Elada valeta

Nii ütles ja rääkis endine Tsehhi president Havel. Tema mõtles poliitikat ja seda teist tõe paradigma ja hermeneutikat kui see mis seal parasjagu valitses.

K a isiklikus elus on hea valeta elada. Mina olen omas elus väga aeglaselt õppinud. Aga siiski olen. Lihtsalt mõne asjaga on pikalt aega läinud. Motivaatorid võivad olla erinevad. Positiivsed võivad olla. Kui aga neist ei piisa, siis aitab ehk viimaks ka negatiivsetest motiividest.

Iisrael õpetab Hamasi kogu aeg et kui te nii teete siis saab teil veel oh kui palju halvemini minna. Tuleb optimist olla ja ikka uskuda et saab oh kui palju halvemini veel. Ja kui muidu ei õpi siis ehk tänu sellele viimasele motivaatorile ikka ehk saab. 

Kas saa aga Hamasile mõjub on küsitav sest neil ju Allah valitseb saatuseraamatute üle niiehknaa.  Läheb kuis läheb. Neil ei ole niivõrd kausaalsusega vehklemist nagu eduteoloogias mis tähendab sisuliselt seda et Jumal teenib meid ja mitte meie Jumalat.

Aga mingi kausaalsusega vehklemine on ju neil Islamis ka. Sellise viimase suure lahingu kausaalsusega. Kusagil on mulla kes ütleb et kui end lõhkevööga õhku lased siis ärkad paradiisis.. Niipalju ikkagi on.

Kui mingigi kausaalsus ei tööta siis ei pea usk hästi vastu. Islam ehk alistumine peab. Üks on selge – Jumal omasid ei hoia, lemmiklapsi ei ole tal isegi omade laste hulgas. Ta laseb neil autoõnnetustest hukka saada ja silm  ka ei pilgu. Ja ma ei hakka siin Jumalale mingeid emotsioone omistama millest ma ei tea.

Omasid ta vähemalt nii ei hoia et omad sellest aru saaks. Ainus privileeg on alistuda. Kas ma peaksin oma Jumalalt vastu võtma üksnes head ja mitte kurja küsis vist Hiiob.

Homeostaas

Tore termin, mis märgistab eluvõimalikkuse koridori. Temperatuurilist näiteks. Aga miks mitte ka valguselist või kiirituselist või…………

Religioon märgib ja kinnistab loodusrahvastel siis homeostaasi piire. Nendes piirides saab siin elatud. Täna püüab religioon märkida moraali piire aga talle lääneilmas näkku naerdakse. Kui aga tuleb kriis. Ja kas ta juba ei tule?  Siis ütlevad religioosnikud et vaat kas me ei öelnud. Ja siis tõmmatakse kombitsad jälle koomale.

Rohelistel peaks ju katk üksi juba pidu tähendama. Ja kriis veelgi enam. Aga ei. Mis näitab et rohelus on siuke täiskõhu kõrvalt hobitegevus. Olen just fossiile tublisti põletanud ja siis tulen koju ja sordin vähe prügi sinna peale.

Ka inimese sees on see sarnaselt. Et on piirid. Ja kui ei ole, siis pole viga, teistel ikka on. Kogukonnal on ja muudel konnadel. Või tuleb reality check, kus sind ninapidi surma sisse torgatakse ja see võtab ka mänguisu mõneks ajaks ära küll. Mis on hea kui on sagedasi reality chekke. Või võtad ehk ise kellegi või mingi koosluse piirid omaks. Sest nii tundubki õige olema või pelgast austusest inimese vastu.

Ka saab ja polegi halb. Ja enesetunne paraneb nagu peale kõiki enesega tegelemisi, olgu nood siis hambaarstid või tervisejooks. Ma tegelen endaga järelikult olen ma seda enda silmis väärt. Ja arvaku teised mis tahes.

Võtame või president Bushi. Eks temagi looda ajaloo õigeksmõistule. See on aga üsna tühine asi. Pole olemas mitte mingit ajalugu. On vaid lood. Hermeneutiline vabaturg ja vabaturumajandus.  Või võtame Nikolai II-e. Kas ajalugu ta õigeks mõistis? Ehk mõistis? Aga see ei loe suuremat. Edasi elad sa vaid loo sees. Ja siis veel ehk kuidagi veel, mille üle siinkohal ei spekuleeriks. See hetkel ei loe.

Loeb vaid see kas sa väärtustad end niipalju et sul enda seltsis niipalju hea oleks et edasi saaks. Et tegeled endaga lähtudes kaugematest ja + märgiga kausaalsetest seostest. Näiteks suitsetad. Lühikese vinnaga pole nagu vigagi aga pikema vinna vastu läheb ikka kohe totaalselt. Miks ma peaks seda endale tegema? Ei peaks.

Minul ei ole illusioone inimeste suhtes. Mingi väsinud põhimõtte pära või poliitilise korrektsuse nimel sind ikka ja alati reedetakse ja elu õpetab et tuleb end hoida sääraste eest. Sestap tulebki ise endaga tegeleda ja pühenduda noile kes ei reeda.Väga hea on enesehinnagule “ei” ütlemine igast pakkumistele elus mis appelleerivad lühikesele vinnale. Väga hästi jäävad meelde ja väga hästi kehutavad enesehinnangut. Niisiis veelkord – EI.

Eile oli Pealtnägijas pikk jutt Vanaküla sektist. Väga puhas kaasus ja ilmekas näide sellest kui palju ja kui hea meelega inimesed on valmis kuuluvustunde eest ära andma. Ja kui palju on alati neid inimesi kes lausa ootavad et tuldaks ja neid juhitaks. Ma usun et ta tõeliselt aitab osasid inimesi aga selgi sektil on vihamisest piirid.  Ega vist armastuse sekti annakski teha. Ma ka usun et suudan inimesi aidata aga ma ei ole veel selle asjaga kapist välja tulnud. Ja enne ei tulegi kui kindel olen. 

Konsumptsiooni põdevale konsumerismile tuleb ju igapäine poe(peo)ohver ära tuua ja EE-le ja teistele suurtele kelle armust me siin üldse ja ülepea. Kui ei suuda siis saad disklahvi.

Selle leebe fashismi vastu aitab väikeste solidaarsusringikeste loomine. Kus inimesed kokku hoiavad ja kuhu nad võõraid sisse ei lase. Neid kes oma agendadega võõrastes kloostrites meeleldi kolistavad. Sest mujal pole neil lihtsalt olla.

17.30

Olen pikemalt vaikinud. Nüüd siis jälle. Olen siin Jumalaga asju klattinud. Ja klatitud saanud. Usun vabakirikliku tagapõhjaga inimesena, pöördumisse. Ja usun ka korduvasse pöördumisse, siiski mitte pöörlemisse. Mitte kunagi elus ei ole hilja headeks algusteks.

Kui mitte muu siis omaenda ja lähedaste pärast. Kaugem kontekst hetkel suuremat ei loegi mulle. Ega mul nüüd illusioone ka ei ole.  Tuleb teha mis teha saad ja jätta muu….

Minu usk on olemas ja alles. Vahepeal olin vähe segaduses ja heitlik. Ajasin õigust taga. Aga jätan ta nüüd Jumalale ja enam ei aja. Selles osas vähemalt mis puudutab endiselt töökohalt ära ajamist jms. Mitte seda et mul õigus ei oleks olnud. Aga ma andsin omad õigused lihtsalt sedapuhku üle.

Usun heade alguste võimalikusse. Usun heasse algusesse ka siis kui vahepeal on miskit untsu läinud. Vahepeal on palju untsu läinud ja olen omast ägedusest mõtlematuid asju ja rumalusi teinud.

Kasutan siis võimalust ja palun andeks kõikidelt kellele oma sõnadega liiga ja haiget olen teinud. Palun andeks. Aga tuleb eluga edasi minna ja tööd rügada.

Nii et ….. Teeme väikese siia kohta ühe altari ja kirjutame peale – eben eser. Saime ehk jälle üle Jordani.

jah ja Aamen

Mitmendal korrusel elab reaalsus?

Üheksandal ehk? Reaalsus on tegelt usu küsimus.  Me usume ta oma kohta ja korrusele ära. Ja kõik.  Olgu siis sinna tai tänna. Aga kui lift ei käi kas on meil võhma sinna välja ronida. Kui reaalsus põleb siis alla jäksame me kohe kindlasti ronida. Ja suhtleme hädapärast ehk kaheksanda korruse ja õhuga mis 9-ndast kõrgemal. Me võime loomulikult ka eitada nii kaheksandat kui ka kõiki korruseid allpool ja sedagi mis ülal ja loota et meid viiakse siit üheksandalt korruselt ära. Et ei pea ise minema ei jala ega liftiga.

Panin reaalsusele ligidale suitsuanduri juhuks kui ta liig kiirelt muutuma hakkab. Et siis oleks tunda ja teada. Ja läkski põlema. Päästsin reaalsusest mõned tükikesed ja tarisin oma uude kodusse. Viimselt on vaid surm väga reaalne ja elusolu märgiks pigem mäng kui morbiidsus. Veekord mingi pingutatud reaalsusega tegelemine annab küll ehk tähtsustunnet et näe ma siin tähtsa asjaga tegelen, nimelt sellega et “siis ei saa enam istuda toolil”. Aga see on ka kõik. Usk on ka oluline ja tähtis asi. Usk on ärarippumine sellest elu- ja tulevikulootusest mis sus on. Ja mis sus on see sind ka nii kaugele veab kui kaugel ta sus on.

Konflikt usu (kogukonna) ja reflektiivsuse vahel on tegelikult teravam kui võiks iial arvata. Reflekteerija jätab aga tänu demonstratiivsele esmase naiivsuse puudusele mulje et just tema usub midagi nähtamatut kindlalt ja lõpuni. Ehkki selleks ei pruugi olla mitte miski muu kui cogito ergo sum ehk meetod ja ustavus meetodile. Siis oleks meetod juba nagu jumal. Samas ei eita see samas uskumist sügavamal tasandil.

tundub et….

lehe külastatavus sest suurt ei olene  kas kirjutan või mitte. Aga kohusetunnet mul on ja nõnda siis tuleb taas. Eile oli mingi kummaline film mida ma poole pealt nägin kus raamat kippus päriseluks minema. Ja kirjanik jätab selle mehe ellu kes ei ole väljamõeldud tegelane sest tal hakkab tast kahju. Üldse on kirjamärkides eneseväljendus miskit väga vana ja arhailist võrreldes pildijadadega. Aga vanamoodsale inimesele just paras ja konti mööda, mitte sääl yuu tjuubis hullata. Nagu naiste näputöö.

Trikikott hakkab tühjaks saama. Vanade klounide repertuaar ahaneb ja lõpuks jäävadki vaid küülikud ja torukübarad. Ning muud ei miskit. Ja siis jäävad vaid küülikud ja torukübarad aga üks ei tule enam teise seest välja. Vaid nad on eraldi. Ja siis ei ole enam ka küülikuid vaid on üksnes torukübarad ehk oktoobrid.

Houdini ka ei tulnud enam ükskord välja – kirstust. Mõned trikid on veel jäänud päris põhja pääle. Aga vähe. Ikka sind reaalsuse surilinasse püütakse, olgu ta siis Torino või mistahes. Surm taandab kõik sarnasteks ja vaikseteks ja külmadeks. Pessoa taandas ka neljast inimesest tagasi üheks.

Ja pärisasjad on veel ka teised surmaga seotud asjad, nagu raha ja seks ja vägivald ja religioon. Morbiidne on inimene kes kogu eluaja nendega tegeleb ja ei mängi. Laske lapsukesed minu juurde tulla…..sest sääraste päralt on Jumala riik. Mitte morbiidsete moraalitsejate päralt. Nemad saavad vaid variseride taevasse kus moraalseid arveid kontrollitakse ja üksteisele igavesti ette loetakse. Ja gradatsioonides edasi elatakse. Moraalsetes ja usulistes.  Luba ma sinna ei trügi.

Käivad järgi ja tänitavad selle eest et olen sattunud elu karusellil nende kõrvale istuma. Ja pärast sellest kirjutanud olen. Või et ei ole. Või olen nad välja mõelnud. Või olen jätnud nad välja mõtlemata.  Ka Sopranodes tahab Tony poeg isa eest kätte maksta ja õigustab end et isale meeldib stseen Risitiisast kus restoranis kätte maksetakse. See loputuskasti stseen kui mäletate.  Dziisus Kraist ütleb Tony selle peale, see on ju film. Aga Chris teeb ka filmi kus Tony naine Tony ära tunneb ja sellest suur pahandus tuleb. Ja seda ei võeta sugugi kui filmi. Naisterahvastel vast fiktsioonidega ülepea raskusi on ja ulmega. See kõik on nende jaoks ehk pigem ikkagi reaalsus või vähemasti pärisreaalsuse kontekst ja seega veelgi reaalsem kui pärisreaalsus ise. Ja vaatan mina neid ja näen et usuasi teatud juhtudel tõesti pelgalt terminoloogiline küsimus on. Et skeemid ja võrdlused ja gradatsioonid on ühed ja needsamad aga terminoloogia ei ole.

Näiteks või Õunapuu MÕÕK. Suurepärane raamat. Teadjamad aga seal kohe ühe tüseda papi ära tundsid, selles mehes kelle silmad vilasid. Tüse papp on tänagi jõuline ja moraalselt lihtne ja otsustav ning vääriks suuremat tähelepanu kui ta saab. Seda kohe kindlasti. Et ma teda vanast ajast teadsin siis eeldasin ka enda puhul vähemasti neutraalset suhtumist kui mitte positiivset. Aga fiigut, minu liivakast on minu liivakast ja kõik. Siin sa liivavorme ei tee kui ma ei luba.

Mul on üks naine, ta nimi on Epp; ta on meie väikese õnne sepp”, kirjutab Runnel. Arvan et tal on elus selle pärast pahandusi olnud. Mis Epp, kas seesama kellega sa 7-ndas klassis käisid? Miks mitte mina? Mis õnne sa selle Epuga ehitad.

Inimesed ümberringi  lähevad aina õiglasemaks ja julmemaks. Hoolimata kiriklisest kuuluvusest. Need kel pälvimisredelitele pürgivates kogukondades selleks lausa loomulikult ka õigus on. Ja igast arveid esitatakse juba nii palju et ei saagi enam aru mille eest ja pärast. Moraalse raamatupidamise arveid. Selle eest et elad, lühidalt.

Eile oli pealtnägijas jutt noore mehe kui füüsilise isiku pankrotist. Ja kui võlad  nii suured on siis tuleb anda inimesele võimalus uuesti alustada. Sest surmanuhtlust ei ole. Seega et surmanuhtlust ei ole siis tuleb armu anda. Ehk kui kapitaalkaristust ei ole siis tuleb halastada. Need on omavahel seotud. Tegelt  et ei tapeta siis halastataksegi. Kui aga edasi elab siis tuleb veel halastada. Ei saa nii et jätsime ellu aga rohkem ei halasta. Kuidagi ei saa, isegi kui tahaks.

Tundub kohati et just armulembidel ehk neil kes teoorias peaksid sellel n.ö. armu alal tugevad olema, see kõige raskem on teha ja taluda. Nemad tahaksid ehk “lõplisi lahendeid” juba oma eluajal ja ilmselt kõikidele peale iseendi.  Ja oma laste kah, loomulikult. Pätt on pätt on pätt. Päti nimi on pätt. Ja kõik. Pöörduvad küll aga liiga sageli. Pöörlevad pigem. Pastori armualauaveini ära joovad. Korduvalt. Iga kord. Ja armulimiit saabki otsa. Üsna kiiresti saab meil ta otsa. Aga mitte igal. Mõni usub inimesse. Ja laseb tal pöörelda.

Vaid armastus muudab inimest mitte meie lühike armulimiit. Armastada aga ei jäksa niisama lihtsalt. Ja kui muu ei aita siis tuleb välja kuulutada moraalse isiku pankrott. Ja anda end Jumala kätte. Las siis käivad järgi oma võla- ja võllakirjadega.

Kui kirik ei ole enam armuline siis ei saa ta olla mitte midagi muud kui üksnes – julm. Seda julmem kui tal selleks enda meelest õigus on. Ka kirik peab olema armuline ja kõige enam nende suhtes kes seda väärt ei ole vaid üksnes usuvad…………… Niipea kui ka kirik asub lihtsa ametkondlikkuse teele on kõik läbi ja kirik ei ole enam kirik.

Eks ma ole edev inimene kes vahel peab lausa lavale astuma. Ma olen see Jumala kloun, see kes toob pidevalt vale ohvrit nagu Kain. Inimeste meelest vale ohvrit. Kord üle- kord alaohvrit. Jumalale aga kõlbab vast küll. Inimeste meelest vaid ei kõlba. Kain ohverdas teadagi et Abeli. Tükkis tema vereohvriga. See oli aga normaaloludes üleohver ja seega jäi Kain süüdi ja sai endale Kaini märgi. Aga Jumal ei maksnud kätte sest ta pole haaratud selleilma veritasudesse. Tema paneb inimesed vaid märgi alla elama. Armumärgi, ristimärgi, kainimärgi. Kas polegi nood viimselt ühed ja samad märgid. Juuda märgi.

 

Juuda märk on vähe erinev. Tervitusmärgiga reetmine. Oma agenda pealesurumine Jumalale ongi reetmine. Ja seda vaat et igapäiselt tehakse ju.

Ristimärk ja Kaini märk ongi nood märgid et Jumal on katkestanud inimeste gradatsioonid ja moraalse raamatupidamise ning võtnud teatud isikud n.ö. enda otsealluvusse. Seda teised inimesed kõige vähem taluvad. Ristimärgis on otsealluvusse võetud kõik kes vaid vaevuvad………… Ja seega tühistatud selle ilma moraaliskeemid ja gradatsioonid. Mis teadagi et ………on talumatu. Nagu Jeesus üldse.

Üleohvri suhtes Jumal vast armulisem on kui alaohvri. Kain oli mängur ja võttis ohverdamist kui oksjoni. Ah et minu kord on pakkuda ja eelmine kord oli vähe, no paneme nüüd siis täie rauaga. Ja läkski n.ö.  “pank” lõhki. Siis oled rahast ilma. Aga pole viga sest kohe tuleb uus mäng. Kui tuleb….?

Füüsiline koormuse talumine on masohhistlik aga lunastav nagu mingil kummalisel kombel. Ihu jälle piimhapet täis. Täna kipub na apokalüptiliseks kätte. Rullime katet ära.

kadakamari

Istun kusagil mere ääres ja kuulan ettekandeid ja juttu. Mere ääres on kena jalutada. Kadamarjad on hääd ka dzinnita. Aga arm jah tavateadvuses käib ta enamjaolt järgi ja pühib jäljed ära ja puhtaks. Nüüd aga ennäe käib ka eespool. Eelarm käib ees ja järelarm käib järgi. Nii ta on. Aga nood on vaid skeemid. Meie aga ilma nondeta elatud ei saa.

Aistest

Ausalt öeldes ei ole ma aiste vahel kunagi olnudki. Pole ma koormat vedanud sest et ma olen inimene ja mitte mingi burlak Volgal kes laevu vastuvoolu veab. Ka ei ole ma hobune. Sellepärast ei ole ma ka mitte kunagi üle aisa löönud. Otse vastupidi, ma olen vaoshoitud inimene. Ja need hobukultuurist pärit terminid ja väljendid ei päde sest ma pole hobukultuuris mitte kunagi elanud.Ja ma ei arva et ma ei peaks neid literaalselt võtma. Mingi kogukond võtab kätte ja otsustab et üle aisa löömine tähendab truudusemurdmist ja mitte üle aisa löömist ja miks peaksin ma sellega nõustuma?

Ei ma olen literalist. Ka litse pole ma löönud. jms. Nii et ma olen korralik inimene. Vaoshoitud nagu vana hea hobune kes sirget vagu veab.

Vesipapplusest

Vesipapp on tegelikult talvepapp. Eestis on ta vaid vähearvukas talikülaline, kes saabub oktoobri lõpul või novembri alguses ja lendab taas oma pesitsusaladele aprillikuus. Ärritada aga vesipappi ei maksa sest “Kui teda ka samaaegselt (millega samaegselt jääb selgusetuks) ärritada, siis jätab ta suuresti kirikhärra mulje: tema valge lapp rinnal ja must ülejäänud sulestik moodustavad kirikuõpetaja rüü ja ärritamise korral tehtavad kummardusedki on kirikule omased.”

See on huvitav väide. Üks nimesid on tal ka lutsupapp.

Kas olete täheldanud et papid ärrituse puhul kummarduvad? Ma ei ole märganud aga seda peaks nüüd vaatlema ja uurima hakkama. Veel enam, ka enne ja pärast sukeldumist või õhulendu teeb ta hulka kummardusi.

Enne sukeldumist küll sellega ma olen üldiselt nõus.

“Kõik see on aluseks tema rohketele kirikuteemalistele nimetustele: jõekirikisand, jõekirikhärra, jõeköster, veeköster jt. “

Nii et kui ärritada hakkab kummardusi tegema. St, pürgib turvalisse liturgiasse ehk käitumisviisi mis talle turvatunnet ja identiteeti pakub. Eks ole seda ammu täheldatud et loodusrahvad kokkupuutes valgest mehest lähtuva akulturatsiooniga kipuvad vaid riitustega tegelema. Kui maailm kokku kukub siis tulebki süveneda algmaatriksitesse ja liturgilistesse kordadesse läbi mille jumalad maailma valitsevad. Ja las ta siis kukub pealegi selga või kuhu iganes. Kui sa ikka parasjagu leivast ihu teed siis see suuremat ei sega ehk? 

Ja eks pea ka muud papid nõnda jäises keskkonnas ringi jooksma ja põhjast endale süüa hankima.  

“Vesipapp on sage Hiiumaal ja Lääne-Eestis.”Kõrvaavad ja sõõrmed tulebki kinni katta. Et ei kuuleks näeks ega teaks. Toiduhankimine on tõsine asi ja vajab keskendumist. Ehk hakkaks vesipapiks.

“Eriti huvitav on aga vesipapi toitumine. Nimelt sööb ta väikeseid veeputukaid või teisi veeselgrootuid, ka kalu, keda püüab veest või vee ligidalt, jõepõhja kruusa seest ja kivide alt. Vapustav on aga see, et ta võib toitu otsides pikka maad mööda jäise veega jõe põhja joosta ning seejuures ei tee ta külmast üldse mitte välja. Nii on pandud talle vanarahva hulgas nimed: jääpura, jäälind jt. Siiski on vesipapil olemas ka teatavad kaitsemehhanismid nahklappide näol, mis katavad tema kõrvaalasid ja nokal olevaid ninasõõrmeid.

Väga huvitava eluviisiga haruldase linnuna on vesipapp võetud looduskaitse alla.”

Koht ökosüsteemis

Väga huvitavate elukommetega lind, märkimisväärset kasu ega kahju ei too kellelegi.

Kommentaariks et headuse ja kurjuse telje on välja vahetanud kasulik/kahjulikkuse telg. Aga kellele? Kuis seda mõõta?

Ja siis veel küsimus et kui papp kellukest helistab ja kõik muidu rituaalselt õieti teeb aga ise hoopis teise kirikusse kuulub ja veel tsölibaadis pealegi ei ela et kas siis transsubstantasiooni ikka toimib või mitte? Ja kui mitte mis siis ja sellest tuleneb ja milleks siis nood helinad ja kummardused? Kas on noodki vaid erutusest ja häiritusest ja ärritusest nagu vesipapil?

Ei tea, öelge ja aidake kui teate.

Üldiselt aga on rahvas ärevil ja nüüd siis ka Leedus. Ei maksa vast sinisilmselt arvata et meil on mingi väga erinev kultuur. Ei ma arvan vastupidi et inimesed on üsna ärritunud juba. Ja ei hakka nad kummarduma ühtigi, nagu vesipapp.

Tabasin end täna mõttelt et Eesti ikka jube meesshovinistlik maa on. Naisministreid peamiselt patuoinastena pruugitakse. Mõelge ise Aro, Ojulind, nüüd Marget. You name it. Vaid täheteadlane on end n.ö. kehtestanud. Aga tal on amet ka erinev.  

 

 

Riia

K on selline sotsiaalse närviga fotograaf. Millal näitus tuleb?

Pean ennast ka sotsiaalse närviga loodusemeheks. Ja eks närvilõpmed vaja ju mõlemat, nii vähemaid vendi kui ka liigikaaslasi. Esimesi kaudsemalt, teisi lähemalt. Ja vahel vastupidi.

Eks korruptsioon suuda ka demokraatlikke vorme võtta. Ja väga hästi suudab. Domokraatia on ju reeglistik ja vorm, mida võib täita kasvõi vapsluse või natslusega nagu ajalugu seda hästi õpetab. Tundub et oleme kodanikuühiskonna teel siiski kukesammu võrra eespool. Rahvas ei suuda valimisi ehk loomulikku rotatsiooni ära oodata, sellest siis ka kriis Lätis. Aga eks rahvas ole noodki valinud keda nad enam ei salli ega kannata. Rahvas on siuke redutseeritud jumal kes käitub nagu kalaparv või loomakari. Minu jumal on aga redutseerimata ja ei sunni mind must/valgel skaalal valima. Seega siis rahva hääl ei ole Jumala hääl. Rahva hääl on rahva hääl ja kehva on kui sul teist paremat ja suuremat jumalat ei ole kui rahvas. Kui eestlased Lätist räägivad siis on uhkus hinges et meie rahvas oleks nagu ühtsem ja vähe parem. Aga nende parv on vähe suurem see-eest. Ja suurus loeb. Meie rahvuspark on vähe väiksem aga seni kuni rahvusparkide piire ümber ei vaadata pole väga viga.

Igapäevaelus pole aga inimestel paremat jumalat kui nad ise, loe rahvas. Ja seda mängu ka kristlased ju innukalt kaasa mängivad. Ja valimised olid ka Piiblis siis kui uut apostlit valiti. Mõned ütlevad et see oli enne Nelipüha st. enne kui Püha Vaim välja valati. Ja tuletavad sellest et demokraatia on paremuselt teine valitsusvorm otsese PV juhtimise järgi. Mis võiks ju tõsi ja tore olla kui see va juhtimine oleks nii selge ja otsene. Aga paraku ei ole. Nii et valigem aga uusi apostleid rahus edasi. Hea et niigi saab. Vaimujuhtimine on selline segane asi ja käib sageli kaasas karismaga juhtidega. Paraku käitub ka inimkooslus nimega kogudus üsnagi sarnaselt nn. rahvaga. S.t. käitub nagu kala- või linnuparv või loomakari, lähtudes emotsionaalsetest teguritest. Millal läheb miljoniline gnuukari liikvele? Siis kui kriitiline arv emaseid liikuma hakkab. Ja olgu isased muidu kui võimsad juhid nad iganes on, karja nad sisuliselt ei juhi. Nende tähetund on pulmariitused ja võitlused ja kui rammu vähe üle jääb siis ka sugutamine. Eks ta ole nõnda ka inimkooslustes, kari liigub siis kui kriitiline arv emaseid ühes suunas teele asub. Või ühe erakonna eest hääletab. Mis on isamaaliit – meesteklubi. Naisi haaravad meil ikkagi ennekõike keskid, reform ja sotsid. Nii et nii et. 

Mina olen ürgdemokraat ja naised tuleb vabaks lasta. Mis mind ettevaatlikuks teeb on aga isiklikud kogemused naisshovinistidega ja need kogemused õpetavad et ei ole see mulle kui mehele mitte mingi parem variant. Ja siis tababki mind äkiline paanikahoog. Kas see maailma ongi juba läbi? Nii kiiresti? Kas pöördumatult?

Isiklikud kogemused vastupidist õpetavad. Seda et ka triviaalsuste diktatuur on kurnav. 

Naise kui üksikolendiga saab ikka hakkama. Naised aga kui kooslus on võitmatu. Seega tulekski meesshovinistidel shovinistlike naiskooslusi rünnata siis kui nende liikmed on parasjagu üksinda. Siis on nad võidetavad ja haavatavad. Poes, koduteel, pliidi taga, või siis kui nad hommikuti jõe äärde jooma tulevad. Vaid nii saavad nad selles suures Harmaggedonis võidule. Sellised aruteludki on juba üsnagi kahtlased. Soorollidest tohib reeglina vaid positiivses võtmes rääkida. Ja veel parem kui positiivses naisvõtmes. Ja üldse on  parem kui me neid ei erista vaid inimestest räägime. Kas pole?

Targad ja edukad meesjuhid on need kes enda ümber usalduvaid naisalluvaid koguvad. Loomulikult pole nad siis enam ise ka oma otsustes päris vabad aga mis tost. Mina pole seda kunagi osanud teha. Muidu on tark meesjuht kindel omas asjas ja võimus vaid seni kuni ta suudab noid naisi kõiki endast ühe kaugusel hoida. Kui ei, siis on läbi. Minu meelest juhib meesjuht kooslust kui hierarhilist struktuuri, naine aga kui perekonda. Ja ega teagi kumba moodu parem on. Mehed keskenevad nn objektiivsele tõele naised on aga kontekstuaalsed. Sageli nii kontekstuaalsed et olm ehk tõsiasi ise ilma kontekstita neile miskit ei loe. Kui kontekst enamat ja muud räägib siis ustakse pigem konteksti kui olma.

Eriti ebameeldiv on kui naisõiguslust aetakse ja kaetakse mingi poliitilise korrektsuse vatitekiga. Siis kipub mehelik ehk n.ö. objektiivne teadmine hoopis ära kaduma ja vahel tundub et siis ei kehti enam miski muu kui seesama poliitiline korrektsus. Siis paenduvad juba sageli kõik olmad konteksti järgi kõveraks.

Ja ei ole ilus vaadata kuis teised naised seda ühte siis omast karjast n.ö. välja manööverdavad nagu eilses foorumis kus Vilja ja see tüsedam tädi Maripuu ette võtsid. Muidugi on see sigadus mis sünnib ja just selle sigadusega praegune koalitsioon endale hauda kaevab. St rahva usaldus erodeerub kui nad riigile toetuste saamise osaski enam kindlad ei saa olla. Ja seda ei kompenseeri mitte miski muu.  Muidugi tuleks rahva tahtele n.ö. vastu tulla ja inimene välja vahetada just sellepärast et järgmistel valimistel neil veel pisutki lootust oleks. Aga mina pole muud kui poliitiline parastaja Pelgulinnast. Aga ikkagi oli seda inetu vaadata ja sellises olukorras sümpaatia kipub ikkagi selle poolele kelle n.ö. ära tehakse. Ehkki puht objektiivselt jah tuleks lahti lasta ja tuleks Andrusel endal nö. otse pöörduda pensionäride ja puuetega inimeste poole, vabandada ja lubada hüvitisi jms. See ehk veel midagi päästaks.  Aga nigu pimedusega löödud. Kas ma pean tõesti ise minema…………….. Ei ma lähe kuhugile.

Aga mina istun siin oikumeeni äärel paradigma perve pääl ja vaatan mis all ja peal ja ees ja taga toimub ja kõigutan jalgu ja mõtlen ja jälgin. Ja tunnen mõnu oma suhtelisest vabadusest. Absoluutset vabadust pole olemaski. Jätan ka ise muidugi jälgi. Ja jälgin teiste jälgi. Mõni jälg on jälk. Hundijälgi nägin hiljuti. Ja tuvastasin et ka Munalaskmel elavad jäälinnud, vesipappidest rääkimata. Ka Kasaril ole jäälindu näinud, Valgejõest rääkimata.  Hundijälg on ilus jälg. Ja oksaharud on metsas kuusekäbisid paksult täis. Ja eks must endast jää ka saiapuru järgi. Et oskaks teises elus tagasi tulla. Luule on lahusolek enda paremast poolest; luule on tagasitulek vana sõpruse poolest. Ehh kukkusin vallatlema jälle.  Mitte saiapuru vaid tähemärke ma eritan.

Meeste tähetund aga on siiani riitused. Kuna pulmlemisriitusi sellises eas enam avalikult ei aeta siis on jäänud veel vaid võimuriitused. Ja raha ehk äririitused. Ja muud avalikud riitused. Rahaga on aga praegu üldse vähe kehvasti.

Vanad tegijad pole enam mingid  tegijad. Tunnen ka mõnda sellist. Hing paelaga kaelas.

Sõnad

Vaikus olla kõnekas aga kaua sa ikka vaikid. Sain oma road-movie enam-vähem ja nüüd otsin uut ideed. Mulle küll soovitati et ilukirjandus jäta pensionipõlveks aga ega ma kindel ole kas sellega hakkama saan. Sain metsas matkatud pühabä. Kala mind täiega ignooris aga muidu oli ok. Remo Savisaare suhtes tunnen suurt ja siirast kadedust ja k on ka väga hää fotograaf. Aga tabada loomi-linde on kunst omaette. Kaladeni pole ta veel jõudnud. Nendega on oma spetsiifika.

Aga ega ei tule ja kui tule siis ei tule. Eile sai vanade sõberitega vesteldud. Nad lausa üles otsitud. Mis oli tore. Ja idee  tekkis teha selliste noh kuidas ma nüüd ütlen Kaini märgiga evangelistide krusaad. “Uue alguse” krusaad. Nende oma kes on moraalsetel põhjustel välja aetud ja ära läinud. Ja ega neil kuhugi tagasi tulla enam ole. Elud ja elukaaslased on sassis. Ja Kaini märk otsa ees. Ja midagi pole enam teha. Kombinatsioonid on nii keerulised et enam korda ei saagi. Isegi kui tahaks. Isegi kui tahaks. Ja eks nad ole endid ise sisse rääkinud. On latti kergitanud ja kergitanud teiste jaoks ja siis on see neile endile tulnud kätte ja ongi kõik.

Kui armu oleks siis saaks ehk ikka ju. Aga on moraalne kogukond ja arm on selline moraalisisene mõiste neil vist enamjaolt. Kui lähed üle piirkupitsa siis on kõik. Järgneb kivirahe. Arm on midagi mida saab natuke ehk siis kui pälvimusredel on ausalt lõpuni käidud. Kui komistad aga mitte siis kui langed. Andeks saad siis kui oled autoriteedi suhtes alandlik. See ei olene nii palju teost vaid suhtumisest autoriteeti. Seega on eksimused tegelikult lojaalsuse lakmustestid.

On arm ikka pälvimusest sõltuvaks tehtud. Luterlastel on idee poolest teisiti aga kahtlane kas ka praktikas. Vist enamjaolt mitte. Näiteks magab väsinud pastor avalikus kohas. Vene usus veetaks ta voodi ja parandataks meelt et on isakest kurvastatud et ta niimoodi on pidanud…. Meil aga kutsutakse politsei ja pannakse lehte. Eestlase õel parastamine, väike ja madal.

Moraal on aga raammõiste ja kusagil ei ole see karmim ja halastamatum kui klanniusus ja kastiühiskonnas. Seal võib moraali nimel veel ka tappa, mitte ainult ära ajada. Ja see tundubki paljudele õige ja õiglane. Silm silma, hammas hamba. … Tänased moraalikogukonnad on sarnased klannidele ja sugukondadele ehk pisut leebemad. Ikka on kusagil mingid isad ja emad kes otsustavad teiste inimeste üle. Ja kes siis enam jalgu alla ei saagi kui asi neid endid või nende lapsi tabab. Eks ole veri paksem kui vesi… Siis ehk arvaks teisiti kui tegemist oleks nii öelda oma liha ja verega  aga enam ei saa sest on end sisse räägitud. Juba ammu enne. Mulle on moraalitsemine sügavalt võõras ja ma reeglina keeldun sellistes terminites mõtlemast sest see ikka vägivalla ja pagendamise ja kohtumõistmiseni viib. Teisisõnu viib hukka. Ja siis veel see demoniseerimine mis sellega kaasa käib. Visata sõnu kui kive ja püstitada süüst kivikangur kuni püramiidini välja.

Ja mul on raske kaasa tunda ehkki ma püüan ka neile kes endid ise nüüd karistavad sest neile on see kätte tulnud mille eest nad teisi hoiatasid. Ikka arm ja armastus peaks usule sisu andma ehkki selline piiramatu üldarmastus on jälle identiteedi arvelt. Identiteet aga enamjaolt mitteolemisena konstrueeritakse. Me ei tee, ei ole jms. Mulle selline ei meeldi. Minu meeles peaks vähe fokusseeritud armastusest piisama küll ja küll identiteediks. Ema Teresa oli kohutav fundamentalist aga ta armastas tegudes ja fokusseeritult. Ja sellest piisas ja mäletatakse ta tegusid enam kui ta seisukohti. Kes iga päev 2 tundi ligimese heaks armastuse tegusid ei tee ei tohi ka moraliseerida. Mina keelan ära. Sest ta ise läheb hukka selle tagajärjel.

Tegelikult tuleb aga teha usuhüpe ja moraalitsemisest teadlikult ja tahtlikult lahti ütleda. Muidu sa seda naljalt armastusekeskse vaateviisi ja eluviisiga asendada ei suuda. Kui sa seda teadlikult ei tee. Ja selle hinnaks on seegi et ka sind hakatakse demoniseerima kui sa enam teistega ühes hukka ei mõista ja kive ei loobi.

Aga jah tehke nad terveks ja laske nad minna. Mis muud.

Luter oli liiga radikaalne ja mitmed ta seisukohad tänagi ehk radikaalsetena kõlavad. Nagu see et parem mitmenaisepidamine kui armukestepidamine. Kui mees viljatu siis võib naine minna ja viljastuda teisest jms.

Karm vana oli. Eks ta old ise ka ehmatanud oma uuest meelevallast ja kirikust mida ta ei tahtnud. Keegi ütles kenasti Venemaa kohta et kõik antakse andeks, ainult mitte usupuudust. Aga see on vast enam selline veneusk mille puudust ei andestata. Miks peab usk end riietama negatiivse identiteedi ja jumalikult legitimeeritud vihkamisega? Eks ole usk redutseeriv süsteem selle ilma kirjususe suhtes, vast ehk sellepärast. Aga võtta usku kui armastuse jõudu ja usaldust ehk oleks see võimalik?

Minu programmiks ja vähemaga ma ei lepi on konstrueerida spiritualiteet mis oleks vaba vihkavast moraalitsemisest. Ja elada seda ise ja pakkuda teistelegi. Uskkondlik vorm siin väga palju ei tähenda.

Kutsuda kokku nood kes on kõrbesse Asaselile aetud. Või ise end ajanud. Siin pole suurt vahet. Kui sa teisi hukka mõistad eks sa pea siis ka ennast mõistma kui sinu kord tuleb. Ja ega viimaks pole enam süüd vajagi. Tegelikku süüd. Piisab sellest kui autoriteeti omav või omavad arvavad et teie ja teie moodi suhtumine ja eluviis kahjustab nende poolt juhitavat kogukonda.  Umbes nii oli ka minuga. Süü oli mul kevad, sügis, suvi, talv ja lehmade seemendamata jätmine.

Aga piisas täiesti. Kontrastiks veel see et selles nn aritmeetilises eksperimentaalkirikus oli armastuse retoorika enneolematutele kõrgustele kruvitud. Ja nüüd selline tagasilöök. Millise vastumeelsusega nad küll seda pidid tegema. Kahju on. Et neil kergem oleks andsin neile raamatu. See oli suus kibe küll aga nende kõhus muutus see magusaks. Et omal ka ei oleks enam kiusatust moraalitsevate demoniseerijate kilda tagasi. Ja saigi ehk korda. Aga seljataguste manamiste eest tuleb neil avalikult vabandada. Ja mu lähimatel kaastöölistel et nad mu vastu endid lasid supil üles keerata. Ei julgeks neid küll enam soovitada mitte kellegi alluvuses töötama, inimesi kes on intriigialtid.  

 Aga see pole muud kui kena mõte. Reaalis  kokku tulemist inimesed vahest ehk ei vajagi. Aitab virtuaalist küll. Aga mine sa tea. Ehk oleks siuke väike religioonimoraalitsemise ohvrite kokkutulek täitsa omal kohal. Kui aga inimesed ise ikka veel sama meelelaadiga on siis pole sel mõtet. Et olen süüdi, Kaini märgi ja surmapatuga. Kui aga juba valmis armu ja armastust vastu võtma siis ehk oleks mõtet küll. Kas ei öeld Jeesus et teda ei ole läkitet muude kui Israeli soo kadunud lammaste juurde.