimane küsis mis ta tünnimehe heaks teha saab? Astu palun päikese eest ära sest sul ei ole midagi mida ma himustaksin. Ja ongi kõik öeldud.

Minu suureks eeskujuks selles osas on mu isa. Kes veel nüüdki 80-lt tõeline filantroop on.

Ehk ei ole ma käbina tast siiski nii kaugele kukkunud nagu ajuti tundunud on ? Vastandamise ja vastandumise aeg on möödas.  Nüüd on mure kuidas saaks ja oskaks ja suudaks kommunikeeruda. Kui ema suri 24-lt käitusin ma nagu loll teismeline ja jooksin selle rumala hurraaoptimismi lainega kaasa et pole viga, kõik läheb paremaks ja ta ju veel nii noor ja ei aidanudki teda sel raskel viimasel teekonnal. Millest on nüüd tuline kahju. Toona ei saanud nagu arugi. Aga märgake elavat. Kui presidendi Evelin  soovitas vanuritel käia lapsekodulapsi vaatamas siis keegi (mina/sina)peaks käima haiglates, eriti Hiiul, selles surmakatlas et viia sinna vähegi lootusekiiri. Üldiselt aga eelistavad kristlasedki kas siis akadeemilist klaaspärlimängu või siis ehk raha ja võimumänge pikkade laudade taga.

Religioonid nagu ma täna mõtlesin on kahesugused. Ühed on üleni vaimsed ja nendes lugu ja mull neelab kõik muu endasse. Üksainus vaimne printsiip millele on kõik redutseeritud. Näiteks või Christan Science, mis eitab nii haigusi kui surma. Ja saab haige olla ja surra isegi kui sa sellesse ei usu.  Väga hästi saab. Teised religioonid on realistlikumad ja tasakaalukamad mis pööravad tähelepanu siiski ka ihule ja ihulikule olemisele. Parimaks näiteks joogid ja dzainism jms. Näiteks ka Adventistid kombineerivad VT toidukeelde ja tavasid kristlusega ja müts maha selles mõttes et nad vähemalt oma ihumateeriale nõnnapalju tähelepanu pööravad. Vanad usud tegelevad aga peamisel paastudega. Vaja oleks ehk enamat tänapäeva eriti. Aga hea seegi. Tänased protestandid aga ei tegele reeglina mitte millegiga. Nemad on nii vabad. Kui aga ihu vankuma hakkab siis pöörduvad nad arstide juurde. Päriselt materjalistlikke religioone vast pole ehkki need dieedihullused sinnapoole kisuvad.

Ja siis veel Obama, mida edasi seda selgem et tegu on full blown  liberaaliga. Ma olen muidu küll igasuguse võrdsuse eest aga mitte abordi poolt. Aga nii nad mõtlevadki nood liberaalid et elukvaliteet ja vabadus ise otsustada selle üle kes ja kas mu ihus kasvab. Siis on juba hilja.  See on muuseas sagedaseks argumendiks selleski süsteemis.  Enne oleks tulnud mõelda. Ja miks peaks vabadus end avaldama ennekõike läbi kellegi kolmanda tapmise? Vaat sellest ei saa ma aru. Pro Choice olen ma selle eest et lapsel oleks võimalik elada ja sündida. Selle ainsa elementaarse ja enesestmõistetava valiku eest.

Ja need muinasjutud kahest printsist kes üksteist armastasid, tänan ei ole nõus ja hakkan vastu nii nagu saan ja oskan. Ma tunnen ka liberaale, ja mõned neist on kenad inimesed seni kuni asi läheb poliitkorrektsuseni siis on nad sind sinu sallimatuse pärast valmis ära põletama küll.

Mulle meeldivad religioonid mis ihu ülearu ei ignoori.

soe tunne

soe tunne

on siis kui sul on osaduse tunne

soe ja hea ja ükspuha kui raske sul poleks see tunne on ikka võimalik

Inimene vajab kuulekusrezhiimi

Ja seda ennekõike oma ihu jaoks. Inimene peab õppima oma ihus ja oma ihuga koos elama. Nii et ta ei jääks oma ihule võõraks peremeheks. On terve hulk religioosseid kuulekusrezhiime, Kosher, Halal, mitmesugused dieedid jms. Dzainismis, Budismis jt. Lisaks veel paastud  erilistel aegadel. Arvan et praeguse aja eeliseks ongi see et nii palju on teada ja saadaval. Et iga saaks välja valida selle ja seda mis talle enim sobib. Füüsilise küljega religioonid eriti ei tegele sest eeluseks oli igal juhul see et inimene “pale higis oma leiba teenis”.  Joogid ja mõned teised välja arvata. Täna pole see sugugi nii enesestmõistetav nii et ka sellele tuleks tähelepanu pöörata. “Kes laulma ja liikuma loodi”… Alliksaar.

Oleme loodud laulma ja liikuma. Laulgem ja liikugem siis.

Aga 1. mai ärkamiseks on mul välja pakkuda kaks ideed, “100 aasta klubi”, kus inimesed kinnitaks üksteist ja jagaks vastastikku kogemusi selle kohta kuidas lisada aastaile elu ja elule aastaid. Neile kes tahavad ja armastavad elada. Ütleme siis et see oleks dieedi ja liikumise ning ennekõike elu- ja elamise kultuuri propageerimise klubi. Laiemalt aga puudutaks kõike mis lisaks aastaile elu ja elule aastaid.

Ja teine juba vanem mõte on hambaühistu loomine, mis oleks fond aitamaks et inimesed ei peaks käega suud katma kui nad räägivad või naeravad. Kus inimene saaks oma naeratuse korda odavamalt ja vähesema raha ehk ainult osa- ehk sissemaksu eest. Põhimõtted tuleks välja töötada.

 

http://www.minueesti.ee/?leht=8

kevad

Tuleeeeb

Mis ta’ga kaasas käib ei tea. Mida ta toob ei tea. Ööd on külmad. Sain väga puudutatud saatest Puutepunkt eile. Ja täna olen teises tuules, olen isikliku Jumalaotsimise tuules. Täna usun ilma analüüsita ja ilma kriitikata, lihtsalt leebelt armastades. Täna kehtivad terminid “puhas süda” ja need teisedki. Täna tahaks head teha inimestele lihtsalt kui saaks ja oskaks. Armastus pidi leidlikuks tegema. Näis.

Nii ta vast nüüd jääbki.

Kevadet põue head inimesed.

Tuleb endast tühjaks saada selleks et Jumalat täis saada. Vist käib see sedapidi. Eckhardt arvas nii.  Nii et kui on küsimus et kas anna tulla või lase minna, siis tuleks vist pigem minna lasta. Nagu reikis et ei tule pingutada vaid tühjaks saada et jõud sisse tuleks.

ajast

Sektides on aja kulg teine ja erinev. Aeg on pakiline. Kohe-kohe hakkab sündima. Aeg rõhub, aeg on lühike, aeg kas mõistab su õigeks või hukka.Aeg on ainult valiku tegemiseks ja see aeg on lühike. Now or never, Tomorrow will be too late, its now never…

http://www.harta.ee/

tegelikult algas kõik sellest mehest

http://reinmets.pri.ee/?sisu=galerii&galerii=warhol

 Kui ikka kevadel põllu maha tegid siis ei uskunud sa Valget laeva. Kui uskusid siis jätsid põllu tegemata ja siis sa teadsid et sügisel, juhul kui sügiseks pole midagi muutunud,pole sul midagi võtta ka. Nii et aeg oli otsustav. Kohe-kohe Jeesus aeg oli see. Ja siis pidigi juhtuma ja juhtuski – ei tuld valget aga prohvet ütles et Jumal avas Krimmi ja sinna nad läksidki. Sest aeg sundis ja kuhugi pidi minema et jääda Jumala silmis õigeksmõistetuks. Ja jäidki. Ja ehk Jumal austas tõesti nende otsusekindlust ja saatiski nad Krimmi. Igas ärkamises on see aja vahendituse moment. Ja kui ei ole siis pole ka protestantlikku ärkamist. Saab vist küll olla ka müstilisi ärkamisi kus ajal pole sellist olulisust. Aga protestantismis tuli Jeesus kohe kohe ja ka inimesed tulid ka, tulid talle vastu ja kui Jeesus ei tuld siis läksid inimesed ometi sest sisemine dünaamika ja käärimine olid sellised et nad ei saanud minemata jätta. Läksid Utah-sse, läksid Krimmi, Lasnamäe randa, Ameerikasse. Elu Sõna läks Iisaraeli viisadega USA-sse ja seal seeditit nad USA poolt lihtsalt ära. Väike tuumik tuli tagasi ja jäi n.ö. juhi ümber ja ustavaks. See on see ärkamine mis mindki on puudutanud lähedalt. Ja sa oled seal selles mimeetilises väljas ja sa ei saa mitte kaasa minna sest see on sotsiaalne nakkus ja oma terminoloogia ja keel mis haarab su endasse. Alles hiljem ja üksi võid sa mõista et neid ei ole õigus aga need kel on õigus on igavad ja stagneerunud. Ja neil pole midagi peale õiguse sageli. Elu ei pruugi olla. Ssiis mõistad et isegi kui nad eksivad ei ole nad valed sest nad on siiski julgenud endid panustada ja kui sa end panustad ja veel Jumalale pealegi siis pole sul suuremat kahjatseda sest sa oled elanud andumusega ja pühendunult ja intensiivselt ja isegi kui sul pole õigus on sul ometi õigus. Sest miski muu ei ole ega oleks võimaldanud sulle sedamoodi elamist. Asi ei ole ratios ega muus. Asi on vaimus. Sa oled tõmmatud millessegi suuremasse kui sa ise. Arvan et kui räägite inimestega Elu Sõnast siis saate ehk selle tunde kätte mida nad tundsid ja mida mina tundsin nendega kuigivõrd koos aga siiski lahus. Asi ongi tundes, vaimus, mitte kirjeldustes või analüüsis ja seega saab ärkamistest vaid ilukirjanudlikkus  vormis õieti ja objektiivselt kirjutada. Uurimistööna ei saa.  

Kui sekt alla käib ja vunk otsa saab kui inimesed oma erilisusest ja väljavalitusest ära väsivad ja tahavad ka lapsi teha ja kasvatada siis muutuvad nad paikseteks ja siis ei pea enam minema. Siis jäädakse koha peale Jeesust ja ärkamist ootama ja elatakse oma elu edasi kuni ta ehk tuleb kui tuleb. Ja pastoritele tulevad kraed ja kantslitele tiivad ja teenistus omab üha enam ja enam uusi vormilisi elemente ja hakatakse väärtustama haridust ja nii nad alla käivad ja välja surevadki. Ja siis lööb lahku üks väike hulgake neist….

 Siis hakatakse otsima enda teed ajalukku ja tahetakse sinna juba jääda normatiivsetena ja normaalsetena. Näiteks lugege või Harta koguduse kodulehte. 

ja jälle algab kõik algab uuesti. Katoliku fenomen on see et ehk tehakse sekti kiriku sees ordu vormis ja see on hea vorm.

Kui on raske minna nagu näiteks Vaikse ookeani saartel siis tullakse nende juurde, tulevad suured valged laevad täis head-paremat… Neid nimetati Cargo kultusteks.

Liberalism

Olen sõltumatu religioonivaatleja kui lubate, armulised prouad. Mis teha kui ärritab aga ega mulgi valikuid ole. Mõte kihised ja käärib ja nõuab väljapääsu. Akadeemilise hariduse jaoks olen ma rumal ja kraadid on kõhnad. Pole ka seda ambitsiooni enam mis sunniks aga öelda tahaks nagu ikkagi.

Liberaalid on vastandmeeste arvates need kes ei usu keda kuraditki. Aga usuvad ikka, ainult ehk armastavad rohkem. Iga inimene nimetab religioonimaastikul liberaaliks seda kes tema meelest temast midagi vähem usub. Kas sa usud et vaal neelas alla Joona? Indikatiivne küsimus või siis see kas päike seisis Joosua ajal? Võid vastata ei või ja ja sellest ei sõltu mitte midagi muud kui et sind määratletakse ja sildistatakse ära. 

Obama on vaieldamatu liberaal, sama selgelt nagu Bush oli konservatiiv. Bushiga võrreldes on ta muidugi sangen hyvä. Obama on kohe asunud küsimuse kallale nagu homoseksualismi dekriminaliseerimine mis on vägagi indikatiivne.  Samuti nõutakse juba et kõik arstid peavad aborti tegema, süümest hoolimata. See on minu meelest selliste liberaalmessiate fenomen. Et nad loovad esiti kaose ja lagundavad sotsiaalset struktuuri ning siis kui ühiskond taas stabiliseerub siis kirjutavad selle enda arvele.  Mina ei ole Obama poolt. Samuti on tolerantsi diktatuurid tavaliselt hullemad kui muud diktatuurid. Nõnda ka see. Kuna mul pole muud tribüüni siis kirjutan sellest siin. Obama olen seda juba varem arvanud sobiks hästi oma liberaalse äratusjutlustaja imidziga antikristuseks. Aga kuna sisimas on antikristuse ootajad rassistid siis peab ka nende suur vaenlane ilmselt valgem olema kui Obama. Muidu aga läheks küll. Väga hästi. Ja järsku ongi?

 Liberaalid lähtuvad hoolivate lapsevanemate mudelist. Need kes rõhutavad armastust ja mitte sedavõrd identiteeti. Pääsi et laps ise õnnelik on, olgu ta siis või – misjonär.

http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=249

Kui need mõlemad oleks ühe usuliikumise sees oleks vast isegi hästi aga protestantismis ei ole see mitte nõnda. “Kiriku ülesanne on edendada armastust ja tolerantsi ühiskonnas” Lennart Meri.

Liberaalid peaks olema madalaima ühisnimetaja otsijad religioonis. Need kes väärtustavad teenimist ja mitte targutamist ehk.

Siinkohal tuleb kohustuslik lugemine http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=95

Termini ajaloost

14.–15. sajandil tähendas ‘liberaal’ Prantsusmaal ja Itaalias vaba inimest, kellel pole senjööri.

Aga tagasi sektide manu.

Sekt (ladina sõnast secta), mis on mõnest denominatsioonist (suuremast ja vanemast usundist) lahku löönud. Sekti õpetuses ja rituaalides on palju ühist usundiga, millest ta lahku lõi, kuid teatud õpetusepunktides on erinevusi.

Sektide eraldumine usundite küljest on olnud aegade vältel tavaline nähtus. Sekti peamine tunnus on juhikultus, kes vahendab “Jumala armu”. Sektis on ainult kaks võimalust: alluda manipulatsioonidele või lahkuda.

Põhilised tunnused sektile:

-autoritaarne juhtimine

-100%ne lojaalsusnõue

-ülelihtustatud maailmapilt

-sanktsioonid “reeglite” rikkumise eest

-ajupesule omased mõjutusvahendid

- kultuurimperialism või vastupidiselt rõhutatud omamaisus ja kolklus

võiks veel lisada et

- viited ürgilmutuse täidumisele või vahetule apokalüpsisele saavad just sektis kuju.  

 

Nii aga mis ma teistest, vaata ennekõike iseennast öeldakse. Nii vaatangi.

Juhtimine – jah on.

Autoritaarsus – kah on.

Sanktsioonid – olen maitsta saanud. MMMMõnus.

Mõjutusvahendid on – kambakas ma ütleks on selle nimi. Ja lähisugulased.

Must-valge maailmapilt – on.

Kultimp – on vägagi on.

Intellektuaalil aga sektilaadses usukoosluses kohta pole, see peaks nüüd küll juba siililegi selge olema.

Aja vahenditusega on kehva. Ei ole äratust ega õiget kampaaniatki käimas.  Tuleb paluda uut aega.

Viimane punkt kultimp või kolklus kehtib eriti n.ö. agraarprohvetite puhul nagi Tolstoi, Gandhi  jt.  Selle lisasin ma ise juurde. Need kes kehastavad ja püüavad praktiseerida mingit vana mudelit ja endist paradigmat aga sageli sellise eetilise jõuga et see on väga veenev. Selliseid jooni on sageli ka Eesti agraarprohveteil, nagu Mang, Salum, Bärg jt.  

Nii et lisaksin siia juurde veel selle koloniaalse aspekti. Nii nagu Eesti “misjonärid” käivad hante “pööramas” niisama on nad ise siin Eestis sageli lääne kohapealseks käepikenduseks. Pööravad ilma Jeesuse moodi kohapeal inkarneerumata. Samuti ja samasuguseks nagu nad sageli ise pööratud on. Ilma keelt õppimata, oskamata, mõistmata seda kultuuri kus nad käivad. Sellist asja nagu “short time mission trip” ei ole olemas. On ehk religioosne turism. Ja sageli muudetakse need enda sarnasteks nagu öeldud. Nagu me ise oleme kupjad/kiltrid/aidamehed lääne organisatsioonide, juhtide ja valitsejate suhtes sest sageli me palk ja elatis sellest sõltuvad, samuti teeme me siis ka neile keda me n.ö. misjoneerime. Muudame nad endi suhtes samasugusteks. Abi ja almuste palujaiks. Kui kirik ei ole omamaine st. isefinantseeruv siis ei tohiks ta ka nn. misjoniga tegeleda.

Muidu ei tule hästi välja. Misjonärid peaks olema omamaised.  Muidu tuleb ikka pisut ristisõdimise moodi välja. Teiste vahenditega küll. Olin kord Helsinki lennujaamas ja sattusin istuma meeste kõrvale kes ootasid Bangoki lennukit. Ja võite ise arvata millest nad seal rääkisid? Ja neid tundus et oli üle poole lennukitäiest. Ja no ütleme et nende seas oli ka üks misjonär. Et seksituristide sekka oli eksinud üks misjonär. Miks ta oleks pidanud siis sinna lendama üldse? Kas ei oleks ta pidanud alustama omamaistest  seksturistidest selle asemel et minna nende ohvreid pöörama? Meie aga suhtume niimoodi et tuleks tal sel õnnetul misjonäril minna ikkagi teise lennukiga kus oleks vähe parem seltskond peal.

 Muidu on nii et üks lööb ja teine puhub peale. Ja nii ta on ju käinudki. Misjonärid tulid enne ja viinakaupmehed järgi. Ja pööratud muutuvad automaatselt kõige madalamaks kihiks uues valge mehe kogukonnas.  Nii on paraku läinud ka motiloonidega keda Olssen toob vastupidiseks näiteks oma raamatus Bruchko. Lugege. Olgu aga järsku on need valged misjonärid lihtsalt naiivsed ja süüdimatud. Nii kurjas maailmas nagu me elame ei ole meil õigust olla naiivne ega süüdimatu. Sellega ma ise ka ennast vahel lohutan kui nende peale mõtlen kes mind ära ajasid aga olgu peale. Säärane naiivsus on sageli kuritegelik ja kuritegelikkus ise. Sest nõnda aetakse ka Jeesus minema sest ei maksa arvata et Ta kui ta tuleb on ta meie pühitsusõpetuse järgi juba kõrgeimale astmele jõudnud ja järgib meie uskkonna tavasid ja sisekorda. Et ta tuleb piiskopilillas. Ei tule. Sauaga – ei. Ei kui ta tuleb siis tulebki ta vabamana kui meie. Ja meie ajame ta ära sest me ei saa teisiti. Sest ta on liiga vaba meie jaoks. Mõtlen hirmuga et järsku tuleb ta liberaalina ja mina ka..? Mine sa tea.  Ja rahaga aborigeenidest totalitaarset sekti tegema ei tule ta kohe kindlasti. Aga me ei luba tal niimoodi tulla. Tulgu ikka täpselt nii nagu Paulus kirjutab et me ära tunneks. Aga kuidas Paulus kirjutab? Ja saatku kutsed ka enne välja millel on allservas “Répondez s’il vous plaît”.

 Kuidas teile tundub? Kindlasti ei peaks too võimalik misjonär alustama omamaistest seksturistidest  sest meie elame ju pluralistlikus ühiskonnas, kus inimestel on õigus oma vaadetele. Tore. Aga usulist pluralismi me omal maal vähemalt mööname millegipärast mitte teistel maadel. Nii ongi maailm täis inimesi kes tulevad oma rahadega teistesse riikidesse et oma kodusest pluralismiharust mõnel vähem arenenud maal raha toel vormida vägagi tolitaarne ühik ja üksus, olgu ta või kirik siis. See ongi tänane kultuurimperialism, mida sageli sarnane misjonitöö tähendab ja soodustab.

Jah ja kurb tõdemus on seegi et kui sa fundamentalist ei ole võid sa kultuurimperialist või kubjas/kilter/aidamees ikkagi olla. Ja sageli ka oled, sest tõesti, tõesti kes maksab see tellib ka muusika. Ja see on matuselaul kellelegi sageli.  

http://www.misjon.ee/index.php

 Sõna secta, millest sõna “sekt” pärineb, tähendas algselt mõtte- ja eluviisi ning tuleneb sõnast sequor ‘järgin’, mitte sõnast seco ‘lõikan’, nagu tavaliselt arvatakse. Sõna secta oli kreeka sõna haírēsis ‘valik, mõtteviis’ tõlkevaste.

Antiikajal nimetati sektideks filosoofilisi ja usulisi rühmitusi ning sellel sõnal puudus negatiivne kõrvaltähendus. Ka esimesi kristlasi kui juutluse suunda nimetati neutraalses mõttes natsareenide sektiks.

Paulus kasutab oma kirjades sõna haírēsis kogudusesiseste lõhede tähistamiseks (näiteks 1Ko 1:10: Ma kutsun teid üles, vennad, meie Issanda Jeesuse Kristuse pärast, et te kõik räägiksite ühtviisi ja et teie seas ei oleks lõhesid, vaid et te oleksite ühte liidetud samas meeles ja samas nõus. Ta taunib lõhesid kui niisuguseid, andmata eelistust mingile kindlale suunale.

Algristikoguduses hakati sõna haírēsis üha enam kasutama kõrvalekallete kohta üksteisega osadusühtsuses olevate kristlike koguduste ühisest õpetusest. 4. sajandil hakkas kirik seda sõna kasutama ‘eksiõpetuse’ tähenduses.

Keskaegse katoliku kirikus oli selles tähenduses käibel sõna secta. Näiteks luterlasi nimetati secta lutherana ning katoliku kirik on veel 20. sajandilgi nimetanud protestantlikke kirikuid sektideks.

Sotsioloogias nimetatakse sektiks usulist rühmitust, millel on ümbritseva ühiskonnaga pingeline vahekord, kuid mille uskumused on selle ühiskonna seisukohast enam-vähen traditsioonilised. (Kui ka uskumused on uudsed, siis räägitakse kultusest.) Sektid selles sotsioloogilises mõttes on tavaliselt konservatiivsed ning taotlevad religiooni puhtuse taastamist.

Tavakeeles mõeldakse sekti all väikest usulist rühmitust, mis on kõneleja arvates ühiskonnale ohtlik.